Ma ei hakka pikemalt heietama oma nutulaulu, kuidas mu sügishooaeg on luhta läinud üheskoos kõigi plaanidega, sest mu tervis on iseenda hale vari. Alustame hoopis sealt, et veel 3 päeva enne võistlust ei olnud mul aimugi, kas ma poolmaratoni läbima minna tohin. Reedel ma õnneks selle loa siiski sain. Pühapäeval oli äratus kell 5.05, teele asusime kell 6 ja 8.30 paiku olime juba Tallinnas.

Õnneks leidsin kiirelt üles ka oma TYSKi inimesed, keda ma tervelt 3 nädalat näinud polnud. Enamik neist läks maratoni jooksma, seega sain nad kenasti teele saata. Osad tublid neiud olid koos minuga poolmaratoni stardis. Ja kõigil läks nii hästi, et mul on tõesti südamest hea meel. 🙂 Hea meel on näha, kuidas heade inimeste suured unistused täide lähevad. Kellel veel ei läinud, siis püüdke ikka neid unistusi edasi, sest see on seda väärt.

Enne oma starti tegin isegi natuke sooja, kuna õues oli päris külm ja sutsuke tuuline pealekauba. Sörkisin kilomeetrikese mööda rada Vabaduse väljakult allapoole, tegin Vene kultuurikeskuse kõrval pargis paar jalavibutust ja sörkisin kilomeetrikese mäest üles. Juba soojendusel sain aru, et pulss elab mingit täiesti oma elu ja koostöö tegemisest on täna asi kaugel. Kuna stardi ajaks oli hommikusöögist juba peaaegu 5 tundi möödas, siis sõin ühe geeli ära, et kõht päris korisema ei hakkaks. Rajale võtsin kaks geeli kaasa. Sest tühi kott ei seisa püsti.

Pärast soojendust oli kehas korralikult soe sees. Kuna läksin rahulikult rada läbima, siis jätsin jalga pikad retuusid, aga #teamspirit’i mõttes panin ikka TYSKi maika selga. Vähemalt tiimitunne aitab edasi.

Stardikoridoris paiknesin tänu oma heale numbrile uhkelt B grupi eesotsas koos Linda, Briti ja Kadriga. Vähemalt sai enne starti omadega veel juttu ajada. Mul oli tuju väga hea, sest olin juba stardijoone taha jõudnud ja ilusa osalejamedali saamise võimalused seega juba 100% suuremad kui mõni päev tagasi. Finišeerumise tõenäosus muidugi veel kaugeltki 100% ei olnud.

Üritasin pärast stardipauku oma sörgitempos seal teistele mitte jalgu jääda, kuna stardist minemasaamine oli ikka totralt kitsas. Kogu raja proovisin mitte optimaalsele teele sattuda, et mitte kiirematel jalus olla. Esimest korda elus võtsin eesmärgiks rada maksimaalselt pikaks joosta. 😂

Täitsa müstiline ikka, kui hea tuju mul kogu aeg oli. Nagu noor kitseke pärast pikka talve kevadisel põllul. Enesetunne oli väga hea ja kerge, kuigi pulss istus oma 160 peal ja head enesetunnet miskitpidi ei peegeldanud. Otsustasin, et 160 on veel kuidagi aktsepteeritav, aga ainult seniks, kuni see hea enesetunne püsib. Joogipunktides kõndisin rahumeeli ja ei kiirustanud terakestki. Ainus eesmärk oli jälle mitte teistel jalus olla, kuigi kitsamates kohtades oli see päris suur väljakutse.

Kui hakkasime 6 km kandis Stroomi rannale lähenema, siis oli juba kaugelt näha, kui tihe see olukord seal edasi-tagasi-edasi lõikudel on. Täpselt sama jama, mis oli eelmisel aastal, ainult seekord pidid kiiremad maratoonarid aeglasemate poolmaratoonarite merest läbi murdma. Eelmine aasta oli vastupidi. Miks nii lihtsalt ennetatavat probleemi korda ei tehta, on mulle siiani täiesti arusaamatu. 🙄 Mitu korda jooksjad selle Tallinna maratonile andestavad?

Ma karjusin seal 3-kilomeetrisel lõigul vähemalt 10 korda, et rada vasakult vabaks tehtaks, aga minu hüüded läksid kurtidele kõrvadele. Eriti kõva häält tegin siis, kui keegi tuttav või sõber möödus. Sest mul oli lihtsalt nii kahju nendest maratoonaritest, kes elu eest püüdsid rekordeid ja pidid aega ning jõudu kulutama trügimisele, rääkimata täiesti ebaoptimaalsest rajatrajektoorist.

Täpselt minu ees läks Stroomi rajaosale 3 tunni punt. Nende ees oli seal tihedal alal ligikaudu 2000 tunduvalt aeglasemat jooksjat. Ja see rada on nagu väga kitsas selle massi jaoks. Esimesed, kes ei pidanud kõige kitsamas kohas “möödasõite” tegema, olid vist alles 4 tunni jooksjad. Kes maratoni jooksid, võite vabalt seda kõike siin kommenteerida. Ja kas keegi 4 tunni grupis rääkis minust? Kui nii oli, siis andke teada, kas teid kuuldi õigesti. 😀

Järgmine lõik seal kalmistupargis ei olnud palju parem, sest ikka pidid vaesed maratonijooksjad trügima. Kurb, kurb, kurb. Kui viimaks sealt minema saime, sai ka minu hääl natuke puhata.

13. km joogipunkti järel otsustasin natuke rohkem pulssi maha võtta ja kõndisin umbes pool kilomeetrit. Seal oli viimaks selleks ka ruumi, sest kitsastes kohtades polnud mul südant oma jalutamisega teisi segada. Kauaks muidugi kõndima jääda ei suutnud, sest kuidas sa seal kõnnid, kui kõik jooksevad ja melu on ümberringi.

Kulgesin vaikselt oma tempos, tervitasin tuttavaid, keda näha õnnestus, ja viimaks möödus minust ka 2:15 pooliku grupp. Aeg läks üldiselt ruttu ja tüütuks see distants muutuda ei jõudnudki.

3 km enne lõppu korjasin üles ühes sakslase, kes oli kõndima jäänud. Ütlesin talle, et vaid 3 km on jäänud, sellest omajagu kergelt allamäge ja joostes jõuame rutem kohale. Tema tuligi minuga kaasa ja saime veel natuke juttu rääkida. Minu lugu luhtunud treeningutest Berliini maratonile minemisest vist tõi talle teadmise, et tal on tegelikult kõik veel päris hästi. 😅

Kilomeetrikese veetsin koos temaga ja siis kohtusin juba Kristeliga, kellega jooksime koos praktiliselt finišini. Arutasime tulevikuplaane ja olime niisama lahedad. Vahepeal nägime veel Olarit ja Jooksja-härrat, kes olid päris imestunud, kui heas tujus ma seal peaaegu viimasel tõusul neile vastu tulin. Paarsada meetrit enne finišit lubasin endale paar särtsakamat sammu ja nii ma kohal olingi.

• 

• 

Esimese asjana tõin endale soojad riided ja siis hakkasin oma inimesi otsima. Poolmaratoonarid olid kõik loomulikult enne mind kohal: Kadri, Linda, Brit, Careelika. Maratoonaritest leidsin esimesena Marise, kes oli teinud nii võimsa isikliku rekordi, et mul tahtis pisar silma tulla, kui seda aega kuulsin. 🙂 Riburada pidi saabusid ka kõik teised meie tublid maratoonarid – Tauri, Siiri, Aveliis, Maria, Liis, Kaire, Liili  –, kes sai kõik aplausiga vastu võetud. Vihm meid ei heidutanud ja kui kõik kohal olid, tegime veel tiimipildid ära.

Niimoodi mööduski minu Tallinna poolmaraton, kus sai esialgselt plaanitust lausa 32 minutit kauem veedetud. Jooks täie raha eest.

Kokkuvõttes:

• Aeg: 2:16:40 (neto)
• Distants: 21,1 km (minu kell: 21,27 km)
• Keskmine tempo: 6:26 min/km
• Max tempo: 4:35 min/km
• Keskmine pulss: 162 bpm
• Max pulss: 183 bpm (😳 finiš)
• Koht: 2652/3390
• Koht naiste seas: 932/1446 
• Koht N vanusegrupis: 556/825
• Jooksu dünaamika:
  • Keskmine sammu tihedus: 170 spm
  • Keskmine sammu pikkus: 0,91 m
  • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,0 cm
  • Keskmine puuteaeg maaga: 278 ms
  • Vasakul jalal olin 49,5% ajast ja paremal 50,5%