Narva Energiajooks toimus ka sel korral oma tavapärases kastmes: ilm oli kuum, korraldus oli hea ja Narva oli äge.

Mina ja härra Jooksja läksime eelmisel päeval minu vanemate juurde itta ära. Mu jalad olid neljapäevasest rattatrennist täiesti kutupiilud ja isegi mu vigane puus valutas. Ei olnud just parim vibe enne võistlust. Sõime head toitu, veetsime koos aega, jalutasime koeraga ja tegin õhtul kiirelt paar harjutust jalgadele ja puusadele. Varakult tuttu, sest idas on alati parim uni.

Minu start oli laupäeval kell 11. Mõtlesime, et lähme nii, et oleme kuskil 50 minutit enne starti kohal, siis peaks jõudma mina enne starti kõik vajaliku tehtud ja pole härra Jooksjal liiga pikka tühja passimist enne poolmaratoni starti kell 12. Hommikul autosse istudes oli juba nii soe, et pikki riideid vaja polnud. Kohe oli selge, et tuleb väga palav päev.

Lõpuks mängis meie ajakava aga niimoodi välja, et kui auto Narvas pargitud saime, oli kell juba 10.25. Väga kiirelt hakkas väga kiire. Kui numbri külge sain, oli kell juba 10.40. Kiirelt sain Joaoru rannahoones Eesti Energia punktis ilma järjekorrata WCs käia (aitäh vabatahtlikele, kes lubasid mind sinna sisse!) ning 15 minutit enne starti läksin soojendust tegema. Täielik katastroof. Tavaliselt on 15 minutit enne kõik soojendavad liigutused juba tehtud. Reaalselt jooksin 500 meetrit, tegin tagasiteel paar põlve- ja sääretõstet ning see oli kõik. Trügisin oma stardikoridoris kärudest ja kepikõndijatest mööda jooksjate sekka. Paar minutit ootamist ja kõlas stardipauk 5 km distantsile.

Stardist minek oli üpris tihe. Tundsin peatselt, et puusas on korralik pinge sees. Päike praadis meid asfaldil korralikult ja tuult seal bastionimüüri taga tunda ei olnud. Pilved laiusid üle jõe teisel pool riigipiiri. Seekord oli sinnapoole vaatamine ikka hoopis teistmoodi. 100 meetrit eemal oli täiesti teine maailm. Maailm, mis ei saaks erinevam olla meie omast.

2 minutit (!) pärast starti vaatasin juba kella, et kaua veel. 😅 Tõsiselt palav oli, pulss oli esimestest meetritest tumepunane ja ainus mõte oli see, et mida kiiremini finišisse saab, seda vähem on vaja end siin pannil praadida. Midagi seal väga nautida ei jõudnud, tuli tegeleda ellujäämisega. Meenus 2017. aasta Narva Energiajooks, kui ilm oli identne selle korraga, aga minu vorm oli lihtsalt nii hea, et isegi nendes tingimustes jooksin pooliku esimest korda ametlikult alla 2 tunni ajaga 1:54:07. Olid ajad!

Raja esimene pool liikus vastupidises suunas mööda tavapärase pooliku raja lõpukilomeetreid. Oli päris hästi aru saada, kuidas rada muudkui vaikselt keris ülespoole. Väike tõus oli algusest peale ja selle ilmaga tundsid selle kohe ära nii süda kui ka jalad. Keegi tervitas mind ja soovis head jooksu. Kes ta oli, ei oska öelda. Veidi enne poolt maad ootas ees üks pikk ja korralik tõus. Pulss hüppas veel ülespoole ja tempo kadus täiesti. Kohe tõusu lõpus oli joogipunkt, kus tundus olevat korraga 100 inimest. Jooksin tagumise lauani ja alles siis sain aru, et seal on vaid spordijook. Seda endale jahutuseks pähe kallama ei hakanud. Suu kleepus niigi ja igatses vett, seega jäigi mul jook ja kastmisvesi punktist saamata. Väike motivatsioonilöök.

Sealt alates hakkasin meeter meetri haaval lõppu ootama. Jooksime pikal sirgel, mis samuti eelmistest kordadest tuttav, ja seejärel tegime väikse ringi ja pöörasime tagasi. Pilk kellale andis märku, et rada ei saa päris 5 kilomeetrit olla, vaid ilmselt venib pikemaks. Milleks seda väikest ringi vaja oli? 5 kilomeetrit oleks selletagi ilusti täis tulnud. Aga mis seal ikka: tuli joosta.

Seejärel saime pöörata alla tagasi bastionimüüri poole ja minna tagasi sealt, kust juba tulnud olime. Nägin trennikaaslasi poolmaratoniks sooja tegemas ja ütlesin neile väga dramaatiliselt, et tunnen neile juba ette kaasa. 😂 Meenusid need mitmed väga palavad ja rasked poolmaratonid, mille lõpukilomeeter seal lõpmatu tundub. Seekord oli distants neli korda lühem, ent ometigi oli tunne täpselt sama. Vähemalt kaasaelamine ja bänd raja ääres oli super nagu Narvas tavaks.

Viimased paarsada meetrit jooksis härra Jooksja minuga veidike kaasa ja ergutas mind. Ma olin kuskil nii omas mullis, et ei saanud midagi suurt aru. 5 kilomeetrit täitus minu kella järgi täpselt ajaga alla 30 minuti: 29:51. 2 minutit aeglasemalt kui Rakveres 10 km jooksu sees. See näitab, kui erinevad võivad kaks jooksu olla ja kui palju ilm kogu mängu mõjutab.

Minna oli veel aga jupike. Silla alt läbi joostes tundus seal varjus õhk vähemalt 10 kraadi jahedam kui asfaldil päikese käes. Sinna oleks võinud jäädagi. Finišisirgel polnud mitte midagi juurde panna. Jooksin üle joone, nägin Treenerit, Taurit ja Saalet ja andsin neile paari ropu sõnaga edasi oma emotsioonid.

Kilomeetriajad: 5:17, 5:51, 6:27, 6:28, 5:47.

Ikka väga hea tunne oli lõpuks finišis olla, mitte enam joosta, varju maha istuda ja kogu pudel jooki ühe sõõmuga alla kulistada. Sel hetkel oli mul isegi hea meel, et mu puus mul sel korral poolmaratoni joosta ei lubanud. Ma oleks seal kuumuses nende 2+ tunniga niimoodi surma saanud, et vähe pole.

Iga halb on millekski hea?

kokkuvõttes:

• Aeg: 31:49
• Distants: 5 km (minu kell: 5,28 km)
• Keskmine tempo: 6:22 min/km (minu kell: 5:59 min/km)
• Max.tempo: 4:47 min/km
• Keskmine pulss: 176 bpm
• Max.pulss: 182 bpm
• Koht: 272/644
• Koht naiste seas: 84/336
• Koht N vanusegrupis: 38/115
• Jooksu dünaamika:
  • Sammu tihedus: 170 spm
  • Sammu pikkus: 0,98 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,8 cm
  • Vasakul jalal 50,1% ja paremal jalal 49,9% ajast