Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Võistlus oli värskelt seljataga, seega midagi erilist ette võtta ei saanud. Tegime Kaire ja Kerliga rahuliku jooksu ja üllatavalt tundsin ma end täitsa hästi. Lihased ei andnud tunda, enesetunne oli okei, pulss oli kena. (5,74 km, 7:16 min/km, 141 l/min) Seejärel rullisime veidike, kuniks kõik olid oma jooksudega lõpetanud ja tegime otsa kiire ÜKE. Kõht ja selg. Mul olid järgmine päev sellest 15 minutist kõhule kõik lihased täiesti valusad. (32 min, 92 l/min)

Teisipäev: BodyPump. Natukeseks viimane BodyPump enne pausi. Tegin mõlemad jalalood ilma lisaraskuseta, toimivad nad ikkagi väga hästi. Kõhulihast tundsin igal liigutusel, eriti plangus olles. Hea trenn, aga nüüd tuleb väike paus teha, et keha kõige muu taustal saaks rohkem puhata. (60 min, 122 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Trenn, kui sain justkui puuga pähe. Tundsin esimesest kilomeetrist, et ma olen väsinud ja seda peegeldas selgelt mu pulss. Raske on kirjeldada, aga 10 jooksuaastaga on mul tekkinud mingi sisetunne, mis üldiselt ei valeta. Tunne oli lihtsalt… off. Sörkisime pundiga Raadile (5,62 km, 7:08 min/km, 146 l/min), tegime jooksuharjutused ära. Seejärel oli plaanis 3x500m pikad lõigud maastikul ja mäkkejooksud. Tegin ühe lõigu (5:12 min/km), puhkasin. Mkm, ei ole üldse õige tunne. Tegin veel teise ka (4:54 min/km), aga poole lõigu pealt otsustasin, et jätan täna trenni pooleli ja jooksen koju ära. Ühel nädalal juba tegin selle vea, et pushisin end seal, kus oleks pidanud kergemalt võtma; teisel nädalal sama viga enam ei tee.

Treener soovitas kaheks päevaks kalender trennidest tühjaks lükata ja nädalavahetuse pikem jooks teha lühike, maksimaalselt 75 minutit. Kui ma veel midagi õppinud olen, siis seda, et kui Treener näeb ohumärke ja midagi soovitab, siis tasub kuulata. Lükkasin reedese jooksu cancelisse ja tühistasin plaanid pühapäeval rattaga pikemalt trippida.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: trennivaba. Käisin mõlemal päeval lihtsalt õhtuti jalutamas, et samme koguda ja liikuda. Keskmine pulss ca 100 mõlemal päeval.

Laupäev: pikk jooks. Sõitsin vanematekoju Ida-Virumaale ja tegin oma jooksu lapsepõlveradadel. Ei hakanud asja keeruliseks ajama, hakkasin lihtsalt Jõhvi suunas vaikselt minema, jooksin 37 ja pool minutit kuni Jõhvi Kontserdimajani, kuulasin podcasti ja tulin täpselt sama teed tagasi. Enesetunne oli täitsa normaalne, aga pulss ca 5 lööki kõrgem, kui oleksin tahtnud. Üldiselt ei saa väga vinguda. Vähemalt tunne oli okei? 🤷🏻‍♀️ (10,43 km, 7:14 min/km, 145 l/min)

Pühapäev: ratas. Ilmselt oleks olnud parem, kui täna poleks üldse suurt midagi teinud, aga ma nii väga tahtsin rattaga sõitma minna, eriti Idas olles. Nagu juba kirjutasin, siis pika mereäärse ringi mõtted matsin maha, aga otsustasin teha lühema ringi. Härra Jooksja tuli isa rattaga kaasa ja tegi mulle tuulistes kohtades tuulevarju. Oli omajagu lollakaid autojuhte, kes ohtlikult mööda sõitsid, aga muidu tore ring. (34,49 km, 22,8 km/h, 138 l/min)

Kokkuvõttes:

Selle nädala jooksudega tunnetasin üpris täpselt, et ma olen väsinud ja samamoodi ei saa edasi minna. Kuni Portugalist tagasitulekuni liikus mu vormikõver Excelis ilusti õiges suunas ja vorm läks ka tuntavalt pidevalt paremaks. Nüüd on peaaegu kolm nädalat vormikõver järjepidevalt vales suunas rühkinud ja nii pikk aeg näitab, et midagi tuleb ette võtta, niisama ma paremaks minema ei hakka. Loodan, et siit saab välja tulla ilma täielikult peatumata, lihtsalt natuke hoogu maha tõmmates.

Esimesena kärbin plaanist maha Pumpi, et lihased saaksid korraks rahu. Jooksude osas päris rahulikult siiski võtta ei saa, sest Järgmisel nädalal ootab mind ees Tartu Ülikooli Kevadjooks. Eks saab näha, kuidas sellega läheb, maksimumi andma kindlasti ei lähe. Ühe pikema rahuliku jooksu tahaks nädalavahetusel kirja saada, sest Maastikumaratoni poolik tuleb pidurdamatu hooga. Muu vaatab jooksvalt ja ülejärgmist nädalat praegu veel ette ei mõtle. Loodan, et varsti on jälle hea. Pigem varem kui hiljem. 🤷🏻‍♀️