“Nad ei mõista… ja see on OK.”

Lugeja näeb blogijast paratamatult ainult seda osa, mida blogija peab sobilikuks maailmale näidata. Blogijal on täielik vabadus endast maailmale oma kuvand luua. See ei tähenda, et blogija on tingimata võlts või kahepalgeline, aga tihti kiputakse arvama, et kui tunneme kedagi internetis, siis tunneme seda inimest põhjalikult ning läbi ja lõhki. Aga igaühel on olemas life behind the scenes, mis tihti pole nii roosiline või glamuurne, kui arvatakse.

Minu blogi lugedes võib jääda mulje, et ma veedangi aega ainult teiste spordisõpradega, elan, hingan ja toitun trenni nimel. See, et ma jagan siin põhiliselt oma sportlikke tegemisi, lisaks juurde natuke mõtteid toitumisest ja ülikoolist, on minu teadlik valik. Ma pole elustiiliblogija, kes oma blogis kogu oma elu kajastab. Tegelikult: ka nemad jagavad mõtteid paljudel teemadel, kuid sugugi mitte kõike. Igaühele jääb alati oma privaatsus ja asjad, millest avalikult ei räägita.

Mina pole oma sportlikke tegemisi siin blogis ilustanud. Lihtne oleks jätta ütlemata ja kirjutamata:

  • kui mul raske on,
  • kui motivatsioon ära kaob,
  • kui eneseusk plehku paneb,
  • kui on vigastused,
  • keha valutab,
  • tervis veab alt
  • ja hing on sees katki…

Lihtne oleks jätta mainimata:

  • et sport on vahel valus ja raske, 
  • et minu ja spordi, eelkõige jooksmise, suhe ei ole mingi muinasjutt,
  • et sellel aastal on mu suhe spordiga olnud rohkem raske ja keeruline kui ilus ja hea.

Lihtne oleks jätta kõik oma (treening)plaanid ja (sportlikud) eesmärgid iseendale ja ühel hetkel lihtsalt tagantjärele neist rääkida, kui need õnnestuvad. Kui ei õnnestu, siis see mugavalt mainimata jätta

See kõik oleks nii lihtne. Aga kas see oleks ikka päris aus ja õige?

Et olla aus ja õiglane, siis pean ma midagi siin selgeks tegema. Minu ellu ei kuulu ainult need inimesed, kes ise spordiga tegelevad, spordile kaasa elavad või minu sportlikke tegemisi toetavad. Sugugi mitte.

  • Minu ellu kuulub piisavalt inimesi, kes isegi ei tea, kui pikk see maraton üldse on. Veel vähem saavad nad aru, miks minusugune üldse jookseb. Kui neile selgeks teha, kui pikk maa on 42 km ja et mina seda joosta kavatsen, siis tuleb sealt ainult mure ja ohkamine.
  • Kui palju üritati mind enne Rattarallit veenda, et ma jumala eest seda 142 km läbima ei läheks? Või TriSmile’ile 111.
  • On inimesed, kes minult tihti küsivad: “Miks sa ennast niimoodi piinad?”
  • Ja inimesed, kes pärast hiljutist põlvevigastust pidasid iseenesest mõistetavaks, et ega ma enam ju kunagi ei jookse. See on nii ohtlik!
  • Kes põhimõtteliselt naeravad selle üle, kui ma end harrastussportlaseks või jooksjaks nimetan.
  • Kes ei saa aru, miks ma kulutan raha varustusele ja võistlustele.
  • Kes ei mõista minu unistusi.
  • Kes absoluutselt ei usu, et minu sportlikud unistused on mulle jõukohased ja et ma viin need kõik täide.
  • Kes ei saa aru, miks ma seda kõike teen.

Kui sa oled pärit sportlikult perekonnast, kogu sinu ‘sisemine ring’ on kas või natukenegi spordiga kokku puutunud või on sul endal olemas korralik sportlik ajalugu (mitte pikk minevik ülekaalulise spordivihkajana), siis on sul kindlasti lihtsam kui mul. Keegi ei õõnesta kogu aeg sind, sinu enesekindlust ega unistusi. Kui nad ei toeta, siis nad vähemasti pole sinu vastu. Ükskõik kui palju sa ennast juba tõestanud poleks.

Ühest asjast olen ma nüüdseks aru saanud. Kui mu elus on olemas need lähedased inimesed, kes ei saa aru, miks ma sporti teen ja kuidas ma seda armastada saan, siis pole mõtet mul seda neile 100 korda seletada. Sellest ei ole lihtsalt mitte mingit tolku. Need inimesed, kes mõistavad, need mõistavad. Neile pole vaja seda selgitada ja põhjendada. Teised võivad ju natuke aru saama hakata, aga nad jäävad alatiseks oma kahtlevale seisukohale. Nad ei saa aru, miks mulle on oluline neid spordivõistluste finišis näha. Nad ei saa aru, miks ma teen seda, mida ma teen. Nad ei saa aru, et sport on saanud osaks minust ja see ei ole mingi faas, mis lihtsalt üle läheb.

Nad ei mõista ega saagi kunagi mõistma. Ma pean sellega lihtsalt leppima. 

there are some people

9 nädalat maratonini (6.–12.07.2015)

6.–12.07.2015

Maratonikava 1. nädal: 41 km jooksu

Esmaspäeval alustasin lõpuks maratonikavaga. Plaanis 1 tund rahulikku jooksu. Kuna ma olin jätkuvalt aeglasem kui tavaliselt, siis läks ring natuke pikemaks kui 60 minutit. Üpris soe ja päikseline ilm oli, minu õnneks puhus jahutav tuul. Liikusin nagu tigu, aga seejuures vähemalt pulss oli enam-vähem. Midagi superhead polnud, aga halb ka mitte. Good enough.

Teisipäeval tegin ühe kerge jooksu ning jooksuharjutused. Täpselt siis, kui mina õue jõudsin, hakkas vihma sadama. Mida kaugemale kodust jõudsin, seda tugevamaks muutus sadu ja valjemaks tuul. Jooksuharjutuste ajaks olin juba läbimärg ning kauaks külmetama jääda ei tahtnud, kokku ainult 10 minutit sääre- ja põlvetõsteid, ristsammu ning 2 kiirendust. Mis seal ikka, parem kui mitte midagi. Lõpuks sörkisin veel kergelt koju ka. Pulsi ja tempo suhe oli parem kui esmaspäeval, enesetunne samuti.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Läksin varem kohale, et pikemalt joosta. Kokku tunnike aeglast sörki, ei midagi halba ega säravalt head. Lihtsalt normaalne jooks. Kerelihastes ikka topispallidega kerepöörded, seljalihaste harjutused ja lõppu 4 minutit planku. Uuh, kerge polnud, võttis mõnusalt läbi.

Neljapäeval puhkasin.

Reedel tegin esimese pika jooksu üle tüki aja. Kokku 16 km ligikaudu 2 tunniga. Keskmine pulss: 156 bpm. Keskmine tempo: 7:25 min/km. Pikemat kirjutasin reedeses postituses.

Laupäeval jälle puhkasin. Millegipärast andsid pirnlihased (eriti vasak) tunda, et nad olemas on. Proovisin neid siis sauna, vihtlemise, venitamise ja rullimisega pingest vabaks saada.

Pühapäeval tegin jälle ühe lühikese triatloniharjutuse läbi. Esmalt väntasin isa ja vennaga peaaegu tund aega rattal. Kuna maanteeratas on linnas, aga mina olin maal, siis pidin oma vana maastikurattaga rühkima. Ikka palju raskem sõita. Ratta pealt maha ja sain kohe jooksma hakata. Uuuh, see triatlonitunne tuli peale küll, kui jalad ikka üpris makaronid olid. 😀 Aga otsustasin end 10–15 minutit kiiremini liigutada ja jooksin 2,2 km tempos 5:34 min/km. Keskmine pulss: 168 bpm. Ootasin hullemat.


Kokkuvõttes: 9 h (neto: 6 h 50 min)

6.–12.07.15

Suhteliselt… eem… huvitav ja teistmoodi nädal oli. Mingit eriliselt head enesetunnet ja feelingut veel sisse ei tulnud, aga ega ma väga ei lootnudki, et asjad nüüd maagiliselt päevapealt muutuma hakkavad. Hea, et pikk jooks ilusti kulges. Tänased 2 kiiret kilomeetrit andsid ka lootust, sest kartsin, et pulss hüppab kohe punasesse. Ei hüpanud. Püsis ilusti 4. tsooni keskel. Good enough.

Halb on see, et rullimise unarusse jätnud olen. :/ Nädala esimesel poolel kuidagi unustasin selle ära ja väga ei viitsinud ning nädala teises pooles andis keha kohe märku ka, et laisk olen olnud venitamise ja rullimisega. Igatsen väga oma iganädalast lihashoolduse tundi taga, kus sai pikalt ja väga korraliku kõva rulliga kõik kohad läbi mudida. Minu rull on juba liiga pehmeks muutunud…

Lisaks sai kinnitust teadmine, et olen kohe kindlasti õhtujooksja. See hommikuti treenimine lihtsalt ei ole minu jaoks. Teoorias mulle väga meeldib see idee, et ma saan hommikul esimese asjana trenni tehtud ja võin siis muude toimetustega jätkata, aga praktikas see idee ei tööta veel väga hästi. Pärastlõunal või paar tundi enne magamaminekut on minu jaoks parim trenniaeg, pulss on kohe madalam ja enesetunne parem. Samas ma tean, et maratoni start antakse juba kell 9 ja tahan ma või mitte: pean ennast varaste jooksudega harjutama hakkama.

Maraton toimub juba kõigest 9 nädala pärast. Saan ma end selleks ajaks piisavalt heasse (loe: rahuldavasse) vormi?