Viimastel päevadel olen ma lõpuks ometi suutnud jälle olla nii tohutult õnnelik ja rõõmu täis. 🙂 Tunnen ennast täpselt nii, nagu tundsin end aprilli viimastel päevadel, kui kirjutasin selle postituse, kus rääkisin sellest, kuidas mul on nii palju pinget ja stressi seoses kooliga, aga siiski suudan ma olla niivõrd õnnelik. Praegu tunnen end 100% täpselt samuti ja see meeldib mulle!
Sellel neljapäeval on mul tulemas järjekordne eksam mikroökonoomikas (kokku on selles aines semestri jooksul 3 eksamit ja 8!!! kodutööd). Ausalt öeldes olin ma eelmisel eksami eel ja ajal väga väga VÄGA närvis, seekord olen ma aga kuidagi liiga rahulik. See ajab mind mingis mõttes isegi natuke närvi, et miks ma ei muretse? Miks ma ei stressa? Miks ma ei närvitse? 😀 Ma ei tunne end selles aines absoluutselt kuidagi targemana või enesekindlamana, aga millegipärast pole mind veel selleks eksamiks valmistudes tabanud ärevus või meeletu pinge, mis tekitab “roniks küüntega seina mööda üles” tunde. Paar päeva on veel aega ja küll eksamil ülesannete lehte vaadates needki tunded tulevad. 
Loodetavasti mitte, tõenäoliselt siiski.
Olen aga rahul sellega, et üldiselt suudan hoida meelt positiivsena ja tuju üleval. Pinge on suur ja stress on olemas, aga võrreldes semestri algusega on minus päris palju muutunud. Ma olen ise otsustanud olla õnnelik. Mina olen see, kes end meelestab mõtlema üht- või teistmoodi. Kui ma sisendan endale, et mul on koolis ikka nii raske ja paha ja ma üldse ei oska mitte midagi ja kukun kõigest läbi, siis… siis kas see aitab midagi? Korraks võib-olla on tore endast negatiivne emotsioon välja elada, aga mida rohkem ma endale seda negatiivsust sisendan, seda negatiivsemaks ma muutun. Seda kurvemaks. Seda rohkem pean taluma seda neetud ärevust. Seda ebasotsiaalsemaks. Seda…
Saate aru küll.
Ma olen õnnelik, et minu elus on trenn ja eelkõige jooksmine. Lisaks sellele, et olen leidnud nii palju uusi mõttekaaslasi ja sõpru, aitab sport mind muudes eluvaldkondades edasi ja innustab mind. Minu enese teod ja saavutused spordis innustavad mind ja ma suudan olla eeskuju iseendale. See kõlab nüüd võib-olla väga isekalt ja uhkelt ja ülbelt 😀 , aga nii ma tõesti tunnen. Ma sain hakkama oma elu muutmisega ja suunasin selle tervislikumale teele. Ma tegin sellel aastal läbi neli poolmaratoni ja ühe triatloni: 5 suurt võistlust 5 kuuga, juurde kamaluga väiksemaid. Veel vähem kui 2 aastat tagasi ei jõudnud ma isegi 2 kilomeetrit järjest läbi joosta!
Kui mul on raske hetk ja näiteks mõni magistriaine tundub nii lõpmatult võimatu, siis ma mõtlen sellistele asjadele ja nendele täieliku rahulolu hetkedele, kus ma tundsin end paremini kui olümpiavõitja või maailmameister. Kui ma võtsin endale eesmärgiks joosta läbi poolmaraton, siis ma tegingi selle ära. Jah, mu teel oli igasuguseid raskusi (loe: vigastusi), aga kas ma lasin end sellel takistada? Ei! Kui mõni mikro õpiku peatükk tundub täielik hiina keel, kas see tähendab, et ma ei saagi kunagi oma ihaldatud magistrikraadi? Muidugi mitte! Väärt asjad ei tulegi pingutamata ise kätte. Vot seda peaks küll igaüks meeles pidama, kui elu vingerpusse mängib ja kannatuse piire tunnetama paneb. 😉
Nourish, Train & Flourish 