Seiklus Tansaanias: Aafrika safari

Siit tuleb minu Tansaania reisipäevik. Esimeses postituses jõuame pagasita Tansaania mandriosale Moshisse ja seikleme Aafrika safaril Tansaania rahvusparkides.

Reisipäevik

1. päev (28.01.2022): Tartu – Tallinn – Amsterdam – Moshi

Asusime Tartust teele 27. jaanuari õhtul, et öö magada Tallinnas ja veidigi puhanumalt varahommikul lennujaama saabuda. Leidsime ühe soodsa, 15€/nägu hosteli vanalinnas. Täitsa okei koht lihtsalt magamiseks, kui välja arvata asjaolu, et suuremat sorti unekvaliteedist midagi välja ei tulnud.

Kuna ärkama pidi kella 4 ajal, läksime juba enne kella 22 tuttu. See pole minu tavaline uneaeg, seega esialgu ei tahtnud uni eriti tulla. Kui olin juba kergelt uinunud, hakkasid kuskil koridoris neile omasel (loe: valjul) toonil omavahel aktiivselt suhtlema punt hispaanlasi. See ikka kestis mõnda aega. Sain vahepeal jälle uinuda, kui alustas kõrvaltoas punt venekeelse jutuga. Kuskil kella 2 ajal saabus lõpuks rahu ja vaikus. Sai vähemalt 2 tundi natuke sügavamalt magada.

Toppisime endale kaasa küpsetatud banaanileiba sisse, kuigi eriti nii vara hommikul isu ei olnud, ja hakkasime esimese trammiga lennujaama minema. Kella poole kuueks olime ilusti kohal ja saime kokku ülejäänud reisipundiga. Tansaaniasse läks meid 10-liikmeline rühm. Pooli teadsin, pooled olid mulle uued näod.

Lennuki väljalend hilines paarkümmend minutit, sest kõigepealt oli vaja lennuk jääst ja lumest puhtaks sulatada. Päris huvitav protseduur. Kuna meie kahe lennu vahel oli ametlikult tund aega, siis hakkas graafik kiireks minema. Amsterdami lennujaam teatavasti pole just kõige väiksem asutus. Õnneks maandusime enam-vähem õigel ajal ja hakkasime kiirelt liikuma teise lennu väravasse, mis oli selle lennujaama mastaapi arvestades meie maandumisväravale meeldivalt lähedal. Jõudsime väga kenasti. Pardaleminek hilines, seega oleksime jõudnud igal juhul.

Lend Amsterdamist Kilimanjaro lennujaama kestis 8 tundi. Söök oli väga maitsev ja lennuk mugav. Isegi härra Jooksja oma pikkade koibadega mahtus ära. Paar filmi, natuke Angry Birdsi ja olimegi kohal. Astusin lennukilt maha ja panin oma jala esmakordselt lõunapoolkeral ja Aafika mandril maha. Esimesena tervitas soe tuul ja selge tähistaevas.

Lennujaamas ootas ees pikk rivi inimesi, tuli läbida tervisekontroll, kuhu esitada COVID-testi sertifikaat, ja eriti veniv viisasaba. Meil oli õnneks e-viisa, kuid siiski tuli oodata. Korduvalt kadus lennujaamast mõneks sekundiks elekter. Pole ime, et seal kõik paberil käib, mida arvutiga ikka teha, kui elekter käib, nagu ise tahab. This is Africa.

Sama kadunud nagu elekter oli meie pagas. Või siis pigem mitte kadunud, sest pagas istus kenasti Amsterdamis. Kümnest inimesest ühe kott saabus, teistele jäid tühjad pihud. 🤷🏻‍♀️ Pagasiletis olid onudel juba paberid valmis prinditud, sest Amsterdam oli info ette saatnud, et ups, pagas ei jõudnud. See on minu elus esmakordne juhtum. Õnneks oli meil härra Jooksjaga käsipagasis paar lühemaid vahetusriideid, sandaalid ja piisavalt hügieenitarbeid. Vaid päikesekaitsekreem oli puudu, sest need oli liiga suurtes pudelites ja seetõttu suures pagasis.

Aga nagu ütleb teleturg: see ei ole veel kõik. Selgus, et vähemalt esimest ööd ei saa me veeta plaanitud hotellis, sest mingid Tansaania riigitegelased peavad seal mingit sündmust ja sellega seoses pole turistid hotelli lubatud. This is Africa. Õnneks oli meie matkajuht Margusel kohe lahendus võtta ja ilma öömajata me siiski ei jäänud.

Kuid nagu ütleb eesti vanasõna: kaks (feili) kolmandata ei jää. Vaatamata paljudele soovitustele nii internetist kui ka reisiraamatust, saime me kõik Kilimanjaro lennujaama rahavahetuses ilmselt natuke petta. Üks pundiliige vahetas kahes jaos ja sai teisel korral oma 50-eurose rahatähe eest tunduvalt suurema summa kui esimesel korral ja pidi siis õigust nõudma minema, mille järel talle lihtsalt natuke raha juurde anti. Umbes nii, et noh, võta siis. 😅 Ei kõla just eriti usaldusväärselt, eks ole. Kviitungit loomulikult ei antud.

Paljudes kohtades soovitatakse lennujaamas raha vahetada, kuna täiesti loogikavastaselt peaks seal hea kurss olema. Mina soovitaks esialgu vahetada ainult megaväike summa, nt üks 20€ rahatäht, ja vaadata, kas antakse korralikult kviitung ja loomulikult kohapeal kõik raha üle lugeda, ükskõik kui pikk järjekord seljataga on. Kui oled pikast reisist väsinud, on eriti lihtne petta saada, eriti kui 10 euro eest saab juba 25 000 kohalikku raha ja kogu see paberihunnik vaja üle lugeda. Universaalne tõde.

Selles mõttes on mul hea meel, et suurema osa kohapeal vajaminevast rahast Eestis USA dollariteks vahetasime. Need nimelt on Tansaanias šillingutega paralleelselt käibel. 3-eurone Tavidi teenustasu on võrreldes pideva pettasaamise ohuga päris väike hind, mida maksta. Sularahaautomaatide peale väga loota ei saa, eriti Sansibaril, sest 1) tihti ei taha nad meie pankade Mastercardi omaks võtta, 2) teenustasud võivad olla päris kõrged, 3) automaadist on raha otsas ja 4) maksimaalne väljavõetav summa on mõnikümmend eurot. This is Africa. Kui on vaja hotelli eest sulas maksta, nagu see Tansaanias tihti on, võib ainult automaadile lootes päris hätta jääda. Enne tasub uurida, kas konkreetses hotellis on kaardimakse võimalus, kui suur on teenustasu (enamasti ca 5%) ja kas see Mastercardiga toimib.

Väsinutena ja pagasita jõudsime viimaks südaöö paiku oma ajutisse majutusse, võtsime malaariarohud sisse ja läksime tuttu.

2. päev (29.01.2022): Moshi

Hommikul avastasin käe pealt esimese putukahammustuse. Moshi asub küll juba veidi kõrgemal, 900 meetrit merepinnast, kuid malaariaoht puudub alates 2000 meetrist. Õnneks oli meil rohud võetud. Magasin üldiselt päris kehvasti. Kõht oli tühi ja kell 6 olin ma täiesti üleval. Hakkasin reisimuljeid kirja panema ja ootasin, kuniks ärkamise aeg kätte tuleb. Pidime kell 9 oma õigesse hotelli nimega Sal Salinero hommikusöögile minema ja pärast seda linna, et puuduolevaid asju osta, sest osadel polnud käsipagasis päris nii palju kaasas kui meil. Kohalikke SIM kaarte oli ka vaja.

Laupäeva veetsime mööda linna jalutades ja tutvusime põhjalikumalt kohaliku eluga. Esimesest suuremast poest saime päikesekaitsekreemi, aga kuna mul oli kadunud pagasi tõttu valikus kas pikad varrukad ja ülekuumenemine või maika ja natuke põlenud õlad, siis tuli valida viimane. Käisime söömas, tõrjusime kohalike katseid endale kõikvõimalikku kaupa müüa, käisime turul ja tutvusime Moshi linnaga. Päeva lõpuks olime juba tunduvalt targemad selles osas, kuidas see elu Tansaanias kulgeb.

Südaöö paiku saime lõpuks kätte oma kadunud pagasi. Väike ümberpakkimine eesootava safari jaoks, kolmas öö jutti vähem kui 5 tundi und, väike hommikusöök ja kella 7 paiku seadsime suuna Tarangire rahvuspargi poole.

3. ja 4. päev (30.–31.01.2022): klassikaline Aafrika safari

Safari esimesel päeval olime Tarangire rahvuspargis ja teisel päeval Ngorongoro loodusreservaadis. Varasemalt oli mu kõrgusrekord 1000 meetri kandis, käidud 2018. aastal Norras Trolltungal, Ngorongoros käisime ära juba 2400 meetri peal ja mu keha tundis seda erinevust selgelt. Tavaliselt käiakse safaril pärast Kilimanjaro vallutamist, kuid meie grupp planeeris safari reisi algusesse just selle mõttega, et lasta kehal madalamatel kõrgustel pikemalt aklimatiseeruda.

Aafrika safari suurest viiest nägime kahe päevaga ära neli: kaelkirjaku, lõvi, pühvli ja ninasarviku (viimase kaugelt ja monokliga, aga mitu tükki). Nägemata jäi leopard, keda ongi kõige raskem tabada. Siin pole mõtet pikalt jutustada. Las fotod räägivad enda eest.

Tarangire

Ngorongoro

Nii tehakse loodusfilmi

Pildistatud telefoni kaameraga läbi ükssilma

Tansaania reisipäevik jätkub järgmises postituses, kus selgub, miks ja kuidas ma Kilimanjaro tippu ei vallutanud.

Meenutusi 2021. aastast

2021. aasta kõige olulisem…

… Muutus

2021. aasta kokkuvõtmine ei käinud mul üldsegi mitte kergesti, sest minu jaoks võib selle aasta kokku võtta lihtsasti vaid paari sõnaga: oli uuesti jooksma hakkamise aasta. Ükskõik, kuidas ma ka ei püüaks, jään ma 2021. aastat alati meenutama selle mõttega, et sel aastal paranesin ma südamehaigusest, hakkasin uuesti jooksma ja läbisin taaskord maratoni. Kõik muu elu oli selle kõrvale üles ehitatud ja mul läheb tükk aega, et üldse mäletada, mida ma möödunud aastal üldse veel ette võtsin. Tavalise inimese jaoks võib-olla veider kokkuvõte, kuid minu jaoks polnud selles aastas mitte midagi olulisemat kui tervenemine ja taaskord iseendaks saamine.

Argipäevatempos ringi virr-varritades pole aega niimoodi mõelda, mõtiskleda ja filosofeerida, kuid vahel spordirajal olles mõtlen ikka ja jälle sellele, kuidas ma viimased kaks aastat iseenda eest võitlesin ja jõudsin viimaks kohale sinna, kuhu ma nii väga soovisin jõuda. Jooksuradadele. Tervena. Kui raske oli see teekond, kui vajalik oli see teekond, kui tugevaks see teekond mind inimese ja jooksjana vormis. Milline tänulikkus mind tänaseni täidab, et saan taaskord teha seda, mida ma armastan nii väga, olemata haige ja mures. Raske on kirjeldada seda tunnet, mida ma tunnen, kui ma sellele kõigele mõtlen. Pole vist möödunud ühtki jooksu, kus ma kas või korraks ei mõtleks sellele, kui tänulik, õnnelik ja rõõmus ma just selles hetkes olen. Elu on imeline!

… Inimene

Möödunud aasta kõige olulisem inimene minu elus olin kahtlemata mina ise. Ma ei tea, kas on varem olnud aastat, kus ma oleks rohkem isekas olnud. Minu jaoks tähendab sõna “isekas” siinkohal midagi positiivset, mitte negatiivset. 2021 oli aasta, kus ma kõige rohkem iseendale elasin, mõtlemata esmajoones kõigile teistele. Lootsin iseendale, sest minu elu on esimeses järjekorras ainult minu vastutus, alustades tervisest ja lõpetades rahaga. Võtsin endale rohkem aega, lähtusin oma otsuste tegemisel esimesena iseenda soovidest ja kulutasin enda peale rohkem raha. Olin julgelt isekas. And it feels great!

… Koht

Kõik jooksu- ja loodusrajad. Seal liikudes sain olla veel ühes olulises kohas: oma sisemaailma kaemas. Enough said.

… saavutus

Maraton. Kes veel pole, siis lugege. Minu palavaimalt armastatud maratoni lugu, mida ühtlasi pean oma elu parimaks kirjutiseks.

… kaotus

Mõmmi. 💙 Igatsen teda tänaseni. Iga päev.

… Eelarve statistika

2020. aasta lõpus tegin ma sarkastiliselt nalja selle üle, et plaanin säästa eri eesmärkide tarbeks 2021. aastal 45% palgatulust, kui just kuskilt palgatõusu sülle ei saja. Nali naljaks: märtsiks oli palgatõus tõsiasi. Olen sel aastal tööl väga palju juurde õppinud ja uusi, vastutusrikkaid ülesandeid täitnud, seega tunnen, et olen väärt igat senti, mis mulle makstakse. Planeeritud kulud läksid sel aastal seoses järgmiseks aastaks planeeritud reisidega korralikult lõhki – kulutasin kolmandiku võrra rohkem, kui plaanisin – kuid tänu tulude tõusule sain kõik oma säästmiseesmärgid täidetud ja ületatud. Kulutasin poole, kõrvale panin teise poole sissetulekutest.

Kasvukonto vaikselt kasvas; III samba ladusin maksimaalselt täis, sest nagu ütleb Kristi Saare: indeksid on seksikad; palgatõusu saabudes hakkasin regulaarselt Balti börsil oma “indeksfondi” kokku panema ehk ostan regulaarselt pisikeste summadega päris mitme ettevõtte aktsiaid. Kõik ikka ostuhinna keskmistamise põhimõttel. Kokku läks investeeringuteks 56% säästudest. Passiivset rahavoogu tuli investeeringutelt peaaegu 700€ – pole üldse paha, eriti kui eelmiste aastatega võrrelda.

Tervise, eelkõige hambaravi tarbeks säästsin 9% säästudest ja igakuiselt kasvatasin väikeste summadega (5% säästudest) meelerahufondi. Jube tore oli hammast kroonimas ja tarkusehambaid eemaldamas käia, kui tead, et see käik kuueelarvesse auku ei löö. Tervisekontot tuleb ka käesoleval aastal kasvamas hoida.

Kui kõigiks eelmisteks eesmärkideks kogun ma “maksa endale esimesena” põhimõttel ehk kannan rahad vastavatele kontodele kaardiga seotud kontolt ära kohe pärast palgapäeva, siis reisimise kontole jõuab raha kuu lõpus. Proovisin 2021. aastal esmakordselt sellist meetodit, et reisikontole läheb kuu lõpus üleolev summa, et motiveerida end paremini kulusid kokku hoidma. Kuigi ma kulutasin igakuiselt päris toredasti raha, siis suutsin ma koguda oma reisikontole siiski omajagu rohkem, kui plaanisin: 29% säästudest. Kahe aasta kogumise järel sain kokku piisava summa, et jaanuari lõpus suunduda ühele tõelisele unistuste reisile: kolmeks nädalaks Tansaaniasse safarile, Kilimanjaro mäe tippu (5895 meetrit) vallutama ja Sansibarile puhkama. Kunagi oli mul unistus käia ära igal kontinendil ja 2022. aasta peaks plaanide järgi viima mind lausa kahele uuele kontinendile: Põhja-Ameerikasse ja Aafrikasse.

Foto: Kupakanusi Mkisi

2022. aastal plaanin rahamaailmas jätkata samamoodi, kuna tunnen, et olen oma rahaasjade loogika päris hästi paika saanud.

… SPORDI STATISTIKA

20212020201920182017201620152014
Logitud trennitunde (h:min)327:27290:48271:55332:37334:21345:07426:00537:00
Ilma rullimiseta: netoaeg (h:min)327:27288:15247:44303:06301:30305:32337:45390:00
Keskmine netoaeg päevas (h:min)0:540:470:410:500:500:500:561:04

Ausalt öeldes olin ma neid numbreid vaadates täiesti hämmingus. Märkamatult jõudsin ma sel aastal tagasi 2016–2018 aastate keskmise mahu juurde. Vinge!

Jooks

Aasta lõpus avastasin ma, et 1000 jooksukilomeetri kokkusaamine on käe ulatuses, seega võtsin ma end kokku ja tegin need kilomeetrid ära. Jooksin sel aastal distantsi poolest täpselt kolm korda rohkem kui eelmisel aastal. Tippaastatel jooksin kestuse poolest 180–210 tundi: sinna on veel kõvasti minna. Kuid arvestades, et alustasin jooksmisega tasapisi alles märtsi lõpus ja olin kaks korda aasta jooksul haige, sai siiski päris palju jooksutunde ja -kilomeetreid kogutud. Olen väga rahul!

Kõndimine ja matkamine

Kõndides ja matkates veetsin 90 tundi ja 443 kilomeetrit. Vot see oli number, mis mul suu lahti jättis. Seda on ikka väga palju! Enamik kogunes muidugi enne seda, kui ma uuesti jooksma hakkasin, kuid sellele vaatamata siiski korralik number. Huvitav on asjaolu, et 200 tunni ringis jooksu ja kõndi on viimased 5+ aastat olnud alati kindel. Nende tundide jagunemise osakaalud jooksu ja kõnni vahel on olnud erinevad, aga nö jalgadel veedetud trennitunnid: alati 200 ringis. Huvitav järjepidevus.

Ratas

Rattaga sai sel aastal päris vähe sõidetud. Veebruaris natuke wattbike’i ja kevadel enne sai mõned kilomeetrid enne virtuaalset Rattarallit. Sealt edasi on ratas nukralt hoidikus rippunud. Eks näis, mida toob 2022.

Ujumine

Ujumises oli minu elu tippaasta: ma pole mitte kunagi varem nii palju ujunud. 2014. aastal tuli kilomeetreid basseinis peaaegu 50, kuid sel aastal oli neid 55. See on 2223 basseinipikkust. Jooksutreeningute algust tehes hakkasin korra nädalas Auras ujumas käima ja tegin seda kuni sügiseni. Ausalt öeldes igatsen ma jälle basseini, aga arvestades seda, kui hullult bassein mu nina kinni paneb ja mitu korda ma sealt mõne viirushaiguse üles olen korjanud, siis olen ma jälle Aurast kaugenenud. Kuidagi läheb alati nii, et ujumine on esimene, mis trenninädala tihenedes sealt välja lendab.

Jõutreeningud

Mina liidaksin siia juurde veel ka BodyAttacki – minu parima uue trenniavastuse 2021. aastal –, siis sai jõutrenni tehtud peaaegu 67 tundi. See on juba täiesti tavaline korralikult mahuka trenniaasta jõutrennide arv. Eelmisest aastast oma 15 tundi enam. Pole paha.

Kokkuvõttes:
20212020201920182017201620152014
Jooks39%17%72%69%68%51%46%37%
Kõndimine ja matkamine28%51%3%2%3%1%11%13%
Ratas3%9%1,5%0%1%8%12%14%
Jõud20%18%25%26%26%27%33%32%
Ujumine8%0%0%0%0%2%6%6%
Muu2%4%1,5%1,5%5%12%3%11%

Tõepoolest oli trennilainel üks huvitav aasta: omamoodi ja omajagu erinev eelmistest. Need osakaalud näitavad, et sain kõnniradadelt tagasi jooksuradadele, kuid võrreldes kunagiste aegadega veetsin jooksurajal siiski suhteliselt vähe aega. Ootan huviga, kuidas kulgeb järgmine aasta. Minu südamesoov on otseloomulikult rohkem joosta: koguda rohkem kilomeetreid, koguda rohkem tunde ja veeta suurim osakaal oma trennitundidest just jooksurajal. Teha seda, mida armastan enim. Kuna sügisel ootab mind ees Chicago maraton, siis on mul palju, millest joostes kilomeetreid kogudes unistada ja mõelda.

… õppetund