Eelmisel pühapäeval olin ma õhtuks nii omadega läbi, et arvuti lahti tegemine ja blogi kirjutamine oli enam-vähem viimane asi, mida ma teha tahtsin. Tegelikult ei tahtnud ma tolleks hetkeks enam üldse mitte kui midagi teha, isegi eksisteerida oli raske. Veetsime terve pühapäeva koos härra Jooksjaga kodu koristades, tema pesi aknaid ja põrandaid, mina veetsin tunde vannituba küürides (ärge kunagi valige valget vuugitäidet, eriti kui neid vuuke on nii palju nagu meil) ja väiksemaid töid tehes. Ma olin õhtuks täiesti tuim. Terve see aprill on minust viimsegi välja võtnud. Võrdlesin end säraküünlaga, kes juba nädalaid põlevate tikkude seas hoogsalt tantsis ja viimaks kiire sähvakaga läbi põles. Ainult tuhk jäi järele.

Pärast imetoredat puhkust tuli minna intensiivsele töölainele, üks tähtaeg tulemas teise järel. Kõik sai õigeks ajaks tehtud, aga otseloomulikult on see väsitav. Õhtuti ja öösiti tegin suuremat sorti wedding researchi, sest millalgi tuleb sellega pihta hakata. Üritasin aru saada, mis, kuidas, millal ja kui palju see kõik maksab. Vastus: ükskõik millal ja kuidas, aga maksab ikka palju või väga palju. Kodused toimetused tahavad pidevalt toimetamist, sest kodu võiks ju enam-vähem korras olla, pesud pestud ja volditult kapis, toit poest koju toodud ja ilusti ette valmis tehtud. Õnneks ei pea ma nendega üksi toimetama, aga isegi kahekesi ei jõua neid tegemisi ära teha: jõuame to-do listiga ühele poole ja juba tuleb jälle otsast alata. Kogu selle virr-varri keskel tegin trenni, kus järsku hakkas väga raske ja enam kergeks ei läinudki. Tekkis tunne, mis mõte on kolmandat-neljandat nädalat järjest kirjutada, et käisin jooksmas ja raske oli?

Siis ma enam ei kirjutanudki.

Eelmisel kolmapäeval oli Tartu Ülikooli Kevadjooks. Viis kilomeetrit Emajõe ääres – kodurajad. Ma olin end kirja pannud enne, kui sain aru, et olen end üle treeninud ja läbi põletanud. Läksin sinna mõttega, et jooksen mõõduka pingutusega. Nii, et ei ole rõve, aga päris sörkima ka ei lähe. Huvitaval kombel olid tollel päeval jalad täitsa lennukad ja värsked. Kahjuks pulss sellega kaasa ei tulnud, aga lohutan end mõttega, et vähemalt jalad olid lõpuks head, mitte igalt poolt väsinud ja valusad. Ilm oli päikseline ja tuul tugev, aga õnneks sain end kõige vastutuulisemal lõigul mugavalt terveks kilomeetriks ühe noormehe selja taha sättida. Abiks ikka. Siis tuli dendropargis pehmemal-niiskemal pinnasel mütata, imekombel väga ebameeldiv ei olnudki. Viimasel kilomeetril otsustas üks Tähtvere pargi lind, et mul oleks head õnne juurde vaja. Õnneks läks suurem osa tema “heast õnnest” mööda nii minust kui minu taga jooksnud naisest. Minu #mariseinglite särgi üks varrukas sai aga sisse õnnistatud.

Kokkuvõttes läks mul viie kilomeetri läbimiseks seekord aega 26:33, keskmine tempo 5:19 min/km (oma kella järgi 5:23 ehk sekundi pealt sama, mis Parkmetsa jooksul) ja keskmine pulss 172 l/min. Läks oluliselt paremini, kui ma loota või oodata oskasin.

Sellel nädalal osalesin spordiklubidevahelises sammuväljakutses ja käisin liikumisnädala hommikujooksudel. Kolmapäeval lõppes ka minu isiklik sammuväljakutse: 60 päeva igapäevaselt vähemalt 10 000 sammu. Algas see sünnipäevajooksuga, kestis läbi Portugali laagri ja lõppes nüüd. Selle kahe kuu jooksul olid mõned päevad, kui sammude täissaamine oli päris keeruline. Aga tehtud ta on.

Sellel neljapäeval käisin Hanna Taaramäe ja moomoo korraldatud esimesel naiste rattasõidul. Mul polnud erilisi ootusi, aga tegelikult oli ülitore sõit, positiivne õhkkond ja sõbralik seltskond. Mul pole suuri grupisõidu kogemusi, aga saime kõik hästi hakkama ja usun, et iga nädalaga hakkan end grupis sõites aina mugavamalt tundma. Tundub, et nüüdsest tuleb neljapäev rattapäevaks kuulutada.

Muude trennide kohta pole mõtet tagantjärele enam kirjutama hakata. Rahulikud jooksud, rahulikud trennid. Siiani pole heaks veel läinud, aga õnneks halvemaks vist ka mitte. Ega siin polegi mitte midagi muud teha, kui rahulikus tsoonis edasi lonkida, proovida vähem stressata ja üritada olla zen. Igaks juhuks käisin lõpuks vereanalüüsidel ja mõõtsin kõik olulisemad rauaga seotud näitajad üle: ideaalsed tulemused. Ainus, mida oskan üldise tervisliku seisu, sh dermatiidi all kannatava naha järgi veel kahtlustada, on B-vitamiinide puudus. Igaks juhuks hakkasin neid sellest nädalast juurde võtma. Abiks ikka?

Homme ootab ees Viljandi järve jooks, kuhu lähen taaskord null ootustega. Kui juba kirjas olen, eks siis tuleb minna. Loodan, et väga mudane ei ole, aga igaks juhuks tõmban maastikutossud jalga. Mõtted on aga hoopis mujal. Pühendan homse jooksu oma vanaemale, kes sellel nädalavahetusel meie seast lahkus. Lohutab vaid mõte, et enam pole valu ja haigust, enam ei ole tal raske. Puhka rahus, vanaema.