#100blogipäeva 63/100 – mina ise

Täna hommikul jäin vaatama vanu pildialbumeid. Fotod lasteaiast, kooliajast, perereisid, sünnipäevad, kokkutulekud, tähtpäevad… Jäin mõtlema iseenda üle. Selle üle, kuidas ma olen jõudnud siia, kus ma olen praegu. Seekord ei räägi ma kaalust, spordist või tervisest.

Ma räägin oma ellusuhtumisest. Ma räägin tundest oma hinges. Ma räägin oma naeratusest.

Kui ma alles pisike blond maatüdruk olin, olin ma päris rõõmus ja õnnelik. Mul olid sõbrad, mängud, lemmikloomad, vend ja ma olin õnnelik pisike tüdruk. Ma isegi kirjutasin luuletusi ja laulsin enda väljamõeldud laule. 🙂 Lasteaias oli mul tore, lapsed olid sõbralikud, kõik olid omavahel sõbrad ja sel ajal meeldis mulle naerda ning teha asju omamoodi. Ma olin see, kes olin. Laps ei oskagi ju muudmoodi.

Alg- ja põhikool polnud minu jaoks hea aeg. OK, on lapsi, kellel on koolis palju raskem ja keerulisem olnud, aga mulgi polnud just kerge. Tulid kiusajad, tulid norijad, tulid need, kellele minus miski ette jäi. Eks mulle läks ikka südamesse, kui keegi mu kehakaalu kohta koledaid märkusi tegi või mind lihtsalt nõmedaks pidas. Tahtsin ka kuuluda “poppide” hulka ja et mul oleks palju sõpru. Ma olin vahepeal päris kurb ja ei naernud enam nii nagu vanasti.

Aga ma ei teinud “poppide” sõprade saamiseks midagi. Ma ei hakanud teistega koos nurgataga suitsu tõmbama. Ma ei hakanud mingitel pidudel käima ja jooma. Ma ei hakanud end poistele külge kleepima. Sest et see polnud mina!

Mina tahtsin hästi õppida, saada häid hindeid ja olla tubli. Ma ei tahtnud oma vanematele peavalu põhjustada. Ma teadsin juba põhikoolis pubekana, et ma tahan kunagi Tartu Ülikoolis õppida. Ma ei tahtnud juua ja suitsetada. Ma leidsin oma sõbrad, keda sellised asjad samuti ei huvitanud ja kellega ma hästi läbi sain. Ma ei hakanud ennast muutma, sest et ma ei tahtnud seda. Selle asemel, et ennast muuta ja kellelegi meele järele olla, üritasin ma hoopis leida sõpru, kellel olid sarnased huvid ja väärtused.

Itaalias pärast põhikooli lõppu. Naeratada ei oska. 2008.
Itaalias pärast põhikooli lõppu. Naeratada ei oska. 2008.

Gümnaasiumis oli olukord tunduvalt parem. Ilma saksa keele tundideta, kus puutusin kokku paralleelklassiga, ei oskaks ma hinnata oma klassikaaslaseid. Mäletan selgelt, kui paralleelklassivennad mind norisid sellega, et: “Margit õpib, sest ta tahab Tartu Ülikooli minna, hahahahaa.” F*ck yeah, et ma tahan! Mul oli selge siht silme ees alates 10. klassi keskpaigast ja ma töötasin selle nimel, et TÜ majandusse sisse saada. Meie klassis oli meeldiv õhkkond, õppimine oli au sees ja keegi polnud sellepärast nõme, et ta oma eesmärkide nimel töötas. Tegime koos matemaatikaülesandeid ja keegi polnud selletõttu imelik. Aitäh, KJJG 63. lennu reaal, et gümnaasiumiaastad mõnusaks muutsite. 🙂 Aitäh, loodusklass, tänu teile oskasin omasid veelgi enam hinnata.

Ülikooli aastatel olen leidnud lõpuks selle päris iseenda. Mulle meeldib, et Tartus on kõigil nii suva sellest, mis muusikat keegi kuulab, mis hobidega keegi tegeleb või mis kellelgi seljas on. Siin olen ma lõpuks suureks saanud ja omandanud lõpliku teadmise selle kohta, et mul on jumala ükskõik, mida suvalised inimesed kuskil minust mõtlevad. Mul. On. ÜKSKÕIK! Loeb ainult mulle lähedaste arvamus. Teistest on mul suva. 🙂

Kogu aeg tahan nii laialt naeratada. :)
Tahan elu lõpuni kogu aeg nii laialt naeratada. 🙂 2014.

Lõpuks oskan ma jälle sama rõkkavalt naerda ja sama laialt naerata nagu pisikese blondi tüdrukuna. Mul on hinges rahu ja ma olen leidnud iseenda. Tore on olla suur inimene, tore on olla täiskasvanu. Pubekaiga on ikkagi jube aeg, seda ma teile ütlen. 😀 Põhikooliaegsest pessimistist on saanud mõõdukalt optimistlik realist

Kui Sul on raske, siis usu mind: kõik läheb paremaks. Every day might not be good but there’s something good in every day. Pea seda meeles. 🙂

Advertisements

4 thoughts on “#100blogipäeva 63/100 – mina ise

  1. Väga armas postitus, Margit. 🙂 Just seda ma sinu puhul nii väga imetlengi, et oled igas situatsioonis sina ise. Ja sinu rõkkavast naerust tunnen siin Saksamaal juba puudust. 😀

  2. Ma ka vahel ikka taban end mõttelt, et nii hea, et enam pubekaeas ei ole ning koolis ei pea käima. Kuigi vastupidiselt sinule oli mul põhikoolis super klass, kus õppimine oli au sees ning, kellest suurem osa moodustab ka praegu minu parimate sõprade ringi, olen praeguses vanuses mingi sisemise rahulolu leidnud. Enam ei ole teiste inimeste arvamus nii oluline ning kuidagi hea on lihtsalt olla ise sellisena nagu olen.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.