Täna hommikul jäin vaatama vanu pildialbumeid. Fotod lasteaiast, kooliajast, perereisid, sünnipäevad, kokkutulekud, tähtpäevad… Jäin mõtlema iseenda üle. Selle üle, kuidas ma olen jõudnud siia, kus ma olen praegu. Seekord ei räägi ma kaalust, spordist või tervisest.
Ma räägin oma ellusuhtumisest. Ma räägin tundest oma hinges. Ma räägin oma naeratusest.
Kui ma alles pisike blond maatüdruk olin, olin ma päris rõõmus ja õnnelik. Mul olid sõbrad, mängud, lemmikloomad, vend ja ma olin õnnelik pisike tüdruk. Ma isegi kirjutasin luuletusi ja laulsin enda väljamõeldud laule. 🙂 Lasteaias oli mul tore, lapsed olid sõbralikud, kõik olid omavahel sõbrad ja sel ajal meeldis mulle naerda ning teha asju omamoodi. Ma olin see, kes olin. Laps ei oskagi ju muudmoodi.
Alg- ja põhikool polnud minu jaoks hea aeg. OK, on lapsi, kellel on koolis palju raskem ja keerulisem olnud, aga mulgi polnud just kerge. Tulid kiusajad, tulid norijad, tulid need, kellele minus miski ette jäi. Eks mulle läks ikka südamesse, kui keegi mu kehakaalu kohta koledaid märkusi tegi või mind lihtsalt nõmedaks pidas. Tahtsin ka kuuluda “poppide” hulka ja et mul oleks palju sõpru. Ma olin vahepeal päris kurb ja ei naernud enam nii nagu vanasti.
Aga ma ei teinud “poppide” sõprade saamiseks midagi. Ma ei hakanud teistega koos nurgataga suitsu tõmbama. Ma ei hakanud mingitel pidudel käima ja jooma. Ma ei hakanud end poistele külge kleepima. Sest et see polnud mina!
Mina tahtsin hästi õppida, saada häid hindeid ja olla tubli. Ma ei tahtnud oma vanematele peavalu põhjustada. Ma teadsin juba põhikoolis pubekana, et ma tahan kunagi Tartu Ülikoolis õppida. Ma ei tahtnud juua ja suitsetada. Ma leidsin oma sõbrad, keda sellised asjad samuti ei huvitanud ja kellega ma hästi läbi sain. Ma ei hakanud ennast muutma, sest et ma ei tahtnud seda. Selle asemel, et ennast muuta ja kellelegi meele järele olla, üritasin ma hoopis leida sõpru, kellel olid sarnased huvid ja väärtused.
Itaalias pärast põhikooli lõppu. Naeratada ei oska. 2008.
Gümnaasiumis oli olukord tunduvalt parem. Ilma saksa keele tundideta, kus puutusin kokku paralleelklassiga, ei oskaks ma hinnata oma klassikaaslaseid. Mäletan selgelt, kui paralleelklassivennad mind norisid sellega, et: “Margit õpib, sest ta tahab Tartu Ülikooli minna, hahahahaa.” F*ck yeah, et ma tahan! Mul oli selge siht silme ees alates 10. klassi keskpaigast ja ma töötasin selle nimel, et TÜ majandusse sisse saada. Meie klassis oli meeldiv õhkkond, õppimine oli au sees ja keegi polnud sellepärast nõme, et ta oma eesmärkide nimel töötas. Tegime koos matemaatikaülesandeid ja keegi polnud selletõttu imelik. Aitäh, KJJG 63. lennu reaal, et gümnaasiumiaastad mõnusaks muutsite. 🙂 Aitäh, loodusklass, tänu teile oskasin omasid veelgi enam hinnata.
Ülikooli aastatel olen leidnud lõpuks selle päris iseenda. Mulle meeldib, et Tartus on kõigil nii suva sellest, mis muusikat keegi kuulab, mis hobidega keegi tegeleb või mis kellelgi seljas on. Siin olen ma lõpuks suureks saanud ja omandanud lõpliku teadmise selle kohta, et mul on jumala ükskõik, mida suvalised inimesed kuskil minust mõtlevad. Mul. On. ÜKSKÕIK! Loeb ainult mulle lähedaste arvamus. Teistest on mul suva. 🙂
Tahan elu lõpuni kogu aeg nii laialt naeratada. 🙂 2014.
Lõpuks oskan ma jälle sama rõkkavalt naerda ja sama laialt naerata nagu pisikese blondi tüdrukuna. Mul on hinges rahu ja ma olen leidnud iseenda. Tore on olla suur inimene, tore on olla täiskasvanu. Pubekaiga on ikkagi jube aeg, seda ma teile ütlen. 😀 Põhikooliaegsest pessimistist on saanud mõõdukalt optimistlik realist.
Kui Sul on raske, siis usu mind: kõik läheb paremaks. Every day might not be good but there’s something good in every day. Pea seda meeles. 🙂
Lugejad küsisid, mina vastan: 2. osa. Esimest saad lugeda siit.
anonüümne: Kuidas trenniriideid pesed? Pesen trennisärki peale iga trenni aga higihaisu ikka juurest ei saa.
Pesen siis, kui tundub, et nüüd võiks. Kui on olnud väga raske ja higine trenn, siis kohe pärast trenni; kui on olnud kergem trenn, võin sama särgiga ka järgmisesse trenni minna. Ega mõne särgiga ongi nii, et kui ta juba üle aasta vana on ja pidevalt kasutuses, siis ei saagi lõplikult haisust lahti. Ise pole proovinud, aga poodides müüakse spetsiaalset pesugeeli spordiriietele. Äkki peaks seda proovima? 🙂
Mul on palju tuttavaid ja “kontakte”, aga samas ei ole väga palju “päris” sõpru. Need, kes on, on ikka päris head sõbrad. 🙂 Üks parimaid sõpru on minu Zumba-treener Triin, keda tunnen juba lasteaiast saadik. Samuti on pereliikmete suhted väga head, pean ka ema-isa-venda enda parimateks sõpradeks. 🙂
Mina ja Triin meie esimesel jooksuvõistlusel 2013. aastal Narvas.
3. Mis toit sul kindlasti kõige paremini välja tuleb?
Klassikaline lasange ja kaerahelbepuder.
4. Kui pikk sa oled?
167 cm.
5. Kas sa kahetsed midagi oma elus? Kui jah, mida?
Võimalusi ja inimesi, millel/kellel teismeeas nooruse ja hirmu pärast mööda lasin minna. Ülejäänut ei kahetse, võtan neid veidi negatiivseid asju ja juhtumisi kui võimalust õppida ja olla järgmine kord targem. 🙂
6. Mida hakkad tegema nüüd, peale ülikooli?
Ülikool ei ole veel läbi! Sain küll ühe kraadi kätte, aga vähemalt üks on vaja veel omandada. 😉 Sügisest jätkan õpinguid magistantuuris. Tartu Ülikool, matemaatiline majandusteadus.
7. Kes on su lemmikloom?
Mul on vanematekodus 2 kassi: must 13-aastane Miki ja hall 7-aastane Elli ning koer peagi 2-aastaseks saav hundikoeralaadne segavereline Sämmi. Kui Tartus olen, igatsen neid tihti rohkem kui oma perekonda. 😀
Metsikutest loomadest olen juba lapseeast alates armastanud alati hülgeid. Armusin neisse siis, kui esimest korda Tallinna Loomaaias neid basseinis ujumas ja kala söömas nägin. Nad on lihtsalt nii armsa näoga.
8. Kes on sulle alati inspiratsiooniks olnud oma tegemistes?
See kõlab küll väga isekalt, aga mul pole keegi eriti inspiratsiooniks olnud. 😀 Tagantjärele vaadates näen, et palju on mind mõjutanud ema, kes on väga tegus ning armastab kõvasti ja hingega tööd teha ja sellesse pühenduda, ning minu algklassiõpetaja, kellelt on külge jäänud omajagu aktiivsust ja ettevõtlikkust. Lisaks pani mind kooliajal kõvasti pingutama see, et kui ma algklassides käisin, võrdles mu vanaema mind vennaga ja ütles, et mu vend on koolitulemuste lati nii kõrgele tõstnud, et mina sealt kunagi küll üle ei saa. Andke mulle väljakutse ja ma reageerin. 😀 Lõpetasin kõik klassid kiituskirjadega ning gümnaasiumi kuldmedaliga. Siiski on mu vend üks kõige targemaid inimesi, keda ma tean, ja kindlasti minust targem.
9. Jutusta veidi oma perekonnast?
Mul on ema ja isa, kes on 25 aastat abielus olnud, ning minust 3 aastat vanem vend. Mu ema oli 35 ja isa 36, kui ma sündisin, kuid saan nendega vaatamata vanusevahest hästi läbi. Samuti käime tihedalt läbi vanaemadega. Isapoolne vanaema veetis minu ja vennaga suure osa meie lapsepõlvest ning elas palju meie juures maal. Mul on tore ja kokkuhoidev perekond. 🙂
10.Mida sa sooviksid võimalusel oma kehas muuta?
Täiuslik nahk oleks väga tore, et ei peaks kunagi muretsema akne, armide, tundlike ja kuivade kohtade ja muu jama pärast.
11.-.- elus muuta?
Mitte midagi! Täitsa ausalt kohe. 🙂 Kõik asjad juhtuvad põhjusega. Mida siin ikka nii väga muuta… Olen praegu päris õnnelik inimene, mul on head sõbrad, toetav perekond, tänu kellele saan 100% keskenduda õpingutele, katus peakohal, ma olen terve, saan teha sporti ja tegeleda asjadega, mida ma armastan. Kõik oluline on hästi, pisiasjad polegi nii tähtsad. Every day might not be good but there’s something good in every day. 🙂
Loodan, et olid toredad küsimused, millele vastamine pole “kontimurdev”. 🙂
Olid küll toredad küsimused. 🙂
anonüümne:
Kas kaal tõusis, kui lchf-iga lõpetasid?
Lühike vastus: ei.
Kui palju sa lchf lõpetades kaalusid ning mis kaalunumber nüüd on, kui sööd süsivesikuid?
Kui ma LCHFi tegin, siis oli ka mu päevane kaloraaž VÄGA piiratud, alati alla 2000 kcal päevas. Nüüd söön PALJU rohkem. Kui LCHFi lõpetasin, kaalusin umbes 71 kg. Praegu kaalun paar-kolm kilo vähem ehk olen täpselt normaalkaalus.
Kas jooksmine on selline spordiala, mis keha rohkem trimmib?
Oleneb, mida sa trimmimise all mõtled, kas lihase kasvamist, naha kokkutõmbumist või lihtsalt rasvapõletust. Kalorikulu poolest on jooksmine kindlasti üks parimaid, lisaks saad ilusad sihvakad tugevad jalad. Rasvapõletus oleneb rohkem ka sellest, kas jooksed madala või kõrge pulsiga. Kindlasti paraneb südame tervis ja seejuures on võimalik ka keha trimmida.
Kas jooksmine isegi siis, kui sörgin üliaeglaselt on kehale kasulik?
Igasugune liikumine on kehale kasulik! Kui sulle meeldib joosta, siis jookse. Kui tunned, et pead end selleks kogu aeg sundima ja et sa tegelikult jooksmist üldse ei naudi, siis soovitaks ma pigem muid spordialasid proovida. Äkki sobib sulle aeglase jooksu asemel hoopis jalgrattasõit, suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd? Eelnevad on ka liigestele vähem põrutavad ja koormavad. Kui aga jooks meeldib, siis kindlasti jookse edasi, küll aja jooksul kasvab ka vastupidavus ja kiirus.
Või kui näiteks joosta ei jõua, kas siis rattasõit on hea alternatiiv?
Loomulikult! 🙂 Mina sõitsin väga palju rattaga näiteks siis, kui mu jalg oli vigastatud ja jooksmine keelatud. Rattasõit on liigestele palju ohutum ja kergem. Nagu eelnevalt mainisin, sobivad jooksu asemel ka suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd. Minu puhul kehtib aga reegel, et alternatiivseid alasid pean harrastama ajaliselt kauem, et saada kätte sama koormus, mille saaksin jooksu puhul.
Kuidas saada sellest üle, et alguses ei ole üldse jõudu joosta?
Alustada tuleks tasa ja targu. Üks samm korraga (sõna otseses mõttes!). Alustada kõndimisest ja edasi juba jooksu ja kõnni vaheldamisest. Hea algaja treeningplaani (ja palju muud kasulikku algajale jooksjale) võid leida raamatust “Algaja jooksja käsiraamat” (lähemalt selles postituses), vaata ka algaja treeningplaani Heidi blogist või võid otsida sulle sobilikku plaani ka internetist. Miks mitte kasvatada võhma ka teiste spordialadega (jalgrattasõit, suusatamine, rulluisutamine, ujumine, kepikõnd).
Maarja: Kui pikkadel jooksudistantsisel sa veepudeli, joogivöö vms kaasa võtad?
Vastasin 1. osas. Oleneb ilmast. Kui on ikka väga kuum, võtan igal jooksul vee kaasa, kas siis lihtsalt pudeliga või kasutan joogivööd. Kui on normaalne suveilm, siis 10+ km jooksudel. Kui õues on väga jahe, võin joosta ka pikemad jooksud kuni 15 km ilma veeta ja joon alles kodus.
Anonüümne: Kui reisidel käid, siis kas võtad mingi paketi või paned nö ise reisi kohta? Kui jah, siis mis lehekülgi kasutad jne? 🙂
Olen käinud VÄGA erinevatel reisidel. Kaks korda olen käinud 2-nädalasel bussireisil (Itaalias ja Balkanil), mõlemad olid toredad reisid firmaga Viru Reisid. Viimasel ajal on neil aga palju probleeme olnud, seega oleksin tähelepanelik, minul võib-olla lihtsalt vedas nendega. Olen käinud Novatoursiga paketireisil, mis on väga mugav lahendus, kui tahad ainult päikese all lebotada mõnes tuntud kuurortis ja natuke kohapeal ringi vaadata. Olen pannud ise reise kokku, väiksemad tripid naaberriikidesse, aga ka näiteks minu suur Tai reis, millest on blogis 6 pikka postitust (viimase osa koos linkidega esimestele leiad siit). Eks kõik reisid jäävad millegagi meelde ja on alati toredad olnud, nüüd aga eelistan siiski ise reis kokku panna, kui just tõesti kuskile Türki, Bulgaariasse või Egiptusesse ei lenda.
Majutuse otsimiseks olen kasutanud Agodat ja Hostel Worldi, lennupileteid otsinud lennufirmade (RyanAir, AirBaltic, Estonian Air, Lufthansa, Emirates jnejnejne olenevalt sihtkohast) kodulehtedelt, lennujaam.ee, lendama.ee ja vaadanud pidevalt uudiseid trip.ee-st ning saanud ka sealt sooduspakkumisi. Palju abi olen saanud ka Lonely Planet reisijuhist, kust võid leida nii kohalikku majutust, söögikohti, vaatamisväärsusi kui muud. Iseseisvale reisiplaneerijale ideaalne. 🙂
Tekkis kohe isu jälle kuskile kaugele minna, Aasia kutsub jätkuvalt!
Koh Tao. Foto: erakogu
Liisa: Millal plaanid joosta esimese täismaratoni?
Anonüümne: Kas sul on Tartus olemas sõpruskond ka väljaspool TYSKi treeninggruppi? Kas sa käid vahel sõpradega väljas?
Jah, on küll, mitte väga arvukas, kuid siiski. 🙂 Käime väljas küll, aga mitte väga tihti, vaesed tudengid siiski. 😀 Veedame ka muudmoodi koos aega kui ainult pidutsedes, ma ausalt öeldes väga ei armasta klubisid.
anonüümne:
1. Kas näed end tulevikus veel kuidagi lchf-ga seotud olevat? See muidugi, et oled teadlik rasvade kasulikkusest jne, aga muul moel?
Õppisin LCHFi praktiseerides palju toitude ja selle kohta, kuidas mu keha millelegi reageerib. Kindlasti on mul selleks ajaks hea kaalulangusplaan olemas, kui ma kunagilapse saan ja beebikilosid kaotama pean. 🙂 Sinna on aga veel palju aega.
2. Soovitusi TÜ majandusteaduskonnas edukas olemiseks 🙂 ? Tänud ette!
Tee kõvasti tööd, õpi palju, ära jäta asju viimasele minutile, kasuta kalendermärkmikku, omanda uus võõrkeel (nt mina õppisin 6 semestrit vene keelt), võta kõiki meeldivaid ja huvipakkuvaid vabaaineid, mida ülikool pakub, ürita kogu kursusega tuttavaks saada, vali rühmatöö kaaslasi VÄGA targalt, jäta endast kõigile hea mulje (ära hiline, ära vea kaastudengeid / õppejõude alt jne), hakka juba esimesel aastal mõtlema uurimistöö teema ja juhendaja peale, mõtle ka praktikakoha leidmise peale (võid teha praktika pärast 1. või 2. aastat), soovi korral osale turundusklubi töös, võta osa kõigist õppetöövälistest teaduskonna üritustest, kui on soovi välismaal õppida, siis kindlasti tee seda 🙂 , küsi õppejõududelt ja vanemate kursuste tudengitelt vajadusel abi (tavaliselt keegi ära ei ütle), ole aktiivne ja naudi Tartu tudengielu.
Maret: Hei, Küsimus tekkis joostes: kuidas peab jalalaba maanduma? Kand, varvas ees või kogu jalalaba? Kuigi seda oleks kerge lihtsalt googeldada ka, siiski paljud võib-olla ei mõtlegi selle peale. Sinupoolne seletus, kuidas seda õigesti teha, oleks paljudele kasulik (ka mulle) 🙂 Aitäh 😛
Ei tohi maanduda kannale ega ka varbaotstele. Maandu päkale, jalalaba keskosale. Seejärel käib kand väga kiirelt ja kergelt maa peal ära, pole mõtet joosta kand pidevalt õhus, sest siis sureb su säär mingi aja pärast lihtsalt ära. Siin on päris hea video, mis pildis ja aegluubis näitab asja selgelt kätte:
Miina: Milline on sinu salajane või mitte nii salajane suurim soov seoses spordiga? On see mingisuguse konkreetse võistluse läbimine, mingisuguse tulemuse saavutamine mingisugusel võistlusel, teatud kaalulanguse saavutamine või lihtsalt tervislike eluviiside säilitamine? Muidugi see võib olla hoopiski midagi muud 😉
Kindlasti tahan läbida täispika jooksumaratoni. Igasuguseid väiksemaid eesmärke on ka seoses eri distantside aegadega, aga need pole nii olulised. Suured eesmärgid on mul veel formuleerimata. Tean, et tahan jooksu ja triatloniga ennast ületada, aga a la tahan joosta maratoni alla 4 tunni / läbida ironmani distants triatlonil vms mul veel plaanis pole. Kindlasti on suur soov olla aktiivne elu lõpuni, teha sporti ka siis, kui mul on oma perekond ja ka isegi siis, kui on olemas juba lapselapsed. Äge oleks ka 60-aastaselt poolmaratone joosta. 🙂
anonymous:
Mis on su kolm lemmik eestimaist blogi, mille lugemisest sa kõige enam saad?
Peab hoolega kaaluma. Esimene on alati ilmselge: Tarkpea teeb trenni ehk Heidi blogi. Meil on omavaheline väga hea klapp olemas ka päriselus ja suudan tihti temaga samastuda. Heidi on tõesti ilus inimene nii seest kui ka väljast ja tõeline eeskuju noortele. Teine on vast Henry blogi, mis suudab mind naerma panna igal ajal. Henry on üldse tore inimene. 🙂 Kolmandale kohale mahuks veel mitu eestikeelset blogi, seega ei hakka üht eraldi välja tooma. Viska pilk peale linkide lehele.
Kas sul peab ka olema kõige parem varustus kõiges, mida sa teed?
Kindlasti ei pea mul olema parim varustus, mul ju polegi. 🙂 Ma lihtsalt ostan asju vastavalt vajadusele. Tükk aega jooksin ilma õigete jooksutossudeta, pikka aega polnud mul õigeid särke, pükse jne. Maanteeratta sain siis, kui otsustasin triatloniga rohkem tegeleda, ja pulsikella siis, kui vajadus seoses suurenenud treeningmahuga tõstatus. Ostan spordiriideid ja -varustust siis, kui tunnen vajadust, et mul on tõesti midagi vaja. Varustus on kallis ja ma pole miljonär, lihtsalt tervisesportlane.
Suur AITÄH kõigile küsijatele. Kui soovi on, võin tulevikus selliseid postitusi veel teha. Andke aga teada. 🙂
Nourish, Train & Flourish 