ARVUSTUS: Nahrin kadakakreem ja ürdiõli*

Pärast Narva Energiajooksu rääkis mu treener Maris sellest, kuidas ta end eelnevalt soojendava kreemiga kokku määris, et seal 8 kraadi ja vihma sees lihased soojas püsiksid, aga see kreem hakkas alles 2 tunni pärast bussis mõjuma, kui jooks ammu läbi oli. 😀 Mina ausalt öeldes üldse nendesse soojendavatesse ja jahutavatesse kreemidesse varem üldse ei uskunud: jäägeel näiteks minu keha üldse ei jahuta. Täielik null. Aga sai vaid paar päeva mööda minna, kui mulle pakuti võimalust proovida Nahrin kadakakreemi ja ürdiõli*.

nahrin

Sain kingituse kätte ühel neljapäeval. Eelmisel päeval olime Jooks Jõud Venituses teinud korraliku jalalihaste päeva ning esimene samm hommikul voodist välja tõestas, et see trenn oli vägagi tõhus olnud. 😀 Nimelt olid reie tagaküljed, aga eriti tuhar ikka päris valusad. Toolile istumine nõudis parajat pingutust. Õnneks sain just sellel päeval kätte soojendava kadakakreemi ning õli, mis peaksid lihasvalu leevendama. Sain neid kohe testima asuda.

Tootja väidab, et kadakakreem on ideaalne vahend selja- ja õlavaludega võitlemisel, samuti sobib reuma ja artriidi kaebuste leevendamisel ning enne ja pärast trenni lihaste soojendamiseks ja lihasvalu vähendamiseks. Kreem sisaldab rohkelt eeterlikke õlisid (kadaka-, mägimänni-, eukalüpti- ja küpressiõli), lisaks E-vitamiini. Alguses pelgasin ma natuke, et kuna on tegu loodusliku tootega, siis jäängi seda oma naha sisse masseerima. Õnneks imendub kreem ilusti ega jäta nahale kleepuvat kihti. Lõhn meenutab natuke mõnda saunatoodet, ilmselt just nende tugevate eeterlike õlide pärast. Kui ravimtaimede lõhn on sulle vastumeelne, siis sulle ma seda kreemi ei soovitaks. Minul õnneks sellega probleemi ei ole.

Kui valu on tugev, tuleks kreemi sisse segada lisaks paar tilka Olio Plus 33+7 eeterlikku õli (sisaldab 33 eeterlikku õli ja 7 taime ekstrakti). Olio Plus õli saab kasutada vabalt ka ilma kadakakreemita, näiteks peavalude vastu tuleks seda masseerida oimukohtadele, külmetushaiguse puhul saab sellega teha hingamisteid vabastavat auru ja vastikute sääsehammustuste puhul toob see leevendust sügelusele. Viimase olen ära proovinud: töötab ise kihulase hammustuse peal! 🙂

Aga kas ja kuidas toimis soojendav ja valu leevendav kadakakreem?

Selles, et toode tõesti soojendab, pole mingit kahtlustki. Kuna mul tegid esimesel kasutuskorral kõige rohkem valu tagareis ja tuhar, siis sinna ma seda kreemi määrisingi, lisasin ka natuke ürdiõli juurde. Mõni minut pärast kreemitamist tundsin, et okouuu, midagi vist tõesti toimub. 😀 Vaatasin end peeglist ja täpselt nagu toote kirjeldus ütleb: nahk oli punaseks tõmmanud. Umbes selline vaatepilt, nagu oleks saunas korralikult vihelnud. Tundsin kerget kihelust ja soojust, õnneks ei olnud see ebameeldiv ega valus. Umbes poole tunni jooksul see punetus tõmbas tagasi. Nüüdseks olen kreemi kasutanud juba mitu korda, nii lisaõliga kui ilma, samuti on katsejäneseks olnud härra Jooksja jalad. Soojendavas efektis pole kahtlustki.

Lihasvalu leevendamine on muidugi omaette küsimus. Kuna ilmad on parajalt soojad olnud, siis pole mul olnud eriti suurt tahtmist seda enne trenni peale määrida. Teate küll, mis suhe mul trenni ajal soojaga on (kes ei tea, siis trennis mulle soe ei meeldi). 😉 Seega täisefekti, kreemitades end enne ja pärast trenni, pole ma proovida saanud. Aga ilmselgelt soe lihas liigub paremini ja seega aitab kadakakreem juba tekkinud valuaistinguid vähendada küll.

Valu ennetamisel mingil määral aitab kreem samuti, eriti kui pärast trenni jalad 10–15 minuti jooksul massaažirulliga läbi rullida ning siis korralikult kreemiga sisse määrida / masseerida (kreem sobib ka massaažiks). Omaette küsimus, kas trenn oli üldse nii intensiivne, et lihas oleks üldse järgmisel päeval valusaks jäänud, aga pigem karta kui kahetseda, eksole. 🙂

Kuidas mina veel kreemi kasutanud olen? Kuna mul on natuke kehv vereringe, siis kipuvad mul tihti jalad ja käed külmaks minema, isegi kui panen toas villased sokid jalga. Mu ema võib teile rääkida lugusid, kuidas ta väikese Margiti voodit ja jalgu enne tuttu minekut fööniga soojendas, sest mul oli kogu aeg külm. :/ 😀 Seega vahel, kui jalalabad jäätükikesed olnud on, olen nad kadakakreemiga kokku määrinud ja siis villasesse sokki pistnud. Soojendav efekt on väiksem kui õhema nahaga piirkondades nagu tuhar ja reis, aga soojaks teeb jalalabad küll. Talvel ilmselt proovin enne õue minekut selle kreemiga käsi ja jalgu masseerida, kui on teada, et peab pikemalt pakase käes viibima. Äkki aitaks isegi 30-kraadise külmaga käed-jalad kinda-saapa sees paremini soojas hoida? Peab proovima.

Nahrini tooteid saab uurida ja tellida SIIT. Kadakakreem maksab hetkel 16€ ja ürdiõli 13€.

Kas Sina oled soojendavaid kreeme proovinud? Milline on sinu lemmik?


* Postitus on sponsoreeritud.

Valga Valka Helen Triatlon 2016 (supersprint)

Õues oli 33 kraadi. Pedeli jões oli 23 kraadi. Oli 25. juuni. Stardijoone taga oli 72 triatleeti. Üks neist olin mina.

Valga triatlonil läbisin ma harrastajate distantsi ehk supersprint-triatloni: 375 meetrit ujumist, 10 km rattasõitu ja 2,5 km jooksu. Avastasin, et triatlonis nagu ka jooksus kehtib sama põhimõte: mida lühem, seda hullem. Pingutusaste ja intensiivsus on üle mõistuse. Endast tuleb välja panna absoluutselt kõik, kogu võistlus möödub hapnikuvõlas ja veremaitse suus. Aga miski kisub sinna ikka tagasi…

Valga-Triatlon-2016-110

Alustame algusest. Valka jõudsime kella 14 paiku, kui stardini oli veel 2 tundi aega. Sai kõiki toimetusi rahulikult ajada. Härra Jooksja oli minuga kaasas, aitas mu asju tassida, pilte teha ja aega veeta. Päike kõrvetas, palav oli, isegi kõndimine oli vaevaline, rääkimata siis veel sportimisest. Kõik teised triatleedid tundusid nii professionaalsed ja asjalikud, mina olin seal nagu totaalne simulant. 😀

Lõpuks sai ka asju vahetusalasse viima. Olin endale Joe Frieli õpetuse järgi plaani kaasa teinud, kuidas on kõige parem asju paigutada, ja etteruttavalt võin öelda, et see töötas nii hästi. Kõik sujus. Pärast vahetusala sisse seadmist vahetasin riided, viisime viimased asjad autosse ja hakkasin starti ootama. Kastsin end veel 23-kraadisesse vette. Vesi oli mõnus, aga kohe, kui sealt välja sain, hakkas jälle nii kuum. Huh.

Valga-Triatlon-2016-100

Enne starti tõmbasin prillid kuivale näonahale (minu puhul ülioluline, et prillidesse ei tuleks vett sisse), kuulasin ära peakohtuniku viimased sõnad ja oligi aeg stardijooneni ujuda. Jah, just nii: start oli veest. Kõigepealt tuli starti ujuda ja siis seal natuke oodata. Järsku kõlaski juba pasun.

START!!!

Ujumine

Foto: Jüri Suur
Foto: Jüri Suur

Sisendasin endale, et ujumine sujub hästi. Ma sain paar päeva enne Pühajärves juba hea tunde sisse, nüüd tuleb ainult rahulikult vette hingata, mitte rabistada ja kroolida. Ma armastan ju vett. Õnneks sirgelt ujumisega palju probleeme ei olnud. Suutsin alati endale kellegi paremale käele tekitada, kui keegi kõrval ujub, on lihtsam sirget joont hoida. Umbes 10 hingamise järel pistsin pea veest välja, vaatasin, et ujun ikka poi suunas, tegin ühe rinnuli ujumise liigutuse ja hakkasin jälle kroolima. Samuti startisin meeldivalt tagant, ning keegi ei ujunud mulle otsa ega minust üle. Win! Ujusin enda kohta kiiresti, pulss oli laes ning juba varsti olingi ujumise finišisirgel. Ootasin, kuni sõrmed põhja puudutasid, ajasin end püsti ning jooksin ruttu vahetusala poole.

Aeg: 9:24

Koht: 55

1. vahetusala

Endale tundus, et liigutasin end vahetusalas väga ruttu, ühtegi liigset või valet liigutust ei teinud. Jalgadelt rätiku peal praht maha, sokid jalga, rattakingad otsa, numbrivöö külge, prillid ette ja kiiver pähe. Ratas kätte ning ülesmäge rattasõidu stardijoone poole punuma. Oiii kui raske oli!

Aeg: 1:38 (olin ikka väga aeglane, peaaegu üldse kõige aeglasem vahetusala kõigist osalejatest :/ )

Ratas

Ratta alguses olin ma ikka nii kinni. Lihtsalt jube oli olla. Jalad olid täiesti tühjad, pulss oli julgelt üle 180 ning korraga tundsin, kui meeletult lämbe ja palav on. Lisaks kõigile ootas ees üks lauge ja pikk tõus. Ma mõtlesin tõsiselt, et kui ma siin nüüd kokku kukun, kas keegi siis näeb ja kutsub mulle kiirabi. Tõusudel soovisin sadulast püsti tõusta, aga jalad olid nii sodid, et seda ma teha ei suutnud. Esimesed 2 km kulusid taastumiseks, minust möödus liiga palju inimesi. Vesi pudelis oli tulikuum. Rattal sain kujutlevalt mitu korda surma. 😀 Kui hakkas natuke paremaks minema ning rada oli lõpuks pärast tagasipööret jälle allamäge, siis sai juba distants otsa ning pidi järgmise suremise juurde minema. Õnneks sain end ilusti rattalt lahti klipitud ning ruttu vahetusalasse liikuda.

Valga-Triatlon-2016-104

Aeg: 24:33 (keskmine kiirus 24,4 km/h)

Koht: 71 (eelviimane…)

2. vahetusala

T2-s olin jälle kuidagi nii kaua. :/ Ometigi endale tundus, et olin kiire. No kurat küll! 😀 Peab neid veel harjutama. Kiirelt kiiver minema, rattaking jalast ära, tossud jalga, paelad kinni ja number ette. Haarasin nokatsi ka kaasa, mille jooksu ajal pähe panin.

Aeg: 1:04

Jooks

Appi kui palav. Täiesti kujuteldamatu. Mul pole mitte kunagi mitte kuskil nii raske olnud. Isegi 2014. aasta Tartu Olümpiajooks polnud sellele ligilähedane. Aeg venis nagu tatt. Härra Jooksja püüdis mu kuskil pildile, aga mina saatsin ta küllalt krõbeda sõnaga lihtsalt kuu peale. 😀 Ma ei tahtnud mitte kedagi näha ja mitte midagi kuulda. Poole peal tuli veel läbida üks edasi-tagasi lõik, mis oli lihtsalt nüri. Seal läks üks naine minust veel mööda. Seal sain teada, et minu seljataga on veel üks naine, seega olen eelviimane. Jess!

Valga-Triatlon-2016-108

Mitmel korral võtsin lühikese kõnnipausi, sest peal olid korralikud külmavärinad (loe: keha hakkas vaikselt kuumarabandust saama). Lõpuks sai otsa ringi keerata, end veel joogipunktis veega kasta ja juua ning finiši poole rühkida. Millal varem on 2,5 km nii pikk ja vaevaline olnud? Mitte kunagi!

Eriti vihaseks sain ma siis, kui mõistsin, et see neetud rada on pikem kui 2,5 km. 😀 Minu kella järgi oli distants lausa 2,65 km pikk. Kui finišisirgele jõudsin, olin õnnelik, et lõpuks saab see hullus läbi.

Aeg: 17:00 (6:48 min/km)

Koht: 70

FINIŠ!!!

Ausalt öeldes olin ma üpris negatiivses meeleolus, kui see kõik läbi sai. Mu elu kõige raskem võistlus. Ausalt, maraton oli vist ka lihtsam… Tekkis ikka korralik hirm, et kuidas ma selle Tartu Milli veel ära peaks tegema, mis on ei vähem ega rohkem kui 4 KORDA pikem?!

Õnneks see paha emotsioon lahtus. Tekkis lootus, et vast Millil ei ole see ilm nii ekstreemne, samuti saab iga ala natuke rahulikumas tempos võtta, sest distants on ju pikem. Mul on veel 1,5 nädalat aega harjutada. Küll ma hakkama saan. 🙂

Kokkuvõttes võib öelda nii, et ujumisega jään tõesti 100% rahule – suutsin terve tee kroolida, ujusin sirgelt, ei tulnud uppumistunnet, prillidesse ei tulnud vett, kõik sujus nagu pidi. Ratas oli väga väga nõrk, sest ujumiselt rattale minekut peaks veel ja veel ja veel harjutama. Alguses ei tohi nii kinni olla. Jooks oli enam-vähem, aga oleks võinud kiirem olla ja mitte kõndida. Samas oli ilm selline, et ime, et niigi kiirelt see maa tehtud sai. Vahetusalad vajavad harjutamist, strateegia on paigas, aga liigutama peab PALJU kiiremini. Samuti peaks harjuma ilma sokkideta rattakingi ja jooksutosse kandma (ja lootma, et need ei hõõru mu jalgu veriseks nagu eelmisel triatlonil).

Peaproov Tartu Milliks on tehtud. Nüüd saab edasi ainult paremaks minna. 🙂

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 53:41
  • Koht: 71 (72-st)
  • Koht naiste seas: 21 (22-st)
  • Ujumise distants / aeg: 375 m / 9:24
  • T1: 1:38
  • Ratta distants / aeg: 10 km / 24:33
  • T2: 1:04
  • Jooksu distants / aeg: 2,5 km / 17:00