Rubriik: Trenn

Lugeja näeb blogijast paratamatult ainult seda osa, mida blogija peab sobilikuks maailmale näidata. Blogijal on täielik vabadus endast maailmale oma kuvand luua. See ei tähenda, et blogija on tingimata võlts või kahepalgeline, aga tihti kiputakse arvama, et kui tunneme kedagi internetis, siis tunneme seda inimest põhjalikult ning läbi ja lõhki. Aga igaühel on olemas life behind the scenes, mis tihti pole nii roosiline või glamuurne, kui arvatakse.

Minu blogi lugedes võib jääda mulje, et ma veedangi aega ainult teiste spordisõpradega, elan, hingan ja toitun trenni nimel. See, et ma jagan siin põhiliselt oma sportlikke tegemisi, lisaks juurde natuke mõtteid toitumisest ja ülikoolist, on minu teadlik valik. Ma pole elustiiliblogija, kes oma blogis kogu oma elu kajastab. Tegelikult: ka nemad jagavad mõtteid paljudel teemadel, kuid sugugi mitte kõike. Igaühele jääb alati oma privaatsus ja asjad, millest avalikult ei räägita.

Mina pole oma sportlikke tegemisi siin blogis ilustanud. Lihtne oleks jätta ütlemata ja kirjutamata:

• kui mul raske on,
• kui motivatsioon ära kaob,
• kui eneseusk plehku paneb,
• kui on vigastused,
• keha valutab,
• tervis veab alt
• ja hing on sees katki…

Lihtne oleks jätta mainimata:

• et sport on vahel valus ja raske, 
• et minu ja spordi, eelkõige jooksmise, suhe ei ole mingi muinasjutt,
• et sellel aastal on mu suhe spordiga olnud rohkem raske ja keeruline kui ilus ja hea.

Lihtne oleks jätta kõik oma (treening)plaanid ja (sportlikud) eesmärgid iseendale ja ühel hetkel lihtsalt tagantjärele neist rääkida, kui need õnnestuvad. Kui ei õnnestu, siis see mugavalt mainimata jätta. 

See kõik oleks nii lihtne. Aga kas see oleks ikka päris aus ja õige?

Et olla aus ja õiglane, siis pean ma midagi siin selgeks tegema. Minu ellu ei kuulu ainult need inimesed, kes ise spordiga tegelevad, spordile kaasa elavad või minu sportlikke tegemisi toetavad. Sugugi mitte.

• Minu ellu kuulub piisavalt inimesi, kes isegi ei tea, kui pikk see maraton üldse on. Veel vähem saavad nad aru, miks minusugune üldse jookseb. Kui neile selgeks teha, kui pikk maa on 42 km ja et mina seda joosta kavatsen, siis tuleb sealt ainult mure ja ohkamine.

• Kui palju üritati mind enne Rattarallit veenda, et ma jumala eest seda 142 km läbima ei läheks? Või TriSmile’ile 111.

• On inimesed, kes minult tihti küsivad: “Miks sa ennast niimoodi piinad?”

• Ja inimesed, kes pärast hiljutist põlvevigastust pidasid iseenesest mõistetavaks, et ega ma enam ju kunagi ei jookse. See on nii ohtlik!

• Kes põhimõtteliselt naeravad selle üle, kui ma end harrastussportlaseks või jooksjaks nimetan.

• Kes ei saa aru, miks ma kulutan raha varustusele ja võistlustele.

• Kes ei mõista minu unistusi.

• Kes absoluutselt ei usu, et minu sportlikud unistused on mulle jõukohased ja et ma viin need kõik täide.

• Kes ei saa aru, miks ma seda kõike teen.

Kui sa oled pärit sportlikult perekonnast, kogu sinu ‘sisemine ring’ on kas või natukenegi spordiga kokku puutunud või on sul endal olemas korralik sportlik ajalugu (mitte pikk minevik ülekaalulise spordivihkajana), siis on sul kindlasti lihtsam kui mul. Keegi ei õõnesta kogu aeg sind, sinu enesekindlust ega unistusi. Kui nad ei toeta, siis nad vähemasti pole sinu vastu. Ükskõik kui palju sa ennast juba tõestanud poleks.

Ühest asjast olen ma nüüdseks aru saanud. Kui mu elus on olemas need lähedased inimesed, kes ei saa aru, miks ma sporti teen ja kuidas ma seda armastada saan, siis pole mõtet mul seda neile 100 korda seletada. Sellest ei ole lihtsalt mitte mingit tolku. Need inimesed, kes mõistavad, need mõistavad. Neile pole vaja seda selgitada ja põhjendada. Teised võivad ju natuke aru saama hakata, aga nad jäävad alatiseks oma kahtlevale seisukohale. Nad ei saa aru, miks mulle on oluline neid spordivõistluste finišis näha. Nad ei saa aru, miks ma teen seda, mida ma teen. Nad ei saa aru, et sport on saanud osaks minust ja see ei ole mingi faas, mis lihtsalt üle läheb.

Nad ei mõista ega saagi kunagi mõistma. Ma pean sellega lihtsalt leppima.