Arvustus – Nourish, Train & Flourish

* Postitus on sündinud koostöös e-poega Kena.ee.

3-11-2018-115

Ma mäletan seda päeva veel üpris hästi, kui ma ostsin oma elu esimese spordirinnahoidja. Oli 2013. aasta veebruarikuu, ma olin just alustanud järjekordset kaalulangetusteekonda ja liitunud oma tänase koduklubi ehk TÜASK Fitnessiklubiga. Käisin 3–4 korda nädalas rühmatrennis ja jõuasaalis kardimasinatel väntamas. Enamik inimesi spordiklubis kandsid korralikke trenniriideid, mina aga olin sinna ilmunud oma gümnaasiumiaegsete suvaliste dressipükste ja puuvillase T-särgiga, spordipesust rääkimata. 🙄

Olin 2. kursuse tudeng ja elasin väga kokkuhoidlikult. Ühel päeval sai mul kõrini nendest lohvakatest ja ebamugavatest riietest, läksin Tasku keskusesse ja ostsin oma esimesed trenniriideid: New Yorkerist ühe topi, Rademarist kõige soodsamad allahindlusega Nike retuusid ja odava Audimase spordirinnahoidja.

Riided riieteks, suurima erinevuse minu trennidesse tõi siiski spordirinnahoidja, millest ma enne esimest proovimist üldse puudust tunda ei osanud. See vana ja praeguseks mulle oma 3 numbrit liiga suur spordirinnahoidja on mul nostalgia mõttes tänaseni alles ning leiab kasutust remonditöödel. Alates sellest ajast on minu riidekappi kuulunud veel H&Mi ning Nike spordirinnahoidjad hinnasiltidega 10 eurost kuni ligi 50 euroni. Kuniks oktoobrikuuni, kui sain intrigeeriva võimaluse proovida spordirinnahoidjaid, mille hinnad algavad 3,5 eurost. Selliseid tooteid võib leida e-poest Kena.ee.

3-11-2018-133

Minu esimene mõte oli paratamatult see, et kuidas saab üks nii odav spordiriie olla mugav ja kvaliteetne? On see üldse võimalik? 🤔 Ühesõnaga: ma olin skeptiline. Minu jaoks on oluline, et spordihinnahoidja:

toestaks rinda,
oleks mugavast materjalist ja mugavate õmblustega,
peaks kaua vastu,
ei annaks pesus värvi
ja viimaks näeks kena välja.

Surfasin Kena e-poes paaril õhtul ja viimaks valisin välja 4 eri mudelit 5 eri värvikombinatsioonis. Valida on seal väga mitme mudeli seas ja neid mudeleid on saadaval mitmes värvitoonis ja paaris suuruses. Mina kui tagasihoidliku A-korvi omanik jätsin kõik B- ja C-korvile mõeldud rinnahoidjad kohe kõrvale, sest kuigi need olid seal heade lõigetega, siis suurema korviga pole mul miskit peale hakata. Valisin lõiked, mis läbi aastate on mulle kõige paremini sobinud ehk tagant risti paeltega variandid. Seda lõiget eelistan nii spordirinnahoidjate, sporditoppide kui ka trikoode puhul.

Kui ma Kena.ee saadetise pakiautomaadist kätte sain, kaevusin kodus kohe paki sisse, harutasin kõik sildid pesu küljest lahti ja asusin tooteid uurima. Esmamulje oli üllatavalt hea: materjalid olid pehmed, eemaldatavad õhukesed rinnapadjad ei tundunud millegi poolest kehvemad kui mu Nike rinnahoidjal, värvid olid erksad ja vastasid e-poe piltidel nähtule. 👍🏻

Tellides tundsin veidi muret ka suuruste pärast. Kas mulle ikka mahuvad S suurused selga? 😕 Õnneks oli e-poes iga toote juures lahti kirjutatud, millisele rinnaalusele mõõdule iga suurus vastab ja need antud mõõdud pidasid ka paika. Kõik 5 rinnahoidjat olid parajad, ei liiga suured ega liiga väikesed. 🙂 Seljas nägid need ka kenad välja, olin lausa üllatavalt rahul. Eriti meeldisid halli ja rohelisega ning türkiis- ja tumesinisega mudel. Aga tõehetk saabub minu jaoks siiski toodet kasutades.

Kohe järgmise päeva trennis läks selga musta värvi tagant võrguga rinnahoidja. Sellel mudelil on taga kaks haakkinnitust. Välimuselt häiris vaid rinnapatjade värv: need on valged ja kipuvad külgedelt ja eest võrkosadest välja paistma. 🤔 Mina isiklikult kasutaks musta värvi patjasid ning vahetasingi ära musta ja halli rinnahoidjad sisud. 🤗 Võtsin eesmärgiks kogu trenni vältel tähelepanu pöörata sellele, kuidas rinnahoidja oma tööga hakkama saab, kas ta on mugav, kas märkan midagi ebameeldivat.

3-11-2018-106 3-11-2018-108 3-11-2018-101

Kui lõpuks trennist koju jõudsin, pidin pettumusega avastama, et olin täiesti unustanud oma enesetunnet uue riietuse osas jälgida. Sest ma lihtsalt ei tundnud mitte midagi ebamugavat või ebameeldivat! 😍 Rinnahoidja hoidis jooksmise ajal rinna ilusti fikseeritud, jõuharjutuste ajal ei olnud tunda mingit ebameeldivat kortsumist ega pitsitamist. Materjal oli mugav ja hingav.

Sama märkasin ka järgnevates trennides teisi rinnahoidjaid katsetades: lihtsalt mugav ja funktsionaalne riietusese. 🙂 Materjal ja lõige olid kindlasti parimad rohelise ja sinise tooniga rinnahoidjatel. Ma ütleks julgelt, et kõik need 5 Kena.ee rinnahoidjat olid mugavad kui mu mõlemad H&M-i rinnahoidjad, mis maksid vähemalt kaks korda rohkem (kuigi olid siiski odavamast hinnaklassist kui Nike jt).

3-11-2018-104

Jätkan kindlasti kõigi nende rinnahoidjate kasutamist, aga enim meeldisid siiski helehall koos rohelisega ja tumesinine koos erksinisega. Neid mudeleid on saadaval ka teistes värvikombinatsioonides. Must rinnahoidja oli samuti mulle meelepärane, aga ei jätnud nii kustumatut muljet kui eelmised kaks. Hall ja roosa teevad samuti oma töö kenasti ära ja värvid on ilusad, aga lõike poolest istusid teised mulle veidi paremini. Veidi suurema rinnaga naistele sobiksid need ilmselt natuke paremini.

Vastupidavuse osas ma veel väga palju öelda ei saa, sest ma pole neid rinnahoidjaid piisavalt kaua katsetanud. Küll aga olen neid kõiki vähemalt ühe korra pesnud, sest vahel peavad soodsad riided ilusana vastu vaid esimese pesuni. Esimesel korral pesin neid käsitsi, et näha selgelt, kas nad annavad värvi. Kuna pesen praktiliselt kogu musta pesu korraga ja vihkan käsipesu (rääkimata veel keemilisest puhastusest), siis ei saa mul olla garderoobis ühtegi eset, mis teise masinas üle värvib. Kahjuks andis roosa rinnahoidja päris palju värvi, aga katsetan veel mõned korrad. Ehk tohib seda pesta vaid täiesti külma veega? Teised rinnahoidjad viskan rahumeeli järgmisel korral pesumasinasse.

Kokkuvõttes: ma olin juba esmapilgul positiivselt üllatunud ning olen seda siiani. 🙂 Isiklikult plaanin Kena.ee poest tellida ka tavalist pesu, et see ära katsetada.

Kellel tekkis huvi Kena.ee spordirinnahoidjaid ise proovida, siis 6. kuni 13. novembrini on niigi suurepärase hinna ja kvaliteedi suhtega sporditoodetel mitmeid häid sooduspakkumisi, visake pilk peale SIIN. Samuti on Kena.ee Facebookis käimas auhinnamäng.

Kui oled ka Kena.ee poest midagi tellinud, siis jaga palun oma muljeid! 🤗

Meie härra Jooksjaga ei ole just suured väljaskäijad. Mitte et see meile ei meeldiks – käime hea meelega koos kinos, veel parema meelega teatris ja lihtsalt väljas jalutamas või söömas – kuid elu on viimase kolme aastaga kuidagi väga kiireks läinud. Iseendale ja teineteisele aja leidmine on keeruline, aga hädavajalik. Eelmisel aastal lisandunud koduehitamine võtab kogu meie vaba aja ja raha väga lihtsalt enda alla, seda on tajunud ilmselt kõik sarnase katsumuse ette võtnud noored. Või ei?

Minult küsitakse tihti, kas teeme koos härra Jooksjaga trenni: see oleks meiesugustele trennihaidele ju ideaalne koosolemise aeg? Vastus on paraku ei, sest meie treenituse tase on lihtsalt niivõrd erinev. Kui härra Jooksja teeb oma pikki rahulikke trenne ca 4:35 min/km tempos, siis mina ei jookse isegi 5 kilomeetri võistlust nii kiiresti.😂 Koos jooksma satume ainult siis, kui juhtume koos TÜ ASKi sörkima (loe: mina pingutan mõõdukalt ja härra Jooksjal on pulss 100), et minu jooksutrenni minna. Elu näitab, et ka muudes spordialades – näiteks matkamine ja jalgrattasõit – on härra Jooksja minust alati kiirem ja tugevam. Damn. 😆

Kui kevade lõpus võttis minuga ühendust Kingitus.ee esindaja, otsisin ma tükk aega mõnda põnevat kingitust, mida valida ja ka lugejatele tutvustada. Peast käis läbi mõte minna Laulukaarele kiikuma, sõita paraplaaniga, nautida mõnd põnevat massaaži või minna hoopis mingisugusele toiduga seotud koolitusele. Valik on seal lai. Lõpuks mõtlesin, et kui juba minna, siis ikka kahekesi ja teha sellest üks mõnus kohting, kuhu me muidu ei satuks. 🙂

Kuna vaba aega on meil tänu remondile vähe, siis valisin lõpuks Tartumaal toimuvate elamuste vahel ning päev pärast härra Jooksja öiseid seiklusi Tallinnas EV100 Guinessi rekordi 100×10 000 m jooksul suundusime Tartu Seiklusparki, kus ootas meid ees neli rada põnevust.

Spordiriided ja vanad jooksutossud oli täitsa okei riietusevalik. Lisaks võtsime kaasa kaks paari õhukesi töökindaid, minu arvates ilma nendeta oleks olnud ikka suhteliselt hullumeelne ronima minna. Saime kiirelt instruktaaži ja asusime ronima.

Esimene ja teine rada olid suhteliselt kerged ja nauditavad. Mina kardan väga kõrgust (fun fact: isegi turvalist ehitusredelit pidi 3 meetri kõrgusele lae alla ronimine oli remondi alguses mulle õudne), seega juba esimene pisike õhusõit võttis mul seest kõhedaks. Tuletasin endale pidevalt meelde, et ma olen kahe karabiiniga trossi küljes kinni ja midagi ei saa juhtuda. Allavaatamist püüdsin sellegipoolest minimeerida. 😀 Eks kõige mõnusamad olid ikkagi õhusõidud, kuigi platvormilt alla tühja õhku astumine oli mulle siiski raske.

Kahjuks oli härra Jooksja peaaegu igal atraktsioonil minust tunduvalt osavam. 😅 Lootsin milleski temast parem olla, aga selliseid hetki just väga palju ei olnud. Esimene kõige raskem hetk tekkis mul 2. raja lõpus lumelaua atraktsioonil. Jäin kuskile kolme neljandiku peale seisma ja üritasin end köit mööda edasi vinnata, aga kaotasin tasakaalu ja jäin oma rakmeid pidi peaaegu raja lõppu rippuma. Ei saanud ei edasi, ei saanud tagasi. Härra Jooksja oli sealt toore jõuga edasi liikunud ja ootas mind platvormil. Koos instruktoriga, kes veidi aitas maapinnalt köit kinni hoides, et lumelaud nii palju ei kiiguks, ja oma härraga, kes mind üles aitas tõmmata, sain pika pusimise peale ikka lõpuks platvormile. Tol hetkel tundsin end vähemalt 40 kg liiga raskena, sest ülakehas oli null jõudu end kätega platvormile tõmmata. 😂

Kõige raskem, väljakutsuvam ja adrenaliinirikkam oli kindlapeale 3. rada. Kuna panin seikluse alguses pulsikella käima, siis kõrgeimad numbrid sain kätte just 3. raja lõpuosas. Kõik atraktsioonid olid suhtelised väljakutsuvad, juba täiesti algusest alates. Samas ühest õudusest, kus 4 aastat tagasi instruktor mind ära päästma ja edasi aitama pidi, sain seekord ise üle, kuigi see oli mulle ikka väga suur eneseületus. Uhke tunne kohe. 🙂 Iga järgmine oli raskem kui eelmine ja isegi õhusõidu lõpus pidi härra Jooksja mulle käe andma, et ma end platvormile vinnatud saaks. Hullem oli aga alles ees.

Platvormid kõikusid päris korralikult ja edasi pidi end pehmet redelit pidi mitu meetrit ülespoole vinnama. Tundsin, et jäängi sinna, aga lõpuks vinnasin end käte, pigem õlgade jõu läbi üles. Little did I know, see oli alles katsumuste algus. Järgnes köitega takistus, mille läbimiseks läks mul vist kõva 15 minutit. Selle aja jooksul jõudsin ma lausa pisarad lahti saada 🙄, sest olin nii kõrgel ja tundsin kogu aeg, kuidas mul lihased alla annavad ja varsti kukun. Tundsin emotsioone, mida ma ei saanud kontrollida. Adrekas oli põhjas. Lõpuks tulin selle atraktsiooni lõpuni silmad kinni ja käsikaudu, sest see aitas mul rahuneda. Olin enda üle ikka nii uhke! 🙂

3. raja lõpuni jäi 2 takistust. Viimane oli küll raske ja nõudis jälle meeletult süvalihaste tööd ning käte jõudu, aga selle sain suhteliselt kiirelt siiski tehtud. Eelviimasega läks hullemini. Nägi see välja selline:

Idee järgi peaks sealt kuidagi nii läbi minema, et üks jalg käib ühel pool ja teine teisel ja niimoodi seal siis kiikudes lähed järgmisele platvormile. Tegelikkuses liiguvad need jalaalused täpselt nii palju, kui ise tahavad, ja etetarvamatutes suundades. Kogusin jälle 10 minutit julgust, sain isegi kuidagi härra Jooksja ja instruktori nõuannetel 2 sammu teha, aga kolmandal sammul kukkus ikka trossi otsa rippuma. Rippusin seal tükk aega ja rakmed tegid juba reitele vaikselt valu, siis jõudis instruktor üles ja aitas mind tagasi eelmisele platvormile.

Edasi oli mul kolm varianti: kas proovida uuesti edasi minna, et 3. rada lõpetada, minna tagasi eelmisi atraktsioone pidi alla (eelmine oli nii jube raske, et seda ma kindlasti teha ei tahtnud…) või lasta endale üles seada spetsiaalne allalaskumise köis, mis oleks tähendanud allaandmist. Kuna allaandja ma ei ole ja ei kavatse selleks ka saada, tuli ikka ise edasi minna. Oeh. Ma olin juba jumala närvis, meeleheitel ja valmis karabiinid lahti võtma ning platvormile vabalangemisse minema. 😂

Otsustasin katsetada uut strateegiat: liikuda üht liini pidi, vasak külg ees. Astusin igale astmele korraga kahe jalaga. Siis astusin vasakuga järgmisele alusele. Vahemaad olid pikad minusugusele lühijalale. Korra jäin kahe jalaga ühte alusesse kinni. Lõpuks sain teha viimase sammu platvormile. Megahea tunne! 🙂 Võimatu oli alistatud. See on ju täpselt see sama tunne, mida ma sporti tehes jahin.

4. rada oli võrreldes kolmandaga juba suhteliselt lebo ots. Eriti mõnus oli viimane pikk õhusõit. Minek oli küll natuke hirmus, aga lõppu jõudsin ma kõige ausama ja laiema naeratusega:

Härra Jooksja polegi mind vist eriti palju nii heas tujus näinud, kui mul pärast nelja raja läbimist oli. Kes nii palju väljakutseid ei soovi, ei pea 3. rada (täies pikkuses) läbima; kokkuvõttes on tegu mõnusa sportliku ajaveetmisega. Meil kulus kõigi radade läbimiseks 2 tundi, kuid osavamad saavad kindlasti kiiremini hakkama. Tasub kindlasti minna, meie poolt 100% stamp of approval. 🙂