See Rakvere Ööjooks oli üks eriskummaline kogemus. Läksin ainsa ootusega kuidagi finišisse jõuda, tegin aga sellise aja, mida poleks eales uskunud. 🙂 Kohe kõigest pikemalt.

Laupäevaks, 4. juuniks polnud ma oma vigastatud puusa tõttu 10 päeva sammugi jooksnud. Õigemini oli käimas juba kolmas (!) katsetus jooksupausiga puus terveks saada, sest eelmised kaks lõppesid mõlemal korral sellega, et esimesel jooksul olid postiivsed emotsioonid ja fanfaarid, teisel jooksul oli viu-viu vinguviiul ja valud puusas. 😕 Kui veidi kaugemale vaadata, olin ma Tartu Maastikumaratoni ja Rakvere Ööjooksu vahele jääva nelja nädalaga jooksmas käinud (tehke peas oma pakkumised!)… kaunid neli korda. See pauk puusale seal Otepää-Elva vahel oli ikka totaalne. Kes teab, kauaks see mind veel kummitama jääb.

Ööjooksule eelneva nädalaga tegin kolm korda jõutrenni, sh eelneval õhtul täisraskustega BodyPumpi, rohkelt koduseid spetsiifilisi harjutusi puusa eri osade tugevdamiseks, ja käisin kaks korda rattaga sõitmas, sh ühe korra pikemalt. Ühesõnaga ei hoidnud millegagi tagasi, sest mingit aja või rekordi plaani vigasena Rakveres olla ei saanud. Mul oli plaan end kuidagi finišisse vinnata, et medal saada. See oli enam-vähem kõik.

Laupäeval tegelesin õues küürutades kolm tundi kahe jalgratta hooldamisega. Ei tohi ikka lasta seisu selliseks, et ratast nii kaua küürima, pesema, loputama ja kuivatama peab. Seetõttu sõin liiga hilise lõunasöögi alles kell 16, käisin kiirelt pesus, lükkasin riided selga ja oligi aeg Treener ja Maria autole korjata ning Rakvere poole teele asuda. Ei mingit puhkamist ega lebotamist, et võistluseks valmis olla. Mul oli täiesti tavaline päev.

Rakveres ootas meid ees juba spordihoone ukseni numbrijärjekord, aga õnneks olime saabunud piisava varuga. Numbrid külge ja sai soojendusele minna. Päike säras taevas ja õhk oli väga soe. Juba 2 km soojendusjooksuga hakkas kergelt palav. Tegime koos Mariaga veel mõned jooksuharjutused, ma muudkui kuulasin oma puusa. Vaikus. Hea. Kella 20 paiku läksime stardialasse. Lugesin koos Treeneriga oma puusale sõnad peale, et finišisse tuleb jõuda. 😅

Kell 20.10 käib 10 km stardipauk ära, hakkame juba jooksma, kui järsku jäävad kõik seisma. Alles siis saime teada, et 10 km 2. stardigrupp lastakse rajale viis minutit pärast 1. gruppi. Milleks see vajalik või loogiline oli, ei suutnud me välja mõelda. 🤷🏻‍♀️ Olgu. Kell 20.15 sai meie jooks stardipaugu. Startisin üsna oma stardigrupi algusest, seega oli minek kiire. Hoidsin vägisi end nii palju tagasi, kui suutsin, et mitte massiga kaasa minna.

Esimene kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:19. “Kuidas?” ja “Mis asi see nüüd oli?” olid mu ainsad mõtted. Enesetunne oli aga väga normaalne, selline mõnusa pingutuse tunne, mitte veremaitse suus. Spontaanselt tekkis mõte, et mida kiiremini jooksen, seda vähem tuleb valu kannatada. 😅 Nimelt ma olin üpris kindel, et üle mõne kilomeetri see puus mul vastu ei pea ja hakkab valutama nii ehk naa. Naudin siis seniks seda jooksu, kuniks antakse. Küll pärast raja servas sörkida ja kõndida jõuab.

Rada tundus olevat 2019. aasta oma. Too aasta, kui kõik ülikiirel rajal oma isiklikke jooksid, aga mina põiepõletikuga pooliku läbisin (loll) ja seejärel kuskil põõsas oksendasin ning autos värisesin. Erinevus oli ka see, et juunikuus on vastupidiselt augustile kell 20 täiesti valge, seega midagi öist selles ööjooksus ei olnud. Mul olid päikeseprillid ees.

Esimese kilomeetri tempo ootuspäraselt mõnevõrra järgmiste kilomeetritega langes. Ootasin muudkui, et millal tempo alla 6:00 langeb ja millal mu puus valutama hakkab. Esialgu ei kohtunud veel kummagagi. Vahepeal oli tegemist poolmaratoni tempogruppidest möödumisega ja 5 km jooksjate ja kõndijate vahel laveerimisega. Kuna ma mingit aega ei jooksnud, ei lasknud ma sellel end häirida. Soovisin hoopis poolmaratoonaritele jõudu ja tundsin vaatamata ühtsetele särkidele isegi mõned tuttavad ära. Joogipunktides said vabatahtlikud kenasti joogi kätte ulatamisega hakkama ja sinna ei jäänud küll ühtegi sekundit maha, niivõrd kiirelt ja efektiivselt sain sealt tulema.

5 km täitus ajaga 27:51. Olin selle üle ikka väga meeldivalt üllatunud. 😍 Tundsin puusas mõningast pinget, kuid adrenaliin ja dopamiin ilmselt varjutasid hullema. Valutorkeid ei olnud ja see oli põhiline. Veidike hakkas üldine väss peale tulema, seega otsustasin oma peas nüüd joosta lihtsalt kilomeetri kaupa. Ootasin 6 km märki, siis 7 km oma ja nii kuni lõpuni. Minu viimase kuu jooksutrenne arvestades oleks ka imelik, kui 5 km peal kerget väsimust tundnud ei oleks.

Rajal meenusid nii mitmed Ööjooksud, kus varem joostud on. Kuumuses, äikesetormis, üksinda, Mariaga, kiirelt ja tunduvalt aeglasemalt. Alles kodus avastasin, et poolmaratoni olen Rakveres jooksnud neli korda ja 5 km ühe korra, kuid 10 km läbisin seal täiesti esmakordselt. Raja lõpp oli juba päris tuttav. 7. ja 9. km olid viimased tõusud ja kui sealt üles sai, oli ainult allamäge staadioni poole minek. Mu puus oli täiesti elujõuline ja jalad lausa lendasid all. Jooksu kiiruselt teine kilomeeter oli 10. kilomeeter tempoga 5:23. Staadionil võtsin veel viimase jõu kokku ja lendleval sammul tulin üle finišijoone.

Netoaeg: 56:01

Üllatasin nii ennast kui ka teisi, sest sellist tulemust poleks osanud küll mitte keegi enne jooksu ennustada. Maria tegi superhea aja ja härra Jooksja jooksis üleüldse isikliku rekordi. 😍 Saime rõõmsalt heas seltskonnas ja heas meeleolus kodu poole teele asuda. Mu puus oli valuvaba ja andis endast pinges olekuga märku vaid pühapäeva öösel ja hommikul. Täna, esmaspäeval tundub kõik jälle normis olevat.

Lõpp hea, kõik hea.

Kokkuvõttes:

• Aeg (neto): 56:01
• Distants: 10 km (minu kell: 9,97 km)
• Keskmine tempo: 5:36 min/km
• Keskmine pulss: 175 l/min
• Max pulss: 185 l/min
• Koht: 493/1351
• Koht naiste seas: 168/795
• Koht N vanusegrupis: 84/338
• Jooksu dünaamika:
  • Sammu tihedus: 173 spm
  • Sammu pikkus: 1,02 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
  • Vasakul jalal 51% ja paremal jalal 49% ajast