I’M BAAAAAAAACK!

Ma olen tagasi. Tavapärasesse postitamisrežiimi ma veel ilmselt ei naase, andke aega atra seada. 

Kui ma eelmise postituse pealkirjas küsisin, kas nutta või naerda, siis vastus on, et otseloomulikult naerda. 🙂 Vahel naerda läbi kibedate pisarate, aga ikka naerda. Vahel naeratada isegi siis, kui tegelikult tahaks nutta, sest fake it ‘til you make become it. Eelmisesse nädalasse mahtus päevi, kus käisin ringi suu kõrvuni ja särasin õnnest, aga alles hiljuti valasin pisaraid ja tundsin end madalamana kui muru. Üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Kaks sammu edasi, üks samm tagasi. Eks niimoodi see ‘august’ välja ronimine minema hakkabki. Imesid ei juhtu.

Arvasin küll, et see paus venib pikemaks, aga ei saa mitte vaiki olla. Ma ei pea ju kohe tagasi tulema oma kindla ajakava juurde, kus teisipäeval/kolmapäeval, reedel ja pühapäeval ilmub postitus. Ma võin ju kirjutada ka lihtsalt siis, kui tuju tuleb. Ma ei tea oma nädala trenne kõigile raporteerima, kui ma ei taha. Pean kogu aeg olema veendunud, et blogi ei tekitaks minus negatiivseid emotsioone. Mul pole neid oma ellu praegu rohkem vaja. Loodetavasti mõistate.

Aga kui veel pausist rääkida… Kuigi ma siia blogisse midagi ei kirjutanud, siis blogi Facebooki lehel jagasin peaaegu iga päev kas mingeid mõtteid, artikleid või videosid, mis sellel hetkel mulle olulised olid. Instagramis sai pilte vaadata nagu ikka. Justkui väike miniblogi. 🙂 See oli nüüd blogi 2 aasta jooksul esimene kord, kui ma omast vabast tahtest pausi tegin. See paus tuli mulle ainult kasuks.

Iseenda jaoks mustanditesse tekkis nii mõnigi postitus. Enda jaoks pidasin ikka nädala trennipäevikut ja kirjutasin üles, kuidas iga trenn kulges. Harjumus on suur, kui olen seda nädalast nädalasse kaks aastat teinud. Imelik oli mitte kirjutada. Aga kõige olulisem oli see postitus, mis mind kaks korda rõõmustama pani:

FB
Mine vajuta pöial püsti, kui kõige värskemaid uudiseid esimesena kuulda tahad. 😉

Ausõna: ma loen seda minu jaoks nii olulist, veel ilmumata postitust ja olen iseenda üle nii… uhke? endaga rahul? õnnelik? Ma ei teagi täpselt, mis sõna kasutada. Postitused, mida ma kirjutan, saab nii mitmeks tüübiks jagada. On postitused:

  • mis on lihtsalt kirjeldavad ja raporteerivad, nagu nädala kokkuvõte või toidureede;
  • mis on informatiivsed ja/või allikatel põhinevad;
  • igasugused niisama lobajutud kõigest ja mitte millestki.

Neis kõigis olen ‘mina’ sees, aga seal on selline ametlikum (?) ja vaoshoitum mina või siis äärmisel juhul mina, kes omast arust naljakas olla püüab. Seda on nii raske sõnadega seletada… Aga siis tulevad veel kaht sorti kirjutised. Kirjutised, mida tavaliselt kõige rohkem loetakse. Kirjutised, mis mulle endale kõige olulisemad on. Kirjutised, millega ma teile tüki oma südant ja hinge avan.

  • Võistluste kokkuvõtted, kus ma minuti minuti ja kilomeeter kilomeetri haaval kirjutan kõik oma tunded ausalt lahti, olgu need siis rõõmsad või kurvad.
  • Postitused, kus on nii palju ‘mind’, minu südant ja hinge sees, et ma tunnen end tõeliselt ‘alasti’, sest ma olen oma lugejatega jaganud mõtteid, mida jagaksin ainult oma kõige lähedasemate inimestega või hoiaksin ainult endale.

See minu avaldamata oluline postitus kuulus viimasesse kategooriasse. Kuna see ilmselgelt on seotud minu kaotatud spordirõõmu ja maratoniga, siis ma arvasin, et ma ei hakka seda enne maratoni üldse jagama. Kartsin, et sõnun veel midagi ära. Tõsi: kartsin, kardan siiani kriitikat, mida see postitus saada võib. Aga mul on tunne, et kui ma seda lähiajal ära ei ilmuta, siis tekib kõigil nii palju küsimusi kas või minu nädala kokkuvõtteid lugedes. Seega: et mitte kõiki segadusse ajada, siis millalgi lähiajal see postitus tuleb. Kuna see on mulle nii oluline, siis ma tõesti palun: ärge olge oma kommentaaridega halastamatud. Jätan endale vabad käed see postitus iga hetk parooli alla panna, kui tagasiside minu praegust rõõmu vähegi kõigutama hakkab. Üldiselt ma parooliga postitusi ei poolda, aga see üks kord olen ma nõus enda heaolu nimel erandi tegema.

Vahel ma ikka mõtlen, et miks ma üldse jagan selliseid väga sügavaid mõtteid, kisun end vaimselt ‘alasti’, kui ma seda natuke või palju pelgan. Miks ma seda teen? Miks ma neist avalikult kirjutan? Ega mul kindlat põhjust välja selgitada kerge polnud. Aga hiljuti sattusin ühe hea mõtte peale. Brene Brown:

And so these folks had, very simply, the courage to be imperfect. They had the compassion to be kind to themselves first and then to others, because, as it turns out, we can’t practice compassion with other people if we can’t treat ourselves kindly. And the last was they had connection, and — this was the hard part — as a result of authenticity, they were willing to let go of who they thought they should be in order to be who they were, which you have to absolutely do that for connection.

The other thing that they had in common was this: They fully embraced vulnerability. They believed that what made them vulnerable made them beautiful. They didn’t talk about vulnerability being comfortable, nor did they really talk about it being excruciating — as I had heard it earlier in the shame interviewing. They just talked about it being necessary. They talked about the willingness to say, “I love you” first, the willingness to do something where there are no guarantees, the willingness to breathe through waiting for the doctor to call after your mammogram. They’re willing to invest in a relationship that may or may not work out. They thought this was fundamental.

This is what I have found: to let ourselves be seen, deeply seen, vulnerably seen; to love with our whole hearts, even though there’s no guarantee; to practice gratitude and joy in those moments of terror, when we’re wondering, “Can I love you this much? Can I believe in this this passionately? Can I be this fierce about this?” just to be able to stop and, instead of catastrophizing what might happen, to say, “I’m just so grateful, because to feel this vulnerable means I’m alive.”

Ehk: haavatavus on vajalik, et tekitada tõeline side. Sellepärast need deep postitused vahel lihtsalt iseenesest tulevad, sellepärast, et ainult tõelist mina näidates saab kellegagi päriselt connectida.

Igal juhul, prooviks seda pikka ja keerulist juttu nüüd kuidagi kokku võtta.

Ma mõtlesin asjad enda jaoks selgeks. Jõudsin oluliste järeldusteni. Kivi justkui langes südamelt. Sära tuli niivõrd-kuivõrd tagasi. Ma võin käsi südamel öelda, et olen nüüd õnnelikum. Jah, muidugi on selle õnnetunde vahel olnud väga kibedaid hetki ja olen ka palju pisaraid valanud, aga vähemasti olen ma leidnud ‘rohu’ oma probleemile. Vaimselt olen oma ‘august’ (peaaegu?) välja roninud. Tunne on küll selline, et olen 180-kraadise pöörde teinud. Sellega seoses: ütlesin oma maratonikavale (aga mitte maratonile) viisakalt igaveseks hüvasti. Olen asju väga rahulikult võtnud, niivõrd-kuivõrd mõistlikult rahulikku trenni teinud ja tunnen end paremini. Tagasilööke, ka pisikesi, elan ikka raskelt läbi. See on minu loomuses ja ma ei saa seda muuta. Nüüd jääb ainult öelda, et lootus sureb viimasena.  

Kes pikemalt lugeda tahab ja/või kui te mitte miskit minu puterdamisest siin aru ei saanud, siis peate selle olulise postituse ära ootama, kus ma kõik konkreetselt lahti räägin. Ja ma hoiatan ette: see on üks mammutpostitus.


PS! Kui te postitate kommentaari ja see ei lähe läbi, siis järelikult on midagi katki ja te võiksite mulle sellest teada anda kas Facebookis, Instagramis või e-mailile: partei.margit@gmail.com. 

Koormustesti tulemused: nutta või naerda? | Blogipaus

Ma alustan pealkirja teisest poolest. Ma võtan blogimisest väikese pausi. Kui pika: ma tõesti veel ei tea. Igal juhul mitte igavese. 🙂 Eilne koormustest, millest altpoolt lugeda saad, oli tõeline wake up call. Kirjutasin juba eile selle teksti valmis, aga postitama ei hakanud, kuna niivõrd mustades toonides oli see kõik. Täna näen asju tänu Marisele juba natuke rõõmsamates toonides, aga natuke tühi tunne on ikka. Mure, ootusärevus, hirm, lootus… Tunded on segased.

Ma tunnen, et ma pean ennast siit korraks välja lülitama. Tahes-tahtmata see, et ma oma trennidest blogin, tekitab minus trenni suhtes vahel kohusetunnet. Praegune tervislik seisund aga ei anna kohta mingile kohusetundele. Ei, ma ei ole suremas, aga ma pean aja maha võtma. Kuna kõik mu plaanid on jälle peapeale keeratud, siis ma pean lihtsalt korraks ilma publikuta vaikselt oma asja ajama. Unustama treeningplaanid, unustama eesmärgid ja lihtsalt kuulama oma keha ja südant ning elama ja olema üks päev korraga. Kui midagi huvitavat toimub, eks ma siis kirjutan. Seniks aga tehke mõõdukalt sporti, nautige suve ja olge mõnusad! Loodan, et mõni lugeja veel on siin alles, kui ma tagasi tulen. 🙂


Eile oli see päev, kui ma teist korda elus koormustestil käisin. Eelmine kord oli 2014. aasta augustis. Tulemused: pole kiita. Kahjuks.

Vahemärkusena mainiksin ära, et kuna ma olen ametlikult Tartu linna elanik ja 20–23-aastane (olen täpselt 23), siis sain veel viimast korda TÜ Kliinikumis kardiopulmonaalsel koormustestil käia täiesti tasuta. Kõik, kes samade tingimuste alla kvalifitseeruvad (või on 9–19-aastased noorsportlased) ja natukenegi sporti teevad: pange number kinni ja minge. Hoidke ja kontrollige oma tervist. Rohkem infot koormustesti kohta saab SIIT.

Pean vist alustama sellest, et kõigepealt suudeti mu närvid ukse taga oodates ära süüa. Kohale peab ilmuma vähemalt 15 minutit enne vastuvõtuaega, mina olin seal vist veelgi varem. Sain ligikaudu pool tundi ukse taga passida ja närveldada, enne kui arst ja õde lõpuks saabusid ja minuga tegelema hakata said. Siis sain kohe vereanalüüsi paberid näppu ja pidin järgmised 15 minutit verelabori ukse taga passima…

Lõpuks asusime asja kallale. Või noh, peaaegu. Ruttu mõõdeti ja kaaluti mind ära. Pikkus sama, kaal vist kiloke väiksem, rasvaprotsent sama. Käte jõud on paranenud: parem käsi +1 kg ja vasak lausa +4 kg (ehk siis enne 34/28 ja nüüd 35/32). Kopsumaht oleks justkui vähenenud (enne 4,85 liitrit, nüüd 4,66), aga see pidi arsti sõnul olema aparatuuri viga, sest kopsumahtu testiti nüüd hoopis uuema masinaga. Siiski on mu kopsumaht üle normi hea (106%). Vererõhk, hingamine ja pulss olid korras. Minu kurgumandlid ja lümfisõlmed ei meeldinud arstile jätkuvalt. Nende üle kurdab iga arst ja imestab, et ma kogu aeg angiinis pole.

Lõpuks sain kardiopulmonaalse koormustesti juurde asuda. Seegi oli uuema ja väidetavalt tunduvalt täpsema masina peal. Arst hoiatas kohe, et ma ei ehmataks, kui VO2max (maksimaalne hapnikutarbimine) ja VEmax (maksimaalne ventilatsioon) seekord väiksemad tulevad, sest eelmine masin oli valesid (loe: liiga kõrgeid) tulemusi andnud ja sellepärast uus masin ostetigi. Kõigepealt pandi mulle hunnik juhtmeid külge ning mõõdeti näitajaid puhkeolekus nii lamades kui seistes. Puhkeolekupulsid olid muideks palju paremad kui eelmisel aastal, aga ärge nüüd laske ennast sellest illusioonist petta. Päris tulemused alles tulevad. Halb oli see, et enne koormustesti polnud mul 4 päeva ühtegi puhkepäeva olnud (ise olin loll, ma tean), seega tuli test väsimuse foonilt. Nii tegelikult ei tohiks olla.

Pandi mulle see ahistav hingamismask pähe ning test algas. Test on üles ehitatud nii, et iga kiiruse juures liigud 3 minutit. Esimene kiirus on 6 km/h ning sealt edasi tuleb 8, 10, 12 km/h ja nii edasi, kuni oled jõudnud oma laeni ning otsustad testi peatada. Täpselt nagu eelmisel korral jooksin ka seekord 12 minutit. Vahe on selles, et kui eelmine kord ma tundsin, et ei pingutanud maksimaalselt ja oleks võinud edasi joosta, siis seekord olin ma 12. minuti lõpuks täiesti läbi. Räägin siis olulisematest tulemusest, mida teada sain. Kõiki numbrikesi siia kirja panna pole mõtet.

KoormusEKG oli normaalne. Kõige tähtsam on see, et rütmihäireid ei esinenud (jumal tänatud, neid kartsin kõige rohkem). Vererõhk oli puhkeolekus normaalne ja taastus samuti normaalselt. Mis on aga väga halb: pulss tõusis liiga kiiresti. Juba kõndides sain pulsi 150 (!!!) ligidale. Edasi ei läinud sugugi paremaks: tempo 7:30 min/km ja minul pulss 170  – ei ole normaalne. Lõpuks jõudsin kiiruseni 5:00 min/km ja jooksin selle 3-minutilise bloki lõpuni, aga seal olin juba ikka täiesti hambad ristis. Maksimaalse pulsina sain kätte 191 bpm (97% eeldatavast ealisest maksimumist). Mul on üks leht, kus on iga minuti lõpu pulss kirjas. Kui võrrelda eelmise aastaga, siis olen ikka täielikku vähikäiku teinud. Aga halvad uudiseid veel ei lõppe. Lisaks sellele, et pulss tõusis kiiresti, taastus ta tunduvalt aeglasemalt kui eelmisel aastal. Kokkuvõttes: asi pole katastroofiline ja surema ma ei hakka, aga midagi hõisata pole.

Natuke veel numbreid:

  • VO2max: 41 ml/min/kg (eelmine aasta oli 41,5, aga põhimõtteliselt sama näit + masinad olid erinevad) – suhteliselt keskmine näitaja
  • VEmax: 116 l/min (enne 101 l/min, seega hea paranemine)
  • Aeroobne lävi: 160 bpm (enne: 158 bpm)
  • Anaeroobne lävi: 178 bpm (enne: 175 bpm)
  • Koormustaluvus: 2,9 W/kg – eelmisel aastal täpselt sama, hinnang: hea
  • Kehaline töövõime: PWC170: 1,9 W/kg – eelmisel aastal täpselt sama, hinnang: keskmine

See on muidugi positiivne, et läved natuke tõusnud on, seega mingi imepisike areng justkui oleks toimunud. Kõik muud näitajad on tegelikult korras ja kas samal tasemel või natuke paremad, aga see pulss, see kõige olulisem, rikub kõik ära. :/ 

Vereanalüüs oli peaaegu korras. Hemoglobiin tõusnud 10 ühikut kevadega võrreldes (127 -> 137), mikroelemendid (kaalium, naatrium, magneesium, kaltsium, raud), transaminaasid (ALAT, ASAT), uurea, kreatiini kinaas (CK), rauavarud (ferritiin, transferriini lahustuvad retseptorid), D-vitamiin kõik normide piires. Samas: eosinifiilide arv üle normi – viitab allergilisele reaktsioonile. Valemis lümfotsüütide arv üle normi, neutrofiilide arv alla normi – viitab põletikulisele protsessile, aga valgeliblide arv (WBC) on normis. Praegu mingit ravi ei määratud ja soovitati kindlasti perearsti juures sügisel uued proovid anda. Siiski mind natuke paneb muretsema see, et kevadel olid mul veel lümfotsüüdid ja neutrofiilid normis, aga nende suhtarvud kehvad ja nüüd on ka absoluutväärtused paigast ära läinud. Ilmselt siis ikkagi mingi põletikuline protsess pesitseb juba tükimat aega kuskil sees. Ja kuskil on mingi allergiline reaktsioon…

Lõppotsus:

Sportimine on lubatud KOOS PIIRANGUTEGA. Vähendada treeningkoormust ja -intensiivsust. Soovitatud mitmekülgsed üldfüüsilised aeroobsed treeningud pulsil kuni 160 bpm (keskmine pulss 142–154 bpm).

Vot sellised on lood. Arst soovitas mul teha 2–3 väiksema koormusega nädalat: maksimaalselt 3–4 korda trenni, enam-vähem ülepäeva, et jõuaks kõigest taastuda. Pikem trenn võib nädalas olla, aga sellisel juhul väga madala pulsiga. Augustis lubas võistelda küll, enesetunde järgi ja mitte üle pingutades. Seda kõike muidugi eeldusel, et saan nüüd piisavalt puhatud ja olukorra normaalsemaks tagasi. Maratoni samuti sügisel ära ei keelanud, mida ma kõige rohkem kartsin. Soovitas olla trennidega ettevaatlik, aga samas lootusetu ei pidavat olukord kindlasti olema. Diagnoosis selge üleväsimuse, aga ületreenitust mitte, sest südames rütmihäireid polnud. Peab puhkama hakkama. Veel, veel ja veel rohkem.

Tähelepanelikumal lugejal tekib nüüd küsimus, et oot, sa ju puhkasid 2 nädalat vigastuspausil olles? Miks siis see ei aidanud? Ilmselt need 2 kerget nädalat oleks vähemalt midagi aidanud, kui neile poleks viimase matsuna eelnenud poolmaraton ehk 2 tundi ja 18 minutit anaeroobset intensiivsest tööd. Mul on terve see hooaeg valesti läinud ja raske on midagi muuta ning uuele ja ilusale teele suunata. Ma olen ise seda ‘auku’ endale kaevanud viimased 7 kuud ja mul pole väga palju lootust, et ma jaksan 7 kuu sügavusest august paari nädalaga välja ronida. Muidugi ma proovin, aga kui seda ei juhtu, siis… siis ei tule see mulle väga ootamatult.

If-you-find-yourself-in-a-hole-stop-digging-quote-611x330
allikas

Triatloniplaanid on kustunud. TriSmile 111 ei ole praeguses olukorras mitte mingil juhul mõistlik. Pole vist mõtet küsida, kui kurb ma olen. 😥 Ma veaks end finišijooneni välja küll, aga sellega kaevaks ma end veel tugevamini oma ‘auku’ ja kraabiks mulla ka endale peale. Praeguses niigi (vabandust väljenduse pärast) s*tas seisukorras ei taastu ma 6–7-tunnisest pingutusest ealeski ära. Kas ma 33.3 lähen proovima? Ei tea. Kui maagiline hea enesetunne tuleb, siis võiks ju ühe 1 h 45 min treeningvõistluse teha, aga ma väga ei looda sellele…

Maratoni treeningplaanil on kriips peal. 5 päeva nädalas ma trenni teha ei tohi ja võib-olla oleks mõistlikum, kui nendest 3–4 trennist vähemalt üks oleks midagi muud kui jooksmine, et pulssi allpool hoida. Tagasi basseini ja rattale? Jooksu asemel peaks vist alustama jooksu ja kõnni vaheldumisega. Alustama täiesti nullist, nagu polekski mitte kunagi trenni teinud. Vähemasti tunne on küll selline.

Kas maraton üldse tuleb? Ma ei taha sellele veel mõelda. Ma ei küsi endalt veel seda küsimust. Ma ei suuda ette kujutada, et ma ei lähe sinna. Oletame, et ma saangi oma pulsi rahuldavasse seisukorda nende mõne nädalaga. Oletame, et mul on nii palju optimismi ja lootust, et seda stsenaariumit uskuda. Aga siis pole enam piisavalt aega, et ennast selleks maratoniks valmis treenida. Õhus ripub küsimus, kas sellises seisukorras on mõtet maratonile minna. Vastata ma sellele veel ei taha…

Lõppkokkuvõttes olen ma enda peale väga vihane ja endas väga pettunud. 😦 Ma rikkusin kõik ära. Mitte ükski minu eesmärk ega plaan ei täitu, vähemalt sellel aastal mitte. Ei tule triatloni, ei tulnud 5, 10 ega 21 km soovitud rekordit ja võib-olla ei tule ka maratoni. Ma olen suurepärane eeskuju sellest, mida ei tohi teha.

Miks ma arvasin, et suudan üle iseenda varju hüpata?