Rubriik: Jalgrattasõit

Ma olen surmväsinud, seega teeme lühidalt.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Teiperi kolmas päev. Süsivesikutest peaaegu täiesti tühi. Päeval oli meil töötiimi heategevuspäev, käisime Tartu Spordipargis heakorratöid tegemas. Enamus ajast vihmas, palju kükitamist ja maratoni mõttes täiesti ebaoptimaalseid tegevusi. Õnneks jäi aega taastumiseks.

Trennis ootas ees 3 km tõusvas tempos jooksu ehk cresendot. 2 km rahulikult alla ja peale, kokku 7 km. 3 km tempojooksu pidi kulgema pulssidega alla 155, alla 165 ja viimaseks kilomeetriks 165+. Tegelikkuses ma päris sinna end aeglase kütuse pealt pingutada ei suutnud, aga üldiselt tuli päris hästi välja:

• 5:41, 154
• 5:22, 161
• 5:20, 162

Trenni lõpus tegelesime lihashooldusega ja rullisime.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Päev kui kõik ära rikuti. Peaaegu.

Hommikul käisin Herje juures massaažis ja tõdesin, et trennid on ilusti tehtud ja olen maratoniks valmis. Õhtul ootas ees viimane väike maratonitempos lõigutrenn staadionil. Staadionil oli palju inimesi: meie grupp, terve posu korvpallitüdrukuid ja mõned poisid murul jalgpalli tagumas. Soojenduseks pidime jooksma 2 km rahulikult. Jooksime 3. rajal, jälgisime, et korvpallitüdrukutele ette ei jääks, ajasime Aveliisiga juttu ja kulgesime. Kuniks ühel hetkel maandusin ma käte ja põlvedega tartaanil. Märkasin viimasel hetkel, et minu suunas veereb pall, üritasin reageerida ning mats ja maaühendus. Oijah. Käed terved, parem põlv verine.

“Kas jäite terveks?”, küsisid jalgpallipoisid. “Ei jäänud,” vastasin mina.

Pärast kõiki neid aastaid, kui oleme suutnud vältida staadionil ja sisehallis jooksurajale tormanud lapsi, loomi, sporditarvikuid, sõidukeid ja kõikvõimalikke muid takistusi ja ehmatusi, kukun ma kolm päeva enne oma juubelimaratoni kodustaadionil põlve vigaseks. Nuta või naera.

Jooksin edasi ja tegin oma trenni ära, aga loomulikult oli kõik rikutud ja keskendumine null. Esialgu tundus viga õnneks kosmeetiline. Tegime harjutused ära, asusime lõikude kallale. Maratonitempos 4 korda 500 meetrit. Maratonitempo 5:55–6:00 min/km. Ei suutnud keskenduda ja ei leidnud oma tempot ühegi lõiguga. Küll olin liiga kiire, siis liiga aeglane. Trenni lõpus hakkasin tundma, et põlv on valus, ning turse hakkas tõusma. Täitsa peetis.

• 5:22, 155
• 5:59, 155
• 6:20, 144
• 5:20, 155

Neljapäev: trennivaba. Kihnu mineku päev. Põlv oli valus ja paistes. Polnud see kukkumine midagi nii kosmeetiline. Õhtul magama minnes hakkas põlv kohe eriti tugevalt valutama ja kuumama, ükski asend ei olnud mugav. Jääkott leevendas vaid veidike. Võtsin ülitugeva retseptivaluvaigisti sisse, mis mul õnneks ravimipakikeses kaasas oli, ja sain siiski magada. Hirmus oli sellegipoolest, sest see valu võttis isegi mõtlemisvõime.

Reede: võistluseelne soojendus. Kaalusin üht- ja teistpidi, kas teha mõni jooksusamm selle põlvega või mitte. Hommikul oli paistetus palju väiksem kui eelmisel hommikul või õhtul. Lõpuks ikkagi otsustasin proovida, et aru saada, mis seis on. Kui vaja, oleks saanud ka maratonilt end ringi registreerida. Õnneks jooks paljastas, et see on oluliselt vähem valus kui näiteks kõndimine või veel hullem: paigal olemine. Andis lootust. (4.16 km, 6:53 min/km, 139 l/min)

Laupäev: 10. Kihnu Männäkäbä Maraton. Pikemalt siis, kui võtan aega kirjutamiseks, aga lühidalt kokku võttes: minu elu paremuselt 3. maratoniaeg, pärast südamehaigust pika puuga parim tulemus! Ei takista vallid, ei takista TÜ staadion!

Pühapäev: trennivaba. Tagasireis koju.

Kokkuvõttes:

Vähemasti nädal aega pole plaani joosta, vaid nautida õhtust vaba aega, mida peaks nüüd korraks natuke rohkem olema. Siiski viimased JJVd enne asendustreeneri naasemist tuleb ikka käia. Küll meile seal sobilikke ja kasulikke tegevusi leitakse, mis ärajoostud inimestele kontimööda on.