Peetri jooks 2019

Peetri jooksul käisin mina esmakordselt. Mul ei olnud sel aastal mingit plaani sinna minna. Isegi Tartusse Skechersi Suvejooksule minek ei olnud otseselt plaanis. Kuna aga maikuine Rapla jooks läks nii, nagu ta läks (loe: leinasin veel kaua), siis tekkis mõte kuskile mujale 10 km rekordit püüdma. Kuna see meie kodune Suvejooks just kiire raja poolest ei hiilga ja ilm on alati kuum, siis vaatasin natuke võistluskalendris ringi.

Leidsin Peetri jooksu. Õhtune toimumisaeg, kuulu järgi üks kõige kiiremaid 10 km radasid Eestis ja väga hea korraldus. Ootasin regamisega juuli lõpuni, sest mingisuguse 30-kraadise ilmaga poleks mina võistlema läinud. Kuna lubas enam-vähem okei ilma, siis panin end viimasel päeval kirja. Tulgu, mis tuleb.

Võistluspäeval sõitsin samal ajal bussiga Tallinna, kui teised oma inimesed Tartus võistlesid. Imelik tunne oli sees. Olen sel suvel nii palju üksi treeninud, et tunnen oma TYSKi grupist puudust. 😕 Kahjuks keegi teine Peetrisse tulekust vaimustuses ei olnud. Sain Soomest saabunud Jooksja-härraga kokku, sõime Vapianos pastat ja võtsime suuna Peetri poole. 2,5 tundi varem olime juba kohal.

Ootamise aeg läks tegelikult ruttu. Parkisime Selveri juurde, seega sai natuke ikka jalutada, et materjalid kätte saada. Autos vahetasime riided ära, et ei peaks pakihoiu järjekorras seisma. Stardieelne geel näppu, veepudel põõsasse ja ca 45 minutit enne starti läksime soojendusele. 2 km sörki – pulss ja tempo olid kergelt kohutavad 🙄 –, jooksuharjutused ja 2 lahtijooksu ning oligi aeg stardikoridori astuda.

Stardiga oli selline veider lugu, et stardipauku lihtsalt ei olnud. 😅 Teadvustaja jutustas rahus edasi ja ühel hetkel hakkasid kõik lihtsalt järsku jooksma. Mina jäin oma kellal stardi vajutamisega ca 4–5 sekundit hiljaks. Esimene kilomeeter möödus oma kohta ja tempot otsides. Oli ikka soe ja lämbe ilm küll. Õnneks teadsin, et juba varsti saab end kasta ja juua.

1 km: 4:45

Selle tempoga olin rahul. 🙂 Võtsin endale eesmärgiks ette 4:49-4:50, mis tähistab minu eelmisel aastal Raplas joostud rekordit. Esimese kilomeetriga 5 sekundit varusse on täitsa okei. Mitte liiga kiire algus.

Teisest ja kolmandast kilomeetrist suurt midagi muud ei mäleta kui seda, et palav ja ootasin pikisilmi joogipunkti. Kui lõpuks nägin joogipunktis pudeleid, siis olin ikka väga õnnelik. Kallasin peaaegu terve pudeli endale pähe ja selga. No nii mõnus! 😍 Tunne läks kohe palju paremaks. Enam rohkem palavust jooksul ei tundnud.

Foto: Silver Tõnisson

2 km: 4:48

3 km: 4:51

Neljas kilomeeter “tervitas” selle aukliku ja vihmavett täis kruusalõiguga, mille eest Margo hoiatanud oli. Kui ette poleks teadnud, siis oleks vist päris närvi ajanud. 😂 Selle kohta, milline see lõik oli, sai isegi hea kilomeetri aeg joostud. Neljandal kilomeetril hakkas mul mõlemal pool alakõhus korraga pistma.

4 km: 4:49

Viiendal ja kuuendal kilomeetril pöörasime otsa tagasi Peetri poole. Sinna jäi ka üks ainus raja suurem tõus. Teises joogipunktis olid pudelid isegi juba lahti keeratud. Pistmine kõhus hakkas viimaks natuke järele andma. See Vapiano pasta sai siiski natuke liiga hilja ära söödud. Vähemasti hea eelteadmine Ööjooksuks: 3 tundi enne starti söömine hästi ei lõpe.

Siis kui ainus pilt, mis endast leiad, on ka sureva näoga. Oh well…  😅 Foto: Silver Tõnisson

5 km: 5:00

6 km: 4:54

Kõik need sekundid, mis esimese nelja kilomeeriga varusse joostud sai, haihtusid käest. 😕Kahjuks ei näinud ma kõiki kilomeetriaegasid oma kellal ja magasin neist mitmed maha. Ehk oleks suutnud end veidi varem kokku võtta?

7 km: 4:54

7 kilomeetri lõpuks näitas mu kell keskmiseks tempoks 4:51. Sellest oli rekordi jaoks napilt liiga vähe. Kuulsin üht naist kaasa elades ütlemas, et siit on vaid allamäge minna ja pange nüüd juurde. Täpselt seda ma teha proovisingi.

Joogipunktides pähe kallatud vesi jahutas nii hästi ja hakkasin järsku muudkui inimestest mööda jooksma. Viimased 3 kilomeetrit tundsin end nagu mingi tugev masin, mis autopiloodil edasi rühkis. Tahaks huviga teada, mitu selga seal võetud sai. Tohutult. 😏

8 km: 4:46

9 km: 4:49

Viimasele kilomeetrile minnes oli rekordi jooksmine juba natuke ebarealistlik. Aga ega ma alla ka ei andnud, vaid kütsin kohati hambad ristis ja silmad kinni. Kui nägin oma kellal numbreid 9,6 km, siis sain juba aru, et ilmselt on rada siiski pikem, sest tuttavaid rajalõike veel kuskil ei paistnud.

10 km: 4:44

… ja nii oligi. Finišisirgel pani endast 120% välja ja jooksin silmad kinni finišikaare suunas. Nägin juba kaugelt kellal numbreid 48:…, seega oli minu rong läinud. Kell värises 10. kilomeetri täitumise märgiks 100 meetrit enne finišit. Viimaks sain sealt matilt üle ja seisma jääda.

48:40 näitas minu Garmin. Rekordist jäi puudu umbes pool minutit, aga tundsin end siiski väga hästi ja olin enda üle uhke. 🙂

Selleaastase Raplaga ei saa seda jooksu isegi võrrelda mitte. Aeg oli üle poole minuti parem ja jooks tegelikult väga ühtlaselt ja ilusti tehtud. Tegelikult sai mõne sekundiga joostud lausa negative split. Sügishooaja esimese stardi kohta olid asjad tegelikult päris hästi. Ja tempo – 4:49 – oli tegelikult võrdne mu 10 km rekordi tempoga. Siit võib edasi minna küll!

Kui veel Peetri jooksust rääkida, siis tahaks eraldi välja tuua head ja vead.

Peetri jooksu eelised:

1. Pudelist jootmine. Kui sa teed Eestis pudelist jootmisega võistluse ära, on see juba omaette kõva sõna ja vajab kiitust. Pole paremat asja, kui pudelist jootmine. Pudel kätte, kus on piisavalt vett, et juua ja end korralikult läbi kasta. Parim.

2. 10 km peal 4 joogipunkti. Kuna ilm just üleliia jahe ei olnud, siis kulus 3 joogipunkti mulle ära. Eriti just enda veega kastmise ja jahutamise mõttes. Kuna vett saab pudeliga, ei kulu põhimõtteliselt ka erilisi lisasekundeid joogi kättesaamiseks.

3. Kiire rada. Kui kruusa lõik välja arvata, on see rada ikka kiire küll. Alguses kaks väiksemat tõusu, aga lõpp laskuva profiiliga ja tõesti kiire.

4. Hea korraldus. Rada on hästi märgistatud ja rajal on mitu meeleolupunkti. Mind need aitavad küll: ei jõua oma peas kuskile negatiivsesse kohta ära minna.

5. Osavõtumaksu suurus õigustab ennast: jooks pole 10 km võistluste seas just odav, kuid selle eest saab hea korralduse, 4 joogipunkti, pudelist jootmise, toidupoolisega finišeerijakoti ja toitlustuse finišis.

Peetri jooksu miinused, millega võiks midagi ette võtta:

1. Netoaja puudumine. Kui tahta ennast kiireks jooksuks nimetada, siis võiks ikkagi netoaeg olemas olla. Ma ei alustanud jooksu just väga kaugelt, aga 10 sekundit läks vähemalt jooneni jõudmiseks.

2. Asfalt. See suurte aukudega ja ebaühtlane kruusatee lõik ei ole just väga tore. Rae vald võiks end kokku võtta ja asja korda teha.

3. Õige pikkusega rada. Olgu: võimalik, et mina jooksin alguses natuke mitteoptimaalselt, aga mitmetel teistelgi tuli raja pikkuseks ca 100 meetrit rohkem. Härra Jooksja lõpetas esi25 hulgas, nende grupp jooksis kõik raja täiesti sirgeks ja ikka oli raja pikkus 10,09 km. Minu tempoga on 100 meetrit võrdne 25–30 sekundiga. Ei tule just kasuks, kui oled rekordit püüdmas. Koos netoaja puudumisega juba ca 40 lisasekundit, milleta oleks minu rekord käes olnud. Kui raske on maha joonistada õige pikkusega rada?

4. WCd. Neid peaks olema võistluskeskuses vähemalt 2 korda rohkem.

Kas järgmisel aastal lähen? Ei oska öelda. Üldiselt mul pole erilist tahtmist Tartust selleks Tallinna sõita, et ainult 10 km joosta. Kui need kitsaskohad korda tehtaks, võiks Peetri jooks endale julgelt parima 10 km võistluse tiitli kaela riputada. Mina aga jään nüüd Jüri Jaansoni 2 Silla 10 kilomeetrit ootama. 🙂

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 48:45,6
  • Distants: 10 km (minu kell: 10,1 km)
  • Keskmine tempo: 4:52 min/km (minu kell: 4:49 min/km)
  • Keskmine pulss: 176 bpm
  • Max pulss: 186 bpm
  • Koht: 236/572
  • Koht naiste seas: 42/231
  • Koht N vanusegrupis: 27/134
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 181 spm
    • Sammu pikkus: 1,14 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,2 cm
    • Keskmine kokkupuute aeg maaga: 241 ms
    • Vasakul jalal 46,9% ja paremal jalal 53,1% ajast (vist hüppasin paremal jalal ringi vahepeal…)
Advertisements

Treeningpäevik 5.–11.08.2019

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: kerge jooks. Ootasin teisipäevast jooksu ärevusega, kuna nädalavahetusel läbi põetud kõhuviirus oli ju pika jooksu tempo tunduvalt alla võtnud. Ei teadnud, kas olin teisipäevaks rohkem taastunud. Jooks kulges aga täitsa kenasti ja tempo-pulsi suhte järgi paistis keha olevat haiguse lõplikult seljataha jätnud. 8,12 km, 6:05 min/km, 149 bpm.

Kolmapäev: lõigutrenn. Tahtsin küll JJV-sse minna üle pika aja, aga kuna staadionile vihma tõttu nagunii minna ei saanud ja sisehall on hetkel suletud hooldustöödeks, siis soovitas Maris hoopis iseseisvalt oma trenn ära teha. Tegingi siis nii.

Ikka traditsioonilise kolmekas soojenduseks alla, kiirelt harjutused peale ja siis Ihaste teel edasi-tagasi punuma. Mul oli plaanis 4:30 tempoga 500-meetrised lõigud, nimelt 4×500 m ja 2 blokki. Lõikude vahel ainult 1 minut kerget sörki taastumiseks ja blokkide vahel 5 minutit, seega suhteliselt raske trenn, mis pidanuks Peetri jooksuks mootori käima tõmbama. Vist tõmbas ka?

Lõikude tempod ja pulsid:

  • 4:15 min/km, 161 bpm
  • 4:30 min/km, 172 bpm
  • 4:33 min/km, 170 bpm
  • 4:41 min/km, 169 bpm
  • 4:41 min/km, 169 bpm
  • 4:38 min/km, 169 bpm
  • 4:42 min/km, 170 bpm
  • 4:38 min/km, 171 bpm

Ei suutnud kuidagi seda 4:30 tempot hoida ja jooksin ikka täiesti elu eest. Aga noh, enam-vähem võib rahule jääda. Minutilise vahe ajal enamiku ajast kõndisin, et pulss ikka alla ka läheks. Peale mitut nädalat tonniste jooksmist tundusid need 500-meetrised täitsa lühikesed lausa. 😅 Pärast lõike tegi VO2max hüppe 51 peale tagasi, aga koju jooksuga kukkus jälle 50 peale.

Neljapäev: trennivaba.

Reede: võistluseelne soojendus. Oli see vast alles üks jooks. Enesetunne oli mitte midagi ütlev, jalad olid väsinud ja rasked, õues oli kuidagi väga lämbe ja hapnikuvaene olla ning loomulikult kõige selle peale VO2max viskas end rahumeeli 49 peale. Tegin jooksu sees viis 100-meetrist lahtijooksu ka, aga sain tempo vaevalt 5:00 min/km peale, sest lihtsalt mootor ega jalad ei liikunud üldse. Tohutu venimine. Ei mingit head emotsiooni enne võistlust. 6,08 km, 6:18 min/km, 151 bpm.

Laupäev: Peetri jooks. Peagi kirjutan pikemalt, aga üldiselt jäin oma jooksuga rahule. Rekordist just väga palju puudu ei jäänud, keskmise tempo eesmärgi saavutasin 100%. 🙂

Pühapäev: taastav jooks. Jälle midagi uut: pärast võistlust järgmisel päeval tegin 140-pulsiga taastava jooksu. Jalad olid väsinud, aga enesetunne väga hull ei olnudki. Ilusti sai pulss all hoitud. VO2max istus ikka oma 49 peal. 7,33 km, 6:40 min/km, 139 bpm.

Kokkuvõttes:

Käesoleval nädalal ootab juba 5 päeva pärast ees Ööjooksu poolmaraton. 😳 Õnneks saab seal vist enam-vähem normaalse ilmaga joosta, mis on positiivne. Mingit eesmärki, mida reaalne joosta oleks, pole suutnud veel välja mõelda, aga õnneks on veel natuke aega. Isikliku rekordi jaoks peaks olema keskmine tempo 5:06 min/km – see tundub hetkel ikka natuke utoopia valdkond.

Berliini maratonini jääb veidi vähem kui 48 päeva.