Nädala kokkuvõte 8.–14.05.2023

See nädal on olnud nii pikk, et nüüd tuleb hoolega meenutama hakata, mida nädala alguses üldse tehtud-mõeldud-tuntud sai.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Viimane lõigutrenn enne võistlust. Minu jaoks üle tüki aja esimene lõigutrenn. Kuna nii oli kokku lepitud, siis tegime trenni sisehallis. Tegime väikese soojenduse ja jooksuharjutused, nendeta lõigutrenni päeval ju ei saa. Seejärel ootas ees 30 minuti jooksul nii pakju 600-meetriseid 4. tsooni (mitte punaseid!) lõike, kui jõuab; iga lõigu vahele 200m sörki ja 2 minutit täielikku puhkust, et ennast pühapäevaks mitte läbi küpsetada. Minu puhul tähendas see viit lõiku.

Esimese lõiguga tundsin teatavat ärevust, esimese laksuga lendas pulss kohe punasesse, seega otsisin tempot ja enesetunnet, vaatasin hoolega pulssi ja sain pildi ette, mis järgmistel lõikudel tegema peab. Pulss sai järgmistega kenasti hoitud seal, kus vaja, julgelt 5 lööki isegi punase piirist allpool. Tempod: 5:22, 5:33, 5:27, 5:20, 5:22 min/km. Enesetunne läks õige lõiguga paremaks ja sain isegi teatava optimismi pühapäeva jaoks endaga kaasa. Ehk pole see asi ikka enam nii hull, kui oli paar nädalat tagasi.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Midagi suurt enam eesootava võistluse tõttu teha ei saanud, aga viimani miniettevalmistus siiski. Huvitav fenomen: kui Treener ütleb esmaspäeval, et kolmapäeval teeme kerge trenni, siis tuleb paarikümne inimese asemel kohale 3 inimest; kui on Cooperi test, on kogu punt kohal. Igal juhul läksime rahuliku jooksuga (4,19 km, 7:17 min/km, 145 min/km) Tähtvere parki, söötsime sääski ja kihulasi, tegime väikese seti jooksuharjutusi ja seejärel sain mina ülesandeks joosta pargi asfaldiringil kaks ringi (2x850m), mille jooksul tegin 3x300m veidike tempokamaid liigutusi/lahtijookse (tempod 4:30–5:09 min/km). Pulss reageeris soojale ilmale eriti dramaatiliselt ja Garmin viskas ühe trenniga kohe kaks ühikut VOmax indeksit allapoole.

Neljapäev: ratas. Päeval tegin lõunase sammuringi. Suvi oli täiega kohal: oma naiivsuses panin pähe nokatsi, aga päikeseprille mitte. Tulemus: sellest tunnist ilma prillideta õues olemisest valutasid mu silmad kuni õhtuni. Õhtul käisin 3. moomoo x hanna rattaringil. Start oli Viljandi maanteelt, seega andis nuputada, kuidas rattaga sinna kesklinnast kõige parem minna oleks, kuid sain ikkagi kenasti kohale. Esimest korda lühikeste riietega rattal sel aastal, ilus sume õhtu ja jälle üks mõnus sõit kirjas. (37,6 km, 23 km/h, 121 l/min)

Reede: Heateo Jooks. Kui teistel jooksudel võib käia, siis Heateo Jooksul peab käima. Seekord koguti ühe pisikese poisi ravi toetuseks üle 10 000 euro. Läksime koos härra Jooksjaga jooksuga Tähtvere spordiparki, ajasime inimestega juttu, jooksime ca 4 km (6,9 km, 6:49 min/km, 149 l/min) ja kõndisime koju tagasi. Oli megailus soe õhtu ja inimesi oli kindlasti rohkem kui eelmisel aastal.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: Tartu Maastikumaraton. Pikemalt kirjutan homme, aga lühikokkuvõte võiks olla selline: mõistlik, ühtlases tempos, okei enesetundega pingutus.

Kokkuvõttes:

Nüüd olen ma jõudnud seisu, kus 3. ja 4. tsoonis jõuab keha päris normaalses tempos ja okei enesetundega pingutada, aga 2. tsoonis rahuliku jooksu tegemisel on raske piirides püsida ja vastupidi üleval 5. tsoonis ehk punases on kohe eriliselt rõve olla. Teatava ülekoormuse märgid, mis muud siin olla saab, aga seda tean ma juba nädalaid. Mingi stabiliseerumine on siiski toimunud ja tundub, et vaikselt hakkab seis paremuse poole minema.

Tuleb mööda joont hiilides see kevadhooaeg üle elada, et juuni teise poolega ära taastuda ja juulis alustada ettevalmistust sügishooajaks. Kevadhooajad pole kunagi olnud minu parimad, lohutan end sellega. Kõik võib veel muutuda.

Nädalate kokkuvõte 17.–30.04.2023

Eelmisel pühapäeval olin ma õhtuks nii omadega läbi, et arvuti lahti tegemine ja blogi kirjutamine oli enam-vähem viimane asi, mida ma teha tahtsin. Tegelikult ei tahtnud ma tolleks hetkeks enam üldse mitte kui midagi teha, isegi eksisteerida oli raske. Veetsime terve pühapäeva koos härra Jooksjaga kodu koristades, tema pesi aknaid ja põrandaid, mina veetsin tunde vannituba küürides (ärge kunagi valige valget vuugitäidet, eriti kui neid vuuke on nii palju nagu meil) ja väiksemaid töid tehes. Ma olin õhtuks täiesti tuim. Terve see aprill on minust viimsegi välja võtnud. Võrdlesin end säraküünlaga, kes juba nädalaid põlevate tikkude seas hoogsalt tantsis ja viimaks kiire sähvakaga läbi põles. Ainult tuhk jäi järele.

Pärast imetoredat puhkust tuli minna intensiivsele töölainele, üks tähtaeg tulemas teise järel. Kõik sai õigeks ajaks tehtud, aga otseloomulikult on see väsitav. Õhtuti ja öösiti tegin suuremat sorti wedding researchi, sest millalgi tuleb sellega pihta hakata. Üritasin aru saada, mis, kuidas, millal ja kui palju see kõik maksab. Vastus: ükskõik millal ja kuidas, aga maksab ikka palju või väga palju. Kodused toimetused tahavad pidevalt toimetamist, sest kodu võiks ju enam-vähem korras olla, pesud pestud ja volditult kapis, toit poest koju toodud ja ilusti ette valmis tehtud. Õnneks ei pea ma nendega üksi toimetama, aga isegi kahekesi ei jõua neid tegemisi ära teha: jõuame to-do listiga ühele poole ja juba tuleb jälle otsast alata. Kogu selle virr-varri keskel tegin trenni, kus järsku hakkas väga raske ja enam kergeks ei läinudki. Tekkis tunne, mis mõte on kolmandat-neljandat nädalat järjest kirjutada, et käisin jooksmas ja raske oli?

Siis ma enam ei kirjutanudki.

Eelmisel kolmapäeval oli Tartu Ülikooli Kevadjooks. Viis kilomeetrit Emajõe ääres – kodurajad. Ma olin end kirja pannud enne, kui sain aru, et olen end üle treeninud ja läbi põletanud. Läksin sinna mõttega, et jooksen mõõduka pingutusega. Nii, et ei ole rõve, aga päris sörkima ka ei lähe. Huvitaval kombel olid tollel päeval jalad täitsa lennukad ja värsked. Kahjuks pulss sellega kaasa ei tulnud, aga lohutan end mõttega, et vähemalt jalad olid lõpuks head, mitte igalt poolt väsinud ja valusad. Ilm oli päikseline ja tuul tugev, aga õnneks sain end kõige vastutuulisemal lõigul mugavalt terveks kilomeetriks ühe noormehe selja taha sättida. Abiks ikka. Siis tuli dendropargis pehmemal-niiskemal pinnasel mütata, imekombel väga ebameeldiv ei olnudki. Viimasel kilomeetril otsustas üks Tähtvere pargi lind, et mul oleks head õnne juurde vaja. Õnneks läks suurem osa tema “heast õnnest” mööda nii minust kui minu taga jooksnud naisest. Minu #mariseinglite särgi üks varrukas sai aga sisse õnnistatud.

Kokkuvõttes läks mul viie kilomeetri läbimiseks seekord aega 26:33, keskmine tempo 5:19 min/km (oma kella järgi 5:23 ehk sekundi pealt sama, mis Parkmetsa jooksul) ja keskmine pulss 172 l/min. Läks oluliselt paremini, kui ma loota või oodata oskasin.

Sellel nädalal osalesin spordiklubidevahelises sammuväljakutses ja käisin liikumisnädala hommikujooksudel. Kolmapäeval lõppes ka minu isiklik sammuväljakutse: 60 päeva igapäevaselt vähemalt 10 000 sammu. Algas see sünnipäevajooksuga, kestis läbi Portugali laagri ja lõppes nüüd. Selle kahe kuu jooksul olid mõned päevad, kui sammude täissaamine oli päris keeruline. Aga tehtud ta on.

Sellel neljapäeval käisin Hanna Taaramäe ja moomoo korraldatud esimesel naiste rattasõidul. Mul polnud erilisi ootusi, aga tegelikult oli ülitore sõit, positiivne õhkkond ja sõbralik seltskond. Mul pole suuri grupisõidu kogemusi, aga saime kõik hästi hakkama ja usun, et iga nädalaga hakkan end grupis sõites aina mugavamalt tundma. Tundub, et nüüdsest tuleb neljapäev rattapäevaks kuulutada.

Fotod: Andri Tallo (moomoo)

Muude trennide kohta pole mõtet tagantjärele enam kirjutama hakata. Rahulikud jooksud, rahulikud trennid. Siiani pole heaks veel läinud, aga õnneks halvemaks vist ka mitte. Ega siin polegi mitte midagi muud teha, kui rahulikus tsoonis edasi lonkida, proovida vähem stressata ja üritada olla zen. Igaks juhuks käisin lõpuks vereanalüüsidel ja mõõtsin kõik olulisemad rauaga seotud näitajad üle: ideaalsed tulemused. Ainus, mida oskan üldise tervisliku seisu, sh dermatiidi all kannatava naha järgi veel kahtlustada, on B-vitamiinide puudus. Igaks juhuks hakkasin neid sellest nädalast juurde võtma. Abiks ikka?

Homme ootab ees Viljandi järve jooks, kuhu lähen taaskord null ootustega. Kui juba kirjas olen, eks siis tuleb minna. Loodan, et väga mudane ei ole, aga igaks juhuks tõmban maastikutossud jalga. Mõtted on aga hoopis mujal. Pühendan homse jooksu oma vanaemale, kes sellel nädalavahetusel meie seast lahkus. Lohutab vaid mõte, et enam pole valu ja haigust, enam ei ole tal raske. Puhka rahus, vanaema.