#100blogipäeva 69/100 – koormustesti tulemused

Kaua oodatud koormustestil sai täna lõpuks ära käidud. Kasulikku infot sai küll ja veel, aga jama seisneb selles, et pulsitsoone ma ikkagi teada ei saanud. 😦 Arst seletas kõik olulised tulemused ära, siis lisas veel hunniku pabereid, andis mulle ja mina, loll, ei mõistnud kohe nende tsoonide kohta küsida ka. Ma vist eeldasin, et need on kuskil paberites ikkagi kirjas. Ilmselt mingi tulemuste lehe pealt on võimalik need tsoonid kaudselt välja lugeda, lihtsalt seda oskab teha spetsialist, aga mitte mina.

Las ma räägin nüüd kogu asjast lähemalt.

Hommikul mõtlesin vannitoas end nalja pärast korraks kaaluda, sest teadsin, et kohapeal tehakse seda nagunii. Nalja tehti aga minu arvel, sest see number oli kuidagi ebanormaalselt suur. Mis siis ikka. Eks paari nädala pärast vaatame, oli see mingi imelik ebanormaalsus või olengi juurde võtnud.

Koormustestile minnes otsisin kõigepealt 10 minutit kabinetti 2125, lõpuks ikkagi leidsin õige koha üles ja tuli välja, et olin sellest umbes 5 korda mööda jalutanud. 😀 Ootasin veel natuke ukse taga, siis võttis õde minult täidetud ankeedi ja lasi mul ukse taga edasi oodata, sest eelmine patsient polnud veel lahkunud. Viimaks üks noormees lahkus ja saingi sisse minna.

Esmalt saadeti mind riideid vahetama. Lühikesed spordiriided sobisid hästi, sest kabinet oli päris soe. Õde võttis mu kaasa ja viis mind ruumi, kus mõõtis mu pikkust (olen hoopis 168 cm pikk, mitte 167?), kaalu ja rasvaprotsenti, käte jõudu ja kopsumahtu. Käte jõud olevat normaalne: parem käsi 34 kg ja vasak 28 kg. Kopsumaht ka korralik: 4,85 liitrit, neljandik keskmisest parem. Kaal ja rasvaprotsent olid aga liiga kõrged. Sügavalt kahtlen, kas mul õnnestub kas või üks 2014. aasta kaalueesmärkidest saavutada. Kahtlen vägagi. Ainus, mis mind natukenegi lohutab, on see, et alates jõuludest pole ma juurde võtnud mitte ainult rasva, vaid enamiku lisakaalust moodustab 4 kg lihasmassi. Juhhuu! 🙂

allikas

Pärast kaalumist-mõõtmist suhtlesin natuke arstiga, kuulati südant, mõõdeti vererõhku, tehti EKG. Need olid kõik vägagi tipp-topp ja eriti nuriseda ei saanud. Pulss oli natuke kõrgem kui tavaliselt, aga ma olin ka omajagu närvis. Ainult minu lümfisõlmed ja kurgumandlid ei meeldinud arstile, nendega on mul elu aeg probleeme olnud.

Oli aeg suunduda jooksulindile kardiopulmonaalset koormustesti tegema. Hunnik juhtmeid pandi mulle külge, hingamismask pähe ning esmalt kõndisin 3 minutit, siis jooksin 3×3 minutit kiirustega 8, 10 ja 12 km/h. Võib-olla oleksin ka edasi jaksanud, aga lõpp oli ausalt öeldes juba päris raske. Lõpuks oli mu pulss 186 bpm ehk 94% eeldatavast ealisest maksimumist (198 bpm). Kõndisin veel natuke ja siis pandi mind istuma ja mõõdeti vererõhku ja pulssi taastudes. Oligi aeg suunduda pesema ja riideid vahetama.

Kui olin valmis, edastas arst mulle tulemused. Kaasa antud paberitel on tunduvalt rohkem igasuguseid näitajaid ja imelikke lühendeid, aga räägin natuke kõige olulisematest, nendest, millest arst mulle rääkis ja mida rõhutas.

Vererõhk taastus koormuse järgselt normaalselt. Pulss tavainimese ja tervise seisukohast samuti normaalselt, kuid vastupidavust ja sportimist silmas pidades võiks see siiski natuke parem olla ja kokkuvõttes hindas pulsi taastumise rahuldavaks. See häiris mind natuke. 😀 Aga mis teha, nii on. Koormustaluvus: 2,9 W/kg kohta, mis on hea tulemus. Kehaline töövõime PWC170 1,9 W/kg: keskmine tulemus.

VE max ehk maksimaalne ventilatsioon: 101 l/min – normaalne.

VO2 max ehk maksimaalne hapnikutarbimine: 41,5 ml/min/kg ehk 3,03 l/min – pidi olema normaalne näitaja, aga seda saab alati suurendada. Tippsportlastel on see 2 või rohkem korda kõrgem. 🙂 Internet arvab, et 41,5 on minu iga arvestades aga lausa superb tulemus. 😀

Aeroobne lävi: 158 bpm. Olevat suhteliselt kõrge võrreldes anaeroobse lävega. On see halb või hea, seda ma ei tea.

Anaeroobne lävi: 175 bpm. Samuti ei oska seisukohta võtta, arst midagi halvasti ei öelnud.

Soovitav keskmine pulsisagedus aeroobse põhivastupidavuse arendamisel: 135–155 bpm, intensiivsemad koormused 160–170 bpm. Võistlemine ja treenimine lubatud.

Ja sellega lõppeski minu üldtulemuste leht. Kus on PULSITSOONID?! Neid pole. 😦 Olen nii vihane enda peale, et nende kohta eraldi ei küsinud ja lihtsalt eeldasin, et kuskil järgnevatel lehtedel need olemas on.

EDIT: Vaata SEDA postitust, kus on lõpuks õiged tsoonid, ja ignoreeri käesolevas postituses järgnevaid tsoone.

Aga: kuna nii aeroobne kui ka anaeroobne lävi on väga ilusti 80% ja 90% minu maksimaalsest ealisest pulsist, nagu nad teoorias olema peaks, siis võin vist rahus tsoonid paika panna maksimumpulsi järgi:

  • Z1: 99–119 ehk 50–60% HRmax
  • Z2: 120–138 ehk 60–70% HRmax
  • Z3: 139–157 ehk 70–80% HRmax
  • Z4: 158–175 ehk 80–90% HRmax
  • Z5: 176–198 ehk 90–100% HRmax

Ehk siis, kui ma Garmini kella saades ise endale tsoonid määrasin valemite kaudu ja valisin baasiks HRR-i, tegin ma valesti. 😀 Oleksin võtnud HRmax-i, oleks need põhimõtteliselt õiged olnud.

Aga ma siiski tahaksin saada ka neid täpseid tsoone, mille kõik teised normaalsed inimesed koormustestil teada on saanud. Eks mingi näitaja järgi peab neid vaatama. VO2 max? Üks selline tabel mul on, kus on mitme näitaja, sh VO2 max kohta olemas 24 näitajat aegreas, st neid mõõdeti ühes minutis 2 korda ja pandi ühte suurde tabelisse. Ilmselt sealt peaks neid välja lugema, sest arst on seal mingeid asju alla jooninud ja ringitanud ning vaatas seda lävede määramiseks. Hakka või arstile e-maili saatma…

Üldkokkuvõttes olen ma aga väga tavaline ja keskmine inimene, kõik näitajad normis. Mingi megasportlane (veel) ei ole. 🙂

NB! Tervisetargad, palun kommenteerige nüüd minu tulemusi või võrrelge enda omadega. Eks ma hakkan iga näitaja kohta ise ka põhjalikumat infot otsima, aga oleks tore kuulda, mida teised arvavad.

#100blogipäeva 65/100 – kuidas ma paksuks läksin? (eestikeelne versioon)

Kuna eile postitas Heidi väga inspireeriva ja ausa loo oma kaalulangetus-, tervise- ja sporditeekonnast, siis meenus mulle, et mina avaldasin oma loo siinsamas blogis umbes aasta tagasi inglise keeles, kuna blogi oli siis selles keeles. Sellest ajast alates on aga juhtunud omajagu arenguid ja lisaks tahaksid võib-olla ka eestikeelsed lugejad mu looga tutvuda. Esimene osa on otsetõlge sellest postitusest, lisatud on pilte lapsepõlvest, lõpp viimase aasta kohta on kokkuvõte mu toitumise lehest.


Igal (kunagisel) kaalulangetajal on oma lugu. Lugu sellest, kuidas nad paksuks läksid, mida nad valesti tegid ja mida nad õigesti ei teinud. Nüüd jagan mina oma lugu teiega.

Varajane lapsepõlv (1992–1999)

Minu mälestustes alates teadliku elu algusest seisab selgelt, kuidas olin alati “suurem” kui teised omavanused lapsed. Tegelikult vaadates ja uurides vanu fotosid, kus olen 3–5 aastat vana, saan ma aru, et see ei olnud üldse tõsi. Praegu ütleks ma küll, et 5-aastase tüdruku kohta täiesti normaalses kaalus ja suuruses. Mis pani mind mõtlema, et ma olen (liiga) “suur”? Ilmselt see, et lapsed, kellega ma koos mängisin ja aega veetsid, kutsusid mind aeg-ajalt paksuks, koledaks, suureks jne. Sõpradeks ma neid naabrilapsi küll ei nimeta. Nemad arvasid, et ma olen paks, kuna nad ise olid kõik väga pikad ja saledad ja mina olin lihtsalt normaalne. Aga jumal küll – ma polnud ülekaalus! Aeg-ajalt lasin ma end sellel kõigel häirida, olin kurb ja nutsin. Enamasti aga lihtsalt ei mänginud nendega ja olin omaette või koos vennaga. Kiusajad rikkusid mu enesekindlust juba noorest east alates.

Pole kindel, aga äkki ca 1995–1996? 

Ca 1997. Seda väikest tüdrukut hüüti paksuks…

Kooliaja algus (1999–2005)

Olin 7-aastane, kui kooli läksin. Sellega muutus palju, tulid uued norijad ja kiusajad. Ma ise küll ei ütleks, et ma siis juba paks või ülekaalus olin, kahjuks olin aga suurem ja pikem kui teised klassikaaslased. Minu klassivennad olid eriti julmad ja mind kutsuti tihti paksuks ja koledaks (teiste koledate sõimusõnade seas…). Mäletan selgelt neid kaalumis- ja mõõtmispäevi koolis. Medõde mõõtis pikkust ja kaalus kõiki õpilasi. Ta ütles mulle mitu korda otse, et ma olen PAKS. Ma ei olnud sellel ajal paks, aga ka mitte pulkpeenike. Ma lihtsalt arenesin teistest kiiremini, juba 10-aastaselt hakkas mu keha võtma naiselikku vormi. Enne teismeiga võtsin ma ilmselt kaalu juurde, sest 12/13-aastasena olin ma selges ülekaalus.

4. klassi lõpus aastal 2003. 11-aastane

Koduaias 2004. 12-aastane ja vist peaaegu 70 kg

Teismeiga (2005–2011)

Teismelise aastad oli aeg dieetideks, kaalulangetuseks ja kaalutõusudeks. 13-aastasena olin ma 162 cm pikk ja kaalusin 72 kg. Piinlik: KMI=27,4 ja ilmselge ülekaal. Peab aga arvestama asjaolu, et ma oli väga noor ja arenemas. Seega on vägagi vaieldav, kas oleksin pidanud hakkama nii noorelt oma kehaga eksperimenteerima. Aga nii ma otsustasin. Mu ema liitus Kaalulangetajatega (mäletate veel neid?) ja mina hakkasin ka punkte lugema. Kaalulangetajate-ajal hakkasin emaga koos 2 korda nädalas ujumas käima ja osalesin kõigis kehalise kasvatuse tundides. Umbes 6 kuu jooksul kaotasin 8 kg ja nägin täitsa OK välja (kaal: 64 kg). Aga: ma siiski arvasin, et olen paks.

Hiiumaal 2005. Pärast esimest kaalulangetamist 13-aastasena. (64 kg)

Kuidagi tulid vanad harjumused siiski tagasi ja kaal lisandus ajapikku. Sellest ajast alates hakkas pidev võitlus iseendaga. Kaalu kaotamine, juurde võtmine… Treenimine ja püüd olla “tervislik”. Ma proovisin natuke Atkinsit, elimineerisin suhkru ja nisu, vahepeal lugesin jälle Kaalukate punkte… Ma proovisin peaaegu kõike.

2007. aastal, 8. klassi lõpuks 15-aastasena, langetasin ma jälle kaalu, tegin trenni (jõusaalis) ja kaalusin lõpuks 68 kg ja olin 167 cm pikk. Sarnases kaalus ja pikkuses nagu praegu. Ma ise ka uskusin, et olen kena ja sain isegi vahel komplimente.

Suvi 2007 (68 kg)

9. klassi lõpuks 2008. aastal (olin 16) kaalusin jälle 72 kg. Pärast seda tuli 10. klassis millegipärast (ma siiani ei kujuta ette, miks) suur kaalutõus ja võtsin juurde 7 kg. Gümnaasiumi lõpus 2011. aastal 19-aastasena kaalusin 79 kg. 12. klassi ja ülikooli alustamise vahelisel ajal otsustasin end jälle kätte võtta, hakkasin natuke jooksmas käima ja jälgisin (loe: piirasin) oma toitumist. Kahjuks sain vigastuse ja jooksmise pidin pärast 2 nädalat pooleli jätma, aga toitumisega tegelesin jätkuvalt. Kaotasin umbes 3–4 kg. Algas ülikool.

Viinis. Juuli 2008 (72 kg)

Türgis 2009 (79 kg) 

Ülikooli algus (2011–2013)

Gümnaasiumi lõpp. Juuni 2011. (79 kg)

Ülikooli alguses kaalusin ma umbes 75 kg. Tartus ei teinud ma üldse trenni, ainult kõndisin päris palju. Mu toitumisharjumused muutusid, ma hakkasin jälle šokolaadi, riisi ja pastat sööma. Mu põhieesmärk oli elada võimalikult väikse eelarvega (vaene tudeng!) ja seetõttu hakkasin sööma riisi, makarone, kartuleid, natuke odavat hakkliha, pudruhelbeid jne. Hommikuti sõin putru koduse moosiga. Toit oli kõrge süsivesikusisaldusega, madala valgusisaldusega ja üpriski keskmiselt rasvane. Aga kuidagimoodi, ma tõesti ei tea, KUIDAS, kadus kaal mu kehalt esimese semestri vältel. Enne 2011. aasta jõule kaalusin jälle 72 kg (justkui maagiline number).

Siis hakkas kaal jälle kogunema. 😦 2012. aasta suvel kaalusin 79 kg. Jõuludeks olin juba 80–81 kg piirimail. Oma viimased 5 kg võtsin juurde talvevaheajal 2013. aasta jaanuaris. Muudkui sõin ja õgisin tuhandeid kaloreid. Veebruari keskpaigaks kaalusin 85,5 kg. 

Horvaatias. August 2012 (79 kg)

LCHF (2013–2014)

Minu “klikk” juhtus siis, kui hakkasin TYSKis trennis käima 2013. aasta veebruari teisel nädalal umbes üks nädal enne LCHF-iga alustamist. Ma tahtsin spordiklubisse minna, kuna mu sõbranna ja Zumba-treener Triin oli mind vedanud 3 oma Zumba-tundi ja see meeldis mulle. TYSKis nägin ma end üle pika aja täispikast peeglist. (Kodus ja ühikas mul selline asi kahjuks puudub). Ma olin enda peale nii vihane, ma olin lihtsalt suur ja paks. RASVUNUD. Kõik mu riided olid väga kitsaks jäänud ja mul oli ebamugav istuda, sest rasvarullid mu kõhul surusid ja pressisid. Siis kuulis mu ema oma tuttavalt LCHF-ist ja algas mu uus low-carb (väheste süsivesikutega) elustiil.

Paar nädalat enne LCHF-iga alustamist. Peitsin oma rasva targalt. (85 kg)

Nagu paljud lugejad juba minu ajaloost teavad, olid esimesed 3 kuud LCHFi minu jaoks väga lihtsad, kerged ja loomulikud. 13 kg kadus nagu naksti ja elu oli lill. Tundsin end oma kehas hästi, tegin rühmatrenne ja hakkasin suve alguses jooksmisega tegelema. Minu kahjuks ei jäänud kõik nii. 2013. aasta suvel olin vahel ikka päris õnnetu, kui marju ja koduaia õunu süüa ei saanud. Vahel sõin, kuid tundsin end süüdi, et siiski süsivesikuid tarbin. Üldiselt ma aga ei “patustanud” ja suutsin oma kaalulangust natuke suurendada ja siis hoida.

Juuni 2013. (69 kg)

Kuna kaal jäi seisma ja ihaldatud 63 kg oli veel natuke maad eemal, siis võtsin asja “tõsiselt käsile”. Vähendasin kaloraaži jälle kuskile 1500, 1300 ja mingi hetk isegi 1200 kcal peale, ise samal ajal aktiivselt treenides. Tegin sõna otseses mõttes suuri lollusi, aga ise uskusin, et liigun oma eesmärkide poole. Muidugi mu kaal langes. 2013. aasta jõulude eel olin eesmärgist vaid 2,5 kg kaugusel ja olin kokkuvõttes kaotanud 20 kg. Aga millise hinnaga?

Jõulud 2013. (65 kg)

Jõulude ajal otsustasin “natuke” jõulutoite “proovida” ja kõik lõppes toiduorgias. Sõin kõike ja nii palju, et kõht tahtis lõhkeda. Tõesti sõna otseses mõttes kannatasin suuri valusid, sest magu oli niiiii täis topitud. 😦 Oh, sellest pole üldse lihtne rääkida. Kuni Tai reisini 2014. aasta alguses üritasin mõne nädala jooksul end kätte võtta, et kaotatud õgimiskilosid kaotada. Eks see õnnestus ka veidi, aga siiski oli mul VÄGA raske. Tais võtsin juurde ainult 1 kg ja sain aru, et mõistlikus koguses süsivesikuid süües need… ei teegi mind paksuks?!

Tais. Jaanuar 2014. (67 kg)

Reisile järgnes jube nädal, kui võtsin nädalaga juurde 3 (!!!) kg. Jälle emotsionaalne söömine, õgimine, söömisorgia. Olin enda peale nii vihane, et ma ei tööta oma eesmärkide kallal. Kaalusin 71 kg. 6 kg rohkem, kui enne jõule. Olin endas väga pettunud. Olin kurb, isegi masenduses ja segaduses. Tulid postitused “When easy becomes difficult” ja “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits”

Jõudsin murdepunktini.

Intuitiivne söömine (3.04.2014–…)

Olin omadega väga tuksis ja hakkasin otsima toitumisnõustajaid ja psühhiaatreid. Aga ma ei julgenud vastuvõtuaega broneerida ja minna. 😦 Pärast seda masendavat postitust “A healthy eater with UNHEALTHY eating habits” kirjutas mulle Heidi. Võin käsi südamel öelda, et esiteks muutis mu elu esimest korda Triin, tänu kellele ma TYSKiga liitusin, ja teiseks muutis mu elu Heidi, tänu kellele ma leidsin e-raamatu “How To Have Your Cake and Skinny Jeans Too”. See oli revolutsioon. Intuitiivne söömine. Kahe päevaga sai raamat läbi loetud ja 3. aprillil (Triinu sünnipäeval) algas minu uus elu. Mäletan nii täpselt seda tunnet, kui pärast trenni lisasin kohupiimale 2 teelusikatäit suhkrut. Üle aasta polnud ma midagi sellist teinud. Samal nädalavahetusel sõin palju putru ja lisasin kodujuustule moosi ja tundsin end inimesena. Kas mul polnud mitte vähe vaja? 😀

Nüüdseks olen LCHF-ist eemal olnud ja söönud intuitiivselt umbes 4,5 kuud. Ma ei saa öelda, et alati on kõik super ja mul ei tule kunagi ette emotsionaalset söömist, ülesöömist, oma keha signaalide valesti tõlgendamist, aga asjad on niiiiiii palju paremad. Ma olen isegi natuke kergem kui aprilli alguses, kuid see polegi kõige olulisem. Oluline on see, et ma olen jälle õnnelik. Ma tunnen end jälle inimesena. Ma tean, et mu elustiil on jätkusuutlik. Mu suhe toiduga on normaliseerumas, ma teen aktiivselt trenni, töötan uute eesmärkide nimel ja läbin järjepanu spordivõistlusi.

Narva Energiajooksul esimest poolmaratoni läbimas. (68–69 kg)

Ning see teeb mind tõesti rõõmsaks. 🙂

Mida pean veel oluliseks mainida…

  • Ma ei läinud paksuks kiirtoidu tõttu. Minu kodukohas isegi polnud siis mingeid kiirtoidukohti.
  • Rämpstoit ja maiustused ei kuulunud minu põhimenüüsse. Pitsad, burgerid, krõpsud jms: sõin neid VÄGA harva, vahest 2 korda aastas. Šokolaadi tihemini, aga mitte iga nädal või iga päev.
  •  Ma lihtsalt sõin liiga palju! Liiga palju kodust toitu ja liiga vähe köögivilju. 
  • Mu pere armastab küpsetisi. Ema küpsetas (tegelikult siiani…) umbes 2 korda nädalas mingeid pirukaid, saiakesi jm nisujahust asju. Minu jaoks polnud probleem ära süüa 5 suurt kaneelirulli (või rohkem) põhitoidu juurde magustoiduks. Või 6 lihapirukat hommikusöögiks. Ma ei suutnud nisujahutoodetele vastu panna.
  • Mu ema, vanaemad ja ma ise oleme päris head kokad. Toit on alati väga väga maitsev. See korreleerub ülesöömisega.
  • Ma ei olnud kunagi spordisõber ja vältisin seda. Ma arvan, et ka sellel faktil oli oluline roll mu kaalutõusus.
  • Tihti sõin ja isegi õgisin sellepärast, et mul olid mured, pingeid või lihtsalt igav. Olin (olen?) emotsionaalne sööja.

Selline oli minu lugu.