Rubriik: #100blogipäeva

#100blogipäeva 93/100 – koju puhkama

Published on by Margit Partei2 kommentaari

1. septembril tulin Tartusse ära ja täna, 18. septembri õhtul saan lõpuks paariks päevaks koju puhkama. Ma olen nii väsinud, sest viimased peaaegu 3 nädalat olen olnud täielik orav rattas. Paari kooliasjaga pean homme ikkagi tegelema ja õppima-õppima-õppima, aga nädalavahetuse võtan täiesti vabalt ja rivitult. Olen koos perega, puhkan, magan nii kaua, kui tahan, teen natuke trenni, naudin kodu ja sügist.

allikas

Oeh, oleks ma juba seal! 🙂

#100blogipäeva 92/100 – mis on muutunud?

Published on by Margit Partei5 kommentaari

Jäin täna trennist koju kõndides mõtlema sellele, kui erinevalt ma oma praegusesse vasaku jalalaba vigastusse suhtun võrreldes maikuu vasaku jala sisekülje vigastusega. Praegu olen suutnud säilitada rahu ja kaine mõtlemise. Kevadel vajusin täiesti musta auku ja olin väga õnnetu oma jooksupausi üle. Muidugi tahaksin ma südames praegu joosta, aga ma saan aru, et paranemise suhtes see midagi head ei too. Niisiis käingi nüüd rattal väntamas, lähen ujuma, teen lihastrenni. Hoian oma baasi. Kevadel oli see jooksupaus minu jaoks nii dramaatiline ja suur pauk, aga nüüd võtan asja rahulikumalt. Ega see praegune vigastus pole vähem tõsine: samuti segab mu igapäevaelu ja liikumist.

Kevadel olid asjaolud veidi teistsugused: elu esimene poolmaraton ootas läbimist, koolipinge oli meeletu ja seega mõjus minu lemmiku hobi ära kadumine laastavalt. Praegu suudan asju võtta vabamalt, sest:

  • mul on juba kogemusi vigastuste ja paranemisega;
  • mu aasta suured trennieesmärgid (poolmaraton ja triatlon) on tegelikult juba täidetud;
  • tänu sellele, et pean poolmaratonist taastuma, suudan trennikoormust väiksemana hoida ja ei kipu praegu mahtusid tegema;
  • koolipinge ei ole veel nii laastav, kuigi on väga suur;
  • olen õppinud rattasõitu rohkem armastama (just tänu vigastustele);
  • ma sisendan endale, et kõik saab korda;
  • mul on jätkuvalt kõrval head nõuandjad ja suurepärane treener;
  • ma ise olen lihtsalt positiivsem.

Vot sellised on lood. Ma ei tohi lasta endal jälle mingisse musta auku langeda, sest ma ei tohi ajutiselt joosta, kuigi ma väga tahaks. Eks muremõtted natuke ikka tekivad, kuna järgmise poolmaratonini on jäänud 2,5 nädalat ja seda ära jätta ma küll ei taha. Aga hoiame positiivset meelt. 🙂 Olengi nädalakese rajalt maas, loodetavasti mitte kauem, teen teistsugust trenni, puhkan, taastun, keskendun teistele asjadele.

See vigastus ei ole veel elu lõpp.

Ma saan joosta veel terve oma elu. Vigastus ei näita seda, et ma olen nõrk. Mingid osad mu kehast on nõrgad. Mu vaim on tugev, sest ma ei murdu ja ei loobu jooksmisest. Ma olen võitleja. Ma armastan jooksmist. See on suur osa minust. Ma paranen ja liigun edasi uute eesmärkide poole, nagu olen ma seda alati teinud. Vead on selleks, et neist õppida ja edasi liikuda. 

 Vot nii! 🙂 (allikas)

(PS. SEB Tallinna Maratoni kokkuvõte tuleb niipea, kui a) kõik fotod inimeste nimedega ära seotakse või b) mul tekib aega 50000 pilti läbi lapata ja leida endast need paar-kolm pilti, mis Sportfotost välja osta ja siis postitusse lisada. Tekst ootab ainult piltide järele.)