Alustame siis selle postitusega jälle nullist peale, kuna nõme uuenenud WordPress kaotas mu salvestatud postituse teksti, mille kallal mitu tundi tööd olin teinud, lihtsalt ära. 😦 Las ma ütlen teile: ma olin (olen) sellest ikka tõsiselt välja vihastatud. Aga nüüd siis veelkord sellest, kuidas püstitatud eesmärkide täitmine sel aastal läks.

1. SÄÄSTA VÄHEMALT 50% PALGALISEST SISSETULEKUST

Enam-vähem. Ma ei uskunud, et just selle eesmärgiga ma natuke… well, feilin, aga nii läks. Päris 50 protsendini mu säästmise määr ei ulatunud, aga üpris lähedale – 42%-ni– õnnestus mul siiski jõuda. Pole paha, aga natuke jäi siiski puudu. Tahaks öelda, et proovin uuest aastast paremini, aga reaalsus on selline, et seoses päris oma kodus elamisega minu igakuised kulud lihtsalt kasvasidki igasuguste kindlustuste ja endisest üürist suurema pangalaenu tõttu. Mingitest kulutustest (näiteks trennis käimine) ma loobuda ei kavatse, sest midagi peab ju elus ka enda jaoks rõõmu valmistama. Muus osas olen ma ikka sama kooner nagu varem. 😀

2. TUUA UNISTUS OMA KODUST REAALSUSELE LÄHEMALE

Tehtud! Vist. Enam-vähem. Sel hetkel, kui seda eesmärki kirja panin, mõlkus mõttes ju hoopis midagi muud: ennast salgav raha säästmine, et 2018. aastal krunt osta, pangalaen saada ja maja ehitama asuda. Läks aga kõigi eri asjaolude kokkulangemisel nii, et maja unistusele tõmmati pangas kriips peale ja 2017. aasta esimene pool lõppes juba ühe kinnisvaratehinguga. 3-toalise korteriga Tartu kesklinnas, mis vajab tõelist digimuutumist.

Oleme poolel (?) teel: koduomanikud küll oleme, aga koduks on seda kohta veel väga raske nimetada. Siia tuleb matta veel väga palju aega, raha, vaeva, närvikulu ning ennast teades ka pisaraid, meeleheidet ja masendumist. Seda vägevat, ülevoolavat ja eufoorilist tunnet, et olen koduomanik, pole veel tekkinud, sest iga päev näen enda ümber ainult palju kohustusi ja takistusi. Aeg näitab, kas pärast neid katsumusi see eufooriline tunne üldse tekibki: kas tulemus kaalub üle kõik need pingutused ja loobumised – mõnusamast elustiilist, reisimisest ja eelkõige ajast koos teineteisega – mida selle kodu nimel pidevalt tegema peame.

3. VIIA MARGIT PARTEI FOTOGRAAFIA KASUMISSE

Tehtud! Vot selle üle võib olla tõsiselt rõõmus. Eesmärke kirja pannes ütlesin ju, et tõenäoliselt on see eesmärk liiga ambitsioonikas ega täitu selle aasta jooksul, sest esilagsed investeeringud, mida nüüd tasa teenima pidin, olid üpris suured. Ma ei tee ju fotograafitööd täiskohaga, vaid oma põhitöö ja saja muu kohustuse kõrvalt ning panustan sinna häbiväärselt vähe aega. Vaatamata korralikele kulutustele, mis järgmist aastat ja uusi ideid silmas pidades detsembrikuus ära tegin, näitavad numbrid siiski pisikest kasumit. Tõsi: endale palka ma sel aastal maksnud ei ole. Aga seda ma ka ei plaaninud. Seega on kõik tegelikult väga hästi. 🙂 2018. aastal on mul plaanis ka üks-kaks palju nõutud teenust oma fotoärile lisada, seega hoidke silmad-kõrvad lahti. 😉

4. LANGETADA KAALU [ET SAADA PAREMASSE JOOKSUVORMI]

Tehtud! Aasta esimese poolega sai peaaegu 10 kg liigset kehakaalu seljast maha raputatud ja täpselt nagu ma eeldasin, hakkasid seejärel ka isiklikud rekordid murduma. Tõsi: praegu olen küll ca 4–5 kg raskem kui oma madalaimas kaalus olles, aga oma aasta teise poole stressitaset ja kohustuste hulka vaadates ma isegi ei imesta selle üle. Stress paneb lõualuud liiga hästi liikuma. Samas oleks ebareaalne aastaringselt maratonikaalus olla, seega kurvastada pole mõtet. Lubasin endale, et täpselt nagu sel aastal, võtan ka järgmisel end uuesti uue hooga käsile: hakkan eeskujulikult MyFitnessPali kasutama ja vaatan kriitiliselt üle oma portsjonite suurused. Küll see kaal siis jooksuhooajaks jälle õigesse kaalukategooriasse liigub. 😉

5. RAHULOLU (ST HEAD EMOTSIOONI) PAKKUVAD JOOKSUVÕISTLUSED

Tehtud! Ma vist ei pettunud sellel hooajal üheski võistluses. Tõsi: muidugi oli ka väga raskeid võistluseid, nagu kuumuses joostud Suvejooks, aga üldjoontes oli tegu minu elu säravaima jooksuaastaga. Pole vist enam mõtet seda papagoina korrutada, et ületasin oma ootusi ja unistusi vähemalt kümnekordselt. Uuendasin ära kõik isiklikud rekordid (ja mitte sekundite, vaid minutite ja isegi tundidega!):

• 5 km: 23:55 (Tartu Novembrijooks 2017)
• 7 km: 35:51 (Tartu Parkmetsa jooks 2017)
• 10 km: 49:11 (Rapla Selveri Suurjooks 2017)
• poolmaraton: 1:47:53 (Tartu Linnamaraton 2017)
• maraton: 3:58:51 (SEB Tallinna Maraton 2017)

Kirjutasin aasta tagasi, et ei sea endale ühtegi ajalist eesmärki, kuid sooviksin vähemalt üht isiklikku rekordid parandada ning kõige enam soovisin, et see oleks poolmaratoni rekord. Pooliku rekord vähenes sel aastal 18 minutit ja 1 sekund. Maratonis õnnestus maha lihvida lausa 69 ja pool minutit. 10 kilomeetris üle 3 ja poole minuti. 7 km-s ja 5 km-s 2 ja pool minutit. Ja seda kõike naeratus näol. 🙂

6. OMA TERVISE EEST HOOLITSEMINE

Tehtud! Ma ise arvan, et olin sel aastal täitsa tubli: vahetasin ära oma perearsti, käisin günekoloogi, silmaarsti, hambaarsti ja kõrva-nina-kurguarsti vastuvõtul, sain 2018. aasta septembriks aja mandliopile, käisin koormustestil (aitäh, sõbrad, selle hea sünnipäevakingi eest!), lasin teha vereanalüüsid. Jäin vahel tervise tõttu trennist ja töölt eemale. Proovisin igati oma keha eest hoolt kanda ja mitte tema vastu liiga karm olla. Järgmisel aastal peaks sama ka oma vaimse tervisega ette võtma, et mitte 26-aastaselt täiesti läbi põleda.

Kokkuvõttes: oli üks edukas aasta. Eesmärgid said peaaegu sajaprotsendiliselt täidetud. Mida kuu edasi, seda raskemaks see eluke läks, aga ilmselt ei peagi ühel peaaegu 26-aastasel lihtne elu olema. Kui sa kuldlusikas suus sündinud ei ole (kuigi võiks öelda, et mul on niigi väga lihtne lapsepõlv olnud – seda, et mu perekond andis kõik, et saaksin end äraelamise pärast liigselt muretsemata kõrgelt harida, ei unusta ma mitte kunagi), siis tulebki kõige eest võidelda, kõvasti tööd rabada ja kohati end ribadeks kiskuda, et tulevikus oleks lootust ilusamale elule. See võitlemine on praeguses eluetapis ilmselt loomulik, mis sest, et tahab mind kohati vaimuhaiglasse saata. 😀 Muidugi ei tohi seejuures unustada ka praegust hetke nautimast, aga mina usun siiski, et vahel tuleb täna midagi natuke loovutada, et homne päev ilusam tuleks. Kas mul ka õigus on: seda näitab elu ise.