#100blogipäeva 83/100 – spordigeenid?

Vabandan, et viimasel nädalal on postitused ilmunud peaaegu öösel, aga kahjuks elutempo dikteerib blogimise praegu selliseks. 

Mäletan väga selgelt, kui põhikooli ajal kehalise kasvatuse tunnis heitis õpetaja mulle ette, et tema küll aru ei saa, kuhu need minu spordigeenid jäänud on. Vihjas ta sellele, et omal ajal oli mu isa kõva spordimees, nimelt väravapallis tegid nad meeskonnaga tegusid. Muuseas võin aga mainida, et pikamaajooksu pole mu isa kunagi armastanud. Õpetaja, need geenid nüüd lõpuks löövad natuke välja. 😉

Täna muljetasime trennis pühapäeval toimunud jooksuvõistlustest. Kes jooksis Pühajärvel (niipea, kui pilte saan, tuleb postitus, ma luban!), kes Pärnus Kahe Silla jooksul, aga aktiivsed jooksjad olid meist sellel päeval paljud. Järsku hakkas aga tulema jälle neid muljeid, et “Kuidagi läks jah hästi”, “Lihtsalt juhtus nii, et tuli alla 50 minuti”, “Ega ma suvel ju trenni teinud peaaegu polegi” jnejnejne. Vot see pani minu pea jälle mõtlema: on siis tõesti olemas mingid spordigeenid? Või lihtsamalt öeldes mingisugused sünniga ära määratud eeldused, mis ühel on tugevad, teisel vähem ja kolmandal peaaegu puudulikud. Üks lihtsalt areneb ja suudab ka erilise treeningmahuta tulemusi teha, teine teeb normaalses koguses süsteemset trenni, aga seda 50 minutit 10 km jooksus lihtsalt kätte ei saa… 

allikas

allikas

Tegelikult on mul mitu võimalikku stsenaariumit oma teooria kohta. Lisaks teeme veel ühe asja selgeks: kirjutan oma vaatenurgast ega ürita siinkohal teadust teha. See on ju ainult minu blogi. 🙂 Hea tulemus = midagi, mida mina pean heaks ja sooviks ise saavutada. Tipud ja saavutussportlased jätaksin siinkohal oma jutus kõrvale, sest ma ei ole piisavalt kompetentne rääkima valdkonnast, mida ma ei tunne. 

1. Nad arvavad, et ei tee piisavalt trenni, aga tegelikult teevad.

Lugedes igasuguseid blogisid, Instagrame, foorumeid ja kommentaariume, arvasin ma tihti, et need “jooksen 10 km alla 50 minuti ilma treenimata”-inimesed lihtsalt arvavad, et nad ei tee piisavalt trenni. Võib-olla nende jaoks igahommikune väike sörk ei lähegi trenni alla kirja vms. Saate aru küll: mingil tasemel jooksja lihtsalt ise ei arva, et tema maht oleks midagi erilist, kuigi tegelikult lihtsalt on. Sealt ka head tulemused rahvasportlase kohta.

2. Mulle tundub, et nad ei tee piisavalt trenni, sest ma ise olen krooniline ülepingutaja.

Ülekoormuse ämbrisse olen astunud mitu korda ja olen kindel, et seda viga teen veel tulevikus ka. Võib-olla mulle tundub, et heade tulemuste tegijad treenivad vähe. Võib-olla on nende treeningmaht optimaalne: treeningute kvaliteet, kogus ja puhkeaeg (!) on ideaalilähedases tasakaalus; mina kui over-achiever näen seda aga vähese treeninguna, sest olen ise loll ja ei oska puhata?

3. Neil on lapsepõlveaegne kokkupuude spordiga.

Ma ei ole mingisugune eriline spetsialist, aga kuna ma vahel satun igasuguste artiklite ja nupukeste peale, siis sealt on mulle küll mulje jäänud, et mingisugune omandatud põhi lapseeas mõjutab tulemusi täiskasvanuna, isegi kui vahepeal sporti mitte harrastada. Näiteks oli ühes maratonist rääkivas filmis (nimi tõesti ei meenu hetkel) vaatluse all grupp harrastajaid, kes hakkasid treenima maratoniks. Mõnel oli noorusaegne kokkupuude spordiga, teistel mitte. Enne igasuguste trennide algust tehtud koormustest näitas juba ära, kui erinevad olid eri inimeste VO2max-id ehk maksimaalne hapnikutarbimine. Parima ja lausa suurepärase VO2max-iga oli suitsetajast mees, kes keskkoolis tegeles pesapalliga, kuid polnud nüüd aastaid end liigutanud. Seega lapseeas arendatud võimetel on ehk mingisugune tähtsus?

4. Neil on pärilikud eeldused ehk see nn spordigeen.

Kas sünniga on meil määratud mingisugused eeldused, kui heaks me spordis saame? Kas samasuguse kahe muude omaduste poolest identse inimese (vanus, sugu, kaal, pikkus, meditsiiniline ajalugu, eluvaldkond, elukoht maailmas, treeningmaht ja -plaan jnejnejne) tulemust nt jooksuvõistlusel mõjutab see, mis peitud tema geneetikas? Mina usun, et jah, mõjutab küll. Ka rahvaspordi tasemel, seal võib-olla vähem selges seoses, kuid siiski. Et tuua selge näide, hüppan kiirelt ekstreemsemasse näitesse. Mina usun, et igaühest ei saa absoluutset tippu. Jah, nad teevad selleks MEELETULT tööd, aga mingisugused eeldused peavad tippu jõudmiseks olemas olema. Kas need eeldused mõjutavad midagi ka rahvasportlase puhul?

5. Neil oli õnne.

See on teoreetiliselt võimalik stsenaarium, aga mina seda ei usu. Ma ei usu, et keegi peaks lihtsalt kogemata suutma joosta võistlusel häid tulemusi, ilma igasuguse põhjuseta.

Kokkuvõttes arvan mina, et tuleb osaliselt käiku see vana hea ülikooli 1. semestril kuuldud tõde “Sissejuhatus sotsiaalteadustesse” loengust: geenid on olulised, keskkond on oluline ja nad on omavahel suhtes 50/50. Selle suhtenäitaja üle võib muidugi vaielda, kas jooksuvõistluse tulemusest just 50% moodustab geneetika (ma arvan, et osatähtsus on väiksem) ja 50% eesmärgistatud süstemaatiline treening (ehk keskkond), aga üldine idee on väga lihtne: tulemust mõjutavad muude tegurite (!!!) seas nii geenid kui ka treening. Mina arvan, et treeningul on aga kindlasti teistest teguritest suurem osatähtsus ning rahvaspordi tasemel on geenid üsna marginaalse väärtusega. Jah, nad mängivad rolli. Võib-olla tulebki tulemus x minutit ja y sekundit z-kilomeetrisel rajal ühel geenide tõttu kergemalt kui teisel, aga seose põhjuslikkuses ma küll väga kindel ei oleks. Lisaks treeningule ja geenidele mängib veel tuhat muud tegurit, millest varem rääkisin: sugu, vanus, kaal, pikkus, haiguslugu, inimese organismi eripärad, meelestatus, ellusuhtumine jnejnejne.

Seega miks jooksis siis keegi, kes omasõnutsi tegi tulemuse kogemata, aja alla 50 minuti? Mina siin üldistada küll ei julge. Võib-olla oligi tal lihtsalt hea päev, võib-olla on tal head geenid, võib-olla teeb ta optimaalselt trenni, võib-olla oli oluline veel mingisugune muu faktor. 

Enamus meist, rahvasportlastest, teeb tegelikult trenni ju omaenda tervise ja heade emotsioonide nimel. Kas on üldse nii oluline, et mis oli tulemus sellel ja teisel võistlusel või kuidas su naabril läks? Olgu need spordigeenid siis olemas või mitte: nautigem sporti ja olgem terved. 🙂

#100blogipäeva 82/100 – Workout Week 1.–7.09.14

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud.

1.–7.09.2014

Esmaspäeval tundsin end pea terve päev kehvasti, aga otsustasin ikkagi õhtul trenni minna. Plaan oli teha rattal natuke soojendust ja siis otsustada, kas lähen edasi 1,5-tunnisesse BodyPumpi või ei. Kuna liigutamisega andis kõhuvalu just järele, läksin ikkagi pumpi ka.

Kuna oli 1. september, olid BP-treenerid, keda meil nüüd on TYSKis neli, riietunud temaatiliselt (lipsud-seelikud jms) ja ka osad treenijad olid ägedalt riides. Mina riietusin lihtsalt mustvalgesse. Trenn oli täielik killer! Soojendus, 2 kükilugu, rinnalugu, seljalugu, triits, biits, väljaasted, õlad, veel üks triits, veel ühed väljaasted, 2 kõhulugu ja venitus. Higi lahmas, vesi sai otsa (aitäh, Elari, et lõpus oma vett jagasid 🙂 ) ja keskmine pulss tuli tavalise 130 asemel suisa 151. Igas loos oli pulss kõrgem kui tavaliselt, maksimumi sain kätte seljaloo lõpus – 184 bpm – ja omajagu aega sai veedetud 4. tsoonis, aga isegi ka 5. tsoonis (175–196 bpm). Vägev, vägev, vägev. 🙂 Õlaloos tuli Maris minu juurde ja ütles, et vaatame siis, mis vormis olen. See siis tähendas, et teeme kolmekesi – mina, Maris, Elari – kätekõverdused päkkadel. Lisaks alustasime teistest tükk aega varem, seega 32 asemel 44 kätekat ja nendest tegin 36 päkkadel. WTF. Ainult vahepeal panin põlved maha ja lõpus suutsin jälle üles tõusta. OK, muidugi polnud need ilusad kõverdused, aga ma tõesti ju üritasin ja suutsin. Olin uhke. 🙂

Foto: Floriani erakogu

TYSKi BodyPumpi treenerid: Maris, Florian, Elari, Kristina.

Küll mul on ikka ägedad treenerid! 😉

Teisipäevane trenn oli kokkuvõttes üks suur viga, kuigi seda on endale raske tunnistada. Pärast esmaspäevast trenni hakkas mul enne magama minekut kõht jälle valutama, magasin kehvasti ja hommikul valutas kõht ikka veel. Kuna lõunaks andis kõht veidike järele, läksin kergelt sörkima. Hea: joostes kõht ei valutanud üldse. Halb: väga aeglane kiirus, väga kõrge pulss ja pidin mitu korda kõndima, et pulss allapoole tuua. Njah. Kui oled haige, siis istu kodus.

Kolmapäevasest üliheast intervallikast kirjutasin juba selles postituses. 3x1000m, 5:22, 5:36, 5:30. Rahul! Ja terveks sain ka sellel päeval. 🙂 

Neljapäev oli rest day ja käisin PowerYogas. Ivika juhendas meid väga palju, parandas tehnikat ja ma higistasin nagu saunas. 😀 Sai korralikult venitada ja kinnitust sellele, et mu painduvus on ümmargune null.

Reedel olid mul joogast ülaselg ja tallaalused päris korralikult valusad. Pärast pikka, pingelist ja väsitavat päeva sain lõpuks trenni minna. Jõudsiin natuke liiga vara kohale ja sain tavalise 30 minuti soojenduse asemel 40 minutit rattal vändata. Sellele järgnes BodyPump. Inimesi polnud liiga palju ja trenn kujunes kuidagi väga väga VÄGA heaks. Jalad tegin Marise soovitusel väiksema raskusega mõeldes pühapäevasele jooksule. See-eest tegin aga kükid sügavamad ja ei saaks öelda, et ma vähem pingutanud oleks. Seljalugu oli kuidagi eriti raske. Biitsepsis olen viimasel ajal teinud 2,5+2,5 kg kangil, kuna 3-nädalane pumpimispaus näitab end just käte tugevuses (loe: nõrkuses). Ühe seti andis aga Maris oma raskema kangi mulle ja pingutasin ka sellega ära. Enne õlalugu küsis Maris osalejatelt, kas teeme kätekõverdused päkkadel ja minult tuli kohe vastus, et muidugi teeme. 😀 Muidugi teeme! Õlaloos tegingi 16+8 kätekõverdust päkkadel. Esmaspäev oli eredalt meeles: kui siis suutsin 36 päkkadel teha, siis 24 pole probleem! Kuna oli pikem tund, tegime 2 kõhulugu ja pikema venituse. Eriti hea oli. Tulin rahus ja mõnusa emotsiooniga koju.

Laupäev oli trennivaba, see-eest olin terve päev asjalik, kõndisin palju ja olin rampväsinud.

Pühapäeval ehk täna käisime Marise, Kaire ja Mariaga 1. Pühajärve maratonil. Kui ma varsti internetist mõned pildid saan, siis kirjutan homme-ülehomme pikemate emotsioonidega postituse ka. Kokkuvõttes oli meil ikkagi väga mõnus pühapäev: tehniline, mägine ja raske 10,7 km jooksu, spaamõnude ja koos maistva söögi nautimine. Aja ja keskmise tempoga võin selle raske raja juures väga rahule jääda: 1:05:36, 6:08 min/km. 

Kokkuvõttes: 9 tundi 15 minutit (neto: 8 tundi)

1.–7.09.14

Oli väga korralik trenninädal: korralikku trenni sai tehtud tervelt 8 tundi ja nädalasse mahtus ära koguni 2 puhkepäeva. Tavalisest rohkem sai tehtud intensiivset trenni: 2. tsoonis ja 3. tsooni alumises osas tiksumise asemel oli asja ka kõrgematesse tsoonidesse. Trennid (v.a rullimine) jaotusid tsoonidesse nii:

  • Z1: 38%
  • Z2: 22%
  • Z3: 18%
  • Z4: 14%
  • Z5: 9%

Väga palju trenni 4. ja 5. tsoonis (ehk pulsiga üle 167 bpm). Näiteks pulsiga üle 175 löögi minutis treenisin tervelt 43 minutit, mis näitab nädala suurt intensiivsust. Kindlasti pole see tavapärane ja tihti selliseid nädalaid ette ei tule.

Järgmine ehk võistlusnädal saab olema igatpidi lihtne: 3 TÄIELIKKU puhkepäeva (iseenda jaoks kirjutasin suurte tähtedega, et ikka meeles püsiks), 3 väga kerget jooksutrenni + homme hommikul kell 7.15 Elari esimene ametlik BodyPump, kus lubasin kohal olla. Pumpi teen lihtsalt soojendusraskustega ja ei kavatse seal mingit moodi pingutada, kuna keha sai tänase treeningvõistlusega tõelise laksu kätte ja vajab nüüd puhkust, et olla järgmisel pühapäeval kell 11.30 SEB Tallinnal poolmaratoni stardis. Tänane treeningvõistlus andis tõeliselt power’it ja enesekindlust juurde, et järgmisel pühapäeval tegusid tegema hakata. 🙂

Bring. It. ON!