Nädala kokkuvõte 15.–21.05.2023

Minu lemmikkuu lendab seekord kuidagi eriti kiiresti mööda. Kuidas me täna juba 22. kuupäevas oleme?

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Võistlusjärgne päev. Lihased olid ootamatult heas konditsioonis, lihasvalu oli väga vähe, peamiselt reie esiküljes. Sääred olid valuvabad, minul, suhteliselt veider. Sörkisin hästi rahulikult 4 km (7:31 min/km, 141 l/min) ja seejärel rullisime hästi põhjalikult ja kaua. Sellised trennid on vahel nii mõnusad, kus saab lihtsalt sõpradega juttu ajada ja lihastele magusat valu anda.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Alustuseks rahulik jooks (8,53 km, 7:03 min/km, 139 l/min) ja seejärel ÜKE (37 min, 9 l/min). Jõutrenniga on viimasel ajal päris kehvasti. Enesetunde järgi tahaks vaikselt Pumpi naasma asuda, kuid võistluste ja elu ajakava kuidagi ei lase sel veel juhtuda. Sellel reedel plaanisin, aga siis oleksin laupäeval olnud pulmas nagu puujalg ja nii ei saa endast fotograafina maksimumi anda. Realistlikult võttes saab korralikult jõutrenni tegema asuda vist alles juuni teisest poolest, enne on veel mitmeid võistlusi vaja ära joosta. Loodan, et keha kuskilt enne lagunema ei hakka.

Neljapäev: ratas. Traditsiooniline moomoo x hanna naiste rattasõit. Ilm oli väga tuuline, seega said eespool rassijad tõsise trenni kirja. Mina olin grupis seekord tagapool, seega tuulega praktiliselt võitlema ei pidanud, ainult osadel lõikudel tuli küljetuule osas ettevaatlik olla. Saateautos oli meil seekord Hanna abikaasa Rein, kes andis meile poole maa peal pausi ajal väga palju õpetlikku tagasisidet. Grupp saab iga nädalaga targemaks ja aina mõnusam on koos sõita. Tagasi tulime allamäge ja allatuules, seega oli kohe täielik lust. On lootust, et Rattaralli 60 km ei tohiks erilist probleemi valmistada. (40 km, 24,2 km/h, 119 l/min)

Fotod: Hanna Taaramäe erakogu

Reede: rahulik jooks. Reede oli tõeliselt tihe ja toimetusi täis päev. Jooksma jõudsin lõpuks alles õhtul kella 20 ajal. Tegin oma rahuliku 6-kilomeetrise Tähtvere ringi, täitsa okei enesetundega, jalad olid isegi üpris lennukad ja raske oli neid pidurdada aeglasemalt, madalama pulsiga jooksma. Vaikselt hakkab vorm naasma? (6,52 km, 6:48 min/km, 144 l/min)

Laupäev: trennivaba. Veetsin terve päeva kaht üritust pildistades – tihe päev jalgadel. Lisaks said käed vatti, sest nii pikalt pole nad enam harjunud kaamerat hoidma ja kilode kaup varustust endaga kaasas tassima. Mul olid järgmisel päeval õlavarred nagu kivist ja jalad täitsa tuimad all. Aga fotograafi töö on siiski megatore, näha neid emotsioone ja veeta aega toredate inimestega. Nüüd on mõneks ajad õhtud fototöötlusega täidetud.

Pühapäev: pikk jooks. Arvestasin asjaoluga, et jalad pole maailma värskeimad. Plaanisin teha tund kuni poolteist tundi jooksu, vastavalt enesetundele. Narva poolmaratoni silmas pidades ei ole enam palju võimalusi pikemaid otsi teha, seega tuleb iga võimalust kasutada. Päeva veetsin arvutis fototööd tehes ja jooksma läksin alles õhtul hiljem. Oli mõnusalt jahe ja päike ei kõrvetanud. Jalad olid natuke tuimad, eriti reied eest ja üks tuhar, kus pirnlihas pildistamise ajal krampi tahtis tõmmata. Üldiselt oli aga täitsa okei olla ja jooksin ilusti oma pooleteisetunnise Ihaste ringi ära. Võib rahule jääda. (13,12 km, 6:53 min/km, 142 l/min)

Kokkuvõttes:

Tundub, et vaikselt hakkan sellest august välja ronima, kuhu vahepeal kukkusin. Jõud tuleb tagasi, enesetunne on hulka parem ja pulss normaliseerub. Lõpuks ometi!

Nüüd on samasuguses hädas aga härra Jooksja – kardetavasti on ta endale teadmata koroona läbi põdenud. Test negatiivne, palavikku pole, köha-nohu pole, aga eelmisest nädalast painab teda suur väsimus, päevapealt üliraskeks muutunud trennid ja pooleldi kadunud lõhna- ja maitsemeel. Mis muud siin ikka olla saab… Ta oli juba nii heas vormis ja maratoniks valmistumas, aga nüüd tuli see maraton kevadhooaja nimekirjast hoopis maha tõmmata. Kurb.

Hakkasin juba mõtlema, et äkki põdesin minagi endale teadmata aprillis jälle koroona läbi? See selgitaks päris hästi seda järsult kehvaks muutunud enesetunnet.

41. Tartu Maastikumaraton

Isegi võistluspäeva hommikul ei olnud mul mingit tunnet, et nüüd peaks poolmaratoni jagu kilomeetreid jooksma ja seda veel võistlustempos. Vaatasin öösel Eurovisioni lõpuni ja sain umbes kuus tundi magada. Õnneks oli uni kvaliteetne ja sügav. Jäime oma hommikuste toimetustega aga veidike venima, seetõttu väljusime kodust 15 minutit plaanitust hiljem. Elva parklasse saabudes oli kell juba 10.10, start antakse kell 11. Katastroofiliselt hilja. Selleks ajaks, kui jõudsime stardipaika ja saime WCs käidud, oli kell juba 10.30. Soojenduseks suurt aega ei jäänud, sörkisin kilomeetrikese ühes suunas ja tagasi suunas tegin mõned jooksuharjutuse laadsed asjad. Kõik. Tuli valmis olla.

#mariseinglite poolmaratoonarid enne starti

Ilm oli nii soe, et isegi hommikul ei olnud tegelikult midagi võistlusvormi – maika ja lühikesed püksid – peale vaja lisada. Tõotas täiesti pilvitut ja tuulevaikset ilma, kraade paar pügalat üle 20. See ei ole üldse minu ilm. Mina eelistaks 10 kraadi jahedamat ja pilvist ilma, aga tuli leppida sellega, mis antakse. Emadepäeval pole viimased 10 aastat halba ilma olnud, vihma ei mäleta ma ühelgi korral sellel võistlusel. See aasta oli minu 10. Maastikumaraton ja finišis lunastasin välja oma kuldmärgi.

Uuendusena algasid kõik distantsid sellel aastal Elvast. See on päris suur muudatus, sest Maastikumaraton on jooksjate seas olnud alati tuntud kui lihtsalt Otepää-Elva jooks. Stardipaiga muutumisega sai endine 23-24 kilomeetri distants nüüd standardse pikkuse: 21,1 km. Asfalti polnud uutel radadel meetritki: puhas maastikujooks, nagu nimi viitab. Mina ei osanud uuest rajast suurt midagi arvata: osad lõigud peaksid olema tuttavad seal kandis tehtud võistlustest, trennidest ja matkadest, aga ainult rajakaarti vaadates ma aru ei saanud, kuhu ma täpselt sattuma hakkan. Olin kuulnud, et rada on üpris raske: tõuse jagub. Eks saab siis näha.

Enne starti kastsin juuksed ja mütsi korralikult märjaks, võtsin ühe stardieelse geeli ja jõin korralikult vett. Riided olid õhukesed, päikesekreem oli peal, hõõrdumisvastane BodyGlide samuti. Eelmisel päeval sai korralikult vett laetud ja süsivesikuid tarbitud. Nüüd jäi vaid loota, et sellest kõigest on kuumusega ja päikesega võitlemisel kasu. Start!

Esimesed paar kilomeetrit olid päris tüütud, sest jooksime lihtsalt otse ja inimesi oli mustmiljon. Ei näinud kaugemale enda ette kui pool meetrit, seega igasuguste puujuurde, kivide ja aukude märkamine oli komplitseeritud. Õnneks hakkas esimese pöördega rahvamass vaikselt hajuma. Otsisin vaikselt oma rütmi ja jälgisin pulssi, sest mul oli kindel strateegia, kuidas mitte surma saada: esimese poole jooksen pulsiga alla 165, teise poole kuni 170. Tõusudel läheb pulss nagunii ülespoole.

Ainus foto, millelt end leidsin. Foto: Tartu Maraton

Rada ei olnud just väga kerge. Mõne kilomeetriga hakkas tulema üha suuremaid ja suuremaid tõuse, kust ikka andis üles rühkida. Kilomeetriajad said hulga sekundeid juurde. Lõigud olid tuttavad, sest paljudes kohtades olime eelmistel aastatel jooksnud, lihtsalt teises suunas. Suuremalt jaolt olime metsas puude varjus, kuid kohe, kui tulime metsa vahelt välja, läks asi ikka väga palavaks ja päike kõrvetas tugevalt. Kes kurat mu hea varjulise metsa maha võtnud on, jõudsin korraks mõelda.

Teine häiriv asi oli tolm. Isegi traditsiooniliselt märjad-niisked lõigud olid sel aastal ikka väga kuivad. Kruusateed tolmasid tohutult ja kurku tekkis tolmust kibe tunne. Finišis olid jalad ja sääred rõvedalt mustad ja kogu keha tolmune. Patsist väänasin välja porist vett. Iu. Ninast nuuskasin veel täna seda tolmu välja.

Sassi (6,3 km): 6:07 min/km, 599. koht

8 km täitumisel võtsin ära oma esimese geeli. Juhuslikult olin just ühe väga suure tõusu peal, seega tuli natuke oodata, et mitte geeli endale kurku tõmmata. Edasi hakkasin vaikselt ootama poole maa täitumist. Kord olime metsas siis jälle kruusateel, siis kuskil võssi vahel, siis ületasime väikse silla. Kord olime laskumisel, siis jälle tõusu peal, siis jälle laugel maal. Maastik muudkui vaheldus. Kui viimaks suuna jälle Elva peale võtsime ja rada vaikselt tagasi pööras, said suuremad tõusud otsa ning rada ja jooks läksid lõpuks jälle kergemaks.

Joogipunktidega just hõisata ei olnud, üks punkt oleks võinud alguse poole veel lisaks olla, kuid päris janusse ma õnneks ei jäänud. Läbisin joogipunktid peatumata ja kindla skeemiga: üks tops vett läheb pähe, teine tops vett kõhtu. Esimeses joogipunktis oli kõige keerulisem vett kätte saada, seal oli paras kaos ja inimesi tropis koos. Aga kokkuvõttes: rahuldav.

Muudkui alla ja üles, alla ja üles… Foto: Tartu Maraton

Pool maad läks keskmise tempoga 6:13 min/km. Olin enne võistlust eeldanud, et minu pulsiplaaniga võiks tempo olla 6:20 kandis. Ma ei teadnud päris täpselt, mis veel ees ootamas olla, arvasin, et tempo kindlasti väheneva energiareservi ja kuumeneva ilma foonil veel langeb. Eelduslikult võiks lõpuaeg olla 2:10 kandis, kui suudaksin samas tempos lõpuni minna.

Ketneri (11,4 km): 6:14 min/km, split: 6:22 min/km, 589. koht

Küll aga aimasin juba esimesest kilomeetrist, et kui midagi revolutsioonilist ei juhtu, siis sellel rajal ma 21,1 km täis ei jookse. Juba algusest peale olid kilomeetripostid minu kellaga võrreldes vähemalt 300 meetrit nihkes: juba esimese posti juures näitas minu kell alles 700 meetrit. Eks osa oli kindlasti kella GPSi viga, mis metsa vahel ei ole maailma täpseim, aga ei tohiks ka päris nii palju eksida.

Kuskil 11.–15. km vahel olin ma kuskil oma mullis ja ei mäleta nendest kilomeetritest suurt midagi. Oli seal raske? Oli seal kerge? Oli seal lauge? Oli seal mägine? Nobody knows. Ainus, mida pidin silmas pidama, oli õigel hetkel teine ehk viimane geel ära võtta. Seda tegin 15 km täitumisel. Tundus, et viimaks olid ka maratoonarid meie rajaga liitunud.

Sassi (15,5 km): 6:13 min/km, split: 6:10 min/km, 563. koht

Edasised rajalõigud läksid jälle aina tuttavamaks. Mingid osad meenusid kunagistest Maastikumaratoni ühistreeningutest ja seejärel algas juba 10 km raja kunagine esimene pool, nüüdne teine pool. Seal teadsin juba üsna täpselt, kuhu rada pöörama hakkab ja kus tõusud ootavad. Lugesin vaikselt oma mõttes kilomeetreid lõpuni ja tundsin rõõmu, et seekord on neid kolme võrra vähem kui eelmisel aastal. Sellise kuumaga üle poolmaratoni tõesti joosta ei tahaks.

Kui viimasest joogipunktist läbi sain, mis nime poolest oli RC Cola punkt, kuid koolat ei õnnestunud sealt küll leida, siis jäidki minna vaid viimased paar kilomeetrit. Teiselt poolt jõge kostis muusikat ja viimaks ka 10 km stardisignatuur. Selge: 2 tundi on meie stardist möödunud. Ka seekord jooksin nii, et kellal oli vaid kilomeetriaeg ja pulss ees, koguaega ja distantsi vaatasin ainult korraks poole maa peal. Ees ootas veel viimane suurem tõus viimasel kilomeetril. Seal lasin pulsi puhta punasesse ja rühkisin intensiivselt finiši suunas. Polegi varem aru saanud, kui pikk see tõus seal õieti on. Ikka täitsa pikk. Seejärel paistis juba finišikaar. Tehtud!

2:07:35

Täpselt nagu arvanud olin, näitas minu kell jupp maad lühemat distantsi kui poolmaratoni, täpsemalt 630 meetrit vähem. See on ikka päris suur erinevus. Tundsin rõõmu, et olin jooksu väga ilusti sooritanud, surma ei saanud ja lõpuaeg tuli isegi ootamatult hea. Keskmiseks tempoks näitas kell 6:14 – see tähendab, et teise poole läbisin enam-vähem samas tempos nagu esimese. Eelmisest aastast, kui oli hulka optimaalsem ilm, läbisin iga kilomeetri sel korral keskmiselt 19 sekundit kiiremini. Enesetunne oli okei, midagi kuskilt ei valutanud (nagu eelmisel aastal…) ja trennipunt oli rõõmsalt finišis tervitamas.

Osa #mariseinglite pundist finišis

Täitsa kordaläinud spordipäev.

KOKKUVÕTTES:

  • Aeg: 2:07:35
  • Distants: 21,1 km (minu kell: 20,47 km)
  • Keskmine tempo: 6:14 min/km
  • Keskmine pulss: 165 l/min
  • Max. pulss: 179 l/min
  • Koht: 561/945
  • Koht naiste seas: 120/344
  • Koht N21 vanuseklassis: 37/97
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 170 s/min
    • Sammu pikkus: 0,93 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,7 cm
    • Paremal jalal 49,5% ja vasakul jalal 50,5%