See nädal tundus olevat lõpmatu pikk: esmaspäev oleks justkui terve igavik aega tagasi olnud. Pidevalt on miskit toimumas ja ka nädalavahetus oli nii tegemisi täis, et sellest kõigest oleks vaja hinge tõmmata. Millal see suvepuhkus olema pidigi? Tuleks vist ikka paar nädalat puhkust kuskile planeerida…

Esmaspäev: ratas. Esialgu oli mul plaan isegi sutsuke pikem ring teha, aga tundsin juba esimestest kilomeetritest ära, et mu jalad ei taha täna nii palju neid pedaale vändata. Reied eest olid tühjad ja jõuetud nagu oleks maratoni jooksnud. Eks see Ööjooksu 10 km pingutus istus tugevalt veel lihastes sees. Tegin jooksvalt oma rattaringi ümber. Mõtlesin Saadjärvel, et tulen Vedule jõudes otse mööda Jõhvi maanteed koju ära, aga ringi lõpuosas keha ärkas ja tegin ikka väikse jupikese veel juurde. Võib täitsa rahule jääda. 50 km, 23,8 km/h, 139 l/min

Teisipäev: BodyPump. Asendustreeneriga, kuid siiski väga tore Pump. Uus kava on selgemaks saanud ja tuleb öelda, et tõesti on mõnus kava. Mõnusalt tempokas ja hea muusikavalikuga. Rõõm iga kord. Tõstsin päris julgelt raskusi ja tundsin ennast hästi. Jalad olid jätkuvalt Ööjooksust veidi sodid, aga hakkas looma. 60 min, 141 l/min

Kolmapäev: BootCamp. Ma olin Pumpist veel suhteliselt lihasvalune, aga vedasin ennast ikka BootCampi kohale. Taaskord väga äge trenn, jõudu jagus ja täitsa tore oli. Raske, aga hea trenn. 61 min, 130 l/min

Neljapäev: ratas. Käisin päris ägedal 64-kilomeetrisel õhtusel rattaringil. Sõitsin Tartust mööda Jõhvi maanteed Maarja-Magdaleenasse, sealt läbi Elistvere, Saadjärve, Lähte, Vasula ja Kõrveküla Tartusse tagasi. Mulle väga meeldis see ring. 😍 Ilm oli lihtsalt super, enestunne oli nii võimas. 25–30 km/h oli täiesti normaalne sees hoida ja isegi tõusud sain enda kohta kenasti võetud. Ma vist pole elus ennast rattal nii hästi tundnud. Ilmselt siiani selle aasta parim rattasõit. 😍 64 km, 25,5 km/h, 147 l/min

Ostsin värvilised rattariided, et maanteel autodele nähtavam olla. Ehk on abiks?

Kardan, et taaskord veidi erinevat, natuke kõrgemat sadulaseadistust proovides oli mul küll korralik jõud ja power rattal jalas sees, kuid miskit oli siiski liig. Nimelt hakkasid mul öösel reied eest niimoodi kiskuma, et lausa valus oli. 🤯 Järgmisel päeval oli üle tüki aja puusas valuaisting sees ja isegi kõndida paha. Ei olnud üldse hea. Timmisin järgmiseks korraks sadula jälle natuke allapoole. Kui ma selle puusaga enam ratast ka sõita ei saa, siis mis?

Reede: trennivaba. Sõitsime itta minu vanemate juurde, seega kutsaga väikse õhtuse jalutusringi tegin ikka ja kiirelt mõned harjutused oma puusale. Kutsuge mind segaseks, aga kui õhtul jalutusringi ja harjutused tehtud sain, läks puus kohe paremaks. Valu kadus, pinge jäi. Ei saa enam üldse aru, mis seal toimub…

Laupäev: Narva Energiajooks. Jubedalt palav ja veniv viis kilomeetrit sodide jalgadega suremist. 180 kraadi erinev kogemus Ööjooksust. Kunagi pikemalt.

Pühapäev: ratas. Käisin täna muude toimetuste vahepeal kiirelt tunniajasel rattaringil. Jalad olid täiesti tühjad ja mingit jõudu seal sees polnud. Esireis ei teinud üldse koostööd, iga katse peale vähegi jõudu rakendada andis ta endast jonnakalt märku. See on vist see tunne, mille kohta võib öelda, et jalg läks ‘täis’. Päris palju veeresin ja puhkasin niisama ratta seljas. 25,3 km, 24,5 km/h, 141 l/min PuusaÜKEni täna lihtsalt kuidagi ei jõudnud, kuid homme tuleb jälle tubliks hakata.

Ratas aitas mõtteid veidi eemale sellest painavast ärevusest, mida täna hommikul oma haigele puusale, mitte jooksmisele ja kiirelt lähenevale maratonile – 17 nädalat on maratoni eel juba mitte väga pikk aeg – mõeldes tundsin. Olen siiani selle vigastusega päris edukalt hakkama saanud, aga täna oli mingi murdepunkt. Vahel ei ole võimalik objektiivselt mõelda ja iseendaga argumenteerida. Kui see ärevus tuleb, siis ta tuleb ja polegi midagi teha.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal tuleb sunniviisiliselt hoog maha võtta, sest sain enda tarkusehamba tõmbamise aja ettepoole nihutatud. Kolmapäeval jään ilma kolmandast tarkusehambast ja viimane jääb ootama oma aega sügisel. Mõnes mõttes on hea selle hambaga praegu ühele poole saada, kui niikuinii on vaja puusaga rohkem puhata. Teeb selle hambapuhkuse siis ajal, kui joosta ei saa. Põhiline, et paranemine läheks edukamalt kui viimasel korral. Seda valu enam korrata ei taha.

Ratta sõita on väga tore ja iga nädalaga muutun sadulas aina enesekindlamaks, aga tegelikult tahaksin ma ju ikka (tunduvalt) rohkem joosta kui kord nädalas võistluse raames. Lõppude lõpuks tahan ma alati varem või hiljem üle kõige joosta, kõik muu on alati number 2. Loodan väga, et saan pärast jaanipäeva ikka vaikselt jooksurajale tagasi, kuigi ausalt öeldes ei ole ma hetkel selle kõige osas just väga positiivselt meelestatud. Ehk homme on jälle parem päev… 🤞