Nädala kokkuvõte 15.–21.06.2020

Esmaspäev: trennivaba. Väljateenitud ja vajalik puhkepäev pärast Rattarallit.

Teisipäev: kõnd-jooks. Kuna mul oli järgmisel päeval ehhokardiograafia ja kohtumine uue kardioloogiga, tahtsin ma oma südame nii fundamentaalselt ära väsitada, et kui seal midagi pahasti on, oleks see südameuuringus selgelt näha. Võib-olla lollus, võib-olla mitte. Läksin oma 5 km ringile ja tegin seal kõndi ja jooksu vähehaaval vaheldumisi. Juba paar minuti aaaaeeeeeglase sörgiga oli pulss nii taevas, et oi-oi-oi. 🙄 Õnneks mingeid sümptome ei olnud ei trenni ajal ega hiljem. Süda sai korralikult ebatavalist koormust ja imekombel pidas sellele ka vastu. 5,14 km, 8:15 min/km, 149 l/min

Kolmapäev: trennivaba.

Käisin Tallinnas kardioloogil. Viimaks see pikalt oodatud visiit. Oli seda väärt. 🙂 Dr Lotman teostas mulle uue ehhokardiograafia. Südamega oli funktsionaalselt kõik õnneks korras. Arst isegi ütles, et veel on näha, et selle südamega on kunagi kestvussporti tehtud. Ka minu eelmise päeva pingutus ei toonud sealt ühtegi ohumärku välja.

Arutasime pärast ehhot veel pikalt mu haigusloo üle. Arst oli mõistev ja analüütiline. Olime sama meelt, et terve süda ehhos on hea, sest ta on terve, kuid halb, sest me ei saa teada, mis ja miks tal viga oli. Arst andis omalt poolt hinnangu, mis lubab mul veidi kõrgema pulsiga kui 128 liigutama asuda. Koormustestile võiksin ka millalgi minna, et uued pulsitsoonid paika saada, aga eelkõige rõhutas ta seda, et pean kullipilgul pidevalt oma enesetunnet jälgima.

Samuti soovitas ta mul vaikselt jooksmisega peale hakata, kui see on see, mida ma teha soovin. Ma ei küsinud kordagi maratoni kohta, aga ta ütles ise, et kunagi ma kindlasti jooksen veel, ka maratone. Mu süda ei näita, et miski võiks seda takistada. Kui sümptomid peaks jälle järsult halvenema, siis uurime edasi ja võimalik, et on vaja invasiivsemaid uurimismeetodeid. Praegu loodame sellele, et jätkuvalt toimub taastumine, sümptomeid on aina harvem ja leebemalt ja koormusi/stressi juhtides on võimalik lõplikult taastuda.

See visiit oli loomulikult kergendus, suur kergendus. Reaalsuses ma muidugi tean, et pean liikuma edasi ikka tasapisi ja vaikselt. Alustan millalgi jooks-kõnd trennikestega, aga hoian muid madalapulsilisi tegevusi ka ikka kavas sees. Ja loomulikult oleneb kõik enesetundest konkreetsel päeval. Aga perspektiiv, et kunagi sügisel olen ma ehk võimeline isegi paar kilomeetrit normaalse pulsiga jooksma… See on midagi, mille poole pürgida! 😍

Neljapäev: Pilatese võimlemine. Selle nädala ainus spordiklubi trenn. Seekordses Pilateses oli meil abiks jälle pall, millega ma just väga osav ei ole, aga sain ikka kuidagi hakkama. Kerelihastele igal juhul toimis, sest paaril päeval tundsin, et midagi sai tehtud. 56 min, 98 l/min

Reede: rulluisutamine. Lasin päevase leitsaku mööda ja läksin alles õhtul pärast kella 20 trenni. Rullitasin mõõdukas tempos veidi üle tunni aja Ihaste teel. Ilm oli tuulevaikne ja mõnus. Pulss püsis ka täitsa ilus. 13,12 km, 11,9 k/h, 128 l/min

Laupäev: trennivaba. Olin vanemate juures maal ja puhkasin.

Pühapäev: rattasõit. Olime ikka Idas ja saatsin härra Jooksja pikka jooksu oma vanal maastikurattal. Rallisime kuskil põldude ja metsade vahel pinnase- ja kruusateedel minu lapsepõlveradadel ja jõudsime vahepeal pankrannikule. Päris äge ja pikk ring tuli kokku. 🙂 Ilm oli ka lihtsalt super. Mõnus lõpp meie väiksele minipuhkusele. 27,15 km, 10,8 km/h, 115 l/min

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal võtan ma julguse kokku ja proovin kõnni-jooksu trenni või paar kuskile mahutada. Usun, et saab olema raske, seega tuleb jooksu osa pigem minimaalne, kuid see on juba 100% rohkem, kui on olnud mulle möödunud 6 ja poolel kuul lubatud. Olen rõõmus iga jooksusammu üle, mida ma teha saan.

39. Tartu Rattaralli (58 km)

Siis kui ma juba paar kuud haige olin olnud, tekkis minus lootus, et isegi kui ma sel aastal joosta ei saa, siis äkki on mul võimalik teistest Tartu Maratoni Kuubiku sündmustest osa võtta. Pole ju võimalik, et ma pool aastat täiesti liikumata olema pean? Läks aga teisiti ja sain aru, et mingit võistlemist küll mul ette pole võimalik võtta. Siis tuli katkuaeg ja kõik võistlused hakkasid järjest ära jääma – parim aeg vaheaastaks, eksole.

Kui aga virtuaalvõistlusi välja kuulutama hakati, oli mu seisund niivõrd palju stabiliseerunud, et omas tempos lühemate distantside läbimine muutus aina reaalsemaks. Maikuus kõndisin Elvas metsade vahel 10 km maha: nii megahea emotsioon, nii mõnus mälestus ja nii ilus osalusmedal. Tahtsin väga ka Rattarallil osaleda, et kätte saada oma viies osaluskord ja teenida välja kauaoodatud hõbemärk.

Minu õnneks oli sel aastal programmi lisatud ka 25 km distants. Veel paar nädalat enne Ralli algust olin ma kindel, et millekski muuks ma võimeline pole, sest kevadised rattasõidud ei tekitanud just piiritut optimismi. 🙄 Jõudis aga kätte juunikuu ja mul polnud kuu aega sümptomeid olnud. Lükkasime Rattarallit nii kaugele, kui sai, kuna otsus distantsi ja raja suhtes polnud ikka kindel. Olemine oli jätkuvalt normaalne ja niimoodi ma end hoopis 58 km distantsile kirja paningi.

Sõitma läksime koos härra Jooksjaga laupäeval, 13. juunil. Ilm oli ilus ja soe, aga päris tuuline. Õnneks härra Jooksja murdis mulle tuult, kus vähegi sai. Juba linnast väljasõitmine oma äärekivide ja liiklusega võttis mul pulsi liialt kõrgeks. Alates Lõunakast sai õnneks päris tükk maad kuni Nõoni praktiliselt allamäge ja allatuult sõita. Kiirus oli enamasti 20 km/h ja mitte rohkem, sest minu süda ei kannata hetkel rohkemat. Isegi allatuult ja allamäge.

Nõos tuli Luke poole pöörata ja siis hakkas pihta mitukümmend kilomeetrit vastutuult ja väikseid tõusukesi, mis loomulikult minu pulssi kohe lae suunas nihutasid. Vahepeal otsustas härra Jooksja sõbralt laenatud (liiga väike) ratas jupsima ja seda tuli siis remontida. Isegi siis ei tahtnud mu pulss langeda. Kas jamas mu süda või pulss – mõlemad on võimalikud variandid. Õnneks enesetunne seda pulsinäitu ei peegeldanud.

Vaikselt veeresime ikka edasi ja tõele au andes oli mul maanteerattast ikka väga palju kasu, sest kui härra Jooksja pidi pidevalt väntama ja jalgadega tõsist tööd tegema, siis kohati tegin mina ainult paar vändapööret ja lihtsalt veeresin temaga kaasa. Mida mägisemaks maastik aga läks, seda ilusamad olid vaated. Siis tuli muidugi ikka vahepeal rohkem ka tööd teha. 😅 Mina vaatasin muudkui kõiki loomi ja linde ja põlde ja lilli. Lihtsalt ilus rattamatk Lõuna-Eestis, mitte mingi võidusõit.

Kambja kandis sai vahepeal natuke mägedest ka tööd tegemata ja mõnusa kiirusega alla veereda. Mõnus. Vastutuult aga jätkus ka edaspidiseks peaaegu kuni Tartuni välja. Vähemalt olid paljud teed minu jaoks uued ja liiklust oli seal samuti vähe, seega oli mõnus lihtsalt rahulikult sõita. Imekombel püsis mu pulss isegi üpris normaalne, mida rohkem aeg edasi läks. Kuniks jälle Tartu paistma hakkas.

Kuskil 10 km enne lõppu hakkas minul aga päris raske. Lisaks kõigele oli palav ja selg oli nii kange. Pulss läks ikka väga üles, aga kuidagi oli vaja ju koju jõuda. Teosammul liikusime aga finišijoone suunas edasi. Kui viimaks Aura keskuse juures finišijhoone ületasime, oli see ikka hea tunne küll. Tehtud! 🙂

Ootame nüüd oma medalit postkasti ja mõtlen, kus järgmisena end natuke liigutada saaks.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 3:22:25
  • Distants: 58 km (minu kell: 61 km)
  • Keskmine kiirus: 17,2 km/h
  • Max kiirus: 37,7 km/h
  • Keskmine pulss: 141 bpm