Rubriik: 42 195 meetrit ehk maraton

It’s about the JOURNEY. Not the DESTINATION.

Published on by Margit Partei24 kommentaari

See ongi nüüd SEE postitus, millest ma esmaspäeval rääkisin. Ma tõesti kirjutasin selle postituse alguses lihtsalt oma ‘sahtlisse’ ja jagasin neid mõtteid ainult ühe inimesega. Enne maratoni polnud mul plaanis seda siin kõigile lugemiseks ja arvamuse avaldamiseks üles riputada. Aga kuna see on oluline puuduolev tükk ilma milleta on vist väga keeruline aru saada, mis muutused minu ja minu plaanidega vahepeal toimusid, siis siit see pikk postitus tuleb. Kui lõpuni lugeda jaksad, siis anna kommentaariumis märku. 🙂

21. juuli 2015. Blogipaus, aga mina tahan kirjutada. Lihtsalt kirjutada, aga selle kirjutise avaldamises pole ma eriti kindel. Praegu veel mitte. Parem jätan ta praegu mustanditesse seisma, keda ta seal ikka segab. Äkki tuleb see päev, kui tahan lõpuks need mõtted internetiavarustesse paisata. Pärast maratoni? Enne igal juhul mitte, sest siis sõnun veel midagi ära…

Ma käisin täna ujumas. Ma tean, et see kõlab nüüd üpris klišeelikult, aga mõni trenn on kohe peaaegu life-changing. Vähemasti trennialast elu muutev. Muutus mõttelaad, saabus selgus ja asjad loksusid kuidagi paika. 

Ma kohe ei teagi, kust alustada. Pärast koormustesti paiskusid kõik plaanid taaskord peapeale. Veel. Üks. Kord. Ei mingit spetsiaalset maratoniks treenimist, ei mingit ‘hullu panemist’ ja ainult aeg asju rahulikult võtta. Minusugusele eesmärkidele ja plaanidele orienteeritud inimesele oli see justkui väike maailma lõpp. Mis mõttes ma pean vähem jooksma ja üldse vähem treenima ja nii palju puhkama hakkama? Kuidas ma maratoniks valmis saan? APPI!!!

Murest murtuna kirjutasin Marisele, sest blogisse ma kirjutada ei tahtnud ja perekond ei mõista lõplikult seda kõike. Tundsin, et Maris on ainuke inimene, kes mind aidata saab ja keda ma sellel hetkel usaldasin. Mul on niiiiiiiiiiiiiii vedanud, et mul on olemas selline hea sõber, kes annab vanema õe mõõdu välja ja kes usub minusse ka siis, kui mitte keegi teine, kaasa arvatud ma ise, enam minusse ei usu. Me oleme tegelikult nii palju sarnasemad, kui esmapilgul arvata võiks.

Lisaks toetusele ja eneseusu taastamisele sain arsti nõuannetega kokku sobiva kondikava, kuidas edasi tegutseda, et oma 7 kuu sügavusest august välja ronima hakata. 2015. aasta pole eriti minu aasta olnud, vähemasti trennide kohapealt küll mitte. Ma olen nii palju asju valesti teinud, eelkõige iseennast valesti hinnanud. Oma peas olen ma ikka tunduvalt vingem trenninaine, jooksja ja triatleet, kui ma tegelikult olen. Kuna mudeli eeldused ei pidanud paika, andis mudel prognoosimatuid tulemusi. Minusugune majandustaustaga inimene mõistab seda analoogi kõige paremini. 😉 Aga äkki on just NÜÜD see aeg, kui kõik muutub? Tahaks väga loota!

Tagasi tänase ujumistrenni juurde. Nimelt see kondikava sisaldas nädalas ühte ujumistrenni. Kuna Eestimaa suvi on… well… Eestimaa suvi, siis avavette tunniks ajaks ilma kalipsota külmetama minna küll ei tahtnud. Aura on juulikuus kinni. Ei läinud aga palju aega mööda, kui juba oli valmis järgmine plaan ja meie Arcticu ukse taga. Maris läheb TriSmile 111-le, seega oli temal vaja natuke võistluseks valmistuda ja minul lihtsalt madala pulsiga vastupidavust arendada. Meie plaan 111 samal aastal läbida läks küll minu pärast vett vedama, aga küll tuleb kunagi veel seegi aeg. 😉 Kaasa elama lähen ma nagunii, hea järgmiseks aastaks (hint-hint-hint!!!) kogemusi koguda.

Ujumistrenn ise polnudki midagi väga erilist. Kuna TriSmile 111 ootuses sai kogu eelnev aasta seda 1 km järjest krooli piisavalt harjutatud, siis ei puudunud see trennist ka seekord. Lisaks veel hulgem aega rinnuli ujumist. Kokku liuglesime basseinis tund aega. Lõpuks olime väsinud ja näljased, nagu pärast ujumist olema peabki. 😀

Aga miks see trenn oluline oli, tuleb alles nüüd. Kui Arcticust väljusime, ütles Maris mulle: “Sa oled nii mitmekülgne.” See viis mu mõtte tõeliselt liikuma. Kui koju jalutasin, kokku vist umbes pool tundi, sai mulle paar asja kohe täitsa selgeks. 30 minutiga iseendaga rahu teha ja asjad selgeks mõelda – pole ju üldsegi mitte paha?! 

Natuke on nende asjade väljamõtlemises ‘süüdi’ ka see, et olin eelmisel päeval ära vaadanud paar psühholoogiast rääkivat TED talki ja ühe YouTube’i video. ‘Your Body Language Shapes Who You Are‘, mida olin kunagi varem juba vaadanud, ja ‘The Power of Vulnerability‘, mida tagantjärele meenutades olin vist samuti enne näinud. YouTube’is sattus ette Jenna Marbles’i ‘Why Low Expectations Are Good‘. Viimase pealkiri kõlab küll negatiivselt, aga sisu on vägagi mõistlik. Ma ei hakka siin sisukokkuvõtteid kirjutama, aga soovitaks neid teistelgi vaadata ja kaasa mõelda. Kohe päris tõsiselt!

Mida ma välja mõtlesin?

1. Head asjad juhtuvad siis, kui sa ei oota, et head asjad juhtuvad. 

Tõsijutt! 🙂 Eelmisel aastal enne oma esimest poolmaratoni oli mul samuti tõeline masterplan, millega edukalt 21,1 km alistamiseni jõuda tahtsin. Mis tegelikult juhtus? Kogu see plaan lendas poole peal prügikasti, sest pookisin endale hoopis vigastuse külge. Edasi tegin asju, mis mulle meeldivad, mulle endale sobivas proportsioonis. Ja kõik läks hästi! Esimene poolmaraton on mul meeles ainult ilusates toonides. Ma ei pea ühe eesmärgi nimel kõigest muust loobuma. Ja kui ‘pean’, siis võib-olla pole see eesmärk, mille poole püüelda, sest see ei tee mind õnnelikuks. 

Õnnetuna, oma trennidest rõõmu tundmata, lihtsalt puhtalt kohusetundest edasirühkimine ei vii mitte kuskile. See on omal (ja mitte ainult minu) nahal ära proovitud valem, mis lihtsalt ei tööta. Kui Sind teeb õnnelikuks jooksmine ja ainult jooksmine, siis palun väga: tegele ainult jooksuga. Mind teeb rõõmsaks vaheldus. Ma olen mitmekülgne harrastussportlane, kes naudib palju rohkemaid alasid kui vaid ühte. Minul on neid vähemalt neli. 😉

2. Expect nothing (or only very little). 

Ehk: ära oota midagi (või ainult väga vähe). Väikesed ootused ei ole allaandmine või midagi tohutult negatiivset. Väikesed ootused aitavad elada stressivabamalt, mitte üle mõelda ja tõeliselt nautida seda, mida sa teed. Näiteid on mul lausa kamaluga. Parim neist on SEB Tallinna poolmaraton, kus jooksin oma isikliku rekordi ja tundsin end kõige õnnelikuma inimesena maamunal. Ma polnud veel kuu aega enne võistlust üldse kindel, kas ja mida ma Tallinna jooksma lähen. Pigem olin leppinud sellega, et:

  1. ei lähe üldse,
  2. jooksen 10 km. 

Ainult 2 (!!!) nädalat enne võistlust otsustasin koos Marisega, et kui juba, siis 21,1 km on minu distants. Ma ei teinud selle võistluse jaoks mingit plaani, mul puudusid ootused ja eesmärgid. Alles paar päeva enne võistlust otsustasin, et proovin isiklikku joosta. Kui tuleb, siis tuleb, kui ei, siis pole ka midagi katki. Just selle suhtumisega see isiklik rekord tuli ja Margit oli päriselt väga õnnelik.

Samale loogikale alluvad minu läbitud rattavõistlused, triatlon ja imelikud võistlusdistantsid (nt Pühajärve Maratoni 10,7 km), kus pole vaja mingeid rekordeid murda ja kus ma olen käinud ainult selle pärast, et need asjad on lahedad. Mul polnud mingeid suuri ootusi, ma ei pannud endale sajaga pressure’it peale, et ma PEAN jooksma sellise või teistsuguse aja, ja ma võtsin asju vabalt. Või siis üks spordiväline näide: ootasin oma seekordsest suvisest praktikast väga vähe, kokkuvõttes jäin aga rahule ja sain veel palgalise töö ka. 🙂 Vahel on mul tunne, et nende suurte ootuste ja eesmärkide püstitamisega läheb pool rõõmu kaduma isegi siis, kui eesmärk saab saavutatud. Et kui ma isegi oleks Narvas alla 2 tunni jooksnud, siis ega see mind ikkagi nii õnnelikuks poleks teinud nagu minu esimene poolmaraton. Ma oleks ikkagi leidnud midagi, mis ei läinud täiuslikult, ja seda siis põdema jäänud. 

3. Triatlon on nii minu ala! 

Jõuame tagasi jälle selleni, et ma käisin täna ujumas. Teate: ma tundsin sellest ujumistrennist palju rohkem rõõmu kui ühestki viimasest jooksutrennist. Sama lugu oli pühapäevase pikema rattaringiga. Ma tean, et see kõlab tõeliselt halvasti, eriti selle taustal, et plaanis on ju maratoni joosta. Aga kui terve see esimene poolaasta ja vaikselt maratoniks valmistumine mulle midagi õpetas, siis seda, et mulle meeldib vaheldus. Jah, ma väga armastan jooksmist ja kui ma vigastuste tõttu olen olnud sunnitud mitte jooksma, siis olen ma jooksu väga ruttu igatsema hakanud. Rattasõitu, ujumist või BodyPumpi ma nii kiiresti igatsema ei hakka. Aga kui peaaegu kõik mulle kinnitasid, et maratoni jooksmiseks peab ainult jooksma-jooksma-jooksma, ikka 4–6 korda nädalas, ning peaaegu kõigest muust loobuma, mida mulle teha meeldib, siis muutus jooks mingil hetkel mulle lihtsalt vastumeelseks. 

Ilmselt on siin sees puhas inimese psühholoogia. Keelatud vili on magus. Kui sul kästakse nädalast nädalasse ainult torti süüa, mis sest, et see on su lemmik tort, siis varsti tahad sa liha, pastat, salatit ja veel tuhandet muud asja ka. 😉 Ma keelasin endale kõik BodyPumpid ja lemmikud pikad rattaringid ära ja üritasin end veenda, et tõsine maratoniks valmistumine teeb mind õnnelikuks. Ei teinud. Juba esimesel nädalal mõtlesin ma, et järgmist 9 nädalat ma küll niimoodi välja ei kannata. Jooks on lahe, aga teised alad on ka lahedad. Triatlon on ikka nii minu ala, sest selleks treenides ei hakka mitte kunagi igav ja ma ei pea endale meeldivad asju ära keelama. See pettumus, mida ma tundsin, kui sain aru, et ei tohi sellel aastal TriSmile 111-le ega isegi 33.3-le minna, kinnitas mulle, et triatlon on väga minu südames. Järgmine aasta – triatloniaasta?

4. Igas halvas on midagi head.

Kui seda üleväsimust, pulsijamasid ja arstlikku diagnoosi poleks olnud, siis oleks ma sama hullumeelse tambiga muudkui edasi lasknud. Kahtlusteta! Samamoodi hambad ristis oma treeningplaanist kinni hoidnud ja ise muudkui rahulolematu olnud ja aina mõelnud, et millal küll midagi muutub. Millal see vana mina tagasi tuleb, kes sportides iga hetke armastas. Newsflash: see vana mina ei saanudki tagasi tulla, kui ma kõike oma tõelisele minale vastupidiselt tegin, üritasin olla keegi teine ja ignoreerisin sisemist häält, mis ammu valjult kõnekaks muutunud oli. Maris soovitas mulle kogu aeg olla mitmekülgne (ehk olla mina ise!). Ma oleks pidanud teda algusest peale uskuma ja usaldama, mitte mingit oma loogikat rakendama ja treeningplaanidega oma pead vaevama. Võib-olla oli mulle seda hard core pidurit lihtsalt vaja, et asjad enda jaoks läbi mõelda ja kõigi nende järeldusteni jõuda. Igas halvas on midagi head. Tuleb ainult enda haletsemine ära lõpetada ja see hea üles otsida.

Kokkuvõttes otsustasin ma seda maratoni nüüdsest lihtsalt vabalt võtma hakata. Ei, ma ei jäta maratoni ära, kuigi ilmselt neid, kes arvavad, et ma seda tegema peaks, on küllalt. Vähemalt praegu veel ma sellist otsust ei langeta ja jään lootma, et asjad veel paranevad. Nüüdsest kavatsen ma ainult südame häält kuulata ja teha asju, mis mind särama panevad. Jooksmist ma muidugi maha ei jäta ja pikad jooksud on jätkuvalt lemmikute hulgas, aga kui ma tahan, siis teen ma kõike muud ka. Mind ei huvita, et see pole optimaalne plaan maratoni edukaks läbimiseks. See pole ka kaugeltki optimaalne, kui ma ainult muretsen ja ühtegi trenni nautida ei suuda. Ma ei võistle ju selleks, et võita. Ma ei tee enam ammu trenni selleks, et kaotada kaalu. Ma jahin häid emotsioone. Need head emotsioonid tulevad, kui ma iseendaks jään ja teen seda, mida ma päriselt teha tahan. 

Olen kindel, et selle ‘naudin-iga-hetke’ suhtumisega tuleb see maraton kergemini kui rangelt plaanimajandust järgides ja nukrutsedes. Elu ei saa maratoni pärast seisma jääda. Mingu seda aega seal rajal siis ükskõik kui palju, finišisse jõuan ikka. Jõudsin Pekist Priiks finišisse, jõuan ka SEB Tallinna maratoni finišisse. Kui see tähendab kõndimist – tähendagu. Kui see tähendab roomamist – tähendagu! 7 tundi on ju aega. 😉

success happiness

I’M BAAAAAAAACK!

Published on by Margit Partei13 kommentaari

Ma olen tagasi. Tavapärasesse postitamisrežiimi ma veel ilmselt ei naase, andke aega atra seada. 

Kui ma eelmise postituse pealkirjas küsisin, kas nutta või naerda, siis vastus on, et otseloomulikult naerda. 🙂 Vahel naerda läbi kibedate pisarate, aga ikka naerda. Vahel naeratada isegi siis, kui tegelikult tahaks nutta, sest fake it ‘til you make become it. Eelmisesse nädalasse mahtus päevi, kus käisin ringi suu kõrvuni ja särasin õnnest, aga alles hiljuti valasin pisaraid ja tundsin end madalamana kui muru. Üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Kaks sammu edasi, üks samm tagasi. Eks niimoodi see ‘august’ välja ronimine minema hakkabki. Imesid ei juhtu.

Arvasin küll, et see paus venib pikemaks, aga ei saa mitte vaiki olla. Ma ei pea ju kohe tagasi tulema oma kindla ajakava juurde, kus teisipäeval/kolmapäeval, reedel ja pühapäeval ilmub postitus. Ma võin ju kirjutada ka lihtsalt siis, kui tuju tuleb. Ma ei tea oma nädala trenne kõigile raporteerima, kui ma ei taha. Pean kogu aeg olema veendunud, et blogi ei tekitaks minus negatiivseid emotsioone. Mul pole neid oma ellu praegu rohkem vaja. Loodetavasti mõistate.

Aga kui veel pausist rääkida… Kuigi ma siia blogisse midagi ei kirjutanud, siis blogi Facebooki lehel jagasin peaaegu iga päev kas mingeid mõtteid, artikleid või videosid, mis sellel hetkel mulle olulised olid. Instagramis sai pilte vaadata nagu ikka. Justkui väike miniblogi. 🙂 See oli nüüd blogi 2 aasta jooksul esimene kord, kui ma omast vabast tahtest pausi tegin. See paus tuli mulle ainult kasuks.

Iseenda jaoks mustanditesse tekkis nii mõnigi postitus. Enda jaoks pidasin ikka nädala trennipäevikut ja kirjutasin üles, kuidas iga trenn kulges. Harjumus on suur, kui olen seda nädalast nädalasse kaks aastat teinud. Imelik oli mitte kirjutada. Aga kõige olulisem oli see postitus, mis mind kaks korda rõõmustama pani:

FB
Mine vajuta pöial püsti, kui kõige värskemaid uudiseid esimesena kuulda tahad. 😉

Ausõna: ma loen seda minu jaoks nii olulist, veel ilmumata postitust ja olen iseenda üle nii… uhke? endaga rahul? õnnelik? Ma ei teagi täpselt, mis sõna kasutada. Postitused, mida ma kirjutan, saab nii mitmeks tüübiks jagada. On postitused:

  • mis on lihtsalt kirjeldavad ja raporteerivad, nagu nädala kokkuvõte või toidureede;
  • mis on informatiivsed ja/või allikatel põhinevad;
  • igasugused niisama lobajutud kõigest ja mitte millestki.

Neis kõigis olen ‘mina’ sees, aga seal on selline ametlikum (?) ja vaoshoitum mina või siis äärmisel juhul mina, kes omast arust naljakas olla püüab. Seda on nii raske sõnadega seletada… Aga siis tulevad veel kaht sorti kirjutised. Kirjutised, mida tavaliselt kõige rohkem loetakse. Kirjutised, mis mulle endale kõige olulisemad on. Kirjutised, millega ma teile tüki oma südant ja hinge avan.

  • Võistluste kokkuvõtted, kus ma minuti minuti ja kilomeeter kilomeetri haaval kirjutan kõik oma tunded ausalt lahti, olgu need siis rõõmsad või kurvad.
  • Postitused, kus on nii palju ‘mind’, minu südant ja hinge sees, et ma tunnen end tõeliselt ‘alasti’, sest ma olen oma lugejatega jaganud mõtteid, mida jagaksin ainult oma kõige lähedasemate inimestega või hoiaksin ainult endale.

See minu avaldamata oluline postitus kuulus viimasesse kategooriasse. Kuna see ilmselgelt on seotud minu kaotatud spordirõõmu ja maratoniga, siis ma arvasin, et ma ei hakka seda enne maratoni üldse jagama. Kartsin, et sõnun veel midagi ära. Tõsi: kartsin, kardan siiani kriitikat, mida see postitus saada võib. Aga mul on tunne, et kui ma seda lähiajal ära ei ilmuta, siis tekib kõigil nii palju küsimusi kas või minu nädala kokkuvõtteid lugedes. Seega: et mitte kõiki segadusse ajada, siis millalgi lähiajal see postitus tuleb. Kuna see on mulle nii oluline, siis ma tõesti palun: ärge olge oma kommentaaridega halastamatud. Jätan endale vabad käed see postitus iga hetk parooli alla panna, kui tagasiside minu praegust rõõmu vähegi kõigutama hakkab. Üldiselt ma parooliga postitusi ei poolda, aga see üks kord olen ma nõus enda heaolu nimel erandi tegema.

Vahel ma ikka mõtlen, et miks ma üldse jagan selliseid väga sügavaid mõtteid, kisun end vaimselt ‘alasti’, kui ma seda natuke või palju pelgan. Miks ma seda teen? Miks ma neist avalikult kirjutan? Ega mul kindlat põhjust välja selgitada kerge polnud. Aga hiljuti sattusin ühe hea mõtte peale. Brene Brown:

“And so these folks had, very simply, the courage to be imperfect. They had the compassion to be kind to themselves first and then to others, because, as it turns out, we can’t practice compassion with other people if we can’t treat ourselves kindly. And the last was they had connection, and — this was the hard part — as a result of authenticity, they were willing to let go of who they thought they should be in order to be who they were, which you have to absolutely do that for connection.

The other thing that they had in common was this: They fully embraced vulnerability. They believed that what made them vulnerable made them beautiful. They didn’t talk about vulnerability being comfortable, nor did they really talk about it being excruciating — as I had heard it earlier in the shame interviewing. They just talked about it being necessary. They talked about the willingness to say, “I love you” first, the willingness to do something where there are no guarantees, the willingness to breathe through waiting for the doctor to call after your mammogram. They’re willing to invest in a relationship that may or may not work out. They thought this was fundamental.

This is what I have found: to let ourselves be seen, deeply seen, vulnerably seen; to love with our whole hearts, even though there’s no guarantee; to practice gratitude and joy in those moments of terror, when we’re wondering, “Can I love you this much? Can I believe in this this passionately? Can I be this fierce about this?” just to be able to stop and, instead of catastrophizing what might happen, to say, “I’m just so grateful, because to feel this vulnerable means I’m alive.”“

Ehk: haavatavus on vajalik, et tekitada tõeline side. Sellepärast need deep postitused vahel lihtsalt iseenesest tulevad, sellepärast, et ainult tõelist mina näidates saab kellegagi päriselt connectida.

Igal juhul, prooviks seda pikka ja keerulist juttu nüüd kuidagi kokku võtta.

Ma mõtlesin asjad enda jaoks selgeks. Jõudsin oluliste järeldusteni. Kivi justkui langes südamelt. Sära tuli niivõrd-kuivõrd tagasi. Ma võin käsi südamel öelda, et olen nüüd õnnelikum. Jah, muidugi on selle õnnetunde vahel olnud väga kibedaid hetki ja olen ka palju pisaraid valanud, aga vähemasti olen ma leidnud ‘rohu’ oma probleemile. Vaimselt olen oma ‘august’ (peaaegu?) välja roninud. Tunne on küll selline, et olen 180-kraadise pöörde teinud. Sellega seoses: ütlesin oma maratonikavale (aga mitte maratonile) viisakalt igaveseks hüvasti. Olen asju väga rahulikult võtnud, niivõrd-kuivõrd mõistlikult rahulikku trenni teinud ja tunnen end paremini. Tagasilööke, ka pisikesi, elan ikka raskelt läbi. See on minu loomuses ja ma ei saa seda muuta. Nüüd jääb ainult öelda, et lootus sureb viimasena.  

Kes pikemalt lugeda tahab ja/või kui te mitte miskit minu puterdamisest siin aru ei saanud, siis peate selle olulise postituse ära ootama, kus ma kõik konkreetselt lahti räägin. Ja ma hoiatan ette: see on üks mammutpostitus.

PS! Kui te postitate kommentaari ja see ei lähe läbi, siis järelikult on midagi katki ja te võiksite mulle sellest teada anda kas Facebookis, Instagramis või e-mailile: partei.margit@gmail.com.