Treeningpäevik 24.–30.06.2019

On käes selle nädala ja ühtlasi ka juunikuu viimane päev, mis tähendab, et täna tuli lisaks tavalistele nädalavahetuse kohustustele roppu moodi kokkuvõtteid teha: arveid välja saata, raamatupidajale dokumente saata, oma isiklik raamatupidamine kokku võtta ja säästetud rahad eri kontode vahele ära jagada (see viimane on ikka see parim tunne). Juunikuu oli selles osas päris mõnus, sest raha jäi alles isegi rohkem kui eesmärgiks seatud 50% sissetulekutest, vaatamata sellele, et suutsin lisaks põhipalgale lisa kraapida vaid mõnikümmend eurot.

Viimaks kell 23.17 jõudsin ka blogini, mis on selle nädala to-do listis viimane asi. Üks asi – nimelt üks remonditoimetus – jäi küll ikka nädalavahetusel tegemata, aga asendasin selle ühe teise väiksema remonditööga, seega… 95% nädalaplaani täidetud? Pole ju paha. Nüüd aga võtame juunikuu viimased sportlikud liigutused kokku.

Esmaspäev: trennivaba. Remonti tegime päris õhtuni välja. Mingit jooksuisu õhtuks ei tekkinud. 😅

Teisipäev: kerge jooks. Pärast töiseid tegemisi ja härra Jooksja ärasõitu võtsin õhtul jalad selga ja tegin oma tavapärase Kesklinn-Supilinn-Emajõe äär 6-kilomeetrise ringi. Täitsa tore õhtune jooks oli, ei olnud liiga palav ega midagi. Isegi VO2max tõusis, vau! 6:08 min/km, 152 bpm.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Ootasin mingisuguseid lõike, aga neid veel ei antud ja ilmselt parem oligi. Rahulik 40 minutit jooksu koos trennikaaslastega (6:39 min/km, 147 bpm), siis peaaegu pool tundi ÜKEt kerelihastele. Selline tunne oli, et pole kunagi lihastrenni vist teinudki. 😂 Peab ruttu selle asja ette võtma, et ikka jõudu ka alles oleks. Juulikuus saab jõutrenni endale veel õnneks lubada. Isegi sellest paarikümnest minutist ÜKEst olid kerelihased paar päeva valusad.

Kolmapäeval oli mu blogil 6. sünnipäev. Varsti hakkab kooli minema – äkki saan mina siis ka targemaks? 😅 Igal juhul palju õnne talle ja mulle ja meile kõigile.

Neljapäev: spontaanne tempojooks. Plaanisin teha tunniajase pikemat sorti jooksu, aga kuidagi kujunes sellest välja spontaanne tempojooks. 🙄 See on see muusikaga jooksmine. Venitasin tükk aega, enne kui end õhtul kell 20.50 vihma kätte välja veetud sain. 10 minutit hiljem paistis päike ja Annelinnas nägin oma elu kõige perfektsemat vikerkaart:

No oli ikka hea jooks küll, emotsiooni poolest vähemalt (5:53 min/km, 160 bpm). Ehk ei juhtunud sellest tempokamast jooksust midagi hullu, kuigi noh, pühapäevast jooksu arvestades ma väga kindel selles ei oleks. Aga samas rajale tagasitulek päris pausi polegi kunagi lihtne. Nagu öeldakse: it gets worse before it gets better. Loodame, et varsti on parem. 🙂

Reede: BodyPump. Sain tööl ühe SUURE asja jälle õigeks tähtajaks valmis, vaatamata vahepealsele haigusele ja punastele pühadele. Oli ikka hea tunne küll. 🙂Reede õhtul käisin Pumpis. See 110. kava on täitsa tore ja päris intensiivne. Minu lemmik on ikka õlalugu, mis seal imestada. Jalad teen kergemalt, sest jooksudest taastumine läheb muidu keeruliseks. Korra nädalas täpselt enne trennivaba päeva saab Pumpida küll. Veel mõned nädalad.

Laupäev: trennivaba.

Pühapäev: pikk jooks. Oi juudas. Paha siga, sada viga? Ilmselt küll. 🙄 Plaan oli 1,5 tundi ära joosta ja sellest plaanist ma ei kavatsenud loobuda, kuigi ega see aeg meeldiv eriti kahjuks ei olnud. Päike säras taevas, korralikult üle 20 kraadi, sain isegi natuke päikeselt põletada. Selle lühikese ajaga suutsin oma sisereied ära hõõruda, “jess”. Ja kõige hullem oli see, et pulss elas mingit täiesti oma elu. Vahet pole, mis tempoga liikusin, ikka oli pulsinäidul 160 ees. VO2max kukkus ilusti 46 peale tagasi. No jumal temaga siis: tegin oma jooksu ära ja loodan, et jään ikka ellu. (6:28 min/km, 158! bpm) Ehk järgmine nädal on juba parem?

Kokkuvõttes:

Juunikuus kogunes jooksukilomeetreid rekordiliselt vähe: 103 km. Selle aasta kõige kehvem tulemus, aga arvestades 10-päevast (haigus)pausi, siis ei ole ilus palju vinguda. 😉 Järgmisel nädalal peaks selle aasta 1000. km täis saama ja juuli-august-september saab veel trenni teha.

Üldiselt ega ma eriti midagi paremat ei lootnudki: esimene korralik tagasituleku nädal on alati raske. Samasugused on ilmselt ka järgmised paar-kolm. Esimene kuu päriselt ainult maratonifookusega treenimist ei ole kunagi olnud meelakkumine, see tuleb üle elada ja loota, et augustis hakkab asi juba libedamalt minema. Õnneks on sel aastal ka natuke rohkem nädalaid maratoniks valmistumiseks.

Berliini maratonini on jäänud 89 päeva.

Advertisements

Kodublogi: tellisseina renoveerimine

Artikkel ilmus 4. juunil PM Kodustiil portaalis.

PS. Olen ikka väga hiljaks jäänud oma blogis koduteemade update’imisega. 😐 Vabandust!

Maikuu hakkab vaikselt otsa lõppema ja me oleme oma remonditööde “Jõuluks koju!” ajakavaga peaaegu järje peal. Viimati kirjutasin meie tegemistest siis, kui viimane osa põrandat sai ära lammutatud ja üles ehitatud. Nädalaga sai omajagu tööd ära tehtud. Ootan juba väga oma suviseid puhkusenädalaid, et ka mina saaks rohkem aega panustada kui õhtuti pärast tööd paar tundi ja nädalavahetustel täispikad päevad. Elukaaslane tundub olevat meie tööde nimekirjast väga motiveeritud ja teeb üksinda meeletult palju tööd ära.

Maikuus panime paika uue esiku ja köögi vaheseina, sinna sisse vajalikud torud ja juhtmed. Tõsi: ühelt poolt ootab sein laudist, aga laudis tuleb kunagi suurema portsuna koos teiste seinte ja lagede laudisega. Saunas sai kõik vajalikud jubinad ja juhtmed paika, vill ja PIR plaat lõpuni pandud ja ka ilusti ära teibitud. Saun ootab ust ja puitu. Viimased seinajupid söögitoas said villa, elektrikaablid, OSB ja kipsplaadi alla ning isegi esimene kiht pahtlit peale. Õhksoojuspumba välisosa jaoks ehitasime valmis katte, sest ilma selleta meie kui miljööala elanikud kasutusteatist esitada ei saa. Nädala kohta päris hea hulk töid, millega sai tehtud suur edasiminek. 🙂

Nüüd olen mina suurema ajasurve all, sest nendel nädalatel, kui elukaaslast Eestis ei ole, peaksin mina päris palju asju tehtud saama. Esiteks pahteldama, lihvima, kruntima, värvima. Plaan on suve alguseks kõik kipsiga seinad pahtli, krundi ja esimese toonitud värvikihi alla saada. Seejärel, kui suurem mustus on läinud, peaks hakkama nähtavale jäävaid puittlasid ja -poste õlivahaga viimistlema asuma. 

Mõlemaid töid segab hunnik asju, mida meil hetkel kuskile panna pole, sest panipaigad ja mööbel tulevad ju alles pärast viimistlusega lõpetamist ning trepikoja panipaikade ehitus (kus hoida tööriistu jm ehituseks vajalikku, mida meil kenasti kogunenud on) ei ole ilmselt selle aastanumbri plaan. Kuidagi tuleb tööde järjekord nii kavalalt välja mõelda, et asjad tegemistele ette ei jää, samas et neid lõputult ringi tõstma ei peaks. 

Minu kõige suurem ja ajamahukam töö on aga esiku ja köögi tellisseina renoveerimine. Eelmisel nädalavahetusel tegin sellega algust. Kuna krohv oli juba maha võetud, sain alustada vuukide puhastamisest. Mina ise arvasin, et ehk polegi vaja neid vuuke välja kraapida, aga kõik teised arvasid, et nii ikka ei sobi ja tuleks vuukimine kogu seina ulatuses uuesti ette võtta. Seega tuli enne kogu vana materjal vuukidest eemaldada.

Sein pärast krohvi eemaldamist, pärast vuukide eemaldamist ja pärast uuesti vuukimist.

Meisli ja haamriga tööd alustades sain kiirelt aru, et käsitööna ma jäängi seda kõike tegema, sest vuuk tuleks puhastada vähemalt 2 cm sügavuselt. Need vuugid siin seinas on kohati ka 3–4 cm laiad. Vuugisegu polnud just eriti mure, seega pidi kasutama jõudu. Kõik vuugid on eri suurusega ja sein on laotud just mitte eriti korrapäraselt. Näha on, et kui seda maja peaaegu 140 aastat tagasi ehitati, polnud tegu rikaste elumajaga, kuna kvaliteedi osas on siin igalt poolt kokku hoitud: suured ebaühtlased vuugid tellisseinas, et vähem telliseid kuluks, osaliselt pealtpoolt põlenud palgid, et vähem uut materjali kasutama peaks, paekivist vundament maakivide asemel ja nii edasi.

Et vuugid puhtaks saada, tegi elukaaslane mulle kiirkursuse puurvasara kasutamiseks ja järgmised 3 tundi veetsin köögiseina kallal selle raskemapoolse ja väriseva masinaga töötades. Mu käed olid lõpuks ikka täiesti läbi, sest eriti lae all redeli otsas töötades oli väsimus kiire tekkima. Pühkisin end paksust tolmukihist puhtaks, võtsin kaitseprillid ja -maski eest ära ja istusin korraks tugitooli maha. Pool tundi hiljem sain aru, et olin seal konkreetselt magama jäänud… Objektil toolil istudes magama olen varemgi jäänud, kui kurnatus võimust võtab. 🙄

Pärast kosutavat uinakut tuli jätkata seina puhastamisega. Meisli ja haamriga käisin üle mitmed kohad, kuhu puurvasaraga tellisenurkade lõhkumise ohu tõttu minema ei hakanud. Siis tuli traatharjaga kõik kivid üle hõõruda, et krohvijäägid kivide pealt kätte saada. Seejärel pühkisin mitu korda kogu seina ja vuugid nii kuiva kui ka märja harjaga üle. Sellest tundus vähe kasu olevat, sest nii kui vuugivahest harjaga üle käisin, sain vana liiva ja segu jäägid küll kätte, kuid uus pudises kuskilt vuugipõhjast ikka peale. Seejärel proovisime tuhaimuriga, aga seegi polnud piisavalt võimas, et kogu liiv kätte saada. Lõpuks otsustasin, et suurem osa on käes ja lõin käega. Tegin toa puhtamaks, et vuukimisega algust teha.

Kumbki meist pole varem kiviseina renoveerinud, seega oli täiesti ebaühtlase ja mitte ühes tasapinnas telliskivide vuukimine meie mõlema jaoks uus asi. Vuukimiseks kasutasime Uninaksi lubikrohvi, millest tegime piisava paksusega segu. Esialgu oli segu liiga vedel ja sellega oli võimatu midagi vuuki püsima saada. Seejärel saime konsistentsi paika. Meetri laiuselt niisutasime paar vuugivahet rohkelt veega ja seejärel sai vuukima asuda. 

Mõned tööriistad ja lubikrohv, millest tegin mördi vuugitäiteks.

Algus oli vaevaline. Proovisime paksemast kilekotist “tordipritsiga” segu vuuki saada, aga see ei tahtnud eriti hästi välja tulla. Seejärel saatsin suures masenduses elukaaslase muid töid tegema ja mässasin üksi edasi. Lõpuks leidsin, et parim variant oli kahe kelluga toimetada, et vuuk ilusti põhjani segu täis saaks. Vuukisin umbes 30 cm kaupa: surusin segu paaris kihis vuugi sisse, seejärel hakkas segu kiirelt kuivama ja pidi juba vuugirauaga vuuki ilusamaks ja tihedamaks siluma asuma ning tellistelt jääke eemaldama. Kui rea valmis sain, siis piserdasin kogu vuugi veel veega üle, kuna liiga kiirelt kuivades kippus segu pragunema.

Töö kulges mee-le-tult aeglaselt. Ühe ruutmeetri vuukimine võttis paar tundi aega. Lubimörti kulus palju, esimene kott lubikrohvi sai tühjaks juba esimesel päeval. Kokku kulus meil 7 m2 peale veidi peaaegu 125 kg lubikrohvi. 😳 Iga kord pärast vuukimise lõpetamist pesin uuesti vuugitud telliskivid vee ja švammiga korralikult üle, et tellistele mördijäägid külge ei kuivaks. Elukaaslase abiga sai korstnajalas korralikult kinni pandud ka kunagise suitsulõõri auk. Õnneks oli meil lammutusest mõned vanad telliskivid alles.

Kui kogu sein pärast lõputuid töötunde vuugitud sai, tuli sellel korralikult ära kuivada lasta ja alles seejärel sai asuda viimase viimistluskihi juurde. Plaanisin kasutada Tikkurila Paneeli-Ässä akrülaatlakki, aga kuna poes oli seda vaid väikses ja seega liitrihinna järgi päris kallis pakendis, soovitas ehituspoe müüja hoopis Tikkurila Paneeli Ässä Hirsisuoja immutusainet, mis pidi jätma samuti väga sarnase ja ilusa tulemuse ning sobib lisaks palkidele ka töötlemata puit-, paneel-, betoon- ja tellispindadele kuivades sisetingimustes. Seda sai peale kantud kaks kihti. Aine tegi tellised tumedamaks, kuid andis poolmati tulemuse – seda just soovisimegi. [EDIT: Hiljem käisin siiski mati lakiga veel korra seina üle, kuna eredama valguse käes oli see minu jaoks liiga läikiv.] Immutusainega viimistlemine aitab vältida seina pudisemist ja tolmamist ning muudab selle kergemalt puhastatavaks ja rasvaplekkidele vastupidavamaks.

Valmis sein ja korstnajalg.

Valmis sein lähivaates.

Aega kulus küll palju, kuid lõpptulemus on minu arvates seda vaeva väärt. 🙂 Tohutu ajalooga sein on kaunilt eksponeeritud ja köögis aukohale tõstetud. Paari nädala pärast on plaan sama töö ka esikus ette võtta, aga seal on õnneks seda seina tunduvalt vähem. Kui kunagi peakski nendest tellistest kopp ette saama, on alati võimalik sein uuesti üle krohvida ja värvida, kuigi kahtlen, et pärast kogu seda puhastamist, vuukimist ja viimistlemist kunagi selleks isu tekkima peaks.