(Täna oli plaanis postitada triatloni kokkuvõte, aga kuna ametlikke aegasid pole ikka veel avaldatud, siis läheb sellega veel veidike aega.)
Eile jooksurajale asudes tundsin end ikka üpris naljakalt, kuna ma nägin välja nagu juhtmepundar. Peale riiete ja jalanõude oli mul küljes veel:
- iPhone
- kõrvaklapid
- telefonihoidja käe ümber
- pulsikell
- pulsivöö
Lisaks sellele on veel sülearvutil väga oluline roll minu sporditegemiste juures. Lisaks sellele, et kõik minu treeningud saab kirja pandud iganädalasse trennitabelisse Excelis, kasutan ma veel RunKeeperi kodulehte, Sportlyzeri trennipäevikut, kirjutan iga päev oma treeningu kohta Workout Week postitusse kokkuvõtte ning varsti peaks lisanduma ka Garmin Connect keskkond. Igasuguse spordialase kirjanduse, teised spordiblogid, artiklid ja kõige muu taolise võime kõrvale jätta, kuna see on veel omakorda teema. Sport on muutunud kuidagi väga tehnoloogia- ja internetikeskseks. Võib vist ausalt öelda, et vahel kulub mul kõigi nende eelnevate asjadega tegelemiseks rohkem aega kui treeningule endale. See on lihtsalt hullumeelne!
Kõik, kes mingitki tehnoloogiat kasutavad, kas need väiksed ststenaariumid ei kõla tuttavana:
Jõuad jooksult koju. Enne, kui oled käinud WC-s, joonud vett või söönud trennijärgset snäkki, venitanud või käinud duši all, hakkad sa oma tehnoloogilist treeningu kohta statistikat pakkuvat vidinat interneti kaudu syncima, kilomeetriaegu, kaloreid jms uurima.
Vaata mõnda spordivõistlusel finišijoonel tehtud fotot. Kuskil 70% tõenäosusega on su pilk ja sõrmed suunatud pulsikellale või telefonile, et pulsikell või rakendus seisma panna.
Sa seisad vihase näoga enne jooksu pargis ja ootad, kuni rakendus või kell leiab üles oma satelliidid.
Kui oled jõusaalis, siis vaata, mida teeb kuskil pool siserattal väntavatest inimestest. Yup, you guessed it, vahivad ja näpivad oma telefone.
Trennieelsed, trenniaegsed ja trennijärgsed selfied. Tunnistan, olen ka ise süüdi. 😀
Telefoni või kella aku või patarei tühjaks saamine rikub tõsiselt su tuju. Või: oled selletõttu isegi trenni varem lõpetanud ja koju tagasi läinud.
Eriti ekstreemne juhtum: õnnetusse sattudes (näiteks joostes kukkudes) kontrollid esiteks üle, et su vidinad oleks korras ja vajutad “stop training”. Alles siis otsid, kas kuskil voolab ka verd. 😀 Piinlik tunnistada, aga seda on juhtunud ka minuga…
Ning kahjuks kipub olema nii, et mida professionaalsem sportlane, seda rohkem vidinaid kasutusse võetakse. Võimalik nimekiri omatavatest vidinatest:
- telefon
- MP3
- kõrvaklapid
- pulsikell
- pulsivöö
- sammupikkuse mõõtja
- kadentsi/pedaalipöörete mõõtja
- võimsusandur
- jne
Olen avastanud, et vahel on väga värskendav kas tehnoloogia üldse koju jätta või vidinaid näppida ainult trenni alguses ja lõpus nende sisse ja välja lülitamiseks. Kõige mõnusamad jooksu- ja rattatreeningud on mul olnud ilma muusikata, ilma RunKeeperi vaheteadeteta, koos sõbra või treeninggrupiga juttu ajades. Lähen rajale, lülitan telefoni (nüüd pulsikella) sisse, veedan mõnusalt sõbraga aega ning koju jõudes vajutan telefoni/kella kinni. Ei mingit muusikat, iga kilomeetri järel tempo jälgimist ning orienteeruva lõpuaja arvutamist. Jah, vahel on tehnoloogiata treenimine tõesti paras peavalu, näiteks intervalltrenni tehes, kuid siiski on vidinate hulga vähendamine või elimineerimine päris värskendav kogemus. Täna plaanin joosta ilma muusika ja kõrvaklappideta. 🙂
Kas sina kasutad elektroonilisi treeningvidinaid? Milliseid? Kas treenid vahel ka ilma nendeta?
Nourish, Train & Flourish 
