Mulle tundub, et kõik jooksvad spordiblogijad said Tallinna maratonilt tõelise motivatsioonilaksu. Kõik teevad järsku suuri plaane ja seavad ambitsioonikaid eesmärke: kes tahab järgmisena vallutada esimese pool- või täismaratoni, kes planeerib järgmisi (parema ajaga) maratone, kes sihib juba täiesti uut taset ehk ultramaratone. Kõik on kuidagi nii tuhinas ja elevil ning ägedaid unistusi ja eesmärke tuleb nagu Vändrast saelaudu. 

… ja siis tulen mina. 🙂 Ei saa öelda, et ma poleks mõelnud oma järgmise maratoni peale. Olen. Muidugi olen. Maraton polnud tegelikult nii meeletult raske, kui ma oodanud olin. Juba sama päeva õhtul hakkasin mõtlema, et tegelikult polnud ju üldsegi midagi hullu. Jah, kuskil 29.–32. km peal tundus, et jooksen lihtsalt peaga vastu seina, aga üldiselt… Jumala äge maraton oli ju?! 🙂

Kuskil minu sees elab üks väike mõte. Mis siis, kui kõiki neid jamasid ja valesid otsuseid sellel aastal olnud poleks? Millise aja ja emotsiooniga oleksin siis finišisse jõudnud? Kui oleksin end tundnud olevat sama heas lendavas vormis kui enne esimest poolmaratoni? Äkki oli neid jamasid vaja, et mitte liiga suuri eesmärke seada ja seda maratoni pingevabalt nautida? Mul on igasuguseid mõtteid ja mingi hääl kuskil sees ütleb, et minu esimene maraton ei jää kohe kindlasti mu viimaseks. Kunagi tuleb minna vigade parandust tegema. 😉

Aga ma ei mõtle veel sellele, millal see teine maraton tulla võiks. Äkki järgmisel aastal, aga äkki mitte. Ma ei tea. Mul on veel igasuguseid ägedaid plaane järgmiseks hooajaks. Mõned selle aasta tegemata jäänud eesmärgid ootavad täitmist ning kripeldavad hinges. Üks on kindel: ülitäpseid ajalisi eesmärke ma endale enam seadma küll ei hakka. Õnnelikuks need mind ei teinud. Areneda ja rekordeid püstitada loomulikult tahaks, aga iseend pole mõtet nende eesmärkidega hulluks ajada. Tahan olla lihtsalt rõõmus, äge ja mitmekülgne harrastussportlane. On ju piisavalt mõistlik eesmärk?

Aga selle asemel, et enne praeguse hooaja lõppu juba järgmisele mõelda, vaatan mina hoopis korraks tagasi. Siin on minu 20 nädalat maratonile (27. aprillist kuni 13. septembrini):

Minu teekond maratonile oli väga käänuline, auke ja teetõkkeid täis. Öelda, et kõik ei läinud nii, nagu ma tahtsin, on under-statement. Miski ei läinud nii, nagu ma plaanisin. 😀 Aga ma tegin selle maratoni ikkagi ära. Seda magusam see saavutus minu jaoks on. 🙂