#100blogipäeva 35/100 – olematu liikluskultuur

Miks meeldib mulle käia jalgrattaga sõitmas Saka-Ontika-Toila üpris vähekoormatud teel? Peale selle, et pankrannikult avanevad imelised vaated rannikule ja merele, puuduvad seal teel olematu liikluskultuuriga isikud. Ma saan täies südamerahus lihtsalt sõita ning arvestama pean vaid üksikute autodega, kes minust aeg-ajalt mööduvad. OK, arvestama pean ka mõningate metsikute loomadega, näiteks vahel on üle tee jooksnud jänes. Aga siiski: ei mingeid teel töllerdavaid inimesi.

Kui ma kasutan rattasõiduks kohalikke kergliiklusteid, siis jõuan ma tavaliselt vähemalt üks kord kulmu kortsutada või vihastada. Ausalt öeldes puudub liikluskultuur nii jalakäijatel, kes mõlemad teepooled enda grupi alla võtavad, koeraomanikel, kes ei hoia oma lemmikut rihma otsas, teistel ratturitel, kes kahekesi või kolmekesi kõrvuti sõidavad ja kedagi mööda ei lase, kui ka rulluisutajatel, kes sõidavad keset teed ja vehivad niimoodi käte ja jalgadega, et jällegi on võimatu neist mööduda. Enamasti olen ma juba kogu selle jamaga harjunud ja ei viitsi isegi vihastada, aga kulm kortsu küll. Kui nii edasi läheb, on mu laup varsti kortse täis. 😀 

Eraldi teema on veel inimesed linnas. Kui kergliiklusteel eiravad umbes pooled liikujad igasugust liiklusloogikat, siis lihtsalt linna jalgratta- ja autoteedel on olukord täiesti eraldi jubedal tasemel. Jõhvis on väga kena uus tee, kus jalakäijate pool on jalgratturitest eraldatud väikse muru- ja peenraribaga. See aga ei tähenda, et seal rahus sõita saaks. Alati satub rattarajale mõni jalakäija, kes ei reageeri ka kõige aktiivsemale rattakellahelinale (jah, mu maanteerattal on pisike rattakell, mis on ÜLIkasulik) ja mul tuleb kasutusele võtta pidurid. Ja kui sa julged veel paar sõna öelda, et jalakäijate tee on teisel pool mururiba, siis saad veel sellise sõimu osaliseks, et hoia ja keela.

Sellel samal teel on veel üks probleem. Autojuhid pole teadlikud sellest, et kui tema oma autoga sooritab pööret ja mina liigun rattateel otse, siis peab tema andma ratturile teed, mitte vastupidi. Kujutage siis nüüd ette: sõidate autodega ühes suunas ehk Jõhvis suunaga kalmistu poole. Sa ei näe endale selja taha (kui sa just pole rattale paigaldanud tahavaatepeeglit, mis maanteeratta küljes halenaljakas välja näeb, linnarattale sobib aga ideaalselt). Igakord, kui sõidad üle jalgrattateega ristuvast pisikesest sissesõiduteest, pead keerama kaela kahekorra ja vahtima seljataha vasakule, sest muidu keerab sinuga samas suunas liikuv, aga parempööret sooritav auto sulle lihtsalt selga. Ja siis muidugi vehib ja üritab sulle selgeks teha, et tal oli õigus. Vale! 😦 Kui me mõlemad liiguks otse, oleks tõesti autol eesõigus, kui ma rattalt maha ei tule, pöördel on aga olukord teine.

Samas: pean olema õnnelik, et Jõhvis üldse on selline tee, kus pole äärekivisid ja muid tehnilisi takistusi rattal. Äärekivid on jalgratturi halvimad vaenlased, eriti kui sõidad maanteerattaga ja jumal hoidku, kui sul on jalas rattakingad ja klipid. 

allikas
allikas

Autojuhid autoteel on veel kohutavam teema. Paljude juhtide loogika on selline, et kui mina sõidan peateel otse, siis ma peaks andma talle teed, et ta saaks kõrvalteelt sooritada parem- või vasakpöörde. Kus on loogika?! Kui rattur sõidab peateel, peab autojuht kõrvalteel ta samamoodi läbi laskma nagu ta laseks läbi auto. Rattur on ju samasugune liikleja…

Aga vahel ajavad mind närvi ka ratturid ise. Rattur peab samamoodi kinni pidama fooridest ja märkidest (ka stop kehtib ratturile!), andma käega teada, kui ta sooritab pööret, laskma läbi jalakäijad sebral jne. Rattur ei tohi samuti olla pohhuist ja ignoreerida liikluseeskirju. See annab kõigile teistele liiklejatele põhjuse rattureid vihata ja nendega mitte arvestada ja seda ei soovi meist ju keegi.

allikas
allikas

Seega kallis jalakäija, lemmikloomaomanik, rattur, rulluisutaja, autojuht: mõtle alati, kas sinu käitumine liikluses võib kellelegi ohtlik olla. Kui su koer pole rihma otsas, võib ta hirmutada oma jooksmise või rünnakuga jalutavaid inimesi, eriti emasid ja lapsi, aga ka jooksjaid, rulluisutajaid ja rattureid? Kui sinu rühm sõpru võtab enda alla kogu tee, kas on võimalik, et mõni rattur ei suuda piisavalt kiiresti pidurdada ja sõidab teile otsa? Kui sa rulluisutad, kas jätad ruumi teel ka teistele? Kui sõidad rattaga, kas pead kinni liikluseeskirjast? Autojuht: kas ikka tead, et rattur on sinuga võrdväärne liikleja teel? Jälgigem kõik häid tavasid, näidakem üles hoolivust ja lugegem vahel ka liikluseeskirja. 

Liikluses on olulisim teiste liiklejatega arvestada ja alati mõelda: ega minu käitumine kellegi ohtu ei põhjusta?

NB! Ratturid ja rulluisutajad – kiivrid pähe igal ajal. See võib päästa su elu. 🙂

Advertisements

4 thoughts on “#100blogipäeva 35/100 – olematu liikluskultuur

  1. Halleluuja, Margit! Nii õige jutt. Olen ise ammu tahtnud samasugust postitust teha. No vahest ajab tõesti närvi, kuidas mõned inimesed kkergliiklusteel ÜLDSE teistega ei arvesta. Kõige naljakam ongi see, et kui viisakalt midagi öelda, siis tuleb vastu selline roppustevaling, et ka kõige karmim meremees punastab pealaest jalatallani. Ma ise olen vahest sellistega väga õelalt käitunud. Nt. ronisin talvel ühele “härrasmehele” praktiliselt suusakandadele, kui ta keeldus mind mööda laskmast. Sama olen teinud ka teiste ratturitega. Okei, olen võib-olla natuke vastik, aga tundub, et sõnadest mõni inimene aru ei saa.

    Autojuhid on veel omaette teema. Viimati, kui marjul käisin, siis jäi küll mulje, et mõni autojuht sõidab kohe meelega maanteel minust nii lähedalt mööda kui võimalik. Tahab lihtsalt näidata, et mida need ratturid ronivad autoteele.

    Siiski jäävad inimesed inimesteks! Ebakultuursus ja egoism püsivad ja sinna ei saagi kahjuks midagi parata. Pigem tasubki olla ise ettevaatlik ning kasutada teid, kus on väga vähe teisi liiklejaid.

  2. Sõidetakse ja kõnnitakse jah täiesti suvaliselt. Tallinnas on eriti hull näiteks Pirita tee – seal on eraldi tee jalakäiatele ja ratturitele. Arvake ära, kus jalakäijad käisid? Veel on hästi levinud vastassuuna rajal käimine ja sõitmine. Aga näiteks Saku-Männiku tee – ideaalne ja inimesed on viisakad. Autodele on pandud märgid, et nad rattreid läbi laseks (kuigi ma ikka mitu korda vaatan enne kui sõiduteed ületada julgen), liigedakse enda rajal, jalakäijad/kepikõndijad hoiavad tee äärede jne. Seega oleneb rajast ja seal välja kujunenud tavadest. Piritale küll lähiajal sõitma ei taha.

    1. Minu kodukohas on kogu jalgrattakultuur üldse lapsekingades. Sportlikus riietuses inimest (jooksjat/ratturit) vaadatakse nagu mingit UFOt. Seega mõnes mõttes on loomulik, et ei osatagi arvestada, et jalakäijal pole mõistlik rattateel käia ja muu taoline.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s