#100blogipäeva 91/100 – rekordi hind

Ilmselgelt olin ma pühapäeval pärast oma uue isikliku rekordiga üle finišijoone liuglemist üliõnnelik, endaga väga rahul ja täis positiivseid emotsioone. Olen siiani, kuigi nüüd hakkan ma vaikselt aru saama, mis oli selle isikliku rekordi hind, mida nüüd tagantjärele maksma pean.

Ei, ma ei teeks ikkagi midagi teisiti. See jooks, see päev ja need emotsioonid olid väärt neid kannatusi, mida nüüd taluma pean.

Nimelt olen ma hetkel täiesti sant. Kuna pärast jooksu käisime Kalev SPAs saunades, basseinides ja mullivannides taastumas, siis lihased on väga normaalses olukorras. Eks natuke selline väsimustunde laadne asi on kuskil veidi sees, aga ei midagi väga hullu. Lihastega on seega kõik korras. Jama on aga minu vasaku talla all.

Pühapäeval tundsin pärast SPAst väljumist, mõned tunnid peale poolmaratoni finišit vasaku talla väliskülje keskel mingit väga vastikut valu. Mõtlesin ikka, et küllap lihtsalt tüüpiline valu pärast võistlust, sest siis olid ka veel jalalihased kanged ja trepid ning istumisasendist püstisaamine oli ka raske. Kahjuks esmaspäev tõi selgust, et selle tallaalusega on midagi rohkemat valesti. 

Punase ringiga minu valus koht. Pildi algallikas

Iga samm oli valus. 5 minutit kooli kõndimist oli väga valus. 15 minutit TYSKi kõndimist oli nii valus, et oleks tahtnud vahepeal kuskile maha istuda. Ma lonkasin (lonkan siiani) vasakut jalga ja pidin (pean siiani) kõndides hambaid ristis hoidma. Lootsin ikka, et läheb päeva jooksul paremaks ja õhtul läksin Jooks Jõud Venitusse, kus Maris mu resoluutselt jõusaali ratast väntama saatis. Plaanis oli taastav sörk, aga hea, et Maris mind suunamas ja juhendamas on, sest ma, loll, olekski läinud ise õue ja läbi valu jooksnud ning sellega veel rohkem ennast lõhkunud. Rattal sain aga madala pulsiga vaikselt lihastele taastavat trenni teha, ilma liigeseid koormamata. Maris tuli ise ka väntama ja siis polnud mul vähemalt igav. 🙂

Rattasõit oli tallale täiesti valuvaba. Arutasime ka, millest see olla võiks, aga tegelikult mingit selgust pole. Jalanõud olid samad Asicsid, millega Narvas jooksin, samm oli omast arust ka samasugune… Võib-olla püüdsin tõesti ilusti rohkem pöial joosta, mitte vajuda liialt siseküljele (minu tavaprobleem üleproneerijana) ja siis läkski surve välisküljele. Võime ju arutada ja arvata, tegelikkuses ma aga ei tea, millest selline jama tuli.

Tõsiasi on aga… (issand kuidas ma seda sõna vihkan)

vigastus. 😦

Täna pole olukord samuti parem. Lonkasin kooli ja tagasi ning valu on täpselt seal, kus eile. Kadunud pole sellest grammigi. Huvitav on see, et istudes, lamades või muus asendit, kus tallale raskust ei lange, pole valu olemas. Saan pöida liigutada nagu ise tahan. Aga kui jalale langeb keharaskus, tuleb esile valu. Seega luus probleem ei tohiks olla, pigem mingis kõõluses või lihases, ütleb minu loogika. Ma ei ole arst ja seega ma ei tea. Kui nädala lõpuks midagi paranenud pole, sean sammud röntgenit tegema. Korraliku arsti juurde saab vastuvõtuaja tõenäoliselt alles siis, kui mul juba ammu kõik ära on jõudnud paraneda…

Nüüd tuleb lihtsalt tark olla, võimalikult vähe kõndida, EI MINGIT JOOKSMIST enne valu möödumist (seda pean iseendale meelde tuletama), kerged taastavad rattatrennid ja nädalavahetusel tahaksin hoopis ujuma minna. Võib-olla ongi parem liigestele (ja kogu kehale) pärast seda 2 tundi asfaldil võistlustempos põrutamist natuke puhkust anda. 2–3 puhkepäeva tuleb ka sellesse nädalasse kindlasti sisse. Täna lähen ainult pikka lihashooldusesse ja rullin kõik lihased läbi. Sellel nädalal vist pole mõtet riskida ja jooksma minna.

Vigastus. Jälle. Loodetavasti saab targalt tegutsedes ruttu paraneda ja järgmisest nädalast ka jooksurajale tagasi. Tallinna ja Tartu poolmaratoni vahele jääb 3 nädalat: esimene ehk see nädal pidi olema taastav, järgmine nädal koormuse tõusuga ja intensiivsemate trennidega ja viimane ehk võistlusnädal jälle kerge. Tahaksin väga järgmisel nädalal kvaliteetsed trennid ikkagi ära teha. Loodetavasti see (mini?)vigastus seda nüüd ära ei riku.

Head taastumist kõigile, kes pühapäeval võistlesid. Saame jälle koos terveks. 🙂


Kas Sina oled võistluselt kunagi vigastuse saanud?  

Advertisements

17 thoughts on “#100blogipäeva 91/100 – rekordi hind

  1. Nii kahju, et Sul nüüd nii läks. Loodan, et see on tõesti “minivigastus” nagu Sa ütlesid ja oled peagi rajal tagasi. Ja sellega olen ka päri, et sel nädalal ära kindlasti jooksma mine, kõnni ka nii vähe kui võimalik. Raske see on, aga parem võtta üks vaba nädal, kui riskida vigastuse süvenemisega. Onju.

    Mina ise pole võistluselt vigastust saanud, kuid mina pean tavaliselt oma võistluste eest peavaludega “maksma”. Nii ka pühapäeval. Enamasti on tegemist pingepeavaludega, mis tekivadki liiga tugevast pingutusest, kuid sel pühapäeval lõi välja minu äärmiselt vastik “kaaslane” migreenihoog.

    Head paranemist! 🙂

    Meeldib

  2. Mul oli üsna kiire jooks enda jaoks ja hakkas kuskil 18. km ka kuskil seal valu, aga ma juba tean et mul see sidekude nii lödi, et mul liigesed tulevad lahti vahel, a seekord läks kiirelt mööda (hjarjutused aitavad). Tavalises järjekorras ootad kindlasti mitu kuud, aga soovitan väga Medexist Leho Rips ortopeedi, kes mind väga aitas. Suunab füsiole ka kui vaja 🙂 vblo on põletik tekkinud üldse…Puhkama peab ikka kindlasti, ise ka lasen rattal praegused trennid kõik, aga lihstalt et kui paiste ka lööb, siis asi ikka tahab sekkumist saada.. See on ainult minu arvamus ja kogemused õpetavad… 🙂

    Meeldib

    1. Tore, kui kogemus õpetab, ma tavaliselt astun ühe reha otsa nii kaua, kuni rehavars katki läheb. 😉 😀 Praegu annan jalale lihtsalt natuke aega, tavaliselt on jooksupaus ja vigastuse suhtes koormusvabad trennid aidanud.

      Meeldib

  3. Minul juhtus natuke rohkem kui aasta aega tagasi jooksugrupi trennis see, et pöid hakkas valutama. Nagu oleks käbi peale astunud, selline tunne oli koguaeg. Andsin puhkust ja läks “üle”. Õnneks/kahjuks oli isiklikel põhjustel trenni tegemine niivõinaa kaootiline pool aastat. Peale poolt aastat tundus, et kõik on okei ka jala osas ja hakkasin jälle jõusaalis käima, ja spinnis ning pumbis. Avastasin päris kiiresti, et väljaasteid teha ei saa: päkk on nii kuradima valus. Jätsin väga pikaks ajaks väljaasted välja kõigist treeningutest ning hakkasin norm arsti otsima. Füsioterapeut Mikk Pärn, ütles, et siin on ilmselt ülekoormus, mille tekkele on aidanud kaasa ka vale hüppeliigese asend. Tegi nagu kõik korda, kuid valu ära ei läinud. Kui lõpuks dr Kaspar Rõivassepa juurde sattusin, siis selguski, et korralik põletik on sees ning jama oligi tingitud ülekoormusest, mis tekkis tänu sellele, et aasta enne valu väänasin hüppeliigese välja, kuid ega ma siis trenne ära ei jätnud. Niikui sain normaalselt kõndida, olin sama koormuse juures tagasi 🙂 Seega minu soovitus, käi ära ortopeedi juures ning ära kohe kindlasti peale valu kadumist alusta tugevate koormustega treenimist. Anna jalale maksimaalselt palju puhkust 🙂

    Meeldib

  4. Nii, mul oli TÄPSELT sama jama pärast Narva Energiajooksu poolmaratoni. Mõtlesin ka, et mis ikka.. aga valu üle ei läinud – ma täpset diagnoosi ei mäleta, aga oli mingi koe/sidepõletik, mis on tekkinud ülekoormusest ja liigsest pingest. Aga mul lõi see välja nii, et pärast jooksu läksin kohe järgmine päev trenni ja siis ülejärgmisel NTC treeningul lõi räme valu välja (eks ma ise olin loll, et ei puhanud, aga oli ju nii hea olla). Treeningust nii palju, et kuna ka käia oli rõvedalt valus, siis tegin kuu aega AINULT BodyPumpi – proovisin küll juuli alguses Attacki, aga siis läks üldsegi jalalaba paiste ja valu tuli tagasi.. Valudeta esimene jooks oli augusti alguses ja 5 km… Järgmisele poolmaratonile Rakverre läksin suure hirmuga, sest polnud ju 2 kuud üldse jooksnud, AGA täiesi valudeta lõpetasin, eks ma teadlikult jooksin enam üle kanna ka, et täislabale mitte toetada. Ja nüüdseks siis ka SEB normaalselt tehtud, et üle see läheb 🙂

    AGA see taastumine võtab aega ja esimesed 2-4 nädalat ka pumpamas käisin nii, et side ümber ja valuvaigistav kreem all… et eks ta ebamugav ole, aga cardio-trennid soovitan soojalt ära jätta lähimaks paariks nädalaks, mudiu venib see taastumine nagu minul 8-le nädalale.. Edu!

    Meeldib

  5. Ma ise oma kogemustest ütleks, et peale 2 ja rohkematunnist tugevat pingutust laseks nädal aega ainult ratast. Isegi siis kui valu pole. Lihtsalt tavaliselt lihas on nii katki, et teed ainult kahju endale jooksmisega. Ise mul endal on kanna limapauna põletik, mis paraneb väga aeglaselt ning pean koormustega ettevaatlik olema. Maratoni jooksin küll isikliku rekordiga, aga tunda oli seda pea igal sammul. Loodan, et sul kerge põrutus ainult ning põletikku talla all tekkinud pole. Praegu sõida ratast nädal aega ja määri mingi põletikuvastase kreemiga ning anna rahu.

    Meeldib

  6. Vaatasin su jooksust video üle. Jooksed ikka suhteliselt üle kanna ning pigem kaldud siseküljele. Mingit seletust selle järgi ei näe, miks peaks väliskülg valus olema. Kahtlustan äkki vanalinnas munakividel ebatasasel lõigul kuidagi jala pahasti asetasid?

    Meeldib

    1. Seal olin juba nii omas mullis ja peaaegu pilditu, et ei mäleta küll, et otseselt midagi juhtunud oleks. Aga võimalik muidugi.
      Ja et üle kanna, seda on küll paha kuulda. Vanasti oli asi muidugi kordades hullem.

      Meeldib

      1. Ehk ei ole nii hull ka. Telefonist vaatasin. Arvutis suurelt ekraanilt saab aegluupi panna. Seal on täpsemini näha. Aga päkaljooks ja pöial jooksmine eeldab tugevat pöida ning treenitud sääri. Muidu on tulemuseks säärelihaste valulikkus.

        Meeldib

      2. Kahjuks selles tempovahemikus 2+h oli jooksjaid nii tihedasti, et tehnikat ei saa jälgida, kuna sa oled teiste varjus. Aga kiidaksin ka natuke. Kui 10km peal tundus, et sa suht üle kanna, siis finišisirgel vähe kiiremini lõpuspurti tehes tõused ilusti päkkadele ja tõukad pöiaga.:)

        Meeldib

          1. Sul on õigus. Kiiremini joostes on ettekallutus suurem, ning lennufaas pikem. Aga lennufaasis säärelihas lõdvestub. Aeglaselt on lõdvestusaeg nii lühike, et sääred jäävad kangeks. Mina muidugi jooksen iga tempoga päkal. Nii 3.30 kuni 6.45

            Meeldib

  7. Mul on sama jama olnud korduvalt ja märksõnad selle tekkimiseks(minu puhul) on olnud:
    1. palju aega jalgadel
    +
    2. jalalabade ülekuumenemine (suvekuumuses umbsetes jalatsites jmt).

    Ehk sinu puhul võisid veekeskus ja saunad saatuslikuks osutuda.
    Õnneks tavaliselt on see asi 2-3 päevaga ise kadunud.

    Arstidele mõtle vaid viimases hädas, neist pole mingit abi -kui kõik jooksjad oma naginatega kohe arstide poole pöörduksid kukuks meie meditsiinisüsteem kolinal kokku.

    Meeldib

    1. Minu puhul esmakordne probleem, olen varem olnud reisidel kuumas kliimas palju rohkem jalgadel olnud, nt sellel talvel Bangkokis käisin ühel päeval 35-kraadises kuumuses üle 30 000 sammu, peale selle polnud toestavat jalanõud, ainult kummiplätu, aga see viga välja ei löönud. Ei tea, veider vigastus igal juhul. Arsti juurde pole kahjuks üldse lihtne saada, kuigi tegelikult võiks lasta ennast üle vaadata, sest igapäevast kõndimist segav vigastus pole siiski nali.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.