41. Tartu Rattaralli

Viis aastat on möödas sellest ajast, kui ma reaalselt toimunud Rattarallist osa võtnud. Kuhu see aeg lendab?! 🧐 2018. ja 2019. aastal olin ma jubedalt hõivatud jooksmisega ja käisin ralli nädalavahetusel Raplas 10 km (rekordit) jooksmas. Järgmised kaks aastat oli katk ja mina olin südamehaige, seega sõitsime jõudumööda lühikese Ralli virtuaali koos härra Jooksjaga. Virtuaalidel olid meie keskmised kiirused 17 ja 20 km/h: tundub nagu nali, aga selline mu tervis siis oli. 🤷🏻‍♀️ Varasemalt olen Rallidel sõitnud kiirusega 24–28 km/h. Sel aastal sõitsime 60 km distantsi üheskoos ära kiirusega 23 km/h. Kohe kõigest lähemalt.

Härra Jooksjal oli kolmas kord Rattarallil osaleda, aga esimene kord mitte-virtuaalil. Seekord oli tal kasutuses kolmas laenuratas. 😅 Iga kord on ta sõitnud erinevalt sõbralt laenatud maastikurattaga. Kui minul südamehaigena mingit vormi polnud, saime ideaalselt nii sõidetud, et mina veeresin maanteerattal ja tema tegi maastikurattaga tööd. Sel korral on minu tervis ja treenitus õnneks palju paremad. See omakorda aga tähendas, et laugel maal ja laskumistel olin mina temast juba ainuüksi ratta tõttu palju kiirem. Sellest saime aru juba eelneval nädalal tehtud kahe ühise sõidu põhjal. Järgmiseks aastaks peab talle maanteeratta laenuks sebima. Usun, et pärast sellega Rattaralli läbimist ta enam ühtegi muud ratast näha ei tahagi. Viiendaks Rattaralliks on härra Jooksja lubanud oma ratta osta – jääme ootama.

Pühapäev algas varajase ärkamise ja kaerahelbepudruga. Taevas oli vihmapilvi täis ja õues polnud isegi 10 kraadi sooja. Otsustasin oma väljavalitud outfitile – lühikesed rattapüksid, pikk särk, vest, kindad, müts – sääred juurde lisada. Samuti panin topeltsokid jalga, kuna mul külmetavad rattal varbad alati, kui on vähem kui 20 kraadi sooja. Tagantjärele vaadates võib öelda, et sai täpselt sobiv riietus valitud. Ei olnud külm, ei olnud palav ja õnneks ei saanud isegi vihma.

Veidi enne kella 10 olime ERMi juures stardipaigas kohal. Läksime 2:00–2:30 stardigruppi, selle lõpp tundus olevat enam-vähem õige koht. Uus lainetega start tegi stardist mineku kindlasti turvalisemaks. Meile sobis. Läksime rahulikult minema, lasime kiiremad mööda ja kulgesime omas rütmis edasi. Otsisime punti, kelle taga tuulevarjus olla, aga väga kedagi ei leidnud. Enamasti sõitsime ikka kahekesi.

Kuskil enne Lähtet otsustas härra Jooksja, et tal on vaja metsapeatust. Mina sõitsin vaikselt edasi. Just sellele järgnesid mõnusad suured laskumised. Tõusud võtsin väga rahulikult venides. Saadjärvele jõudes võtsin hoo täiega maha ja ootasin härra Jooksja uuesti endale järele. Saime jälle koos edasi liikuda. Korraks kartsin, et äkki olin liiga kiirelt ees ära läinud, aga ta jõudis järele. 🙂 Igal laskumisel järgnes ikka sama lugu: isegi kui tegin end sadulas nii vähe aerodünaamiliseks, kui sai, veeresin ikka eest minema ja seejärel ootasin kaaslast järele. Kiirus kõikus ühest äärmusest teise.

Vedule jõudes saabus esimene joogipunkt. Mina midagi võtta ei soovinud, jõin oma jooki, aga härra Jooksja tahtis väikest banaaniampsu. Läksin jälle rahulikult edasi, aga ikka läks tükk aega, et kokku saada. Tuuline oli pidevalt, aga vähemalt ei sadanud. Tundsin end üldiselt väga hästi ja pulsi poolest oli see üks pikk madala pulsiga ots. Lihtsalt rattal, mitte joostes.

Enne Aovere risti tuli võtta mõni pikem laugem tõus, mis natuke reied läbi võttis. Üldiselt teadsin ma kuni Aovereni neid teid väga hästi. Mitmes kohas meenus see aasta, kui esimest ja viimast korda pikal Rattarallil käisin. Kuidas me Treeneriga seal paduvihmas ja orkaanilaadsetes tuultes ellujäämisega tegelesime. 😐 Edasi tulid teed, kus vaid üksikutel kordadel rattaga sõitnud olen, sh sellel samal pikal Rattarallil. Vajusin muudkui härra Jooksjal eest ära, ise seda tähele panemata. Enne pööret Luunjale oli ta täiesti kadunud. 🤷🏻‍♀️

Jõudsin Luunja joogipunkti, meenutasin seda aastat, kui seal vihma sadada kolistas, tühjad lauad tuules lendasid ja vabatahtlikke näha polnud. Kuidas me seal Treeneriga külmast värisesime ja muudkui Tartu poole edasi rühkisime. Nüüd oli päike välja tulnud, lauad olid söögist-joogist lookas. Sain mõne minuti seista, siis tuli ka härra Jooksja. Tal oli vahepeal sellise valu selga ja põlve sisse löönud, et pidi peatuma ja venitama. Siis sai vaikselt edasi sõita. Võtsime natuke RC Colat ja hakkasime tasapisi liikuma. Väikse asendimuutusega saime härra Jooksja põlve jälle koostööd tegema.

Pärast Kabinat oli raskem ja tuulisem osa läbi. Jäi vähem kui 10 km minna. Sõitsime läbi Veibri, nägime sõbrannat aias toimetamas ja siis ootas ees kruusatee lõik. Rajakaardil seda tähistatud ei olnud, kuid olles sealt mõned korrad kõndinud-jooksnud-rattaga sõitnud, teadsin ma päris täpselt, mis ees ootab. Korralik trepp ja raputamine. Tulin sealt nii kiirelt läbi, kui sai. Õnneks pidas ratas vastu.

Läbi Ihaste kruiisisime juba päris kiirelt Tartu suunas. Viimaks jälle hea sile asfalt, vastutuuleta ja allamäge. Kõik kodused rajad, iga sentimeeter täiesti selge. Sõpruse sillalt üles, rahulikult kurv ja seejärel sirge Turu tänav finiši suunas. Kahekesi koos liuglesime ühe finišijoone. Tehtud!