Meenutusi 2023. aastast

Ma olen kaua ära olnud. 2023. aasta algas positiivsetel nootidel, aga siis hakkas kõik viltu vedama, üha enam ja enam. Kõike oli korraga niigi väga palju ja siis… Oktoobri lõpus lahkus pärast pikka rasket haigust minu ämm. See lõi lõplikult rivist välja. Tegelesime üheskoos härra Jooksjaga praktiliste ja hingeliste muredega. Seda kõike matsime loomulikult trennitegemise alla, aga millestki kirjutada – ma lihtsalt ei tahtnud. Võtame aasta kokku, et nüüd uuel aastal alustada puhtalt lehelt.

2023. aasta kõige olulisem…

… koht

Kodu.

…inimene

Härra Jooksja.

… reis

Otseloomulikult meie märtsikuine kahekesi veedetud treeninglaager Portugalis, Monte Gordos. Need olid kahtluseta 2023. aasta parimad nädalad. Meelde jäävad ka viimased töölähetused Valenciasse ja Riiga koos heade kolleegidega Tartu Ülikoolist. Lisaks tavatööle kirjutasin koos kolleegidega sel aastal lausa kaks teadusartiklit, mida Valencia konverentsil esitlesime. Eesti-siseselt käisime koos sõpradega Kihnus ja üle seitsme aasta kahekesi Saaremaal. Ei olnud uute sihtkohtade ega paljude reiside aasta, kuid kõik käigud jätsid hea mälestuse.

… saavutus

Ellujäämine. 2023. aasta jääb mulle alatiseks meelde aasta, kus ma lihtsalt tegelesin sellega, et kuidagi kaoses ellu jääda. Elu viskas minu ja meie teele selliseid teetõkkeid, et ei jõudnud ühest veel taastuda, kui tuli juba järgmine. Me oleme kõigest koos läbi tulnud, aga miks kurat peab see kõik nii raske olema?

Aasta algas sellega, et härra Jooksja suundus uuele töökohale. Vahelduseks palgatööle. Suur, tuntud, nimekas, kaua tegutsenud firma tema valdkonnas. Jamad ei lasknud end pikalt oodata. Juba mõne kuu pärast polnud neil järsku tööd pakkuda. Tuli leida uus, ajutine tööots, et mitte nädalate kaupa palgata kodus passida. Seal ajutises kohas ei tahetud aga kuidagi palkasid ära maksta. Vihma käest räästa alla. Tuli oma asjaajamisoskused tööle panna ning kevadised rahad saime suve lõpuks kätte, kuid see oli väga ebameeldiv kogemus. Kogu selle jama vahepeal lahkusid meie seast minu viimane vanavanem ja minu pere koer.

Härra Jooksja tööandja sai suvel jälle tööd anda, aga asjad olid ligadi-logadi. Igalt poolt paistis märke, et kogu see äri on mäda. Palgad venisid, kuniks neid enam ei tulnudki. Sügiseks oli pankroti ilmingud selgelt näha. Sisekliima – väga hull. Härra Jooksja hakkas uut töökohta vaatama, aga samal ajal ema tervis halvenes järsult. Haiglasse sisse, välja, sisse, välja…

Oktoobri keskpaik oli lõpu algus. Käisime Saaremaa Kolme Päeva Jooksul ära teadmisega, et see on meie viimane võimalus hetkeks hinge tõmmata. Täpselt nii kahjuks ka läks. Saaremaale järgnenud kahe nädala sisse mahtus mu ämma lahkumine; kõiksugune asjaajamine, mis sellega kaasneb, sh ämma korteri tühjaks koristamine; matuste korraldamine; matused; härra Jooksja töölepingu erakorraline ülesütlemine (tema poolt); minu koondamisteade; härra Jooksja uus tööleping ja tööle asumine. Vähemalt oli palju teha kogu selle valu leevendamiseks.

Ausalt öeldes ei saa ma siiani aru, kuidas me selle üle elasime. Järellainetus kestab siiani.

… isiklik sündmus

Selles aastas oli palju muret, stressi, valu, kaotusi ja lõppusid, kuid neid musti sündmusi jääb helgemaks tegema kihlumine. Soe ja kindel tunne. Järgmine samm meie ühisel teekonnal.

… Spordisündmus

Tipust Topini. Sain esimest korda olla #mariseinglite tiimis ja see oli tõesti väga eriline kogemus. Eriliselt meelde jäävad ka Saaremaa kolme päeva jooks ja Tallinna Ironmani poolmaraton tiimis. Kõige raskema katsumusena kahjuks ei lähe meelest (enda teadmata koroonas joostud) Tallinna maraton.

… neljajalgne

Kui keegi oleks mulle öelnud, et 2023. aasta lõpuks elab meiega viis kassi, ei oleks ma seda eales uskunud. Või et neid vahepeal oli seitse – oleks lausa naernud.

Minu ämmal oli kolm kassi. Tema viimastel elukuudel sai üks neist neli poega. Nad kõik olid beebidena tõbised, suured olid vaktsineerimata, oppimata… Tahtsime aidata, aga kust sa selles seisus peale hakkad, kui kõike oleks vaja justkui korraga teha? Septembris võtsime väiksed koos kiisumammaga meie juurde hoiukodusse, aga mis edasi?

Tänan südamest Tartu Kassikaitset, kes tulid appi. Nõuanded, action plan, ussirohud, parasiiditõrjed, kiibid, vaktsiinid, antibiootikumid, steriliseerimised, passid – kiisudel on nüüd kõik tehtud ja olemas. Kaks väikest läksid uutesse kodudesse oktoobris ja detsembris, kolm suurt otsivad siiani uusi kodusid ja on senikaua meie juures hoius.

Ülejäänud kaks väikest – Mustake ja Chonky – on meie pere uued liikmed.

… Rahaasjad

Sellel aastal sai korralikult teenitud ja plaanipäraselt säästetud, aga tuli ka säästusid kulutada. Need on need hetked, kui patsutan endale õlale, et aastaid on mõistlikult majandatud ja seljatagust korralikult kindlustatud. Turbulentsed ajad koos ühe tööandja pankrotimenetluse, saamata jäänud palkade, teise koondamise ja ootamatute lemmik- ja hoiuloomade arvetega ei löönud meilt jalgu alt ära. Elu näitas taaskord, et tasub rahulikuma homse nimel täna veidi tagasihoidlikumalt elada küll.

… spordi statistika

Aeg2023202220212020201920182017201620152014
Logitud trennitunde502:50387:16327:27290:48271:55332:37334:21345:07426:00537:00
Ilma rullimiseta: netoaeg489:43379:20327:27288:15247:44303:06301:30305:32337:45390:00
Keskmine netoaeg päevas1:201:020:540:470:410:500:500:500:561:04

Ma ei tunne, nagu oleksin 2023. aastal jõhkralt trenni teinud, kuid numbrid ei valeta. Elu mahukaim aasta. Vaatame lähemalt.

Jooks

Lõpetasin 2022. aasta kokkuvõtte sellega, et tahaksin 2023. aastal teha ilusa sammu arengus edasi. Ma ei tea, kuivõrd ma edasi arenesin, sest tohutuid rekordeid ei tulnud, kuid mahu poolest tegin oluliselt rohkem kui aasta varem, tervelt 540 km võrra rohkem. Detsembri alguses viskasin pilgu numbritele peale ja sain aru, et ilmselt tuleb elu mahukaim jooksuaasta, seda nii kilomeetrite kui ka tundide poolest. Pingutasin siis ilusa ümara arvuni välja. 1900 kilomeetrini pole ma kunagi küündinud, tundide poolest oli elu tippvormis olles maksimum 210 tundi. Kõva jooksuaasta. Isegi vaatamata mai lõpus rebestatud vasakule säärele.

Kõndimine ja matkamine

Matkamise poolest oli tühi aasta, sest matkasin vaid ühe ringi ümber Pühajärve. Kõndimise poolest tuli aga tõeline rekordaasta. Sattusin pärast oma sünnipäevajooksu mõttele, et võiks proovida ühe korra 30 päeva järjest teha 10000 sammu päevas. See tähendab, et jooksuvabal päeval käisin eraldi kõnniringil, sh rattapäevadel. Sattusin seesugusesse hasarti, et lõpuks oli minu streak 199 päeva pikk. 200. päeval jäin koroonasse ja sellega minu järjestikune jada hetkeks lõppes. Pärast COVIDit hakkasin aga jälle otsast peale ning kokku oli kuid, kui tegin iga päev vähemalt 10000 sammu, üheksa. Äge!

Ratas

Aprillis tegin tervet aastat muutva otsuse ja vedasin end kohale esimesele hanna x moomoo naiste rattasõidule. Kevade ja suve jooksul käisin naistega koos ühisveeremistel 13 korda, 3 korral võtsin osa hanna virtuaalsõitudest, ühiselt käisime Tartu Rattarallil, mitmed rattaringid sai tehtud sõprade ja härra Jooksjaga. Sõitsin 80 km rohkem kui eelmisel aastal, tegelikult isegi veel rohkem, sest Monte Gordos ma linnarattaga kilomeetreid ei loginud. Tundsin end sadulas aina paremini.

Ujumine

Aura keskus oma rahvamassidega jätkuvalt ei kutsu. Novembris töölähetustes viibides tekkis võimalus Aqva ja Pühajärve spaa rahulikes basseinides ujuda. Kui ei pea tõuklema ega saja inimesega arvestama, siis ujun mõnuga. Lisaks üllatasin end ja suplesin/ujusin Portugalis viibitud kahe nädala jooksul vähemalt ühe korra iga päev ookeanis, kus kraade oli 14–16. Mina, kes ma Eestis alla 20-kraadisesse vette eriti hea meelega ei lähe.

Jõutreeningud

Jõutrennide osas jäin eelmisele aastale umbes 10 tunniga alla. Üldplaanis võin aga rahule jääda, sest iga kuu sai vähemalt mõni ÜKE või BodyPump tehtud.

Kokkuvõttes:

2023202220212020201920182017201620152014
Jooks48%44%39%17%72%69%68%51%46%37%
Kõndimine ja matkamine25%19%28%51%3%2%3%1%11%13%
Ratas10%14%3%9%1,5%0%1%8%12%14%
Jõud14%21%20%18%25%26%26%27%33%32%
Ujumine0%0%8%0%0%0%0%2%6%6%
Muu3%2%2%4%1,5%1,5%5%12%3%11%

… õppetund

Miski pole püsiv peale muutuste.

Herakleitos

Saaremaa Kolme Päeva Jooks 2023

Sissejuhatus

Viimased kaks nädalat on olnud nii murelik, pingeline ja stressirikas aeg, et neljapäeva hommikul oli veel 50-50 seis, kas saame üldse Saaremaale minna. Kõvasti pisaraid, lõputu uurimine, pidev mure. Oleme õhtuti härra Jooksjaga muudkui Kliinikumis käinud ja see ei ole üldse mitte meeldiv aeg. Ma ei ole tahtnud isegi nädala kokkuvõtteid kirjutada, sest mida sa seal kirjutad, kui sellest, mis päriselt meelel, kirjutada ei taha.

Aga reedel me siiski võtsime värisevate südametega tee Saaremaale ette. Läksime 12.55 praamiga ja 14.30 olime hotellis kohal. Seekord valisime renoveeritud Meri Spa. Lobbi, restoran ja spaa on värskelt uuendatud ja väga mõnusad. Toad on osaliselt renoveeritud ja üldplaanis polnud neilgi mitte midagi häda. Vannitoad on moraalselt vananenud, aga selle hinna eest oli hotelli, sööki ja spaad enam kui küll. Check-in pidi algama kell 16, aga 14.40 oli meil tuba juba käes. Super. Saime asjad ära panna, riided vahetada ja oligi aeg stardipaika minna.

1. jooks

Päike paistis, aga õues oli vaid paar kraadi sooja, mis metsikus külmas tuules andis tajutavaks temperatuuriks kõva –2 kraadi. Sai korralikult pead murtud, et mis sellise ilmaga selga peaks panema. Lõpuks läksid pikad retuusid, õhuke pikk särk ja tiimimaika peale. Lisaks kindad, buff, peapael. Sai parajalt, aga kui oleks rohkem vastutuult olnud, siis oleks ikkagi jahe hakanud. Tegin vastumeelselt 2 km soojendust, kuigi üldse ei tahtnud talveparkat ära võtta. Aga soojendus teeb alati asjad paremaks.

Kell 16.30 kõlas stardipauk. Rahvast oli metsikult, üle 900 osaleja. Rahvamassi sees oli päris soe. Liiklus oli tihe ja mass hakkas hajuma alles poole maa peal. Natuke oli nikerdamist, selgus, et muudetud rajaosadel. Mina jooksin viimati seal 7 aastat tagasi, seega täpselt rada ei mäletanud. Esimene kilomeeter 5:29 lõi mu 6:00 min/km plaani eest minema ja tekkis mõte, et aga püüaks siis seda 55 minutit, mis mul ikka kaotada. Saan surma, siis saan. 10 km jõuab kannatada.

Kõigepealt saime mõnusad vaated ja puidulõhna, siis tuli reoveepuhastusjaama “lõhnad” ja räme vastutuul. Roomassaare sadamakailt tagasi joostes oli küll tunne, et kohe jään seisma ka, selline tuulesein oli ees. Spurtisin täiega, et saada punti tagasi, tuulevarju. Sain nad kätte ja viimased 2-3 km kasutasin pundi eeliseid. Viimase kilomeetri tulin täitsa omas tempos. Kihnu omadest panin ka lõpuosas mööda, nemad olid mu #mariseinglite särgi järgi ära tundnud ja tervitanud.

Kui esimese poole jooksin napilt punase tsooni piiri all, siis teine pool tuli tulipunases. Viimased kilomeetrid keskmise pulsiga 178, raske oli küll, täitsa rõvedalt raske, aga samas jaksasin kannatada. Päris võimas tunne.

Finišis näitas kell 54:40. Tuleb veel pauku küll sellest luuavarrest. Pärast südamehaigust minu kiireim 10 km.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 0:54:40
  • Distants: 10 km (minu kell: 10,07 km)
  • Keskmine tempo: 5:28 min/km
  • Max tempo: 5:04 min/km
  • Keskmine pulss: 169 l/min
  • Max pulss: 182 l/min
  • Koht: 666/917
  • Koht naiste seas: 226/390
  • Koht N19 vanusegrupis: 64/106
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 176 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 1,03 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 254 ms
    • Vasakul jalal olin 50,6% ajast ja paremal 49,4%

2. jooks

Hommikul ärgates oli ilm laias laastus sama, mis reedel, ainult et päikest ei paistnud. 25+ km/h tuul, 0 kraadi sooja, tajutav miinuses. Sõime hommikusöögil kõhud ilusti head-paremat täis, sest aega stardini oli neli tundi. Jõuab ära seedida, pole probleemi. Saime veel rahulikult pikutada ja kell 10.15 sättisime end Sõrve sääre poole teele.

Seal oli tuul juba 43 km/h. Ikka jõhker. Kaardi ja ilmateate tudeerimine andis teadmise, et umbes pool maad tuleb hullult tuult murda. Kahjuks see täpselt nii oligi. Soojendusel oli tunda, et justkui oleks natuke soojem kui eile, aga samas tuul hirmutas. Vähem kui 10 minutit enne starti lisasin pika varrukaga särgi alla inglite T-särgi.

Start kell 12.00. Esimesed kilomeetrid allamäge ja tugevalt allatuult, lisaks veel rahvamassis. Lust ja lillepidu, pole midagi öelda. Mõtlesin jälle 6:00 tempo peale, aga alguses tuli alla selle ja lihtsalt. Lihased olid omajagu kanged eelmise päeva pingutusest, aga polnud hullu.

Esimeses joogipunktis peatuma ei hakanud ja kaotasin oma esialgse hea pundi. Teadsin, et kohe-kohe hakkavad vastutuule lõigud, seega otsisin endale uue pundi. Natuke närviline punt oli, inimesed sirges joones joosta ei oska, pidevalt on vaja sipelda siia-sinna, aga pole vigu. Tuulevari on tuulevari. Jooksin rõõmsasti nendega, kuniks tuul täiega hittima hakkas ja millegipärast oli grupi reaktsioon sellele kiirendamine. Ei suutnud selles tempos kuidagi kaasa minna, kuigi ikka proovisin. Jäin üksinda.

Punt läinud, taga lähedal midagi polnud. Jäin üksinda sinna vastutuult raiuma ja see oli nii raske. Oli küll möödujaid, aga nad tulid nii kiiresti, et polnud kellegagi kaasa minna. Kahe noormehe taga mingiteks meetriteks sain hoida, kuid siis kimasid ka nemad minema. Vahepeal võtsin poole maa peal geeli ja sain juua, aga üldiselt oli see maa kuni metsa pöördeni ikka räme raiumine ja võitlus tuulega. Vähemalt minuti sinna jätsin.

Metsa pöörates leidsin ühe paari, kelle tempos ja tuulevarjus joosta. Metsas oli langetatud metsaga lõikudel ikka tuuline, seega tuulevari kulus nii marjaks ära, eriti arvestades, kui palju minust eelnevale lõigule maha jäi. Annika sai mu jälle kätte ja hoidis veel minu varju, nagu mina alguses tema taga jooksin.

Viimased kilomeetrid ikka venisid ja ootasin muudkui lõppu. Vähemalt riietus oli jälle kümnesse, sest kui esialgu taganttuules natuke oligi palav, siis tuulistel lõikudes ja viimases rajaosas oli kõik täpselt paras. Annika jooksis minust vist 1,5 km enne lõppu mööda ja minus polnud enam midagi, et temaga kaasa minna. Kannatasin lõpuni ja finišisse jõudsin keskmise tempoga 5:59. Plaanitud 6:00 läks täide, kuid variatsioon kilomeetrite vahel oli suur. Pole vigu. Ikkagi hea jooks, jõudsin kannatada.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:36:53
  • Distants: 16,195 km (minu kell: 16,19 km)
  • Keskmine tempo: 5:59 min/km
  • Max tempo: 4:15 min/km
  • Keskmine pulss: 162 l/min
  • Max pulss: 174 l/min
  • Koht: 665/884
  • Koht naiste seas: 233/377
  • Koht N19 vanusegrupis: 67/103
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 175 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,95 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,3 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 263 ms
    • Vasakul jalal olin 50,1% ajast ja paremal 49,9%

3. jooks

Laupäeval käisime ilusti spaas taastumas, sõime korralikult ja sotsialiseerusime koos Prorunneri pundiga õhtusöögil. Ikka veel pole peohundiks saanud, kell 22.30 olime juba unemaal.

Ärgates olid lihased oi-oi, ai-ai. Puusad, reied, sääred, tallad. Kõik oli lühike ja kange. Kuid pilk hotelliaknast mere poole tegi kohe selgeks, et tuult täna pole. Mitte ükski lipp ei liikunud ja vesi oli peaaegu peegelsile. Kraadiklaasil juba kell 7 umbes 7 kraadi. Piisavalt soe. Tuulevaikne. Täitsa jooksuilm.

Kella kaheksaks oli hommikusöök kõhus, kohvid-mahlad joodud ja jalad uuesti lebos. Asjad olid eelmisel õhtul pakitud ja outfit välja valitud. T-särgi ilm, isegi lühkaritega poleks külm hakanud, aga neid meil kummalgi kaasa pakitud polnud. Pole hullu. Need valusad jalalihased nautisid soojemaid, pikemaid pükse.

Kell 10 tegime check-outi, viisime asjad autosse, passisime natuke veel lobbis lebos ja 10.30 läksime soojendusele. Tavalised 2 km, aga nii kange ja valus olemine. Nagu ikka, tegi ka täna soojendus asjad palju paremaks.

Kell 11 lasti liider minema ja järgmised kiiremad tema järel vastavalt paremusjärjestusele. Teised startisid koos 10. jooksjaga kell 11.04.28. Väga äge formaat jätkuvalt. Kaasaelajatele eriti põnev vaatamine.

Stardikoridoris vaatasin, et nii palju pakse riideid. Pikad särgid, fliisid, jakid, vestid. Paksema peapaela vahetasin mina nokatsi vastu, et juukseid taltsutada, buffi ja kindad sai maha jätta. Mul oli T-särgiga täiesti soe niisamagi seista, siis sai selgeks, et lühikesed retuusid oleksid olnud ideaalne. Aga pole, saab hakkama.

Stardist pandi jälle hullu kiirendusega minema, kuigi startisin üpris koridori lõpust. Kõik sama nagu eelmised kaks päeva: rahvast ulmepalju, esimesed neli kilomeetrit nagu täielik laulupidu, siis hakkas mass vaikselt raja peale laiali jagunema. Seal kitsa metsarajaga lõigul oli korralik hanerivi ja poril libisemine, aga saime kõik tulema. Siis veel ei teadnud, et hullem mudamaadlus alles ootab ees.

Mööda mudast kruusateed jõudsime eriti mudasele golfirajale. Johhaidii. Esimese sammuga otse mudalompi ja sinised tossud oli hetkega pruunid, varbad porisest veest märjad. Hea, et püsti jäin, tõesti oli libe. Kogu järgneva maa seal golfiradadel olin megaettevaatlik ja tegelesin ainult kõige vähem libeda raja otsimisega. Ilus kant, aga polnud eriti mahti ringi vaadata, tuli vaadata jalge ette. Lõpuks sai seegi mudavann läbi.

Mõned uhke majad, väike jupp asfalti ja siis pöörasime Nasva suunas. See oli päris korralik motivatsioonisirge. Vanasti vist oli lühem, aga seekord muudkui jooksime edasi ja edasi, aga tagasipööret ei kuskil. 10 kilomeetrit oli juba täis, kõik oli kange ja kuus kilomeetrit tuli veel vastu pidada. Lõpuks tuli ka tagasipööre ja vaimselt läks kohe kergemaks, et nüüd vähemalt jookseme ikka finiši suunas, mitte enam valele poole.

Mõtlesin seal vaikselt oma mõtteid ja vahepeal piilusin keskmist tempot. 6:00 oli kogu aeg ees. See andis motivatsiooni, et kuidagi ka täna samas tempos kohale jõuda. Ei tahtnud alla anda, kuigi tegelikult oli ikka päris raske. Lõpuks jõudsime oma hotellist mööda, siis ootas lossihoov, siis staadioniring. Kahju oli oma mudaste tossudega ilusal ja puhtal staadionil pläterdada, aga mis sa teed. Jäi vaid 2 km lõpuni.

Pooleteise kilomeetri peal sattusin ühe mehe taha jooksma, keda eelmisel päeval näinud olin. Jooksime ühest uunikumist mööda, ilus oli vaadata. Lasin tal end vedada kilomeetri, aga siis oli minus vist natuke rohkem lõpukiirendust sees. Ühe mehe lasin endast mööda, aga siis said libedad pargiteed läbi ja asfaldil panin viimase käigu sisse. Viimase päeva finišisse jõudsin jälle keskmise tempoga 5:59. Täpselt samuti nagu eelmisel päeval.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:35:41
  • Distants: 16 km (minu kell: 16,01 km)
  • Keskmine tempo: 5:59 min/km
  • Max tempo: 4:50 min/km
  • Keskmine pulss: 165 l/min
  • Max pulss: 178 l/min
  • Koht: 683/883
  • Koht naiste seas: 243/374
  • Koht N19 vanusegrupis: 67/104
  • Jooksu dünaamika:
    • Keskmine sammu tihedus: 174 s/min
    • Keskmine sammu pikkus: 0,96 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,5 cm
    • Keskmine puuteaeg maaga: 264 ms
    • Vasakul jalal olin 50,3% ajast ja paremal 49,7%

Tuuri kokkuvõtteks

Tuleb jälle tõdeda, et Saaremaal osatakse jooksuvõistlust korraldada. Mitte midagi ei oska ette heita. Kommentaator tundus olevat värske kohalik tegija, aga sai üldplaanis hakkama. Rajad on läbimõeldud, hästi tähistatud, toitlustus ja jootmine korras, ilusad auhinnad. Aitäh!

Oma tulemusega 4:07:13 olen väga rahul. Nii head aega kindlasti ei osanud kuidagi oodata. Tundub, et Tartu Linnamaraton mõjus koroonast taastunud organismile hea tempotrennina ja nüüd täitsa jaksas tempot hoida, esimesel päeval pool maad punases kütta ja teised päevad 4. tsooni lõpus kannatada.

Ei olnud kaugeltki mitte täiuslik hooaeg vigastuse ja koroonaga, aga vähemalt ilus jooksuhooaja lõpp. Nii võiks lõpetada iga hooaja. Välja arvatud need, kus novembris laias maailmas maratoni joosta saab. Loodan, et ka need veel tulevad.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 4:07:13
  • Distants: 42,195 km
  • Keskmine tempo: 5:50 min/km
  • Koht: 663/862
  • Koht naiste seas: 230/363
  • Koht N21 vanusegrupis: 65/98