Workout Week 1.–7.10.2018

Esimene opijärgne treeningnädal. Ma teadsin, et pärast kolme nädalat haige olemist ja opist taastumist saab rajale tagasitulek raske olema, aga päris nii keeruliseks alguseks ma siiski valmis vist ei olnud…

1.–7.10.2018

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Minu kõige esimene trenn pärast 3 nädala tagust Tallinna Maratoni. Natuke oli hirmus, natuke oli põnev. Ootusärevus. Kiirelt trenni kõndides oli pulss juba 130, seega see hirmutas omajagu. Plaanisin lihtsalt veidi aega koos trennikaaslastega olla ja natuke rahulikult joosta, kui pulss ja enesetunne üldse lubavad. Kokkuvõttes tuli asi välja nii, et kõigepealt sörkisime värske Eesti 24 h jooksu naiste rekordi omanikuga 4 km väga rahulikus 7:30+ tempos ja kui minu pulss juba üle 150 tikkus minema, siis kõndisime. See oli esimeks korraks päris hea võhmale võttev trenn. 8:05 min/km, 146 bpm.

Hiljem lihtsalt rullisin ja venitasin sisehallis koos teistega. Siiski oli tore olla tagasi, näha oma inimesi. Olin tänulik, et üldse rajal tagasi olla sain. Kuid tagasitulek saab olla pikkkkkk teekond…

Teisipäev: trennivaba. Töökohustused tahtsid oma ja õhtuks olin nii väsinud, et kell pool kaheksa lihashoodlusesse mineku asemel lihtsalt pikutasin ja puhkasin, sest nii tundus õigem. Lihased olid ka sellest 40 min jooksust valusad.

img_8256
Avastasin, et sügis kui aastaaeg on mulle iga aastaga aina enam meeldima hakanud. Ilus!

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Seekord jooksin kehva ilma kartuses sisehallis muudkui ringe, kokku 40 minuti jagu. Esimesed 30 minutit oli tempo alla 150 pulsiga kenasti 7:00 kandis, mis nagu polegi ju nii katastroof kui esmaspäeval, aga siis justkui sai võhm otsa ja pidin jälle veel rohkem “tigu” olema. Mis seal ikka, vähemalt sai joosta.  7:12 min/km, 144 bpm.

Teises osas tegin 25 minutit ilma raskusteta hästi rahulikult oma tempos ÜKEt jalgadele. Kummilindiga astumised, raskuseta kükid, väljaasted ja harjutused matil. Harjutused toimisid juba esimesest kordusest alates. Kükkide ajal pidin tegema korduvalt pause, et pulss üle 160 ei läheks. Nagu lihtsalt… wow. Kui kergelt kaob vorm! Selle 25 minuti järel saabunud lihasvalu saatis mind veel 2 päeva.

Neljapäev: trennivaba.

img_8275

Reede: kerge jooks. Tegime härra Jooksjaga ülikerge õhtuse sörgikese ja veetsime 40 minutit kvaliteetaega. Tema ilmselt oleks saanud samas tempos mul kõrval kõndida. Olen vormi poolest tagasi mitme aasta taguses ajas, kus 160 pulss kergel jooksul tundub justkui kerge, kuigi niimoodi kerget jooksu teha ei tohi. Pidin kogu aeg end vägisi pidurdama, et ikka pulss kenasti all hoida. Jalad tahaks kiiremini, aga süda ei luba. 7:35 min/km, 147 bpm.

Laupäev: trennivaba. Käisin Tartu Linnamaratonil kaasa elamas ja tuttavatest pilte tegemas. Nii tore oli seda melu nautida, aga loomulikult jooksis mul sees süda verd, et ma ise rajal olla ei saanud.

img_8282

Pühapäev: kerge jooks. Vihma muudkui sadas, aga mina läksin ikkagi jooksma.Tegin täpselt sama ringi, mis reedel, aga pulss ei tahtnud üldse alla 150 püsida. Nii, kui pingsalt kella ei jõllitanud, oli kohe 160+ platsis. Tempo ikka aeglane, aga see ei tundunud aitavat. Masendav. VO2max kukkus veel ühe ühiku võrra mudasse. 7:24 min/km, 154 bpm. 

img_8287

Kokkuvõttes:

1.–7.10.18

Plaanisin alustada treenimist rahulikult ja kui tagasilööke tervises ei tule, siis esialgu teha hästi kergeid ja lühikesi trenne ülepäeviti. Sel nädalal täpselt nii õnneks ka toimida sain. Raskemaid trenne teha, sh raskusi tõsta ei tohi ma veel nädal aega, seega ilmselt möödub ka järgmine nädal sarnase skeemi järgi. Eks näis, kuidas see tagasitulek edaspidi kulgeb.

Praeguseks langes VO2max 44 peale, st kukkus praktiliselt iga jooksuga. Suvise 50 võrreldes korralikus nullpunktis tagasi. Eks näis, kaua ta veel kukub ja millal tõusma asub. Tasa ja targu hakkan kevadhooaja poole astuma.

Advertisements

PM Kodustiil: uus vannituba

Artikkel ilmus Postimees Kodustiil portaalis 13. septembril 2018. Unustasin seda oma blogisse jagada – ups! 😅

2

Eelmisel korral jõudsime vannitoa remondiga nii kaugele, et teha oli veel terve nimekiri väiksemaid ja natuke suuremaid töid, näiteks:

  • paigaldada viimane laeliist, kõik naelaaugud-jätkukohad akrüülida ja liistud üle värvida;
  • osta ja paigaldada peegliküttekiled;
  • kõik lahtised elektrikaablid lasta elektrikilbis ära ühendada;
  • rätikuivati vedelikuga täita;
  • silikoonida valamute seina lõikekoht põrandaga;
  • lõhkuda välja rikutud 2 rida plaate valamute seinas, asendada uutega, vuukida;
  • paigaldada valamukapp ja valamud, ühendada valamute kanalisatsioon;
  • ehitada puidust aknapõsk, pahteldada ja värvida, paigaldada välimised aknaraamid ja sisemised aknaliistud;
  • välja lõigata ja paigaldada ukseleng koos uksega, paigaldada link ja lukk.

Praktiliselt kõik need asjad on nüüdseks ka tehtud ja vannituba on täies ulatuses kasutatav ja näeb välja selline, nagu plaanitud sai. Võrreldes sellega, mis oli paar kuud tagasi, on edasiminek mäekõrgune.

Jaanuaris oli niimoodi.

1-1014

Mööbli ehitasime ise.

kodu-13-06-18-1008

Juunikuus oli niimoodi.

Võrreldes esialgse plaaniga, mida 3D joonistel kujutatud sai, toimus ka paar muudatust. Näiteks tuli ühe suure ümmarguse peegli asemel meile seinale hoopis kaks piklikku ja kandilise joonega peeglit. Põhjus siin taga on täiesti praktiline. Kuna WC poti sisseehitatud raam on kindla kõrgusega, tuli täpselt sinna kõrgusele ka meie puidust “riiul”. Ümara peegli puhul oleks ma pidanud praktiliselt kikivarvul seisma, et end sealt normaalselt näha. Seega valisime praktilise lahenduse, mis näeb samuti minu arvates kena välja.

rooms_24517298_vannituba-13012018rooms_24517232_vannituba-13012018

3D joonised, mille tegin RoomStyler tarkvaraga.

Teiseks muutsime käterätikuivati asukohta. Vahetult WC poti kohal paiknemine ei tundunud just kõige hügieenilisem ega ka praktilisem lahendus, seega paigutasime selle hoopis akna kõrvale, kust sellele paremini ligi pääseb. Muidu olekski see nurk kuidagi väga valge ja tühi olnud.

Lõpuks paigutasime WC poti kohale tühja nurka ühe minu mustvalge foto, et see nurk nii igavaks ei jääks. Päris rahule ma selle nurgaga veel ei jäänud, aga oma kodu sisustamine kord ongi juba selline protsess, mis päris lõpule vist kunagi ei jõuagi.

123

Nüüd on tuba valmis.

Praegu jääb täiesti plaanipäraselt tegemata leiliruum, sest hetkel on meil aega ja raha kulutada pakiliseteks töödeks.

vannituba-102vannituba-101

Praegu tegeleme aktiivselt talveks valmistumisega: akende restaureerimisega oleme jõudnud juba üpris lõpusirgele, vanad lengid tuleb eest ära võtta, restaureerida, panna täisnurka ning siis restaureeritud uute klaasidega raamid jälle ette passitada. Aeganõudev oskustöö ühesõnaga. Vahepeal peame korteris saama ühefaasilise elektri kolmefaasiliseks muudetud, mis on jälle aeganõudev bürokraatiajada. Vastasel juhul põrkun talvel pidevalt probleemiga, kas:

  1. saada soe tuba, sest osa korterist kütab ju soojuspump või vannitoas põrandaküte,
  2. soe vesi, mis tuleb elektriboilerist või
  3. soe toit, mida pärast põrandate lammutamist ja gaasipliidist ajutiselt ilmajäämist hakkab tegema pisike elektripliit.

Seejärel tuleb enne külmade saabumist ka kõik laed ja välisseinad lõpuni soojustada. Edasi ilmselt lähme juba põrandatega, mis veel osaliselt lammutamist vajavad. Tegemist on endist viisi palju, aega aga vähe. Vähemalt plaan on paigas ja see on juba pool võitu. Eks näis, kui kaugele aasta lõpuks kõigi nende tegemistega jõuame.