Rubriik: Spordijutud

2×365 päeva uut elu

Published on by Margit Partei2 kommentaari

Täpselt 2 aastat tagasi otsustasin ma katsetada LCHFi lootuses, et äkki suudan ma paar kilo alla võtta. Ma ei osanud siis veel isegi ette kujutada, kui elumuutva otsuse ma vastu võtan. Tahtsin lihtsalt midagi katsetada, sest kaotada polnud ju midagi, peale kehakaalu otseloomulikult. Ma ei uskunud vist isegi, et kogu sellest asjast saab pikas perspektiivis elustiilimuutus. Pigem arvasin, et proovin selle uue kaalulangetusmeetodi ära ning kui see mulle jälle ei sobi, siis lähen tagasi oma vanade harjumuste juurde. Ma isegi ei korraldanud endale mingit “hüvasti hea söök” õhtut enne LCHFiga alustamist. Kaalulangetaja teab, millest ma räägin: enne uut dieeti tuleb ju vanu asju sajaga nautida. XD Lihtsalt ühel laupäeval tegin ma oma toiduvarud süsivesikutest puhtaks ning alustasin.

Mul polnud aimugi, et ma ei söö enam VÄGA kaua ühtegi teraviljatoodet, mida ma üle kõige armasta(si)n. Mul polnud aimugi, et möödub 2 vastlapäeva ühegi vahukoorekuklita. Mul polnud aimugi, et see meetod aitab mul jõuda normaalkaalu ning kaotada umbes 20 kg. Mul polnud aimugi, et normaalkaalu jõudmine on väga oluline tegur teekonnal spordiarmastuseni. Mul polnud aimugi, et mulle (või ühelegi teisele inimesele) päriselt võiks kunagi meeldida treenimine ning et ühel päeval mind ei huvita, mitu kalorit ma sellega kaotasin. Mul polnud aimugi, et vaid mõni päev enne LCHFiga alustamist ostetud TYSKi trennikaarti jäängi ma veel aastateks kasutama. Mul polnud aimugi, kui palju häid inimesi on võimalik leida spordiklubist. Mul polnud aimugi, et mu keha on suuteline jooksma poolmaratone ja läbima triatlone. Mul polnud aimugi, et kahe aasta pärast on mul selge eesmärk vabatahtlikult joosta ühekorraga 42 195 meetrit (või in fact, üldse kunagi kokku 42 kilomeetrit). Mul polnud aimugi, et ma hakkan kunagi sellest blogima, kuidas ma söön ja trenni teen.

Samas polnud mul aimugi, et esimesed kolm kuud vähendatud süsivesikutega elu on jäämäe ilus tipp. Mul polnud aimugi, et see meetod, mis siis tundus kord lihtne, kerge ja hea, võib mulle pool aastat hiljem tohutut peavalu põhjustada. Mul polnud aimugi, et ma satun isegi normaalkaalulisena oma keha ja mina-pildiga pahuksisse. Mul polnud aimugi, et kaalu langetades võin ma oma peas asjad sassi ajada. 

2 aastat tagasi polnud mul nendest ja veel väga paljudest asjadest mitte mingit aimdust. Null!

See teekond ei ole alati olnud lihtne. On olnud halba, kuid kordades enam head ja väga väga VÄGA head ning lausa suurepärast. Olgugi, et tagantjärele vaadates polnud nii radikaalne toitumismuutus võib-olla mõistlik, olen ma ikkagi tänulik, et see toimus. Ma pole kindel, kas ma oleks jõudnud siia, kus ma praegu olen, kui ma poleks neid esimesi kriitilisi 13 kg nii kiiresti (loe: 12 nädalaga) oma kehalt suhteliselt kergelt maha raputanud… Ma kardan, et seda kaalu aeglaselt langetades oleksin ma poolel teel loobunud. Tulemused motiveerisid mind edasi töötama. LCHFiga ma ei loobunud ja selle eest olen ma tänulik. Olgugi, et järgnes palju halba, olen ma siiski tänulik. 🙂

Inimesel, kes tahab samuti kaalu langetada ja/või oma elustiili tervislikumaks muuta, ei soovitaks ma ilmselt niimoodi pea ees tundmatusse vette hüpata, nagu mina seda tegin. Oleks parem enne teha palju eeltööd, konsulteerida spetsialistidega (arstid, treenerid, toitumisnõustajad, psühholoogid ja muud haritud paberitega nõuandjad) ning siis välja mõelda plaan. Plaan, mis on mõistlik ja jätkusuutlik. 

Mina nii ei teinud. Ma lihtsalt sukeldusin silmad kinni. Mul vedas. Või noh, vähemalt alguses ei löönud ma pead ära, kuid hiljem olen peadpidi vastu seina jooksnud küll ja veel. Eks olete isegi seda blogi siin lugenud ja pead vangutades mõelnud, et mida ta teeb. 🙂 Tagantjärele kas või Food Friday toidupäevikuid lugedes tuleb mul endalgi vahel hirm peale… Vigadest õpitakse.  

Aga ikkagi: risk tasus seda ära. Ma olen 100% õnnelikum kui 2 aastat tagasi ja see on see, mis loeb. 

the journey of a 1000 miles begins with a single step

Vahel öeldakse: just go for it! Või Nike ütleb: just do it! Nende jutus on iva sees, sest vahel võib see üks julge samm muuta kogu su elu. 

Workout Week 9.–15.02.2015

Published on by Margit Partei4 kommentaari

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala trennid.

9-15.02.2015

Esmaspäeval sõitsin tagasi Tartusse ning õhtul oli kavas kaks trenni: Jooks Jõud Venitus ja BodyPump. Kuna aega on viimastest 2,5-tunnistest trennidest juba üksjagu mööda tiksunud, siis lihtne ei olnud. Jooksutrenni lihasosad tegid kerelihased väga hellaks ning BP sinna otsa oli seega korralik pingutus. Häbi-häbi, oma tavapärast “kõik kätekad päkkadel” sellel korral teha ei jaksanud ning osa tegin põlvedel, pole mõtet lasta tehnikal lõplikult laguneda, sest siis ma trennist maksimumi kätte ei saa. Igal juhul oli tore olla tagasi oma lemmikklubis, parima treeneri ja mõnusate treeningkaaslaste juures. 🙂 Mul tuleb hirm peale, kui ma mõtlen, et võib-olla juba aasta pärast olen ma kuskil Tartust eemal…

Teisipäev oli puhkepäev. Lihashooldus oli tavapärasest valusam, sest rulli polnud mu lihased tundnud juba üle 3 nädala. Eriti kehv oli reie nelipea ja laisidekirme ning eks seal võis ka osa minu põlvevalu põhjustest peidus olla.

Kolmapäeval tegime JJV-s intervalltrenni. Lisaks soojendusele ja jooksuharjutustele tegime 5 korda läbi sellise bloki: 300 meetrit natuke kiirem ja ilusama jooksutehnikaga jooks, peale 2×230 meetrit aeglast. Kiirusele me seekord tähelepanu ei pööranud, jälgisime rohkem tehnikat ja päkal jooksmist. Pärast intervalle tegime veel jalalihastele trenni. 100 meetrit väljaasteid oli päris põnev. 😀 Hiljem läksin veel BodyPumpi, kus jalad eriti hästi tunda andsid. Kui kellegi vana käija jaoks on Pump liiga kergeks muutunud, siis tehke alla tunniajane või pikem jooksutrenn ning siis vaadake, kas on lihtne või ei. Mõjub VÄGA hästi. 😉

Neljapäev pidi olema puhkepäev, aga välja kukkus teisiti. Hommikul käisin YogaFunCis, mis oli mõnus nagu ikka ja alati. Rohkem ma oma halva tunniplaani tõttu sinna sellel semestril enam ei jõua. 😦 Sama päeva õhtul pärast esimest jutustavat kohtumist Pikamaajooksu aine õppejõu Harry Lembergi ja rühmakaaslastega olin ma spordiriietes, aga ühtegi sportlikku liigutust veel teinud polnud, sest rääkisime ainult kursuse ülesehitusest, eesmärkidest ja muust taolisest. Läksime Anetiga jõusaali kergelt ratast väntama. Oli väga kerge ja taastav sõit. Rohkemaks poleks nagunii mu jalad valmis olnud, eelmise päeva päkal jooksmine andis tunda nii tallalihastes kui ka säärtes. Kõik muud kohad oli BodyPumpist kanged. 

15.02.2015
Nädala trennid Instagramis.

Lootsin, et reedeks on mu keha puhanud ja lihased pole enam valusad, aga oiiiiii, kui valesti ma arvasin. :/ Plaanis oli pikem  jooks, aga see plaan kukkus kolinal kokku. Talla- ja säärelihased olid nii valusad, et joosta sain vaid 45 minutit ning sellest pidin umbes pool kõndima, et lihaseid veidike lõdvestada. Väga kehv jooks oli, oleksin pidanud oma keha kuulama ja koju lebotama jääma (tõenäoliselt ka eelneval päeval).

Laupäeval toimus TYSKis sõbrapäeva eritrenn ja ma lihtsalt pidin sinna minema, olgu siis lihased valusad või mitte. Sääred olid jätkuvalt surnud ning väljaastete loo pidin tegema lisaraskuseta, aga kõik muu sujus üpris plaanipäraselt. Olime riietunud punasesse ja roosasse ning Maris oli välja otsinud temaatilised laulud eelmistest kavadest. Mulle küll väga meeldis. 🙂

Pühapäev oli nädalaplaanis raudne puhkepäev, aga kui õues oli NII ilus ilm ja päike säras ühegi pilveta, siis ma ei suutnud kodus istuda. Süda nõudis õue ja jooksma. Läksin siis Ihaste poole uut silda uudistama. Jube mõnus jooks oli, sääred olid nagu imekombel peaaegu valuvabad ja lihtsalt jooksin oma tunnetuse järgi normaalses tempos ning ei vaadanud kella. Ausalt öeldes on mul kergelt üle visanud see pidev tempo maha võtmine, et pulssi all hoida. Seekord tuli keskmine pulss 160 bpm, enesetunne oli aga väga hea. Kas see on ebanormaalne?

Kokkuvõttes: 11 h 42 min (neto: 10 h 20 min)

9.-15.02.15

Selle nädala plaani järgimisega läks nagu läks, ilmselgelt lendasin Tartusse tulles kõigele väga suure hurraaga peale, sest mul on nii hea meel tagasi olla. 🙂 Kuigi nädalasse mahtus paar lolli otsust, valusad säärelihased ja üks väga halb jooks, ei saa ma siiski üleliia nuriseda, sest üldiselt oli enamus trenne ju väga head. Always look on the bright side of life. 😉

Järgmisel nädalal algavad mul Pikamaajooksu kursuse raames pihta praktikumid ja neid ootan ma põnevusega. Kuna nad toimuvad teisipäeval ja neljapäeval, siis kahjuks puhkepäevadega hakkab päris kehvasti olema. :/ Pean kuidagi nii planeerima, et saan oma asjad tehtud, aga vähemalt 1 korralik puhkepäev võiks nädalasse siiski jääda. Õnneks kui Lemberg kuulis, kelle käe all ma muidu jooksutrenne teen, siis ütles ta kohe ära, et käiksin kindlasti Jooks Jõud Venituses edasi, järgiksin eelkõige Marise soovitusi ning eks need tema praktikumid teeme vajadusel mulle natuke teistmoodi, et ei satuks näiteks nii, et kolmapäevases JJV-s teen intervallid ära ja siis tulevad need Pikamaajooksus uuesti jälle neljapäeval. Eks näis, mis saab. Küll asjad ise paika loksuvad.

PS! Kui keegi täna Tartu Maratonil suusatamas käis, siis jagage muljeid. 🙂 Ilma üle õnneks kurta ei saa, või mis?