#100blogipäeva 83/100 – spordigeenid?

Vabandan, et viimasel nädalal on postitused ilmunud peaaegu öösel, aga kahjuks elutempo dikteerib blogimise praegu selliseks. 

Mäletan väga selgelt, kui põhikooli ajal kehalise kasvatuse tunnis heitis õpetaja mulle ette, et tema küll aru ei saa, kuhu need minu spordigeenid jäänud on. Vihjas ta sellele, et omal ajal oli mu isa kõva spordimees, nimelt väravapallis tegid nad meeskonnaga tegusid. Muuseas võin aga mainida, et pikamaajooksu pole mu isa kunagi armastanud. Õpetaja, need geenid nüüd lõpuks löövad natuke välja. 😉

Täna muljetasime trennis pühapäeval toimunud jooksuvõistlustest. Kes jooksis Pühajärvel (niipea, kui pilte saan, tuleb postitus, ma luban!), kes Pärnus Kahe Silla jooksul, aga aktiivsed jooksjad olid meist sellel päeval paljud. Järsku hakkas aga tulema jälle neid muljeid, et “Kuidagi läks jah hästi”, “Lihtsalt juhtus nii, et tuli alla 50 minuti”, “Ega ma suvel ju trenni teinud peaaegu polegi” jnejnejne. Vot see pani minu pea jälle mõtlema: on siis tõesti olemas mingid spordigeenid? Või lihtsamalt öeldes mingisugused sünniga ära määratud eeldused, mis ühel on tugevad, teisel vähem ja kolmandal peaaegu puudulikud. Üks lihtsalt areneb ja suudab ka erilise treeningmahuta tulemusi teha, teine teeb normaalses koguses süsteemset trenni, aga seda 50 minutit 10 km jooksus lihtsalt kätte ei saa… 

allikas

allikas

Tegelikult on mul mitu võimalikku stsenaariumit oma teooria kohta. Lisaks teeme veel ühe asja selgeks: kirjutan oma vaatenurgast ega ürita siinkohal teadust teha. See on ju ainult minu blogi. 🙂 Hea tulemus = midagi, mida mina pean heaks ja sooviks ise saavutada. Tipud ja saavutussportlased jätaksin siinkohal oma jutus kõrvale, sest ma ei ole piisavalt kompetentne rääkima valdkonnast, mida ma ei tunne. 

1. Nad arvavad, et ei tee piisavalt trenni, aga tegelikult teevad.

Lugedes igasuguseid blogisid, Instagrame, foorumeid ja kommentaariume, arvasin ma tihti, et need “jooksen 10 km alla 50 minuti ilma treenimata”-inimesed lihtsalt arvavad, et nad ei tee piisavalt trenni. Võib-olla nende jaoks igahommikune väike sörk ei lähegi trenni alla kirja vms. Saate aru küll: mingil tasemel jooksja lihtsalt ise ei arva, et tema maht oleks midagi erilist, kuigi tegelikult lihtsalt on. Sealt ka head tulemused rahvasportlase kohta.

2. Mulle tundub, et nad ei tee piisavalt trenni, sest ma ise olen krooniline ülepingutaja.

Ülekoormuse ämbrisse olen astunud mitu korda ja olen kindel, et seda viga teen veel tulevikus ka. Võib-olla mulle tundub, et heade tulemuste tegijad treenivad vähe. Võib-olla on nende treeningmaht optimaalne: treeningute kvaliteet, kogus ja puhkeaeg (!) on ideaalilähedases tasakaalus; mina kui over-achiever näen seda aga vähese treeninguna, sest olen ise loll ja ei oska puhata?

3. Neil on lapsepõlveaegne kokkupuude spordiga.

Ma ei ole mingisugune eriline spetsialist, aga kuna ma vahel satun igasuguste artiklite ja nupukeste peale, siis sealt on mulle küll mulje jäänud, et mingisugune omandatud põhi lapseeas mõjutab tulemusi täiskasvanuna, isegi kui vahepeal sporti mitte harrastada. Näiteks oli ühes maratonist rääkivas filmis (nimi tõesti ei meenu hetkel) vaatluse all grupp harrastajaid, kes hakkasid treenima maratoniks. Mõnel oli noorusaegne kokkupuude spordiga, teistel mitte. Enne igasuguste trennide algust tehtud koormustest näitas juba ära, kui erinevad olid eri inimeste VO2max-id ehk maksimaalne hapnikutarbimine. Parima ja lausa suurepärase VO2max-iga oli suitsetajast mees, kes keskkoolis tegeles pesapalliga, kuid polnud nüüd aastaid end liigutanud. Seega lapseeas arendatud võimetel on ehk mingisugune tähtsus?

4. Neil on pärilikud eeldused ehk see nn spordigeen.

Kas sünniga on meil määratud mingisugused eeldused, kui heaks me spordis saame? Kas samasuguse kahe muude omaduste poolest identse inimese (vanus, sugu, kaal, pikkus, meditsiiniline ajalugu, eluvaldkond, elukoht maailmas, treeningmaht ja -plaan jnejnejne) tulemust nt jooksuvõistlusel mõjutab see, mis peitud tema geneetikas? Mina usun, et jah, mõjutab küll. Ka rahvaspordi tasemel, seal võib-olla vähem selges seoses, kuid siiski. Et tuua selge näide, hüppan kiirelt ekstreemsemasse näitesse. Mina usun, et igaühest ei saa absoluutset tippu. Jah, nad teevad selleks MEELETULT tööd, aga mingisugused eeldused peavad tippu jõudmiseks olemas olema. Kas need eeldused mõjutavad midagi ka rahvasportlase puhul?

5. Neil oli õnne.

See on teoreetiliselt võimalik stsenaarium, aga mina seda ei usu. Ma ei usu, et keegi peaks lihtsalt kogemata suutma joosta võistlusel häid tulemusi, ilma igasuguse põhjuseta.

Kokkuvõttes arvan mina, et tuleb osaliselt käiku see vana hea ülikooli 1. semestril kuuldud tõde “Sissejuhatus sotsiaalteadustesse” loengust: geenid on olulised, keskkond on oluline ja nad on omavahel suhtes 50/50. Selle suhtenäitaja üle võib muidugi vaielda, kas jooksuvõistluse tulemusest just 50% moodustab geneetika (ma arvan, et osatähtsus on väiksem) ja 50% eesmärgistatud süstemaatiline treening (ehk keskkond), aga üldine idee on väga lihtne: tulemust mõjutavad muude tegurite (!!!) seas nii geenid kui ka treening. Mina arvan, et treeningul on aga kindlasti teistest teguritest suurem osatähtsus ning rahvaspordi tasemel on geenid üsna marginaalse väärtusega. Jah, nad mängivad rolli. Võib-olla tulebki tulemus x minutit ja y sekundit z-kilomeetrisel rajal ühel geenide tõttu kergemalt kui teisel, aga seose põhjuslikkuses ma küll väga kindel ei oleks. Lisaks treeningule ja geenidele mängib veel tuhat muud tegurit, millest varem rääkisin: sugu, vanus, kaal, pikkus, haiguslugu, inimese organismi eripärad, meelestatus, ellusuhtumine jnejnejne.

Seega miks jooksis siis keegi, kes omasõnutsi tegi tulemuse kogemata, aja alla 50 minuti? Mina siin üldistada küll ei julge. Võib-olla oligi tal lihtsalt hea päev, võib-olla on tal head geenid, võib-olla teeb ta optimaalselt trenni, võib-olla oli oluline veel mingisugune muu faktor. 

Enamus meist, rahvasportlastest, teeb tegelikult trenni ju omaenda tervise ja heade emotsioonide nimel. Kas on üldse nii oluline, et mis oli tulemus sellel ja teisel võistlusel või kuidas su naabril läks? Olgu need spordigeenid siis olemas või mitte: nautigem sporti ja olgem terved. 🙂

Advertisements

21 thoughts on “#100blogipäeva 83/100 – spordigeenid?

  1. Tõesti, väga hea postitus. 🙂 Ise arvan, et need nn spordigeenid on igaühel olemas. Lihtsalt mõnel on talenti pikamaajooksule, mõnel teisel jällegi jõutõstmises, kolmandal kaugushüpetes jne. Näiteks juba lihasmass (st millised lihaskiud inimese puhul domineerivad) on geneetiliselt suures osas paika pandud. Lihaseline 100 meetri jooksja lihtsalt ei saa kunagi nii häid tulemusi maratonijooksus kui lühike ja “õbluke” pikamaajooksja.

    Näiteks mina kaldun oma kehatüübi poolest pigem sinna jõualade poole. Mu keha reageerib jõutrennile lihtsalt palju paremini/kiiremini, kui vastupidavust treenides. See aga ei tähenda, et ma võiks ka jooksmist nautida ja (pool)maratonidel enda kohta häid tulemusi joosta. Selge on aga see, et mina lihtsalt niisama sinna “ilma trennita 10 km alla 50 min” gruppi ei kuulu. Ja see on täiesti OK. 🙂

    1. Just täpselt. Ah, nii kümnesse kommentaar! 🙂 Võtsid kõik selle, mis mul ütlemata jäi, superkenasti kokku.

  2. Kusjuures ületreenimine on ikka väga tõsine teema, mille kohta peaks rohkem lugema/kirjutama. Kui palju võib häid tulemusi jääda just seetõttu saavutamata. Aga samas- kui trenni teha meeldib ja eesmärk on nautida protsessi, mitte tulemusi, miks mitte. Peaasi, et vigastusi ei tuleks.

    Loen just raamatut Soome kultusjooksjast 60ndatel – Lasse Virenist. Milliste meeletute mahtudega tema treenis. Praegu on raamat poole peal ja kahjuks pole veel sküsimusele, kuidas toimus taastumine, vigastuste vältimine jms.

  3. Heia!

    On tõestatud, et sportlikes võimetes on oma osa pärilikkusel ja teadlased on välja töötanud testi, mille abil selgitatakse välja, kas inimesele sobivad pigem kestvus- või jõualad. Vaata lähemalt: http://www.kliinikum.ee/taastusravi/spo-teenused/187-geneetiline-analueues

    Usun, et Googel on Sind juba selleni juhatanud aga võibolla pakub ka kellelegi teisele huvi. Ise ei tea kahjuks kedagi, kes selle testi oleks omal nahal järgi proovinud.

    E.

  4. 3. Vo max on sünnipärane ja väga vähesel määral arendatav.

    Eks see asi ole tõesti segane ,kuid imho aladel kus tulemus sõltub eelkõige füüsilistest võimetest(jooks jmt) on geneetika osakaal otsustav.
    Vaata tillujooksude jt lasteürituste kulgemist – vahed 3-4 aastaste mudilaste tulemuste vahel on protsentuaalselt TOHUTUD ,mingist teadlikust treeningust või sportlikust elustiilist ei saa selles vanuses veel juttugi olla..
    Või-tulevane maratonijooksu tipp-mees jookseb oma elu esimese maratoni kohe ca 2:30-ga 17-18 aastaselt, ilma mingi teadliku treeningutta-ei ole meil õnne näha kuidas resultaat töö ja vaevaga aastast-aastasse hakkaks paranema 4:00..3.45..3.30.jne

  5. Lastejookse pole mótet ületähtsustada. Mõni on kiirema arenguga, mõni aeglasema. Kuid just tihti see kiire arenguga laps jõuab oma võimete laeni 18-19 aastasena ning teine alles 30 aastaselt ainult tema lagi on lõpuks kõrgem. Vaadake kui palju on meil juuniorite maailmameistreid. Täiskasvanuna on nad tihti arengus seisma jäänud. Samas palju Om võitjaid kes noorena olid täiesti keskmikud.

  6. Üks määrav asi siiski on. Kes lapsepõlves palju õues liikus, mitte nagu tänapäeval arvutis, neil oli aastatega kogunenud parem füüsis. Keegi ei teinud otsest teadliku treeningut….aga kullimängimine ja hoovijalgpall on sisuliselt lõigud. Puude otsa ronimine arendas jõudu ning kordinatsiooni jne.

    1. word!
      Aga seda usun minagi, et iga inimene on selles mõttes eirnevatele aladele loodud. Pole inimest, kes võiks olla spordikauge, lihtsalt ta pole teadlik oma “ala” võimetest veel 🙂

  7. Tegelikult inimene kes tegi noorena kõvasti sporti, aga jätab selle mingil põhjusel maha. Juba 3-4 kuuga langeb füüsiline tavainimese tasemele, kes pole kunagi sporti teinud. Küll aga säilib mõningane lihasmälu, mis tähendab et uuesti treenima hakates taastustub füüsis juba mõne nädalaga. Ma tegelesin 8-16 eluaastal jalgrattaspordiga ja jõudsin isegi Eesti noortemeistritiitlini. Aga siis 9 aastat ei teinud sporti. Olin 26.eluaastal sellises seisus, et kuidagi läbi raskuste sörkisin hing niidiga kaelas 5-6km…aga juba kahenädalase treeninguga läksin 10km võistlema ja jooksin 47.17….mis oli tõesti endalegi üllatus ja igati supertulemus.Praegu on see tavaline treeningjooksu tempo. Mul on looduse poolt määratud küllaltki ok vomax 71 ehk vastupidavus alad sobivad. Aga ma olen aeglane. Sprintides olin alati viimaseid v.a jalgrattasport. Seda seepärast, et seal sain oma vähest sprindikiirust kompenseerida konkurentidest raskema ülekandega lammutades.

    1. Jah, midagi taolist rõhutati ka minu viidatud filmis. Lihasmälu ja sünnipärane VO2max mingil määral ikkagi mängivad tulemuste saamisel rolli. Igal juhul on sul alati väga sisukad ja head kommentaarid, Lauri. Hindan neid väga. 🙂

      1. Arvan siiski, et geenid on ka rahvaspordis määravad. Küllalt on näiteid, kui sama treeningplaaniga harjutavad sama vanuseklassis ja samast soost isikud. Pole varasemat sportliku tausta ka. Aga võistlustel on tasemevahe minutites mõõdetav.
        Teisalt….kolmikud õed Liina,Leila ning Lily Luik….identne geneetiline baas, ühine lapsepõlv, treenivad koos ning sarnaste treeningplaanidega. Aga ka neil on kõigil koormustaluvus erinev.

        1. Nad on kõik natuke erinevad (huvid/iseloomud), kuid jooksuvõimetelt asuvad siiski ühes liigas, vahed isiklike rekordite vahel on marginaalsed(maratonis ca 11min).
          Ei tea nende pere-elu tagamaid aga koos treenimas näen enamasti ainult kahte tugevamat õekest, kolmas maadleb vigastustega ja paistab üldse väheke spordikaugem olevat.

    1. Vahe on suur seetõttu et nõrgim õde maadleb vigastustega ja pole omanud head võimalust oma tegelikku taset näidata-isiklik rekordki tuli nüüd Zürichi raskelt rajalt.

      Kui geenid ei aitaks oleksid vahed võib-olla tunnised.

      1. Ega ikka ei oleks tunnised vahed. Minu arvamus on, et kui käsile end võtta, siis iga noor inimene on suuteline sinna 3h algusesse või alla joosta. Minu arust kõik nad kolm on pidevalt vigastustega kimpus. Eks koormused ka neil juba sellised piiripealsed, kustmaalt paraku vigastused käivadki mööda inimesi.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s