Täna hommikul jäin vaatama vanu pildialbumeid. Fotod lasteaiast, kooliajast, perereisid, sünnipäevad, kokkutulekud, tähtpäevad… Jäin mõtlema iseenda üle. Selle üle, kuidas ma olen jõudnud siia, kus ma olen praegu. Seekord ei räägi ma kaalust, spordist või tervisest.

Ma räägin oma ellusuhtumisest. Ma räägin tundest oma hinges. Ma räägin oma naeratusest.

Kui ma alles pisike blond maatüdruk olin, olin ma päris rõõmus ja õnnelik. Mul olid sõbrad, mängud, lemmikloomad, vend ja ma olin õnnelik pisike tüdruk. Ma isegi kirjutasin luuletusi ja laulsin enda väljamõeldud laule. 🙂 Lasteaias oli mul tore, lapsed olid sõbralikud, kõik olid omavahel sõbrad ja sel ajal meeldis mulle naerda ning teha asju omamoodi. Ma olin see, kes olin. Laps ei oskagi ju muudmoodi.

Alg- ja põhikool polnud minu jaoks hea aeg. OK, on lapsi, kellel on koolis palju raskem ja keerulisem olnud, aga mulgi polnud just kerge. Tulid kiusajad, tulid norijad, tulid need, kellele minus miski ette jäi. Eks mulle läks ikka südamesse, kui keegi mu kehakaalu kohta koledaid märkusi tegi või mind lihtsalt nõmedaks pidas. Tahtsin ka kuuluda “poppide” hulka ja et mul oleks palju sõpru. Ma olin vahepeal päris kurb ja ei naernud enam nii nagu vanasti.

Aga ma ei teinud “poppide” sõprade saamiseks midagi. Ma ei hakanud teistega koos nurgataga suitsu tõmbama. Ma ei hakanud mingitel pidudel käima ja jooma. Ma ei hakanud end poistele külge kleepima. Sest et see polnud mina!

Mina tahtsin hästi õppida, saada häid hindeid ja olla tubli. Ma ei tahtnud oma vanematele peavalu põhjustada. Ma teadsin juba põhikoolis pubekana, et ma tahan kunagi Tartu Ülikoolis õppida. Ma ei tahtnud juua ja suitsetada. Ma leidsin oma sõbrad, keda sellised asjad samuti ei huvitanud ja kellega ma hästi läbi sain. Ma ei hakanud ennast muutma, sest et ma ei tahtnud seda. Selle asemel, et ennast muuta ja kellelegi meele järele olla, üritasin ma hoopis leida sõpru, kellel olid sarnased huvid ja väärtused.

Gümnaasiumis oli olukord tunduvalt parem. Ilma saksa keele tundideta, kus puutusin kokku paralleelklassiga, ei oskaks ma hinnata oma klassikaaslaseid. Mäletan selgelt, kui paralleelklassivennad mind norisid sellega, et: “Margit õpib, sest ta tahab Tartu Ülikooli minna, hahahahaa.” F*ck yeah, et ma tahan! Mul oli selge siht silme ees alates 10. klassi keskpaigast ja ma töötasin selle nimel, et TÜ majandusse sisse saada. Meie klassis oli meeldiv õhkkond, õppimine oli au sees ja keegi polnud sellepärast nõme, et ta oma eesmärkide nimel töötas. Tegime koos matemaatikaülesandeid ja keegi polnud selletõttu imelik. Aitäh, KJJG 63. lennu reaal, et gümnaasiumiaastad mõnusaks muutsite. 🙂 Aitäh, loodusklass, tänu teile oskasin omasid veelgi enam hinnata.

Ülikooli aastatel olen leidnud lõpuks selle päris iseenda. Mulle meeldib, et Tartus on kõigil nii suva sellest, mis muusikat keegi kuulab, mis hobidega keegi tegeleb või mis kellelgi seljas on. Siin olen ma lõpuks suureks saanud ja omandanud lõpliku teadmise selle kohta, et mul on jumala ükskõik, mida suvalised inimesed kuskil minust mõtlevad. Mul. On. ÜKSKÕIK! Loeb ainult mulle lähedaste arvamus. Teistest on mul suva. 🙂

Lõpuks oskan ma jälle sama rõkkavalt naerda ja sama laialt naerata nagu pisikese blondi tüdrukuna. Mul on hinges rahu ja ma olen leidnud iseenda. Tore on olla suur inimene, tore on olla täiskasvanu. Pubekaiga on ikkagi jube aeg, seda ma teile ütlen. 😀 Põhikooliaegsest pessimistist on saanud mõõdukalt optimistlik realist. 

Kui Sul on raske, siis usu mind: kõik läheb paremaks. Every day might not be good but there’s something good in every day. Pea seda meeles. 🙂