Õnn on olla õnnelik

Viimastel päevadel olen ma lõpuks ometi suutnud jälle olla nii tohutult õnnelik ja rõõmu täis. 🙂 Tunnen ennast täpselt nii, nagu tundsin end aprilli viimastel päevadel, kui kirjutasin selle postituse, kus rääkisin sellest, kuidas mul on nii palju pinget ja stressi seoses kooliga, aga siiski suudan ma olla niivõrd õnnelik. Praegu tunnen end 100% täpselt samuti ja see meeldib mulle!

Sellel neljapäeval on mul tulemas järjekordne eksam mikroökonoomikas (kokku on selles aines semestri jooksul 3 eksamit ja 8!!! kodutööd). Ausalt öeldes olin ma eelmisel eksami eel ja ajal väga väga VÄGA närvis, seekord olen ma aga kuidagi liiga rahulik. See ajab mind mingis mõttes isegi natuke närvi, et miks ma ei muretse? Miks ma ei stressa? Miks ma ei närvitse? 😀 Ma ei tunne end selles aines absoluutselt kuidagi targemana või enesekindlamana, aga millegipärast pole mind veel selleks eksamiks valmistudes tabanud ärevus või meeletu pinge, mis tekitab “roniks küüntega seina mööda üles” tunde. Paar päeva on veel aega ja küll eksamil ülesannete lehte vaadates needki tunded tulevad. :/ Loodetavasti mitte, tõenäoliselt siiski.

Olen aga rahul sellega, et üldiselt suudan hoida meelt positiivsena ja tuju üleval. Pinge on suur ja stress on olemas, aga võrreldes semestri algusega on minus päris palju muutunud. Ma olen ise otsustanud olla õnnelik. Mina olen see, kes end meelestab mõtlema üht- või teistmoodi. Kui ma sisendan endale, et mul on koolis ikka nii raske ja paha ja ma üldse ei oska mitte midagi ja kukun kõigest läbi, siis… siis kas see aitab midagi? Korraks võib-olla on tore endast negatiivne emotsioon välja elada, aga mida rohkem ma endale seda negatiivsust sisendan, seda negatiivsemaks ma muutun. Seda kurvemaks. Seda rohkem pean taluma seda neetud ärevust. Seda ebasotsiaalsemaks. Seda…

Saate aru küll. 

Fotod:
Fotod: I. Avaste, K. Jahilo, erakogu

Ma olen õnnelik, et minu elus on trenn ja eelkõige jooksmine. Lisaks sellele, et olen leidnud nii palju uusi mõttekaaslasi ja sõpru, aitab sport mind muudes eluvaldkondades edasi ja innustab mind. Minu enese teod ja saavutused spordis innustavad mind ja ma suudan olla eeskuju iseendale. See kõlab nüüd võib-olla väga isekalt ja uhkelt ja ülbelt 😀 , aga nii ma tõesti tunnen. Ma sain hakkama oma elu muutmisega ja suunasin selle tervislikumale teele. Ma tegin sellel aastal läbi neli poolmaratoni ja ühe triatloni: 5 suurt võistlust 5 kuuga, juurde kamaluga väiksemaid. Veel vähem kui 2 aastat tagasi ei jõudnud ma isegi 2 kilomeetrit järjest läbi joosta! 

Kui mul on raske hetk ja näiteks mõni magistriaine tundub nii lõpmatult võimatu, siis ma mõtlen sellistele asjadele ja nendele täieliku rahulolu hetkedele, kus ma tundsin end paremini kui olümpiavõitja või maailmameister. Kui ma võtsin endale eesmärgiks joosta läbi poolmaraton, siis ma tegingi selle ära. Jah, mu teel oli igasuguseid raskusi (loe: vigastusi), aga kas ma lasin end sellel takistada? Ei! Kui mõni mikro õpiku peatükk tundub täielik hiina keel, kas see tähendab, et ma ei saagi kunagi oma ihaldatud magistrikraadi? Muidugi mitte! Väärt asjad ei tulegi pingutamata ise kätte. Vot seda peaks küll igaüks meeles pidama, kui elu vingerpusse mängib ja kannatuse piire tunnetama paneb. 😉

Sporditraumatoloog: diagnoos 3 minutiga

Kui kõik Eesti eriarstid suudaksid anda diagnoosi ja abi 3 minutiga, nagu juhtus täna minuga sporditraumatoloogi-ortopeedi juures, siis saaks vast meie tervishoiusüsteemi isegi liikuma?!

Las ma räägin lähemalt.

Täna hommikul oli mul kell 10 number TÜ Kliinikumis Aalo Elleri juurde. Paar minutit enne kella kümmet olin ukse taga, täpselt kell 10 sain kabinetti ning kell oli vaevalt 10.03, kui läksin paber näpus juba järgmise kabineti poole. Vot nii kiire see kõik oligi. Astusin uksest sisse, rääkisin oma vigastuse ja sellest tervenemise loo ära, arst küsis veel üle, mis traumapunktis tehti ja polnud üldsegi imestunud, kui kuulis, et tulemusteta saadeti mind perearstile. Seejärel vaatas ta korraks haiget kohta, katsus seda paari koha pealt ja ütles kohe, et luu ja lihasega midagi paigast ära ei ole. Lasi mul veel seista kahe jalaga maas ja ütles, et midagi hullu pole minuga juhtunud, lihtsalt minu madaldunud pöiavõlvid ja pidev üleproneerimine põhjustab igasuguseid hädasid alates jalatallast kuni puusade ja seljani välja. Selline see diagnoos oligi. Ma aimasin seda tegelikult isegi, et see neetud üleproneerimine on üks suur kurja juur.

allikas
Mina olen see alumine variant. allikas

Ütles mulle ära, et pean hakkama tegema pöiaharjutusi, põhiliselt “varvastega tõstmise” harjutusi. Näiteks: panen soki maha, võtan varvastega üles ja muudkui kordan seda 5 minutit ühe jalaga, 5 minutit teisega. Ja nii iga jumala õhtu. Et mind eriti motiveerida, rääkis mulle veel sellise jubeda loo. Nimelt pidavat minu madalad võlvid tulevikus viimase põntsu saama siis, kui ma kunagi lapse saan, täpsemalt raseduse viimastel kuudel. Tema selgitas seda nii, et lisaks rasedusega suurenevale kehakaalule ja sellega kaasnevale suuremale survele jalgadele, hakkab minu kahjuks mängima hormonaalsüsteem. Raseduse lõpus hakkab keha tootma hormoone, mis aitavad lõdvendada sidekude, sest sünnituse ajal on teatavasti vajalik vaagna avanemine (ma ei hakka siin detailidesse laskuma, eks ole, saate ise ka aru 😀 ). Selle hormooni mõjul ei lõdvene sidekude mitte ainult vaagnapiirkonnas, aga kogu kehas ja seega ka minu neetud taldades. Lõdvenenud sidekude taldades (pöiavõlvides) + suurem kehamass ja surve =  lõplikult läbivajunud jalavõlvid. Ühesõnaga: kas hakkan oma pöidadega kohe tööd tegema või kannatan kunagi uuesti täielikku lampjalgsust, jalavalusid ja võib-olla ei saa isegi üldse joosta. Eks siis mina valin enda kallal töötamise. 🙂

Uurimise, diagnoosi ja hirmuloo tegi arst 2,5 minutiga ära ja siis andis mulle paberi, millega läksin järgmisesse kabinetti endale tugitaldasid tellima. Arst ise oli küll väga muhe ja suutis mulle kõik ilusti, konkreetselt ja kiirelt ära rääkida. Kui uksest välja tulin, siis üks mees, kes ootas minu järel järjekorras, ütles kohe kõva häälega, et meil siin puhta konveier. 😀

Tugitaldade tegijale sain veelkord oma loo ära rääkida ja kuna tema sugulane oli ka SEB Tallinna maratonilt vigastusega tagasi tulnud, siis mõistis ta mind väga hästi ja tundus, et üldse teadis ta jooksjate vigastustest ja jooksmisest väga palju. Ta pani mu mingisugusele asjale seisma ja siis joonistas mu jalatalla sinna peale, võttis sellest asjast välja paberi ja siis kordas sama teise jalaga. Kui neid pabereid vaatas, siis pidi imestusest pikali kukkuma ja ohkas ikka väga palju. 😀 Nimelt ei suutnud ta ära imestada, kuidas 22-aastasel inimesel saavad olla jala põhivõlv ja ristvõlv nii läbi vajunud / ära vajunud. Kokkuvõttes on mul lihtsalt väga väärakad jalad ja jooksmiseks nad just väga sobilikud pole. Koormuste tõusuga tulevad kõiksugused peidetud vead välja. Aga tallad ja korralikud jalanõud pidavat asja parandama.

Küsisin temalt ka paljajalu jooksmise harjutuste kohta, et sellega pöialihaseid tugevamaks treenida. Ta ütles, et see võib minu raske juhtumi puhul mõjuda nii hästi kui ka halvasti ja pean selle lihtsalt ise ära proovima. Üldiselt ütles ta, et tema on oma pika karjääri jooksul kohanud ainult üht inimest, kes harjutustega suutis oma pöidades midagi parandada. Eks ma olen siis teine. 😉 Lubas mulle 2 nädala pärast taldadega kaasa anda ka mingisuguse pöia tugevdamise harjutuste juhendi. Nii kena temast. 🙂

14 päeva pärast saan kätte oma 50-eurosed tugitallad. Hind on krõbe, aga mis mul üle jääb? Pean mõlemad paarid jooksutosse kaasa võtma, seal siis sobitatakse suurused kokku, vaadatakse, et kõik klapib ja siis peaksid need tugitallad mind teenima umbes aasta (kui jooksen 2–4 korda nädalas, mitte iga päev). Noh, eks me siis vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb. Kõik jooksmise ja tervise nimel. 🙂