Miks meeldib mulle käia jalgrattaga sõitmas Saka-Ontika-Toila üpris vähekoormatud teel? Peale selle, et pankrannikult avanevad imelised vaated rannikule ja merele, puuduvad seal teel olematu liikluskultuuriga isikud. Ma saan täies südamerahus lihtsalt sõita ning arvestama pean vaid üksikute autodega, kes minust aeg-ajalt mööduvad. OK, arvestama pean ka mõningate metsikute loomadega, näiteks vahel on üle tee jooksnud jänes. Aga siiski: ei mingeid teel töllerdavaid inimesi.

Kui ma kasutan rattasõiduks kohalikke kergliiklusteid, siis jõuan ma tavaliselt vähemalt üks kord kulmu kortsutada või vihastada. Ausalt öeldes puudub liikluskultuur nii jalakäijatel, kes mõlemad teepooled enda grupi alla võtavad, koeraomanikel, kes ei hoia oma lemmikut rihma otsas, teistel ratturitel, kes kahekesi või kolmekesi kõrvuti sõidavad ja kedagi mööda ei lase, kui ka rulluisutajatel, kes sõidavad keset teed ja vehivad niimoodi käte ja jalgadega, et jällegi on võimatu neist mööduda. Enamasti olen ma juba kogu selle jamaga harjunud ja ei viitsi isegi vihastada, aga kulm kortsu küll. Kui nii edasi läheb, on mu laup varsti kortse täis. 😀 

Eraldi teema on veel inimesed linnas. Kui kergliiklusteel eiravad umbes pooled liikujad igasugust liiklusloogikat, siis lihtsalt linna jalgratta- ja autoteedel on olukord täiesti eraldi jubedal tasemel. Jõhvis on väga kena uus tee, kus jalakäijate pool on jalgratturitest eraldatud väikse muru- ja peenraribaga. See aga ei tähenda, et seal rahus sõita saaks. Alati satub rattarajale mõni jalakäija, kes ei reageeri ka kõige aktiivsemale rattakellahelinale (jah, mu maanteerattal on pisike rattakell, mis on ÜLIkasulik) ja mul tuleb kasutusele võtta pidurid. Ja kui sa julged veel paar sõna öelda, et jalakäijate tee on teisel pool mururiba, siis saad veel sellise sõimu osaliseks, et hoia ja keela.

Sellel samal teel on veel üks probleem. Autojuhid pole teadlikud sellest, et kui tema oma autoga sooritab pööret ja mina liigun rattateel otse, siis peab tema andma ratturile teed, mitte vastupidi. Kujutage siis nüüd ette: sõidate autodega ühes suunas ehk Jõhvis suunaga kalmistu poole. Sa ei näe endale selja taha (kui sa just pole rattale paigaldanud tahavaatepeeglit, mis maanteeratta küljes halenaljakas välja näeb, linnarattale sobib aga ideaalselt). Igakord, kui sõidad üle jalgrattateega ristuvast pisikesest sissesõiduteest, pead keerama kaela kahekorra ja vahtima seljataha vasakule, sest muidu keerab sinuga samas suunas liikuv, aga parempööret sooritav auto sulle lihtsalt selga. Ja siis muidugi vehib ja üritab sulle selgeks teha, et tal oli õigus. Vale! 😦 Kui me mõlemad liiguks otse, oleks tõesti autol eesõigus, kui ma rattalt maha ei tule, pöördel on aga olukord teine.

Samas: pean olema õnnelik, et Jõhvis üldse on selline tee, kus pole äärekivisid ja muid tehnilisi takistusi rattal. Äärekivid on jalgratturi halvimad vaenlased, eriti kui sõidad maanteerattaga ja jumal hoidku, kui sul on jalas rattakingad ja klipid. 

Autojuhid autoteel on veel kohutavam teema. Paljude juhtide loogika on selline, et kui mina sõidan peateel otse, siis ma peaks andma talle teed, et ta saaks kõrvalteelt sooritada parem- või vasakpöörde. Kus on loogika?! Kui rattur sõidab peateel, peab autojuht kõrvalteel ta samamoodi läbi laskma nagu ta laseks läbi auto. Rattur on ju samasugune liikleja…

Aga vahel ajavad mind närvi ka ratturid ise. Rattur peab samamoodi kinni pidama fooridest ja märkidest (ka stop kehtib ratturile!), andma käega teada, kui ta sooritab pööret, laskma läbi jalakäijad sebral jne. Rattur ei tohi samuti olla pohhuist ja ignoreerida liikluseeskirju. See annab kõigile teistele liiklejatele põhjuse rattureid vihata ja nendega mitte arvestada ja seda ei soovi meist ju keegi.

Seega kallis jalakäija, lemmikloomaomanik, rattur, rulluisutaja, autojuht: mõtle alati, kas sinu käitumine liikluses võib kellelegi ohtlik olla. Kui su koer pole rihma otsas, võib ta hirmutada oma jooksmise või rünnakuga jalutavaid inimesi, eriti emasid ja lapsi, aga ka jooksjaid, rulluisutajaid ja rattureid? Kui sinu rühm sõpru võtab enda alla kogu tee, kas on võimalik, et mõni rattur ei suuda piisavalt kiiresti pidurdada ja sõidab teile otsa? Kui sa rulluisutad, kas jätad ruumi teel ka teistele? Kui sõidad rattaga, kas pead kinni liikluseeskirjast? Autojuht: kas ikka tead, et rattur on sinuga võrdväärne liikleja teel? Jälgigem kõik häid tavasid, näidakem üles hoolivust ja lugegem vahel ka liikluseeskirja. 

Liikluses on olulisim teiste liiklejatega arvestada ja alati mõelda: ega minu käitumine kellegi ohtu ei põhjusta?

NB! Ratturid ja rulluisutajad – kiivrid pähe igal ajal. See võib päästa su elu. 🙂