Blogimine – Lehekülg 6 – Nourish, Train & Flourish

12 kuud tagasi sai püstitatud 4 suurt ja 10 väikest eesmärki. Vaatame, kuidas nende täitmisega läks. 🙂

SUURED EESMÄRGID

1. Ülikool ära lõpetada.

Tehtud! 21. juunil omistati mulle Tartu Ülikooli magistrikraad sotsiaalteadustes õppekaval Matemaatiline majandusteadus. Hariduse vallas on kõik juba pisikesena seatud eesmärgid seega täidetud. Kõik, mis kunagi võib-olla lisaks tuleb, on boonus. 🙂

2. Pärast ülikooli töö leidmine ja [rahaliselt] iseseisvaks saamine.

Tehtud! Vot selle üle olen ma uhke. Ma sain oma kraadi kätte ja leidsin ka koha, kus seda reaalselt rakendama hakata. Aasta lõpuks töötasin täiskohaga ja suudan 100% end ise ülal pidada. Täitsin ka oma teise pisikese unistuse, et ma ei pea tööd otsima, vaid seda pakutakse mulle ise. 🙂 Egolaks ühesõnaga. 😀 Tegelikult leidsin endale aasta lõpus veel ühe potentsiaalse töökoha, kus edukalt karmi konkursi läbisin, mis taaskord oli korralik eneseületus… Mis sellest kõigest saab, näitab uus aasta. Rohkem midagi öelda ei julge. Veel. 🙂

3. Selveri Linnajooksude 100+ km.

Tehtud 120%! Esialgne plaan oli läbida 100+ km rada ning Kuldraja ehk 7 osavõistluse pikkade distantside läbimisest ei oskanud ma isegi unistada. Aga just nii läks, et läbitud sai kõik etapid: Tartu Kevadjooks, Rapla Selveri Suurjooks, Narva Energiajooks, Eesti Ööjooks, Jüri Jaansoni 2 Silla Jooks, SEB Tallinna Maraton ja Paide-Türi Rahvajooks. Peab tõdema, et sinna sarja mahtus nii aasta säravamaid emotsioone, rekordipurustusi ja eelmise aasta unistuste täitumist (Rapla, Narva ja Paide-Türi), aga ka tühjusetunnet (Kevadjooks ja Tallinna maraton) ning korralikku ‘suremist’ (Ööjooks).

Foto: Stuudiopunkt

Boonusena läbisin endale üllatuseks veel ühe sarja: Tartu Maratoni Kuubiku (Tartu Jooksumaraton, Tartu Rattaralli, Tartu Rulluisumaraton, Tartu Sügisjooks). Seda poleks osanud uneski näha, aga ära ta tuli ja olen selle üle uhke küll. 🙂

4. Vähemalt 1 triatlon.

Tehtud! Läbitud sai 2 triatloni: Valga-Valka supersprinttriatlon ja Tartu Mill olümpiadistants. Tegin ka eelmisel aastal tegemata jäänud eesmärgi ära. 😉

VÄIKESED EESMÄRGID

1. Heade emotsioonidega (jooksu)võistlused.

Tehtud! Kindlasti kohe. 🙂 Osalesin 17 võistlusel ja teenisin 18 medalit (sh 2 sarjamedalit), need on kindlasti minu isiklikud rekordid. Oli õlgu kehitama panevaid võistlusi, aga häid emotsioone oli kindlasti palju rohkem.

Minu medalikollektsioon. Üle poole neist tuli sellel aastal.

2. Vähem tulemuste üle muretsemist ja rohkem protsessi nautimist. Tehtud! Muidugi oleks saanud paremini ja teatud asjade üle muretsen ma jätkuvalt, aga olen teadlikult hakanud oma stressitasemega tegelema, võtnud vastu otsuseid, kuidas ma elada tahan ja kuidas ma seda mitte teha ei taha, ja õppinud asjadest rohkem rõõmu tundma. Kokkuvõttes: saab areneda, aga hea algus on tehtud.

3. 24. sünnipäeval 24 km jooksu.

Tehtud!

4. Cooperi test.

Tehtud! Sellel aastal sai kirja 2440 m.

5. Kätekõverdused.

Tehtud! Olen kunagi olnud tugevam, aga eesmärgiks seatud ‘paarkümmend varvastel kätekõverdust’ suutsin JJV jõulukatsete NATO testis ära teha. 2 minuti jooksul nimelt 35 tükki. Arenguruumi on, aga hea algus on taaskord tehtud.

6. Toitumine tervislikumale rajale tagasi.

Enam-vähem. Peaaegu et oleks siia kirjutanud tehtud, aga ütleks, et pool aastast olen olnud tubli ja pool aastast vajaks kriitilist eneseanalüüsi. Toitumine on sellel aastal olnud seinast seina. Olen aru saanud, et korralikult kodus süüa tehes ja toidule tähelepanu pöörates tunnen ma end paremini. See ei tähenda mitte mingil juhul kaalu langetamist, kuigi ka seda sai sellel aastal natukene tehtud (pärast kaalu tõusu aasta esimeses pooles…), aga igal juhul on enesetunne normaalselt 3 korda päevas sooja toitu süües parem (nii trennis kui muul ajal) kui 3 korda päevas võikusid ja muud jama süües. Lisaks olen sellel aastal enda jaoks avastanud, et hea retsepti puhul ei pea liha-kala-kana igasse lõuna- ja õhtusööki kuuluma ja et loomsete koostisainete osakaalu toidus saab edukalt vähendada maitses kaotamata (pigem maitses võites). Taimetoitlane või vegan ma ei ole, aga meatless Monday’d ja muu taolise kiidan küll heaks. 🙂

Eks ma jäängi seda õiget tasakaalu otsima, aga otsimine ja sellele mõtlemine on siiski 100 korda parem kui mõtlemata õgimine. Kindlasti.

7. Rohkem tähelepanu inimsuhetele.

Enam-vähem. Kindlasti olen inimsuhete hoidmises paremaks saanud, aga minus on ikkagi mingi osa seda üksikut hunti, kes vahel lihtsalt tahab oma aega ja ei jaksa kogu aeg kellegagi suhelda. Veel vähem tihedalt kuskil väljas käia ja seltskonnas viibida. Selle tulemusel võivad mõned suhted natuke unarusse jääda… Eks ma selline imelik inimene olen. 😀

8. Tee midagi elus esimest korda.

Tehtud! Kõige tähtsam ‘esimene’ on kindlasti minu ettevõte (OÜ Margit Partei Fotograafia). Seda, et minust ettevõtja saab, ei osanud ma eesmärke püstitades kohe kindlasti arvata. Lasin oma südamel rääkida, mind elus edasi viia ning sinna see tee mind viis. 🙂

Rulluisuvõistlusel käimine oli ka esimene. Võib-olla oli midagi veel, aga need kaks on esimesed, mis meelde tulevad. Sai end proovile pandud küll.

9. Vähemalt 1 välisreis.

Tehtud! Kogunes neid tervenisti kolm: Bergenisse, Valenciasse ja Šotimaale.

10. Iseenda armastamine.

Tehtud! Ma vähemasti ise küll tunnen nii. 🙂

Varsti saate lugeda ka pikemat ja illustreeritumat kokkuvõtet kogu aastast koos spordiaasta statistikaga kui palju ja mida tehtud sai. Ilmub loodetavasti uue aasta esimesel nädalal. Stay tuned!

Nüüd tuleb 2017. aasta sihid paika seada ja tegutsema asuda. 🙂

Ma oskasin ideaalselt ette aimata, et pärast Eesti Blogiauhindadega seonduvat kajastust Eesti meedias huvi minu blogi vastu tõuseb. Nii positiivse kui ka negatiivse alatooniga huvi. Oskasin ka seda ennustada, et võin saada nõmedaid kommentaare, kirju ja muud taolist. Aga ma polnud vist kunagi netikommentaariumitesse nii palju süvenenud, et aru saada, kui julmad ja südametud võivad (anonüümsed) kommentaatorid olla.

OK, enne EBA2016 artikleid Delfis ja Elu24-s oli minu nimi figureerinud samal päeval ka Eesti Päevalehes. Seal siis seoses mu magistritööga. Sain juba esimese maigu kätte, milliseid ‘ägedaid’ inimesi internetiavarustes liigub. Enamus kommentaare olid sellised ärapanijate mõttevälgatused, mille peale ma ei oskagi muud öelda, kui et: ‘Nojah siis. Ära keskendu üldse sisusse ja lahmi edasi.’ Ega need mind väga ei liigutanud. Mul pole midagi selle vastu, kui jään kellegagi eriarvamusele, aga neid eriarvamusi saab ka tunduvalt viisakamalt väljendada. Näiteks inimese isiku, välimuse ja kes-teab-mille kallal närimata. 🙂 See selleks.

Pärast Eesti Blogiauhindade artikleid tulid aga need kommentaarid, mida ma oodanud olin. Olin kindel, et kellelegi jääb ette see, et spordiblogija – ja nüüd veel parimaks valitu – ei ole üks ilus fit tšikk. Muidugi läkski nii. Öeldi lahjemalt ja teravamalt, aga ütlemata ei jäänud midagi. Kindlasti sai viidatud ka internetiavarustest leitud fotodele näiteks võistlustelt, kus ma näen välja kõike muud kui kaunis ning gravitatsioon tõmbab kõike üleliigset hea hooga maa poole. Lühidalt öeldes: kõigile jäi ette see, et mina kui blogija ei mahu ühte kindlasse ideaalraami.

Teate, see pani mind natuke mõtlema. Kas üks blogija peab siis täiuslik olema? Kas moeblogijad ei tohi kunagi oma outfitiga ämbrisse astuda? Kas ilublogijad peavad alati kandma täiuslikku meiki? Kas aiandusblogijate peenratesse ei tohi eksida ükski umbrohi? Kas kaalulangetusblogijad ei tohi enam kunagi süüa kommi? Kas pereblogija lapsed peavad alati käituma perfektselt? Kas spordiblogija peab välja nägema nagu naine/mees Instagramist teemaviitega #fitnessmotivation?

Minu vastus nendele küsimustele on ei. Paljude teiste inimeste vastus ilmselt on jah. Meil kõigil on õigus oma arvamusele.

Ma tean täpselt, et ma ei näe just eriti sportlik välja. Ma näen välja lihtsalt nagu üks täiesti tavaline inimene tänavalt, kes millegi poolest eriti silma ei paista. Kui, siis kaugele kostva naeru ja kõrvuni ulatuva naeratuse poolest. Minu jaoks on see täiesti okei. 🙂 Ma ei arva, et ma näeks välja paks või vaal (just neid sõnu olen viimasel ajal enda kohta lugenud), aga ma ei tituleeri end ka fiti või eriliselt sportliku väljanägemisega neiuks. Mina olen tavaline inimene, kes on oma kehaga rahul. Minu välimus ei defineeri mind.

Mis mind aga kindlasti iseloomustab, on see, et korraliku osa oma vabast ajast veedan erinevalt sellest ‘tavalisest inimesest’ sportides. Jooksmas, rühmatrennis, rattaga sõites, ujudes, matkates, spordiklubis, staadionil, asfaldil, metsarajal või rahvaspordiüritusel. Sport on minu elu loomulik ja lahutamatu osa. Ma ei tee sporti enam aastaid selleks, et kaalust alla võtta või parem välja näha. Ma teen sporti, sest see meeldib mulle, see hoiab mu terve ja tugevana ning see toidab mu südant ja hinge hea energiaga.

Ma arvan, et minu ebatäiuslikkus on mõningaid lugejaid isegi rohkem motiveerinud. ‘Näed, Margit on ka täiesti tavaline inimene ja suudab järjepidevalt juba 3 aastat trenni teha / maratoni joosta / treeningud oma igapäevaellu mahutada / …, miks mina siis ei suuda?’. Võib-olla on mõnel inimesel olnud lihtsam suhestuda minuga, sest ma olen rohkem tema sarnane. Ma vähemalt loodan, et keegi on niimoodi kunagi mõelnud. Kui minu tegemised enam ei motiveeri, innusta ega paku huvi, siis on kindlasti palju teisi, kelle tegemised motiveerivad, innustavad ja pakuvad huvi. 🙂 Sportlikke blogijaid on ju teisigi. Kõik on valikute küsimus.

Selleks, et olla sportlik, ei pea mahtuma mingisse kindlasse raami. Selleks, et olla blogija, ei pea olema täiuslik, veatu ja ideaalne. Minu arvates kohe kindlasti mitte. Ma ei kavatse vabandada, et just minu, ühe täiesti ebatäiusliku sportliku neiu blogi sai Eesti Blogiauhindadel parima spordiblogi tiitli. Ma teen sporti rõõmuga edasi. Ma kirjutan ikka oma spordivõistluste kokkuvõtteid. Ma olen edasi just täpselt selline, nagu ma olen. Ebatäiuslik ja sellega täielikult rahul. 🙂