Rubriik: Trenn

41. Tartu Rattaralli

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Viis aastat on möödas sellest ajast, kui ma reaalselt toimunud Rattarallist osa võtnud. Kuhu see aeg lendab?! 🧐 2018. ja 2019. aastal olin ma jubedalt hõivatud jooksmisega ja käisin ralli nädalavahetusel Raplas 10 km (rekordit) jooksmas. Järgmised kaks aastat oli katk ja mina olin südamehaige, seega sõitsime jõudumööda lühikese Ralli virtuaali koos härra Jooksjaga. Virtuaalidel olid meie keskmised kiirused 17 ja 20 km/h: tundub nagu nali, aga selline mu tervis siis oli. 🤷🏻‍♀️ Varasemalt olen Rallidel sõitnud kiirusega 24–28 km/h. Sel aastal sõitsime 60 km distantsi üheskoos ära kiirusega 23 km/h. Kohe kõigest lähemalt.

Härra Jooksjal oli kolmas kord Rattarallil osaleda, aga esimene kord mitte-virtuaalil. Seekord oli tal kasutuses kolmas laenuratas. 😅 Iga kord on ta sõitnud erinevalt sõbralt laenatud maastikurattaga. Kui minul südamehaigena mingit vormi polnud, saime ideaalselt nii sõidetud, et mina veeresin maanteerattal ja tema tegi maastikurattaga tööd. Sel korral on minu tervis ja treenitus õnneks palju paremad. See omakorda aga tähendas, et laugel maal ja laskumistel olin mina temast juba ainuüksi ratta tõttu palju kiirem. Sellest saime aru juba eelneval nädalal tehtud kahe ühise sõidu põhjal. Järgmiseks aastaks peab talle maanteeratta laenuks sebima. Usun, et pärast sellega Rattaralli läbimist ta enam ühtegi muud ratast näha ei tahagi. Viiendaks Rattaralliks on härra Jooksja lubanud oma ratta osta – jääme ootama.

Pühapäev algas varajase ärkamise ja kaerahelbepudruga. Taevas oli vihmapilvi täis ja õues polnud isegi 10 kraadi sooja. Otsustasin oma väljavalitud outfitile – lühikesed rattapüksid, pikk särk, vest, kindad, müts – sääred juurde lisada. Samuti panin topeltsokid jalga, kuna mul külmetavad rattal varbad alati, kui on vähem kui 20 kraadi sooja. Tagantjärele vaadates võib öelda, et sai täpselt sobiv riietus valitud. Ei olnud külm, ei olnud palav ja õnneks ei saanud isegi vihma.

Veidi enne kella 10 olime ERMi juures stardipaigas kohal. Läksime 2:00–2:30 stardigruppi, selle lõpp tundus olevat enam-vähem õige koht. Uus lainetega start tegi stardist mineku kindlasti turvalisemaks. Meile sobis. Läksime rahulikult minema, lasime kiiremad mööda ja kulgesime omas rütmis edasi. Otsisime punti, kelle taga tuulevarjus olla, aga väga kedagi ei leidnud. Enamasti sõitsime ikka kahekesi.

Kuskil enne Lähtet otsustas härra Jooksja, et tal on vaja metsapeatust. Mina sõitsin vaikselt edasi. Just sellele järgnesid mõnusad suured laskumised. Tõusud võtsin väga rahulikult venides. Saadjärvele jõudes võtsin hoo täiega maha ja ootasin härra Jooksja uuesti endale järele. Saime jälle koos edasi liikuda. Korraks kartsin, et äkki olin liiga kiirelt ees ära läinud, aga ta jõudis järele. 🙂 Igal laskumisel järgnes ikka sama lugu: isegi kui tegin end sadulas nii vähe aerodünaamiliseks, kui sai, veeresin ikka eest minema ja seejärel ootasin kaaslast järele. Kiirus kõikus ühest äärmusest teise.

Vedule jõudes saabus esimene joogipunkt. Mina midagi võtta ei soovinud, jõin oma jooki, aga härra Jooksja tahtis väikest banaaniampsu. Läksin jälle rahulikult edasi, aga ikka läks tükk aega, et kokku saada. Tuuline oli pidevalt, aga vähemalt ei sadanud. Tundsin end üldiselt väga hästi ja pulsi poolest oli see üks pikk madala pulsiga ots. Lihtsalt rattal, mitte joostes.

Enne Aovere risti tuli võtta mõni pikem laugem tõus, mis natuke reied läbi võttis. Üldiselt teadsin ma kuni Aovereni neid teid väga hästi. Mitmes kohas meenus see aasta, kui esimest ja viimast korda pikal Rattarallil käisin. Kuidas me Treeneriga seal paduvihmas ja orkaanilaadsetes tuultes ellujäämisega tegelesime. 😐 Edasi tulid teed, kus vaid üksikutel kordadel rattaga sõitnud olen, sh sellel samal pikal Rattarallil. Vajusin muudkui härra Jooksjal eest ära, ise seda tähele panemata. Enne pööret Luunjale oli ta täiesti kadunud. 🤷🏻‍♀️

Foto: Klubi Tartu Maraton

Jõudsin Luunja joogipunkti, meenutasin seda aastat, kui seal vihma sadada kolistas, tühjad lauad tuules lendasid ja vabatahtlikke näha polnud. Kuidas me seal Treeneriga külmast värisesime ja muudkui Tartu poole edasi rühkisime. Nüüd oli päike välja tulnud, lauad olid söögist-joogist lookas. Sain mõne minuti seista, siis tuli ka härra Jooksja. Tal oli vahepeal sellise valu selga ja põlve sisse löönud, et pidi peatuma ja venitama. Siis sai vaikselt edasi sõita. Võtsime natuke RC Colat ja hakkasime tasapisi liikuma. Väikse asendimuutusega saime härra Jooksja põlve jälle koostööd tegema.

Pärast Kabinat oli raskem ja tuulisem osa läbi. Jäi vähem kui 10 km minna. Sõitsime läbi Veibri, nägime sõbrannat aias toimetamas ja siis ootas ees kruusatee lõik. Rajakaardil seda tähistatud ei olnud, kuid olles sealt mõned korrad kõndinud-jooksnud-rattaga sõitnud, teadsin ma päris täpselt, mis ees ootab. Korralik trepp ja raputamine. Tulin sealt nii kiirelt läbi, kui sai. Õnneks pidas ratas vastu.

Läbi Ihaste kruiisisime juba päris kiirelt Tartu suunas. Viimaks jälle hea sile asfalt, vastutuuleta ja allamäge. Kõik kodused rajad, iga sentimeeter täiesti selge. Sõpruse sillalt üles, rahulikult kurv ja seejärel sirge Turu tänav finiši suunas. Kahekesi koos liuglesime ühe finišijoone. Tehtud!

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 2:35:27
  • Distants: 60 km (minu kell: 60,37 km)
  • Keskmine kiirus: 23,3 km/h
  • Max kiirus: 51,6 km/h
  • Keskmine pulss: 144 bpm
  • Max pulss: 171 bpm
  • Koht: 690/896
  • Koht naiste seas: 107/190
  • Koht N vanusegrupis: 98/179
  • Kulunud kaloreid: 1252 kcal

Nädala kokkuvõte 23.–29.05.2022

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna mu puus oli paar päeva täiesti valu- ja pingevaba olnud, siis katsetasin uuesti üle nädala jooksmist. Esialgu läksin trenni lausa kõnd-jooksu tehes, sest kartsin hirmsasti, et puus hakkab jälle valutama, ja see tundus jalale sobivat. Seejärel sörkisin 2 km. Ikka kõik okei. (4 km, 7:37 min/km, 134 l/min) Tegime koos pundiga mõned jooksuharjutused ja ikka oli kõik korras, seega sain kergemalt hingata. 🙂 Lõigutrenni jätsin tegemata, et mitte kohe koormust lakke ajada. Tegin mõned lihasharjutused puusale ja seejärel sörkisin koju. Olin juba täitsa positiivselt meelestatud, et nüüd olengi korras, sest ka järgmisel päeval oli kõik täiesti okei.

Teisipäev: ratas. Tegelikult pidi olema täitsa trennivaba päev, aga kuna härra Jooksjal oli vaja Ralliks laenatud ratas ära seadistada ja katsetada, läksime siiski veidikeseks sõitma. Samal päeval olin käinud ka füsioterapeudi juures massaažis, kes mu puusa kõvasti mudis ja nõelaga töötles (ammu pole NII valusat asja olnud…), ja ta soovitas õhtul kergelt end liigutada, et massaažist maksimaalne mõju kätte saada. Selline kerge 50 minutit rahulikku veeremist. Ilm oli tuuletu ja megailus, seega täielik lust. (18 km, 21,5 km/h, 130 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Päev, kui kõik läks jälle peeti. Järgmine katse puusale oli kolmapäevane väike fartlek. 10 minutit rahulikku jooksu peale ja alla, vahele 3 korda järgmine plokk:

  • 2′ kiire, 3′ aeglane,
  • 3′ kiire, 2′ aeglane.

Võiksin siin tempodest kirjutada, aga olulisem on see, et fartleki lõpus hakkasin tundma, et puus on pinges. 😐 (7,1 km, 6:56 min/km, 157 l/min) Venitasin kergelt ja kui teised hakkasid treppidel harjutusi tegema, lonkisin mina sisehalli rullima ja venitama. Seal tundus puusaga kõik jälle justkui korras olevat, aga kui koju kõndisin, lõi puusa valu sisse ja oligi game over. ☹️ Kustutasin ülejäänud nädala plaanid jooksust tühjaks, masendusin hetkeks ja oligi kõik.

Neljapäev: BootCamp. Uurimise, puurimise ning füsioterapeudiga arutlemise järeldus võiks olla selline kombo nagu gluteal tendinopathy ja greater trochanter pain syndrome. Puusaliigese lähedal kinnitub greater trochanter piirkonda viis lihast, seal hulgas gluteus minimus ja medius. Kui need on nõrgad, siis koormuse äkilise kasvu järel ütlevad kõõlused kõva häälega “Ei!” ja see lööbki välja kohati ebamäärase valuna puusa sees ja puusaliigese ümbruses. Minu õnneks ei ole mu puus igapäevategevustes ja rattal valus, seega ehk pole seis maksimaalselt halb. Selle sündroomi valu on relatiivne puhkus valu tekitavast tegevusest (= oluline jooksukoormuse langus) ja lihastrenn puusas olevatele lihastele. Suurt muud teha ei saagi.

Seadsin sammud seega jälle lihastrenni, et see raam jooksmiseks sobilikuks saada. BootCamp on üsna intensiivne, aga timmisin selle enda kehale sobilikuks. Teatud kükid ja väljaasted tegin lihtsalt aeglasemalt ja statsionaarselt ning lisasin hoopis juurde lisaraskuse, sest hetkel on oluline haigeid kõõluseid mitte liialt rebida ja traumeerida. Oluline on õigeid lihaseid mõjutada turvaliselt. Rahulikud harjutused sobivad seega minu olukorras kõige paremini. (62 min,135 l/min)

Reede: ratas. Hommikul tegin iseseisvalt korraliku pika harjutusteseeriale spetsiaalselt puusale. Erinevad puusatõsted koos jala langetamistega ja ilma, kummilindiga harjutused, mõned kükid. Selge see, et need väiksemad lihased on nõrgad, sest mingeid harjutusi no lihtsalt ei jõua teha rohkem kui viie kaupa. (30 min, 103 l/min) Proovin nüüd puusaharjutused regulaarselt, ca 3 korda nädalas kavasse lülitada.

Õhtul käisin viimases rattatrennis enne Rallit. Härra Jooksja tuli ka kaasa. Osaliselt kulgesime mööda Ralli rada, aga vastupidises suunas. See sai kohe selgeks, et pühapäeval hakkab laskumistel keeruliseks minema, sest mina oma maanteerattaga isegi täiesti ilma tööd tegemata veeren lihtsalt nii palju paremini, et härra Jooksja maastikurattaga elu eest vändates ikka mulle järele ei jõua. Tõusudel olen nõrk, seal saame koos hakkama. 😅 Täitsa tore sõit oli taaskord. (29 km, 21,7 km/h, 138 l/min)

Laupäev: trennivaba. Saatsin härra Jooksja pikka jooksu rattal, tassisin riideid ja jooki kaasas. Keskmine pulss oli 93 ehk rohkem sai veeretud ja pidurdatud kui vändatud. Seda vist trenniks ei loe.

Pühapäev: Tartu Rattaralli. Minu seitsmes Rattaralli läbitud. 🙂 Kirjutan peatselt pikemalt.

Kokkuvõttes:

Otsustasin, et ei jookse enne laupäevast Rakvere Ööjooksu sammugi. See üks-kaks jooksu ei muuda enam midagi paremaks, pigem lõhuks mu jälle ära. Proovin Rakvere 10 km kuidagi vaikselt ära läbida ja seejärel tõmban jälle jooksu nulli kuni Narvani. Sel nädalal oli viimane võimalus Narvas ümberregistreerimisi teha, seega otsustasin ainult mõistust kuulata, tegin südame kõvaks ja regasin end poolmaratonilt maha viie kilomeetri peale. ☹️ Jube masendav, sest Narva on mu lemmik pooliku jooksmise koht üleüldse ja viimased aastad on see võistlus ju katku tõttu üldse ära jäänud. Sain aga aru, et Rakvere ja Narva isegi ainult läbimisega lähen ma rohkem või vähem katki nagunii, seega pigem valida vähem, et juulis oleks mingigi võimalus maratoniks ilusti treenima asuda.

Seniks veedan aega oma maanteeratta seltsis, nühin kodus puusale ÜKEt teha ja väisan TYSKis rühmatrenne. Sidrunid ja limonaad, teate küll seda ingliskeelset ütlust. 🍋