“Mingisugune austus peab ikka ka olema…”

Viimasel ajal on niigi väga populaarne Pulleritsu spordiblogi jooksjate ringis veelgi enam kõneainet pakkunud. Kogu sotsiaalmeedia vahepeal lausa kihas arvamustest tema viimaste (2014. aasta novembri alguse) postituste kohta, mis rääkisid pikamaajooksust ja -jooksjatest. Ka mina olen sattunud suhtlusringi, kus minult nende asjade kohta arvamust küsiti. Alguses ei osanud ma selle teema kohta lihtsalt mitte midagi öelda. Põhjus on lihtne: ma lihtsalt ei loe seda blogi! Kuna aga minus suudeti tekitada huvi ja uudishimu, siis otsustasin nendele postitustele pilgu peale visata.

Njah. :/

Screenshot suusk.blogspot.com
Screenshot suusk.blogspot.com

Kõik need tegelased, kes läbivad maratoni üle nelja tunni, ainult kujutavad endale ette, et nad jooksevad. Nad kõigest läbivad tolle maa, ja selle läbimine ei näita mitte midagi. (P. Pullerits)

Mis ma ikka öelda oskan. 🙂 Igaühel on õigus oma arvamusele. Vahest aga peaks igaüks meist natuke rohkem mõtlema sellele, kus, kuidas ja kas üldse seda arvamust avaldada on tarvis?

Mina austan kõiki spordiga tegelevaid inimesi. Oled sa kas rattur, ujuja, triatleet, lohesurfar, sukelduja, rühmfitnessi fänn, jõusaali austaja, (kepi)kõndija või minu poolest kas või allveekabetaja, mina austan sind ikkagi. Seda enam austan ma inimesi, kes suudavad oma eesmärkidele tõeliselt pühenduda: teevad sporti regulaarselt ja/või valmistuvad võistlusteks (ja nii edasi, eesmärk on eesmärk!). Näiteks on minu arvates vägagi OK tunda respekti inimeste vastu, kes jooksevad maratoni ja mul pole vahet, kas sul kulus selleks 2,5, 3, 5 või 7 tundi. Põhiline on tunda sportimisest rõõmu. Tippsportlased, kes spordiga raha teenivad ja treenivad teistsuguste eesmärkide nimel, on muidugi eraldi teema. Aga kuna väga suur enamus sporti harrastavatest inimestest ei tee tippsporti, vaid jahivad spordiklubis või terviserajal tervist ja eelkõige emotsioone, siis ei leia ma põhjust kellegi tegevust kuidagi alavääristada. Milleks?

Kui ma jooksin poolmaratoni ajaga 2:07:12, siis tundsin ma vist küll suuremat rõõmu kui mõni olümpiamedalist. Olen harrastussportlane. Sport pakub mulle kogu aeg nii palju ilusaid tundeid: rõõmu, uhkust, eneseületusi, enesekindlust, meelerahu, kvaliteetseid vestlusi iseenda või treeningkaaslasega… Minu rõõmu see teadmine küll ei vähenda, et keegi arvab, et mind ei saa üldse jooksjaks nimetadagi, kuna ma ei suuda joosta x meetrit y ajaga. If you run, no matter how slow or fast, no matter how far or how often, you’re a runner. Nii lihtne see ongi. 🙂

Ja otsese vastusena eeltoodud Pulleritsu tsitaadile.

1. Need üle 4 tunni maratoonarid kindlasti ei kujuta endale ette, et nad jooksevad. 🙂 Nad päriselt ka jooksevad! Võib-olla mitte nii kiiresti, kui mõne inimese “definitsioon” seda nõuaks, aga nad jooksevad. 4-tunnine maraton tähendab keskmist tempot 5:41 min/km. Minu jaoks on see jooks ja väga korralik jooks. Ja paljude teiste jaoks ka.

2. Nad läbivad selle maa ja selle läbimine näitab väga palju. See näitab eneseületust. See näitab pühendumust eesmärgile. See näitab järjekindlust. See näitab iseloomu. See näitab palju tööd ja vaeva. See näitab täpselt seda, mida keegi tahab, et ta näitaks. Meil kõigil on oma põhjus, miks me maratoni jookseme või seda joosta tahame. Pole kellegi teise asi sellele põhjusele anda nime “poosetamine”. 

Lõpetuseks aga tsitaat Eesti kultussarjast, mida igaüks meist oma mõtteid ja arvamusi avaldades meeles pidada võiks:

Mingisugune austus peab ikka ka olema… (A. Peterson, Õnne 13)

 Olgem üksteise vastu head. Headus ei võta tükki küljest. 🙂

Õnn on olla õnnelik

Viimastel päevadel olen ma lõpuks ometi suutnud jälle olla nii tohutult õnnelik ja rõõmu täis. 🙂 Tunnen ennast täpselt nii, nagu tundsin end aprilli viimastel päevadel, kui kirjutasin selle postituse, kus rääkisin sellest, kuidas mul on nii palju pinget ja stressi seoses kooliga, aga siiski suudan ma olla niivõrd õnnelik. Praegu tunnen end 100% täpselt samuti ja see meeldib mulle!

Sellel neljapäeval on mul tulemas järjekordne eksam mikroökonoomikas (kokku on selles aines semestri jooksul 3 eksamit ja 8!!! kodutööd). Ausalt öeldes olin ma eelmisel eksami eel ja ajal väga väga VÄGA närvis, seekord olen ma aga kuidagi liiga rahulik. See ajab mind mingis mõttes isegi natuke närvi, et miks ma ei muretse? Miks ma ei stressa? Miks ma ei närvitse? 😀 Ma ei tunne end selles aines absoluutselt kuidagi targemana või enesekindlamana, aga millegipärast pole mind veel selleks eksamiks valmistudes tabanud ärevus või meeletu pinge, mis tekitab “roniks küüntega seina mööda üles” tunde. Paar päeva on veel aega ja küll eksamil ülesannete lehte vaadates needki tunded tulevad. :/ Loodetavasti mitte, tõenäoliselt siiski.

Olen aga rahul sellega, et üldiselt suudan hoida meelt positiivsena ja tuju üleval. Pinge on suur ja stress on olemas, aga võrreldes semestri algusega on minus päris palju muutunud. Ma olen ise otsustanud olla õnnelik. Mina olen see, kes end meelestab mõtlema üht- või teistmoodi. Kui ma sisendan endale, et mul on koolis ikka nii raske ja paha ja ma üldse ei oska mitte midagi ja kukun kõigest läbi, siis… siis kas see aitab midagi? Korraks võib-olla on tore endast negatiivne emotsioon välja elada, aga mida rohkem ma endale seda negatiivsust sisendan, seda negatiivsemaks ma muutun. Seda kurvemaks. Seda rohkem pean taluma seda neetud ärevust. Seda ebasotsiaalsemaks. Seda…

Saate aru küll. 

Fotod:
Fotod: I. Avaste, K. Jahilo, erakogu

Ma olen õnnelik, et minu elus on trenn ja eelkõige jooksmine. Lisaks sellele, et olen leidnud nii palju uusi mõttekaaslasi ja sõpru, aitab sport mind muudes eluvaldkondades edasi ja innustab mind. Minu enese teod ja saavutused spordis innustavad mind ja ma suudan olla eeskuju iseendale. See kõlab nüüd võib-olla väga isekalt ja uhkelt ja ülbelt 😀 , aga nii ma tõesti tunnen. Ma sain hakkama oma elu muutmisega ja suunasin selle tervislikumale teele. Ma tegin sellel aastal läbi neli poolmaratoni ja ühe triatloni: 5 suurt võistlust 5 kuuga, juurde kamaluga väiksemaid. Veel vähem kui 2 aastat tagasi ei jõudnud ma isegi 2 kilomeetrit järjest läbi joosta! 

Kui mul on raske hetk ja näiteks mõni magistriaine tundub nii lõpmatult võimatu, siis ma mõtlen sellistele asjadele ja nendele täieliku rahulolu hetkedele, kus ma tundsin end paremini kui olümpiavõitja või maailmameister. Kui ma võtsin endale eesmärgiks joosta läbi poolmaraton, siis ma tegingi selle ära. Jah, mu teel oli igasuguseid raskusi (loe: vigastusi), aga kas ma lasin end sellel takistada? Ei! Kui mõni mikro õpiku peatükk tundub täielik hiina keel, kas see tähendab, et ma ei saagi kunagi oma ihaldatud magistrikraadi? Muidugi mitte! Väärt asjad ei tulegi pingutamata ise kätte. Vot seda peaks küll igaüks meeles pidama, kui elu vingerpusse mängib ja kannatuse piire tunnetama paneb. 😉