Seda küsin ma endalt viimased paar päeva.
Äkki peaksin enne natuke seletama, kuhu suunas minu elu (koolialaselt) üldse praegu liigub? Ilmselt küll.
Nimelt on algas jaanuariga aeg, kus mul ülikoolis enam auditoorset õppetööd ei toimu. Ma ei pea osalema enam üheski loengus, seminaris või praktikumis. Kogu töötegemine toimub iseseisvalt minu kodus või äärmisel juhul raamatukogus. Ma ei pea kuskile kella pealt minema. Tundub mõnus? Tegelikult on reaalsus natuke teistsugune. Ma pean end pidevalt ise motiveerima, et igal argipäeva hommikul kell 7 mitte äratuskella kinni lüüa ja edasi magada. Ma pean saama päevas oma 8 tundi tööd tehtud, kuigi tõsiasi on see, et parematel päevadel saan ma 6 tundi tööd tehtud ja mu aju on seejärel lillkapsaks moondunud ning keeldub edasi töötamast. Ja uskuge mind: minu jaoks oleks lihtsam 8 tundi olla tööl või koolis ja teha asju seal, sest ‘peab’, kui istuda kodus (või raamatukogus) ja olla iseenda boss. Iseennast sundida on väga raske. Sisemine laiskvorst tahab võimust võtta. Lisaks juurde veel see, et ma teen tööd pidevalt üksinda, kuigi olen harjunud terve oma elu päeva jooksul ikka kolleege kohtama ja vähemalt paar sõna juttu ajama.
[Üksindus on teema, millest võiksin vist eraldi terve postituse kirjutada…]
Minu teha on hetkel 2 asja.
1. Me peame grupiga valmis saama ühe kodutöö. Kuna mina ei saa oma osa tööst ehk töö lõpuosa kirjutada enne, kui teiste osad valmis on, siis pean ma muudkui teiste järel ootama, millal mina lõpuks midagi teha saan. Ma parem ei maini, kui närvi selline asi ajab…
2. Ma pean kirjutama magistritööd ehk oma (otseloomulikult ingliskeelset) teadusartiklit. Mu teema puudutab terviseökonoomikat, paneb mu südame kiirelt põksuma ja on minu enda välja mõeldud. ‘Cost of overweight & obesity on Estonian society’. Kas läheb veel paremaks? Kõik peaks ju awesome olema? Motivatsioon laes? Vahemärkuseks, et Literature Review esitamise tähtaeg on 1. veebruaril. Kogu töö esialgne versioon peab olema valmis märtsiks, lõplik versioon aprilliks. Jube.
Esimest asja ma ei saa teha.
Ja teine asi… seal on motivatsioon, produktiivsus ja tahe järsku otsa saanud. Kuhu te kadusiteeeeeeeee?!
Kordub see sama muster, mida ma enda juures tihti märkan. Jõuad väikse eduelamuseni… ja siis laguneb kõik koost. Las ma seletan lähemalt.
Eelmisel neljapäeval sain ma oma esialgse Literature Review osa valmis. Tore, eksole. 🙂 Olin paar nädalat korralikult tööd teinud ja tundsin teatavat saavutustunnet, et vähemalt midagi valmis on. Eriti arvestades, et tegelikkuses oleks võinud see juba palju varem valmis olla, aga sügissemestri jooksul mul lihtsalt puudus aeg sellega tegelemiseks. Kirjanduse ülevaade on aga väike osa kogu artiklist, heal juhul maksimaalselt kolmandik, kuid minu puhul ilmselt vähem. Edasi tuleb välja mõelda, mis andmete ja metoodikaga empiirilist osa teha, siis see empiiriline osa actually ära teha, kirjutada tulemustest ning valmis vorpida tõeliselt mahukas Discussion osa artiklist.
Juba reede pärastlõunal sain kohtuda oma tõeliselt asjaliku ja toreda juhendajaga. Vestlesime, mõtlesime ja arutasime lausa üle 1,5 tundi. Sain palju häid mõtteid, abi ja juhtnöörid edasitegutsemiseks. Elu oli ilus ja plaan järgmiseks (ehk siis selleks) nädalaks oli paigas.
Ja mis on nüüd juhtunud?
Juba 1,5 päeva ei suuda ma kuidagi oma artikliga edasi tegeleda. Ma ei suuda isegi neid faile vaadata ja põiklen muudkui lugemisest ja kirjutamisest kõrvale. Niimoodi see töö ennast kevadeks valmis ei kirjuta. Kui see töö aprilliks valmis ei ole, nihkub minu lõpetamine kuskile järgmisse talve või (veel hullem) suvesse. Thanks but no thanks. 16,5 aastat on tehtud ja see viimane pool aastat kisub võssa. Koera sabast on vaja üle ronida, aga mina ronin liiga pikkade puhkepausidega. Nii ei saa.
Margit, mis sul viga on?! Pane see blogi kinni ja hakka tööle.
Nourish, Train & Flourish 
Olles ise magistritööd kirjutanud, mäletan samamoodi, kuidas ma ei suutnud ennast kodus motiveerida ja otsisin alatihti alternatiivseid tegevusi. Minul läks tõsine töö lahti umbes kuu enne töö esitamist. Siis ma vedasin ennast kella 9-ks raamatukokku ja olin seal tavaliselt kell 17-ni. Raamatukogus vähemalt midagi edenes. Viimasel nädalal läksin magama alles kell 4 öösel, magama oli raske jääda, sest kohutav pinge peavalu oli. Lõppkokkuvõttes sai töö esitatud ja A-le kaitstud. Usun, et kui tähtajad tulevad veel lähemale, hakkad ka tõsisemalt rügama 🙂 Jõudu!
MeeldibMeeldib
Mul on selline asi, et kuna andmete saamine võib kuu või rohkem aega võtta, siis pean tegutsema kohe ja praegu. Aga eks tähtajad motiveerivad muidugi, see on tõsi.
MeeldibMeeldib
Jah, üksindus on tõesti teema. Võin öelda, et see ka doktroritöö kirjutamise puhul nii…
Mingeid toredaid kursakaid ei ole, et nt kellega koos aeg-ajalt nt raamatukogus või kellegi juures kirjutamismaratone teha? Saab ju kokku leppida, et mingi ajaperioodi järgi väike paus teha ja kõik saavad siis oma muljeid jagada…
Ma arvan, et ära anna endale nuuti, kõik on ikka hästi, ka peale seda nö kadunud 1,5 päeva. Kõik päevad lihtsalt pole võrdselt produktiivsed. Ja vahel võibki olla vaja mõne muu asjaga tegeleda, et sellest asjast puhata, värsket pilku saada. Samuti tekkis mul küsimus, et vb on koer hoopis kuhugi mujale maetud? Nüüd pakun täitsa huupi, aga vb see eduelamus miskit sellist, et peale seda, tekib tunne, et tahaks nüüd veelgi vingemalt panna, kuigi piisaks ka nii nagu enne? Või jäid lihtsalt sinna enda tehtud plaani kinni, et mida nüüd kõike edasi teed, st mõtlesid ja planeerisid üle, mh ka see, et puhkust ajule ei planeerinud sisse? Aga saada see plaan ajaloo prügikasti ja kui ilma plaanita ei saa, siis tee uus! Ja alusta sealt, mis on see artikkel või fail või küsimus, mille kohta Sa tunned, et see on huvitav või seda tahaks teha/uurida/mõista. Öeldakse ju, et iga teekond algab esimesest sammust ja suured asjad soovitakse nö väikesteks etappideks võtta. Nii, et ma olen täiesti kindel, et kõik saab olema ja hästi, isegi kui vahepeal on produktiivsuse langus. 🙂 Edu!
MeeldibMeeldib
Hmm, palju mõtteainet mulle. Ilmselt ongi asi suuremas plaanis selles, et olen viimase paari aastaga nii üle töötanud, et on loomulik, et isegi paari puhkusenädalaga ei tule sellest ‘üleküllastusest’ välja. Oeh, see on jälle omaette pikem jutt. 🙂
Aga aitäh heade soovide eest!
MeeldibMeeldib
Küsin, kes su juhendaja on? Andres Võrk? Temal on vist terviseökonoomika üks huvisid? Ja kust andmeid tahad saada, kas TAIst?
MeeldibMeeldib
Janek Saluse on mu juhendaja. Võrguga konsulteerin ka vajadusel. Andmete kohta veel mõtleme, sest pole veel metoodikas ka kindel.
MeeldibMeeldib
Appi, sa kirjutad sõna-sõnalt minust. Ma saan aru hetkel absoluutselt kõigest. Üksindus! Mul on kuidagi läinud niimoodi, et juhendajaga kohtudes on kõik äge, tekib selge plaan edasi liikuda, teen juhendaja näpunäidete järgi ja siis saan tagasisidet ja tundub, et ma ei räägi oma juhendajaga üht keelt, kõik on valesti. Niimoodi kukub see motivatsioon kolinal kokku. Mul oleks väga palju rohkem vaja juhendajaga asju arutada, aga tean, et tal on palju juhendatavaid ja ta ei saaks kogu aeg ka kätt mul hoida. Tegelikult ma ei julgegi küsida, sest ma kardan, et ma paistan rumal. Tekibki olukord, kus asjad ei hargne edasi enam ja nn. raisatud päevad. 😦
PS! Mina olen see, et kord kirjutas, et probleem laheneb osadeks jaotades. No ta lahenebki, aga olen tuvastanud enda puhul, et magistritöö puhul on need osad veelgi väiksemad. 🙂
MeeldibMeeldib
Mul on selles osas hea juhendaja, et kuna meil terviseökonoomikaga peaaegu ei tegeleta, pole tal ka nii palju juhendatavaid. Vastab ka minu rumalatele küsimustele ja aitab igati. Olen väga rahul meie koostööga. 🙂
MeeldibMeeldib
Jaga see, mida teha on vaja väikesteks tükkideks (“kuidas süüa elevanti – üks amps korraga”. 15-45′ jupid. Alusta kõige lihtsamast/meeldivamast. Kui valmis siis tee paus ja tee midagi toredat (pane endale aeg paika kaua on puhkus, nt 15 minutit) või lase sama hooga edasi kui tunned, et on õige laine. Kohtu tihedamini juhendajaga – vähemalt korra nädalas (aitab “ma pean midagi homseks tehtud saama, mida eelmine nädal veel ei olnud” seisundisse viia). Puhka! Magamine ja sport/hobid on olulised. 8+h lakkamatult jutti ei saagi iga päev uhada (tegelikult saab aga lühiajaliselt (mõned nädalad) ja siis kulub ka taastumiseks kuid).
MeeldibMeeldib
Head ideed!
MeeldibMeeldib
Kõike korraga ei saa-teha BP-d,lõike,küljelihaseid ja siis veel ka loominguliselt produktiivne olla 🙂
Energia ainult olulistele asjadele !
MeeldibMeeldib
Ma ei tea, kas see Sul ka töötaks, aga mina rakendan tähtsate asjadega aeg-ajalt seda, et panen endale telefoni äratuse intervalliga töö-paus-töö-paus. Et nt teed 45 minutit keskendunult tööd ja siis teed 15min ajupausi. Intervallid muidugi ise valida, aga töö ajal muud segajad kõrvale ja kinni ning puhkeajal puhkus. Siis ei teki mul seda tunnet, et õea, pean päev otsa nii palju tööd tegema ja aitab aega kuidagi paremini jagada ja keskenduda. 🙂
Hea ka tulevikuks, sest ega makatööga ei lõppe ju projektid ja tähtajad ära, eriti kui erialasele tööle lähed.
MeeldibMeeldib
Tõsijutt. Ma praegu hea meelega keeldun mõtlemast, et mul tähtajad ei saagi otsa. 😀 Elan selles lootuses, et pärast artikli valmimist ja kaitsmist on minul puhkus. Kui kauaks, ei tea. Aga puhkuuuus. 🙂
MeeldibMeeldib
Aasta aega tagasi olin samas seisus- täielik lootusetuse tunne, motivatsiooni oma diplomitööd kirjutada polnud üldse. Eelmise aasta alguses polnud mul diplomitööd mitte ühte korraliku lehekülgegi. Ja siis oli paanikaosakond, kui tuli juhendajalt kiri a’la ”enamikel on ilmselt juba tööd valmis ja viimistlevad, lõpliku varianti tahaks 13.jaanuariks”. Võid ette kujutada, mida ma tundsin… ”Tore” oli see, et kool tõi lambist kõik tähtajad kuu võrra ettepoole. Kihutasin koju ja hakkasin kirjutama, ei läinud kuhugi raamatukokku ega midagi. Alustasin 4. jaanuaril, lõpetasin 11. jaanuar (peale seda kohendasin vaid nipet-näpet), trükki läks 17. jaanuar ja kooli esitasin 19. jaanuaril, kaitsmine toimus alles veebruari teises pooles nii et ei mõista, milleks see kuu aja pikkune vahe. Oma juhendajaga rahule ei jäänud- kui ma temalt nõu küsisin, siis ta vastas, et ”ma ei saa ega oska sind aidata”. Samas see juhendaja oli mu lõputöö teemal asjatundja! Aga kui ma aus olen, siis hirm, et ma ei lõpeta, oli kõige parem motivatsioon ever. Kokkuvõttes läks hästi- lõpetasin normaalajal, komisjon hindas mu töö A vääriliseks 🙂 Aga see nädal aega- ma arvan, et see, mis ma siis läbi elasin, oli teatud mõttes ka šhokk, sest ma ei mäleta sellest selgelt väga midagi 😀 Päevaplaan nägi välja umbes selline, et ärkasin 9-10 ajal, umbes pool tundi kulus hommikukohvile (isu kadus) ja kiirele tiirule netis. Peale seda töötasin mõningate pausidega kella 3-4 öösel. Iga päev nutsin, sest pinge oli lihtsalt meeletu ja hirm mitte lõpetamise ees ülisuur. Oli päevi, kui töö sai juurde vaid 3 lehekülge, kuid lõpuks oli kuidagi maht täis (50lk) ja ülegi veel… Öösel 3-4 ajal läksin magama, unetunde tuli keskmiselt 6. Ja siis hommikul jälle üles ja kordasin… Siiani ausalt öeldes ei mõista, kuidas ma üldse tehtud sain aga lõpuks olin väga uhke enda üle.
Seega jah, see motivatsioonipuudus on nii levinud probleem. Ei oskagi midagi soovitada, kui lihtsalt ennast rangelt tagant sundida. Mina mõtlesin, et tahan õigel ajal lõpetada ja lõpetasingi. Kui pikka päeva töö kirjutamisele raske pühendada, võta näiteks kaks-kolm tundi, kui sa end kõigest muust ebaolulisest välja lülitad ning teed midagi oma töö jaoks ära (otsi materjale, tee teemade kaart mida ja mis järjekorras sa kirjutad; uuri motivatsiooniks teiste töid, kel sarnane teema… jne). Parem midagi natukene, kui mitte midagi 🙂 Võta aega, keskendu, pühenda aega endiselt ka iseendale aga ära unusta oma tööd- iseenesest ta ei valmi. Sea see endale üheks eesmärgiks, sa oled ju nii palju saavutanud ja saad ka sellega hakkama. Viimane piingutus sel teel ju 🙂 Edu ja pealehakkamist!
MeeldibMeeldib
Aitäh! Eks ma jupi haaval teel, küll valmis saan. A-d ei looda saada, seda ei tule teatud põhjustel sealt kaitsmiselt nagunii. Aga enda jaoks hea töö võiks kirjutada. 😀
MeeldibMeeldib