Kui kõik Eesti eriarstid suudaksid anda diagnoosi ja abi 3 minutiga, nagu juhtus täna minuga sporditraumatoloogi-ortopeedi juures, siis saaks vast meie tervishoiusüsteemi isegi liikuma?!
Las ma räägin lähemalt.
Täna hommikul oli mul kell 10 number TÜ Kliinikumis Aalo Elleri juurde. Paar minutit enne kella kümmet olin ukse taga, täpselt kell 10 sain kabinetti ning kell oli vaevalt 10.03, kui läksin paber näpus juba järgmise kabineti poole. Vot nii kiire see kõik oligi. Astusin uksest sisse, rääkisin oma vigastuse ja sellest tervenemise loo ära, arst küsis veel üle, mis traumapunktis tehti ja polnud üldsegi imestunud, kui kuulis, et tulemusteta saadeti mind perearstile. Seejärel vaatas ta korraks haiget kohta, katsus seda paari koha pealt ja ütles kohe, et luu ja lihasega midagi paigast ära ei ole. Lasi mul veel seista kahe jalaga maas ja ütles, et midagi hullu pole minuga juhtunud, lihtsalt minu madaldunud pöiavõlvid ja pidev üleproneerimine põhjustab igasuguseid hädasid alates jalatallast kuni puusade ja seljani välja. Selline see diagnoos oligi. Ma aimasin seda tegelikult isegi, et see neetud üleproneerimine on üks suur kurja juur.
Ütles mulle ära, et pean hakkama tegema pöiaharjutusi, põhiliselt “varvastega tõstmise” harjutusi. Näiteks: panen soki maha, võtan varvastega üles ja muudkui kordan seda 5 minutit ühe jalaga, 5 minutit teisega. Ja nii iga jumala õhtu. Et mind eriti motiveerida, rääkis mulle veel sellise jubeda loo. Nimelt pidavat minu madalad võlvid tulevikus viimase põntsu saama siis, kui ma kunagi lapse saan, täpsemalt raseduse viimastel kuudel. Tema selgitas seda nii, et lisaks rasedusega suurenevale kehakaalule ja sellega kaasnevale suuremale survele jalgadele, hakkab minu kahjuks mängima hormonaalsüsteem. Raseduse lõpus hakkab keha tootma hormoone, mis aitavad lõdvendada sidekude, sest sünnituse ajal on teatavasti vajalik vaagna avanemine (ma ei hakka siin detailidesse laskuma, eks ole, saate ise ka aru 😀 ). Selle hormooni mõjul ei lõdvene sidekude mitte ainult vaagnapiirkonnas, aga kogu kehas ja seega ka minu neetud taldades. Lõdvenenud sidekude taldades (pöiavõlvides) + suurem kehamass ja surve = lõplikult läbivajunud jalavõlvid. Ühesõnaga: kas hakkan oma pöidadega kohe tööd tegema või kannatan kunagi uuesti täielikku lampjalgsust, jalavalusid ja võib-olla ei saa isegi üldse joosta. Eks siis mina valin enda kallal töötamise. 🙂
Uurimise, diagnoosi ja hirmuloo tegi arst 2,5 minutiga ära ja siis andis mulle paberi, millega läksin järgmisesse kabinetti endale tugitaldasid tellima. Arst ise oli küll väga muhe ja suutis mulle kõik ilusti, konkreetselt ja kiirelt ära rääkida. Kui uksest välja tulin, siis üks mees, kes ootas minu järel järjekorras, ütles kohe kõva häälega, et meil siin puhta konveier. 😀
Tugitaldade tegijale sain veelkord oma loo ära rääkida ja kuna tema sugulane oli ka SEB Tallinna maratonilt vigastusega tagasi tulnud, siis mõistis ta mind väga hästi ja tundus, et üldse teadis ta jooksjate vigastustest ja jooksmisest väga palju. Ta pani mu mingisugusele asjale seisma ja siis joonistas mu jalatalla sinna peale, võttis sellest asjast välja paberi ja siis kordas sama teise jalaga. Kui neid pabereid vaatas, siis pidi imestusest pikali kukkuma ja ohkas ikka väga palju. 😀 Nimelt ei suutnud ta ära imestada, kuidas 22-aastasel inimesel saavad olla jala põhivõlv ja ristvõlv nii läbi vajunud / ära vajunud. Kokkuvõttes on mul lihtsalt väga väärakad jalad ja jooksmiseks nad just väga sobilikud pole. Koormuste tõusuga tulevad kõiksugused peidetud vead välja. Aga tallad ja korralikud jalanõud pidavat asja parandama.
Küsisin temalt ka paljajalu jooksmise harjutuste kohta, et sellega pöialihaseid tugevamaks treenida. Ta ütles, et see võib minu raske juhtumi puhul mõjuda nii hästi kui ka halvasti ja pean selle lihtsalt ise ära proovima. Üldiselt ütles ta, et tema on oma pika karjääri jooksul kohanud ainult üht inimest, kes harjutustega suutis oma pöidades midagi parandada. Eks ma olen siis teine. 😉 Lubas mulle 2 nädala pärast taldadega kaasa anda ka mingisuguse pöia tugevdamise harjutuste juhendi. Nii kena temast. 🙂
14 päeva pärast saan kätte oma 50-eurosed tugitallad. Hind on krõbe, aga mis mul üle jääb? Pean mõlemad paarid jooksutosse kaasa võtma, seal siis sobitatakse suurused kokku, vaadatakse, et kõik klapib ja siis peaksid need tugitallad mind teenima umbes aasta (kui jooksen 2–4 korda nädalas, mitte iga päev). Noh, eks me siis vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb. Kõik jooksmise ja tervise nimel. 🙂
NB! Kokkuvõtte tekst on kirjutatud võistluse päeval. Nüüd ma näen asju juba enam mitte nii mustades toonides. 🙂
Esimest korda ei taha ma väga hea meelega seda võistluse kokkuvõtet kirjutada. Kahjuks seekord ei jäänud ma võistlusega üldse rahule. Ma ise ka väga täpselt ei tea, miks. Las ma räägin lähemalt…
Hommikul ärkasin päris närviliselt ja kogu kõht oli liblikaid täis. Väga ebatavaline. Sellel aastal olen osalenud 15 võistlusel ja nii hullu pabinat pole veel olnud. Isegi kaerahelbepuder ei tahtnud kuidagi alla minna ning näksisin lihtsalt natuke banaani ja leiba. Kuna mul oli nii palju aega, siis käisin kell 9 maratoni starti vaatamas ja tulin siis koju tagasi närveldama. Vahetasin veel särgi ka ära, kuna õues polnud väga külm ja tagantjärele vaadates olid lühikesed varrukad ainuõige otsus.
Veel õnnelikult teadmatu eesootava eel…
Kella 10 ajal läksin tagasi Raekoja platsi juurde, tegin umbes 15 minutit sooja, ootasin uskumatult lühikeses WC-järjekorras, viisin asjad ära ja oligi aeg minna stardikoridori. Jalad tundusid täitsa tipp-topp olevat ning vigastatud tallaalusel polnud ka midagi viga. 3, 2, 1 – start!
Esimese kilomeetri läbisin tagantjärele vaadates liiga kiiresti. Lootsin südames ikkagi aega Tallinna poolmaratoni lähedusse, 2:05 ja 2:10 vahele. Kahjuks ei olnud minu keha aga millekski selliseks valmis, nagu selgus juba poolmaratoni esimesel kolmandikul. Raske oli, tõesti raske algusest lõpuni.
Foto: P. Pokk (Sportfoto)
Täpselt 6. km lõpus ja 7. km alguses lõi alakõhu vasakusse poolde uskumatult tugev valu. Proovisin edasi joosta, aga nii valus oli, et pidin kõndima hakkama. 😦 Esimest korda hakkasin mõtlema katkestamismõtteid, sest veel 15 km sellist valu taluda poleks füüsiliselt võimalik olnud. Umbes 150 meetri möödudes ja korralikult hingates andis valu järele ja hakkasin vaikselt sörkima. Vahepeal tervitas mind veel paar blogilugejat, aga midagi eriti toredat ma neile vastu öelda ei suutnud. Annate ehk selle andeks.
Oli äärmiselt imelik, et kaasaelajaid praktiliselt tee ääres polnud, heal juhul 3–4 kohas elas grupp inimesi korraks kaasa. Üldiselt aga lihtsalt jooksime ilma mingi meluta. Ilm oli õnneks jooksuks sobilik: umbes 10 kraadi, tuulevaikne ja enamasti pilvine.
Teises joogipunktis märkasin Liisat, kes mu pärast seda kohe ka kinni püüdis ja minust möödus. Päris jala kohta ja minu vastus oli midagi taolist: “Jalg on hea, kõik ülejäänu on halb.” Olin tõeliselt läbi, sest ega rajaprofiil terve tee just ei hellitanud. Mulle meeldib Tartus joosta, aga võistlused siin on olnud alati nii kohutavalt raske (meenutagem hetkeks Olümpiajooksu elamusi). Ei suutnud kahjuks temaga koos tempot hoida, sest 5:50 polnud sellel hetkel mulle kahjuks võimetekohane. Kuskil 11 km kandis, olnud jõudnud taas tagasi kesklinna, sõin ka esimese geeli.
Foto: S. Haage (Sportfoto)
Mingil hetkel hakkasin ma oma pulsikellal olevat tempot täielikult ignoreerima, sest see ainult frustreeris mind. Pulsinäit oli nagunii kõrge, üle 170, ja see mind üldse ei huvitanud. Kuskil 14 kilomeetri juures olid reie tagaosad ja tagumik juba nii kohutavalt valusad, et ma kasutasin iga joogipunkti lihtsalt võimalusena korraks kõndida, jalga sirutada, nuusata ja suud loputada. Säärte ja taldadega oli kõik enam-vähem OK, aga jalad põlvest ülespoole olid lihtsalt surnud. Finito.
Foto: A. Tõugjas
Algas täielik piin ja eneseületus. Arusaamine, et ainult 67% rajast on läbitud, muutis tuju veelgi nürimaks. 7 km veel ja mul on juba nii valus. 😦 Oleks lausa nutta tahtnud ja mõtlesin mitu korda kõndimisest või isegi katkestamisest. Polnud tuju, polnud tempot, mitte midagi polnud!
Korraks ajas mind isegi närvi see, et publikut üleüldse raja ääres polnud. Rakveres oli nii palju inimesi ergutamas ja seal olin ma maailma õnnelikem inimene, kuigi jooksin samas tempos nagu Tartus ja jalad olid lõpuks sama surnud. Tegelikkus oli aga selline, et MINA ei jaksanud joosta. MINA olin aeglane. MINA ei suutnud teha jooksu, millega oleksin võinud rahule jääda. Kõik ülejäänu on triviaalne ja ebaoluline. Mina olin see, kes jooksis, ja keegi teine polnud milleski süüdi.
5. km: mingisugune tõus. 7. km: valud kõhus. 15.–19. km: kõik valutas ja tuju kustus. 20. km: äkki ma jõuan lõppu? 21. km: on lootust joosta alla 2:15, pane nüüd! 🙂 22. km (100 meetrit): lõpuspurt.
Lossi tõus 19. kilomeetril oli täielik killer. Pool tõusu jooksin, aga siis enam ei suutnud ning väga hoogsalt kätega hoogu juurde andes rühkisin sealt mäest üles. Olin finišile nii lähedal, aga ikka veel tuli mööda Toomemäge tiirutada. Ärge saage valesti aru, seal on meeletult ilus, aga lihtsalt nii raske oli. Veidi enne 20. km posti nägin endast möödumas 3:45 maratoni gruppi ning sain aru, et kui neid väga ette ära ei lase, suudan lõpetada alla 2:15, kui tubli olen ja rohkem alla ei anna.
Kilomeeter enne lõppu motiveeris see 2:15 aeg mind nii väga, et suutsin tempolt 7:30 min/km (sörk!!!) kiirendada temponi 5:30, millega jooksin kogu 21. kilomeetri. Viimane täiskilomeeter tuli sama kiire kui esimene. Enne lõppu nägin veel Elarit ja Jaani, kelle ergutus andis jõudu lõpuspurdiks. Pööre paremale, Raekoja plats ja punane vaip. Panin mängu kõik, mis veel südames ja hinges sees oli (sest keha oleks langenud juba 7 km tagasi ja mitte sentimeetritki liikunud) ja lihtsalt jooksin nii kiiresti kui suutsin (ehk tempoga alla 4 min/km).
Foto: K. Kroon (Sportfoto)
Finiš ja medal. Selle jaoks ma starti läksin ja selle medali ma sealt sain.
Kahjuks polnud seekord mitte mingit emotsiooni. 😦 Kuidagi kurb hakkas. Minu kõige aeglasem ja kõige raskem poolmaraton. Olin ju finišis, jalg ei teinud valu, aeg polnud midagi katastroofilist, medal oli kaelas ja hooaeg läbi, aga ma ei olnud ikkagi õnnelik. Nägin Marist, tema muidugi kiitis mind ja oli rõõmus, et vaatamata oma vigastusele ja jooksupausile siiski finišeerusin, aga mina olin endas pettunud. Miski ei andnud mulle rahu. Miski jäi kripeldama…
Tulemused
Aeg: 2:14:41
Keskmine tempo: 6:23 min/km
Koht: 513 (566-st)
Koht naiste hulgas: 171 (212-st)
Koht N21 vanusegrupis: 88 (116-st)
Keskmine pulss: 173 bpm
Maksimumpulss: 185 bpm (lõpuspurt)
Kalorikulu: 1344 kcal
Päeva muutis rõõmsamaks see, et Marise maraton oli täielik õnnestumine ning ta saavutas naistest 3. koha. 🙂 Vot see tegi mu küll rõõmsamaks, kui ta poodiumil nii õnnelik oli. On uskumatult tore nii andeka ja toreda inimese käe all treenida. Maris on motivatsiooniks meile kõigile.
Veidike teiperist. Usun, et teiperist mul mingi kasu ei olnud, kahju aga see ka ei teinud. Kui süsivesikute piiramise 4 päevaga võtsin alla 2,3 kg, siis 2 laadimispäevaga tuli juurde 1,3 kg ja stardis olin seega ikkagi 1 kg kergem ja see oli ka ainus otsene teiperi kasutegur, sest poolmaraton on lihtsalt liiga lühike distants, et jõuda seinani, mida on tarvis edasi lükata. Minu puhul ei saanud otsa energia, vaid lõi välja vähene jooksutrenn. Teiper jäägu siiski maratonide jooksmise juurde, minusugusel aeglasel harrastajal seda poolmaratoniks tarvis ei lähe. Ära sai see aga proovitud ning kogemus tuleviku tarbeks on olemas.
Kokkuvõttes ei jäänud ma võistlusega rahule. Ootasin Linnamaratonilt palju, ikkagi minu armastatud Tartu… Vahel jäävad unistused unistusteks. Miski kripeldab hinges, kuigi tegelikult midagi niiiiii halvasti ei läinud. Ei tea. Tegelikult, võib-olla ma isegi tean: kukkus kokku mu usk, et ma suudan kunagi maratoni joosta. Sellel päeval murdus mu vaim ja vot see ongi vist see, mis kripeldab. Kui seljataha jäävad sellised rasked poolmaratonid, siis kuidas peaks ma suutma kunagi topelt nii pikka maratoni joosta? Ma mõtlen maratonist nii tihti. Ma tahan loota, et ma saan sellega hakkama, aga praegu ma seda enam ei usu. Ma pole piisavalt treenitud, mu pulss on joostes liiga kõrge ja nii seda maratoni joosta ei saa… Täna pean lihtsalt hindama seda, et jalg pidas vastu, plaanitud võistlus sai joostud, medal sai kaela ja võib-olla ongi see nüüd hea koht, kust proovida midagi õppida. Olin 14 päeva rajalt maas. Vähemalt minu puhul kehtib kindlalt see reegel, et paremaks jooksjaks saab ainult joostes. Kui ma ei jookse, siis mu jooks taandareneb. Vot see on reaalsus, see on õppetund. Ma võin ju seda ratast vändata, ma võin ju pumpida, ma võin ju *misiganes*, aga see ei tee minust paremat jooksjat.
No see viimane lõik, kirjutatud võistluse päeval, oli küll väga väga tume ja kurb. Täna ma enam nii kurb ei ole. 🙂 Aasta tagasi jooksin ma Tartus Tudengimaratonil 10 km. See oli tollal minu pikim distants, mida läbisin esimest korda võistlusel ja elus üldse 4. korda. Ajaks tuli 1:11 ja ma olin maailma kõige rõõmsam inimene. Sellel aastal läbisin ma Tartus oma senist pikimat distantsi – poolmaratoni – 4. korda. Eelmine aasta tundus see 10 kilomeetritki nii suur pingutus ja eneseületus. Aastaga olen teinud suure hüppe ja arenenud palju. Ma suudan ära teha absoluutselt kõik, kui ma seda piisavalt tahan. Seega, kes teab, mis juba järgmine aasta ette võetud saab. 😉
See jooksuhooaeg on lõppenud, jäänud on veel 5-kilomeetrine Tartu Novembrijooks 22. novembril, aga selleks ma enam mingit eriettevalmistust ei tee, sest sellest nädalast algab teistsugune treeningprogramm, millest lähemalt kuuleb juba pühapäevases nädala kokkuvõttes. Äkki suudan Kvissentalis hooajale ikkagi mingi ime läbi hea punkti panna? 🙂
Nourish, Train & Flourish 