Rubriik: Trenn

#100blogipäeva 14/100 – tagasi jooksurajal

Published on by Margit4 kommentaari

Nagu paljud minu blogilugejad juba teavad, olin ma maikuus päris tõsiselt vigastatud. Valu mu vasakus jalas algas aprilli lõpus ning viimase tõsise laksu sain ma kirja SEB Jooksumaratoni ühistreeningul Elvas. Jooksin seal maastikul 16 kilomeetrit, mis oli minu esimene pikem jooksuots, ning pärast seda oli mul isegi raske kõndida, kuna valu juba eelnevalt vigastatud kohas süvenes. 1. maist kuni 11. maini, mil toimus SEB Jooksumaratoni 10K jooks, ei teinud ma ühtki jooksusammu ja keskendusin rattasõidule, kuna see mulle valu ei teinud. Tegelikult oleks pidanud paus olema veelgi pikem.

01–06-2014-jooks//embedr.flickr.com/assets/client-code.js

Pärast SEB-d sain ma tasapisi rajale tagasi, kuid maikuus kogunes jooksukilomeetreid siiski vaid 72. Aprill oli olnud minu jooksurohkeim kuu, jooksin maist ligikaudu 2 korda rohkem (140 km). Märtsis jooksin 94 km. Tagantjärele vaadates võib-olla tõusis mu treeningmaht liiga kiiresti ning seetõttu avaldus ka vigastus. Tahtsin saada kõike, liiga palju ja liiga kiiresti.

Juunis jooksin peaaegu sama palju kui aprillis ehk veidi üle 132 km. Eks natuke kummitab mind kuskil peas teadmine, et äkki olen hakanud end jälle liiga palju pushima ja võib-olla on kilometraaž kasvanud liiga kiiresti. Samas on tunne päris hea ning samuti tegelen peaaegu et igapäevaselt lihashooldusega. Eks pean oma keha kuulama ja tegutsema sellest lähtuvalt.

Jooksmine on olnud esimese poolaasta enim praktiseeritud treening, üpris lähedal kannul on ka lihastreening (BodyPump + keharaskusega treeningud). Sellel aastal olen kuue kuuga jooksnud (ilma jooksuharjutusteta) 59 tundi ja 523 kilomeetrit (keskmine tempo: 6:47 min per km). Alates aasta algusega võrreldes olen saanud ka päris palju kiiremaks (jaanuar: 7:21 min per km, juuni: 6:34 min per km). Kui nii edasi läheb, siis kas saab sellel aastal tõesti täis 1000 km? See oleks küll väga äge, arvestades seda, et jookseb alles minu 2. jooksuhooaeg. 🙂

allikas
allikas

Lisaks sellele vaatasin paar päeva tagasi üle oma 2014. aasta eesmärgid. Omajagu asju on juba tehtud, mõned asjad on feilitud, osad eesmärgid on alles poole peal, osadega pole veel isegi alustanud: liblikujumine, vana ratta korrastamine, pea kõik kehakaaluga seotud eesmärgid (hmm…) ning doonoriks saamine. Eks näis, kuhu aasta lõpuks välja jõuan. Aega on veel tervelt 6 kuud.

Tegelikult võin enda üle senini päris uhke olla. 🙂 Olen suutnud rasketest aegadest kenasti üle saada. Siinkohal suured aitähid kõigile nõuandjatele ja abistajatele. Kallid blogilugejad, ka teie nõuanded ja kommentaarid on olnud suureks abiks, keep them coming. 😉

Mis trenni Sina aasta esimesel poolel enim tegid?

#100blogipäeva 13/100 – surm uppumise kaudu?

Published on by Margit7 kommentaari

Triatlonini pole jäänud enam palju aega:

[ujicountdown id=”A. le Coq Igamehetriatlon” expire=”2014/07/12 10:00″]

Ausalt öeldes ei kahtle ma väga selles, et olen piisavalt heas vormis, et kogu asi ilusti läbi teha. Ujud natuke, teised riided selga ja kiiver pähe, ratta peale, üks Toomemäe tõus, väike jooks ja ongi tehtud. Siin tuleb aga esimese punkti suures mängu üks VÄGA suur aga…

Emajões oli üleeile veel 14 kraadi ja nüüd on näit tõusnud “tervelt” 15 kraadile. Õhk on külm ja randades lehvivad punased lipud. Vaatasin ITU lehelt järele, et ilma kalipsota võib vette minna, kui vesi ületab 14 kraadi piiri. Aga kas ma seal oma tavatrikoos ellu ka jään? See on omaette küsimus. Kalipsot mul ei ole ja need maksavad päris päris palju.

Tavaliselt kirtsutan ma nina isegi siis, kui vesi on 20 kraadi. 22 on mõnus. 18 on külm. 15 kraadi… on surm. 😦

Isegi, kui ma tänu tahtejõule ja adrenaliinile hüppaks triatlonis selle temperatuuriga vette, on iseasi, kas ma sealt ka elusana väljuks. Esimesena turgatavad pähe jalakrambid. Olen kunagi basseinis krampis jalaga ujunud, liikusin edasi kui tigu ning tunne oli ülimalt ebameeldiv. Jões on aga võimalik, et krampidele lisandub paanikahoog ja nii ma sinna vee alla vajungi. Teine võimalus on see, et krampe ma ei saa, kuid pärast 500 meetrit külmas vees ujumist olen ma nii kange ja lõdisen külmast, et veest väljudes jalad ratta peal lihtsalt ei liigu. Kolmas võimalus on see, et imejõul tuleb kuskilt natuke sooja ilma enne triatloni ja vesi soojeneb kas või paar-kolm kraadi ja ma ei saagi surma. 😀

Praegu igal juhul tundub triatloni edukas lõpetamine enam kui kahtlane ning mitte alustamine või katkestamine vägagi tõenäoline. Kui isegi suudaksin selle läbi teha, siis kas oleksin terve ka pärast võistlust? Kahtlen, kahtlen sügavalt.

Palun suruge nüüd kõik pöidlad pihku ja loodame, et ilm muutub natukenegi suvisemaks.

PS! Kui keegi oleks nõus mulle kalipsot laenutama või teab kohta, kus neid Tartus (vajadusel ka mujal eestis) laenutatakse, siis kõik pakkumised on oodatud!