Rubriik: Jalgrattasõit

Workout Week 14.–20.12.2015

Published on by Margit ParteiLisa kommentaar

14.–20.12.2015

Esmaspäev: JJV+BP. Jooksu asemel käisin rattaga sõitmas. Üpris igav oli. 😀 Jõuosas ikka kerelihased, päris väljakutsuv oli. Maris andis trenni kõrges palavikus ja Pumpi otseloomulikult sellel päeval ei juhendanud. Asendas Kristi. Paljud esmaspäevase õhtused käijad on ilmselt Marise fännid, sest BP-s oli lausa 12 vaba kohta. Seda ei juhtu esmaspäeva õhtuti mitte kunagi. Seekord oli aga ruumi liigutada. 🙂 Jalad tegin palju kergemalt, et põlve säästa. Vist sai valuvabalt hakkama küll. Tore.

Teisipäev: puhkus. Aasta viimane lihashooldus.

Kolmapäev: JJV. Võtsin julguse kokku ja jooksin. Põlv oli väsinud, aga mitte valus. Lihasosas olin ettevaatlik, väljaasted jätsin üleüldse ära. Trenni lõpus siiski korraks tundsin põlves valu, kuigi pärast enam mitte. Eks näis, mis temast saab.

Neljapäev: YogaFunC. Aasta viimane ja nii tore oli. Kuidagi nii hea meeleolu ja aura on seal tunnis alati, seekord veel eriti. Fitness magic.

Reede: BodyPump. Maris oli tagasi! 🙂 See tähendab, niivõrd-kuivõrd. Ta on ikka veel korralikult selle haigusega maha murtud. Võtame nüüd hetke ja soovime talle kõik head tervist, et ta juba varsti jälle tugev ja terve oleks. 🙂 Mina tundsin ka ennast kuidagi väsinu ja katkisena. Põlv oli kahtlane ja hoidsin end igas loos kõvasti tagasi, kus vähegi jalgu vaja läheb. Üldiselt pääsesin valuvabalt, aga murelikuks tegi see põlv ikka. Jube kahju, et nii hea kava, aga mina pean sajale muule asjale mõtlema ja ei saa seda kava nautida. Ohjah.

Nädalavahetus: puhkus. Tegelesin teiste asjadega. 🙂

Kokkuvõttes: 7 h (neto: 5 h 50 min)

14.-20.12.15

Jälle rahulikum nädal, jooksma jõudsin ainult ühe korra… See põlv võiks nüüd lõpuks täiesti terveks saada, oleks tore. 🙂 Järgmine nädal tuleb super rahulikult võtta, sest senini pole ma maha matnud mõtet, et lähen ikkagi Pekist Priiks saama. Kui põlv muidugi reedel veel kahtlane on, siis ilmselt peab asju mõistusega võtma ja sellest plaanist loobuma, aga hetkel ikka loodan veel. Kui tervet ei saa teha, siis katkestamine ja poole tegemine on ju ka alati võimalus. Eks näis.

Minu teekond maratonile

Published on by Margit Partei4 kommentaari

Mulle tundub, et kõik jooksvad spordiblogijad said Tallinna maratonilt tõelise motivatsioonilaksu. Kõik teevad järsku suuri plaane ja seavad ambitsioonikaid eesmärke: kes tahab järgmisena vallutada esimese pool- või täismaratoni, kes planeerib järgmisi (parema ajaga) maratone, kes sihib juba täiesti uut taset ehk ultramaratone. Kõik on kuidagi nii tuhinas ja elevil ning ägedaid unistusi ja eesmärke tuleb nagu Vändrast saelaudu. 

… ja siis tulen mina. 🙂 Ei saa öelda, et ma poleks mõelnud oma järgmise maratoni peale. Olen. Muidugi olen. Maraton polnud tegelikult nii meeletult raske, kui ma oodanud olin. Juba sama päeva õhtul hakkasin mõtlema, et tegelikult polnud ju üldsegi midagi hullu. Jah, kuskil 29.–32. km peal tundus, et jooksen lihtsalt peaga vastu seina, aga üldiselt… Jumala äge maraton oli ju?! 🙂

Kuskil minu sees elab üks väike mõte. Mis siis, kui kõiki neid jamasid ja valesid otsuseid sellel aastal olnud poleks? Millise aja ja emotsiooniga oleksin siis finišisse jõudnud? Kui oleksin end tundnud olevat sama heas lendavas vormis kui enne esimest poolmaratoni? Äkki oli neid jamasid vaja, et mitte liiga suuri eesmärke seada ja seda maratoni pingevabalt nautida? Mul on igasuguseid mõtteid ja mingi hääl kuskil sees ütleb, et minu esimene maraton ei jää kohe kindlasti mu viimaseks. Kunagi tuleb minna vigade parandust tegema. 😉

Aga ma ei mõtle veel sellele, millal see teine maraton tulla võiks. Äkki järgmisel aastal, aga äkki mitte. Ma ei tea. Mul on veel igasuguseid ägedaid plaane järgmiseks hooajaks. Mõned selle aasta tegemata jäänud eesmärgid ootavad täitmist ning kripeldavad hinges. Üks on kindel: ülitäpseid ajalisi eesmärke ma endale enam seadma küll ei hakka. Õnnelikuks need mind ei teinud. Areneda ja rekordeid püstitada loomulikult tahaks, aga iseend pole mõtet nende eesmärkidega hulluks ajada. Tahan olla lihtsalt rõõmus, äge ja mitmekülgne harrastussportlane. On ju piisavalt mõistlik eesmärk?

Aga selle asemel, et enne praeguse hooaja lõppu juba järgmisele mõelda, vaatan mina hoopis korraks tagasi. Siin on minu 20 nädalat maratonile (27. aprillist kuni 13. septembrini):

teekond maratonile

Minu teekond maratonile oli väga käänuline, auke ja teetõkkeid täis. Öelda, et kõik ei läinud nii, nagu ma tahtsin, on under-statement. Miski ei läinud nii, nagu ma plaanisin. 😀 Aga ma tegin selle maratoni ikkagi ära. Seda magusam see saavutus minu jaoks on. 🙂