Võistlused – Lehekülg 82 – Nourish, Train & Flourish

Ausalt öeldes on mulle juba paar kuud tundunud nii kommentaaride, tagasiside kui ka postituste vaatamiste statistika järgi, et minu Food Friday postitused on ennast ammendanud ja ei paku lugejatele enam eriti huvi. Tegelikult on see üsna loogiline, et huvi kaob, kui need postitused on valdavalt väga ühesugused ja midagi põnevat sealt lugeda pole. Vastu vaatavad ainult pildid minu hommikusest kaerahelbepudrust, mõnest puuviljast, porganditest, kohupiimast banaaniga ja siis mingist tüüpilisest panniroast. Ega ma ise ei viitsiks neid ka enam vaadata.

Sellepärast ma täna enam oma toidust pilte ei teinud. Hommik algas ikka pudruga, siis läksin kooli plaaniga olla seal 2 tundi, selle asemel olin seal aga üle 6 tunni: istusin järjest ühe koha peal ja tegin programmeerimise kodutööd (issand jumal, kas on midagi jubedamat?!) ja siis tulin nii väsinuna koju, et vaatamata suurele näljale ei jaksanud isegi süüa teha. Ehk siis üpris tüüpiline koolipäev. Toitumine polnud kah midagi erilist või märkimisväärset…

Igaks juhuks panin aga lugejatele kokku väikese küsitluse. Palun avaldage arvamust! Siis ma tean, kas ja kui tihti Food Friday’d tegema hakata. 🙂

[yop_poll id=”1″]

Nüüd aga natuke veel emotsioonide välja elamist. 😀 Kui te Tartus pole, siis te ei kujuta ette, mis olukorras on praegu meie teed. Tegelikult kujutate vist küll, sest ega mujal Eestis pole olukord parem, pigem vastupidi. Öösel hakkas sadama lund/jäävihma ja kõik kõnniteed olid hommikul nii klaasjad ja libedad, et ma mõtlesin, et murran kondid, enne kui Oeconomicumi kohale jõuan. Päeva jooksul lisandus seda libedat värki veel juurde ja nüüd tuli veel mingi kiht lund ka peale. APPI! Kuidas ma homme seda Novembrijooksu jooksma peaks? Kujutan juba ette, kuidas olen nagu lehm libedal jääl, kiirusest pole juttugi, hea kui luud-kondid terveks jäävad… Mis selga panna – ka selle kohta mul veel igasugune plaan puudub. Pole isegi seda otsustanud, kuidas ma Kvissentali starti kohale lähen, kas bussiga või jalgsi. Olen täiesti 100% ette valmistumata. Väga halb. Eks ma homme kahetsen seda veel sada korda.

Seniks aga hääletage ja soovige edu, et ma homme joostes põmm! kuskil pikali poleks. Kuni järgmise korrani!

Viimasel ajal on niigi väga populaarne Pulleritsu spordiblogi jooksjate ringis veelgi enam kõneainet pakkunud. Kogu sotsiaalmeedia vahepeal lausa kihas arvamustest tema viimaste (2014. aasta novembri alguse) postituste kohta, mis rääkisid pikamaajooksust ja -jooksjatest. Ka mina olen sattunud suhtlusringi, kus minult nende asjade kohta arvamust küsiti. Alguses ei osanud ma selle teema kohta lihtsalt mitte midagi öelda. Põhjus on lihtne: ma lihtsalt ei loe seda blogi! Kuna aga minus suudeti tekitada huvi ja uudishimu, siis otsustasin nendele postitustele pilgu peale visata.

Njah.

Kõik need tegelased, kes läbivad maratoni üle nelja tunni, ainult kujutavad endale ette, et nad jooksevad. Nad kõigest läbivad tolle maa, ja selle läbimine ei näita mitte midagi. (P. Pullerits)

Mis ma ikka öelda oskan. 🙂 Igaühel on õigus oma arvamusele. Vahest aga peaks igaüks meist natuke rohkem mõtlema sellele, kus, kuidas ja kas üldse seda arvamust avaldada on tarvis?

Mina austan kõiki spordiga tegelevaid inimesi. Oled sa kas rattur, ujuja, triatleet, lohesurfar, sukelduja, rühmfitnessi fänn, jõusaali austaja, (kepi)kõndija või minu poolest kas või allveekabetaja, mina austan sind ikkagi. Seda enam austan ma inimesi, kes suudavad oma eesmärkidele tõeliselt pühenduda: teevad sporti regulaarselt ja/või valmistuvad võistlusteks (ja nii edasi, eesmärk on eesmärk!). Näiteks on minu arvates vägagi OK tunda respekti inimeste vastu, kes jooksevad maratoni ja mul pole vahet, kas sul kulus selleks 2,5, 3, 5 või 7 tundi. Põhiline on tunda sportimisest rõõmu. Tippsportlased, kes spordiga raha teenivad ja treenivad teistsuguste eesmärkide nimel, on muidugi eraldi teema. Aga kuna väga suur enamus sporti harrastavatest inimestest ei tee tippsporti, vaid jahivad spordiklubis või terviserajal tervist ja eelkõige emotsioone, siis ei leia ma põhjust kellegi tegevust kuidagi alavääristada. Milleks?

Kui ma jooksin poolmaratoni ajaga 2:07:12, siis tundsin ma vist küll suuremat rõõmu kui mõni olümpiamedalist. Olen harrastussportlane. Sport pakub mulle kogu aeg nii palju ilusaid tundeid: rõõmu, uhkust, eneseületusi, enesekindlust, meelerahu, kvaliteetseid vestlusi iseenda või treeningkaaslasega… Minu rõõmu see teadmine küll ei vähenda, et keegi arvab, et mind ei saa üldse jooksjaks nimetadagi, kuna ma ei suuda joosta x meetrit y ajaga. If you run, no matter how slow or fast, no matter how far or how often, you’re a runner. Nii lihtne see ongi. 🙂

Ja otsese vastusena eeltoodud Pulleritsu tsitaadile.

1. Need üle 4 tunni maratoonarid kindlasti ei kujuta endale ette, et nad jooksevad. 🙂 Nad päriselt ka jooksevad! Võib-olla mitte nii kiiresti, kui mõne inimese “definitsioon” seda nõuaks, aga nad jooksevad. 4-tunnine maraton tähendab keskmist tempot 5:41 min/km. Minu jaoks on see jooks ja väga korralik jooks. Ja paljude teiste jaoks ka.

2. Nad läbivad selle maa ja selle läbimine näitab väga palju. See näitab eneseületust. See näitab pühendumust eesmärgile. See näitab järjekindlust. See näitab iseloomu. See näitab palju tööd ja vaeva. See näitab täpselt seda, mida keegi tahab, et ta näitaks. Meil kõigil on oma põhjus, miks me maratoni jookseme või seda joosta tahame. Pole kellegi teise asi sellele põhjusele anda nime “poosetamine”.

Lõpetuseks aga tsitaat Eesti kultussarjast, mida igaüks meist oma mõtteid ja arvamusi avaldades meeles pidada võiks:

Mingisugune austus peab ikka ka olema… (A. Peterson, Õnne 13)

Olgem üksteise vastu head. Headus ei võta tükki küljest. 🙂

Rubriik: Võistlused

Food Friday – keda huvitab? Novembrijooks – APPI?!

“Mingisugune austus peab ikka ka olema…”