#100blogipäeva 27/100 – sport ja tehnoloogia

(Täna oli plaanis postitada triatloni kokkuvõte, aga kuna ametlikke aegasid pole ikka veel avaldatud, siis läheb sellega veel veidike aega.)


Eile jooksurajale asudes tundsin end ikka üpris naljakalt, kuna ma nägin välja nagu juhtmepundar. Peale riiete ja jalanõude oli mul küljes veel:

  • iPhone
  • kõrvaklapid
  • telefonihoidja käe ümber
  • pulsikell
  • pulsivöö

Lisaks sellele on veel sülearvutil väga oluline roll minu sporditegemiste juures. Lisaks sellele, et kõik minu treeningud saab kirja pandud iganädalasse trennitabelisse Excelis, kasutan ma veel RunKeeperi kodulehte, Sportlyzeri trennipäevikut, kirjutan iga päev oma treeningu kohta Workout Week postitusse kokkuvõtte ning varsti peaks lisanduma ka Garmin Connect keskkond. Igasuguse spordialase kirjanduse, teised spordiblogid, artiklid ja kõige muu taolise võime kõrvale jätta, kuna see on veel omakorda teema. Sport on muutunud kuidagi väga tehnoloogia- ja internetikeskseks. Võib vist ausalt öelda, et vahel kulub mul kõigi nende eelnevate asjadega tegelemiseks rohkem aega kui treeningule endale. See on lihtsalt hullumeelne!

Kõik, kes mingitki tehnoloogiat kasutavad, kas need väiksed ststenaariumid ei kõla tuttavana:

Jõuad jooksult koju. Enne, kui oled käinud WC-s, joonud vett või söönud trennijärgset snäkki, venitanud või käinud duši all, hakkad sa oma tehnoloogilist treeningu kohta statistikat pakkuvat vidinat interneti kaudu syncima, kilomeetriaegu, kaloreid jms uurima.

Vaata mõnda spordivõistlusel finišijoonel tehtud fotot. Kuskil 70% tõenäosusega on su pilk ja sõrmed suunatud pulsikellale või telefonile, et pulsikell või rakendus seisma panna.

Narva Energiajooksu poolmaratoni finišis RunKeeperit näppimas

Sa seisad vihase näoga enne jooksu pargis ja ootad, kuni rakendus või kell leiab üles oma satelliidid. 

Kui oled jõusaalis, siis vaata, mida teeb kuskil pool siserattal väntavatest inimestest. Yup, you guessed it, vahivad ja näpivad oma telefone.

Trennieelsed, trenniaegsed ja trennijärgsed selfied. Tunnistan, olen ka ise süüdi. 😀

Telefoni või kella aku või patarei tühjaks saamine rikub tõsiselt su tuju. Või: oled selletõttu isegi trenni varem lõpetanud ja koju tagasi läinud. 

Eriti ekstreemne juhtum: õnnetusse sattudes (näiteks joostes kukkudes) kontrollid esiteks üle, et su vidinad oleks korras ja vajutad “stop training”. Alles siis otsid, kas kuskil voolab ka verd. 😀 Piinlik tunnistada, aga seda on juhtunud ka minuga…

Ning kahjuks kipub olema nii, et mida professionaalsem sportlane, seda rohkem vidinaid kasutusse võetakse. Võimalik nimekiri omatavatest vidinatest:

  • telefon
  • MP3
  • kõrvaklapid
  • pulsikell
  • pulsivöö
  • sammupikkuse mõõtja
  • kadentsi/pedaalipöörete mõõtja
  • võimsusandur
  • jne
allikas
allikas

Olen avastanud, et vahel on väga värskendav kas tehnoloogia üldse koju jätta või vidinaid näppida ainult trenni alguses ja lõpus nende sisse ja välja lülitamiseks. Kõige mõnusamad jooksu- ja rattatreeningud on mul olnud ilma muusikata, ilma RunKeeperi vaheteadeteta, koos sõbra või treeninggrupiga juttu ajades. Lähen rajale, lülitan telefoni (nüüd pulsikella) sisse, veedan mõnusalt sõbraga aega ning koju jõudes vajutan telefoni/kella kinni. Ei mingit muusikat, iga kilomeetri järel tempo jälgimist ning orienteeruva lõpuaja arvutamist. Jah, vahel on tehnoloogiata treenimine tõesti paras peavalu, näiteks intervalltrenni tehes, kuid siiski on vidinate hulga vähendamine või elimineerimine päris värskendav kogemus. Täna plaanin joosta ilma muusika ja kõrvaklappideta. 🙂


Kas sina kasutad elektroonilisi treeningvidinaid? Milliseid? Kas treenid vahel ka ilma nendeta?

Advertisements

10 thoughts on “#100blogipäeva 27/100 – sport ja tehnoloogia

  1. Pigem ei nõustu sellega, et mida professionaalsem sportlane, seda rohkem tehnikat kaasas 🙂 Pigem on ikkagi harrastajad need, kes telefone, kõrvaklappe ja mis iganes sammu jms lugejaid rajale kaasa tassivad. Minu jaoks ongi trenn see koht, kus ma ei pea pidevalt telefoni valves olema, saan sellest puhata. No mitte ei mõista inimesi, kes telefone trenni kaasa tassivad (lisaks pulsikellale). Sul on nüüd hea võimalus hakata telefoni koju jätma, Margit! 😉 Pulsikellaga on trenn igal juhul mugavam. Muusikat ma ei kuula, kuna tahan teada, mis toimub minu ümber ja ühtlasi tahan igapäevaelu lärmist puhata (eks siin oleneb, kes mis tööd teeb jne). Ei tohi lasta ennast tehnikast sõltuvaks teha, vaid kasutada tehnikat kui tarka abimeest 🙂

    1. Jah, profid klappe ja telefone tõesti tassi. Aga igasuguseid nö arenenumaid vidinaid olen küll märganud, eriti ratturitel need pöörete lugejad jms.
      Telefon võib vahel asjalik olla, kui enam koduteed ei leia või koerte rünnakusse sattuda. Tuttavatele radadele seda ma enam aga tõesti kaasa ei võta, va kui tahan muusikat kuulata. Peaks vist pisikese MP3 ostma. 😀 Veelgi enam tehnikat, aga mulle meeldib siiski muusikaga jooksmine, eriti intervalle tehes…
      Viimase lausega olen igal juhul nõus. 🙂

  2. Ma olen mitu korda rattasõiduks või kepikõnniks valmistudes täpselt sama märganud – telefon ja selle hoidja, kell, pulsivöö, tihti ka päikeseprillid. Eriti suur on mul endomondo sõltuvus – täielik draama, kui aku tühjavõitu või sateliidid kadunud (suurelt selle pärast ootab mind ees telefoni väljavahetamine). Sügisel oli mul veel lisaks ka LED-pealamp küljes ja helkurvest ka seljas. No et ikka erinevaid vidinaid võimalikult palju oleks. Uuele rattale on mu elukaaslane ka juba spidomeetri ja ilgelt suure lambi külge kruttinud. Ja siis küsis, et kas ta mulle valveseadme ka tellib (no see, mis röögib, kui keegi ratast liigutada tahab). Kui koju jõuan, siis kipun kohe iPadiga endomondot imetlema 🙂

  3. Varem kuulasin jõusaalis treenides pidevalt muusikat ipodist, kuid mingi hetk hakkasid need juhtmed mind pigem hoopis häirima. Samuti ei võta tavaliselt telefoni saali kaasa, et keegi ei saaks mind trennis segada. Joostes on aga muusika kuulamine mulle väga oluline ning samuti meeldib pidevalt endomondost tagasisidet kuulata. Vahel üritan ka mõned jooksutiirud vaikuses ja ilma “jälgimiseta” teha, kuid telefoni kunagi koju ei jäta – see on nagu kindlustunne, et kui midagi peaks juhtuma või eksin rajal (google maps on mindki mitu korda rajale tagasi aidanud). Igapäevaselt kannan veel Garmin Vivofiti ehk tehnoloogia on ikka olulisel kohal treeningus. Üritan sellega siiski mitte liiale minna.

  4. Oh mina olin ka varem kõigis nendes pattudes süüdi. Eriti hästi iseloomustas mind tige nägu, kui telefon ei leidnud GPS signaali 😀 Praegu võtan vabalt.

    Õnneks mul igasuguseid vidinaid palju ei olegi, ainult telefon (koos sellega kõrvaklapid). Kasutan endomondo app´i ja muusika tuleb ka telefonist. Kuna endomondo heli on mahakeeratud, siis panengi app`i käima ja treeningu lõpus alles kinni. Vahepeal numbreid ei vaata, muidu hakkan liiga pingsalt nende järgi treenima.

    Tegelikult tahaksin GPS-ga pulsikella, aga hetkel pole võimalik sellist väljaminekut teha. Praegu pean veel jõuluvanale lootma 😛 😀

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s