Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala trennid.
Esmaspäeval tegin 2 trenni: kerged intervallid ja BodyPumpi. Jooksutrenn tuli lühike, aga sisukas: sörkisin 10 minutit soojenduseks, siis tegin kolm korda läbi bloki 3×150 m kiiremat jooksu + 1×150 m rahulikku. Lõpuks sörkisin veel aeglaselt kuni BodyPumpi alguseni. Kokkuvõttes väga kerge intervalltrenn, ei midagi tapvat. Pump oli ka päris mõnus ning trenni lõpus hoidsime 3 minutit planku. See oli päris raske ja eks ma omajagu tõmblesin seal XD , aga hakkama sain.
Teisipäeval ja reedel käisin jooksmas. Esimesest valmis eraldi postitus, sest tegu oli lihtsalt niiiiiii hea jooksuga. Reedel oli aga ilm hoopis teistsugune: õues tuiskas lund ja jäidet ning kohati tekkis mul tunne, et ma lendan lihtsalt selle tuulega ära. Siiski nautisin ma seda tormist ilma, miski on selles tuules väga vabastav ja mõnus…
Neljapäeval käisin viimases BodyPumpis Ahtme Spordihallis. Raskustega end tagasi ei hoidnud ning tunni lõpus hoidsime jälle planku. Peab ütlema, et see plangutamine pärast kõiki lugusid ning täiesti väsinud lihastega ei ole üldse kerge. 
Seekord olin ikka väga väsinud ja tegin kergema variandi ehk hoidsin minuti otseplanku ning minuti mõlemal küljel. Oli tunduvalt lihtsam.
Kolmapäeval ja laupäeval käisin ujumas. Ajad paranevad jätkuvalt (kuigi avalikult ma neid veel kellelegi öelda ei julge, sest tegelikult olen ma siiski aeglane ujuja) ning 1000 m järjest krooli on saanud tavapäraseks ning ei tundu enam väga raske. Selle üle on mul hea meel. 🙂 Muidugi ülerahvastatud ujula muudab trenni suhteliselt ebameeldivaks, kui kogu aeg pead valvel olema, sest inimesed ei tunne basseini etiketti. Üksi jooksurajal on ikka tunduvalt parem olla.
Pühapäeval käisin ma vabatahtlikult Pannjärvel suusatamas. Ma pole kunagi hea suusataja olnud ning kooliajal olin ma alati üks kõige kehvamaid, kui midagi hindele tegema pidi. Ma polnud suusatamas käinud vähemasti 4 aastat, võib-olla isegi 5 või 6. Viimane kord oli kunagi keskkoolis ning mis klassis – seda ma tõesti ei mäleta. Otsisin garaažist oma oldschool klambritega suusad välja, juurde nõukaaegsed Botase suusasaapad (luban kõigil naerda XD ) ning oligi minek. Minu jaoks oli see tavainimese jaoks üliaeglane 45-minutiline ja 5-kilomeetrine ring saavutus. Ma ise ka ei uskunud, aga mulle isegi täitsa meeldis suusatamine ning vanematekoju sattudes tahan veel Pannjärvele minna. 🙂
Kokkuvõttes:
Üle megapika aja saan ma jälle öelda, et mul oli lõpuks üks vinge trenninädal! 🙂 Ujumised olid head, BodyPumpid ka täitsa korralikud, jooksud mõnusad ning isegi suusatamine meeldis mulle. Jess noh. 😉 Olen väga rahul. Nüüd saab edaspidi veel ainult paremaks minna, sest juba homme sõidan ma tagasi Tartusse ning saan jälle TYSKis treenima hakata.
Asja pahupool seisneb selles, et juba teisipäevast hakkab mul kool, pean koju tassima õpikud ning sukelduma sajaprotsendiliselt taas ülikoolimaailma. Puhkus siin maal vanematekodus oli suurepärane: olin lihtsalt kodus, tegelesin lihtsate asjadega ja ei mõelnud üldse mingeid tarku koolimõtteid. Üle mitme kuu tunnen ma, et olen tõesti välja puhanud ning piisavalt palju magada saanud. Eelmise semestri lõpus olin ma ikka suhteliselt nadis seisus oma kehva une ja pideva stressiga…
Lisaks teeb mu meelt mustaks see, et kuigi homme on ametlik semestri algus, on mu tunniplaan ikka nagu puder ja kapsad, sest siiani pole teada, kas minu soovitud valikaine üldse sellel aastal toimub. See omakorda tähendab, et ma ei saa oma elu planeerida ning pean kogu aeg ootama selle ühe uudise taga. Kui minu valitud valikainet nüüd ei toimu, siis toimub see järgmisel kevadel, kui mul pole enam ühtegi auditoorset ainet, ainult magistritöö kirjutamine. Ma isegi ei tea veel, kus ma siis olen ja millega tegelen (olen tööl, praktikal või üldse kuskil maailma teises otsas). Seega: kui minu lemmik valikaine nüüd ära jäetakse, siis pean selle asendama ühe hirmuäratava ainega, mis mind üldse ei huvita ning mida võtavad informaatika doktorandid. Pole vist vaja rohkem öelda, et ma kardan VÄGA: 😀
Igal juhul sain ma nüüd oma vinguviiuli ära mängitud ja hinge pealt ära. Isegi kui see ülikool ning tema idiootsed reeglid mind väga närvi ajavad, siis vähemalt on mul trenn, kus ma end korraks välja elada saan. Trenn ei paranda kõike, aga vähemalt mingit osa küll. Elagu TYSK, minu treenerid ja trennikaaslased. 🙂
Nourish, Train & Flourish 