39. Tartu Rattaralli (58 km)

Siis kui ma juba paar kuud haige olin olnud, tekkis minus lootus, et isegi kui ma sel aastal joosta ei saa, siis äkki on mul võimalik teistest Tartu Maratoni Kuubiku sündmustest osa võtta. Pole ju võimalik, et ma pool aastat täiesti liikumata olema pean? Läks aga teisiti ja sain aru, et mingit võistlemist küll mul ette pole võimalik võtta. Siis tuli katkuaeg ja kõik võistlused hakkasid järjest ära jääma – parim aeg vaheaastaks, eksole.

Kui aga virtuaalvõistlusi välja kuulutama hakati, oli mu seisund niivõrd palju stabiliseerunud, et omas tempos lühemate distantside läbimine muutus aina reaalsemaks. Maikuus kõndisin Elvas metsade vahel 10 km maha: nii megahea emotsioon, nii mõnus mälestus ja nii ilus osalusmedal. Tahtsin väga ka Rattarallil osaleda, et kätte saada oma viies osaluskord ja teenida välja kauaoodatud hõbemärk.

Minu õnneks oli sel aastal programmi lisatud ka 25 km distants. Veel paar nädalat enne Ralli algust olin ma kindel, et millekski muuks ma võimeline pole, sest kevadised rattasõidud ei tekitanud just piiritut optimismi. 🙄 Jõudis aga kätte juunikuu ja mul polnud kuu aega sümptomeid olnud. Lükkasime Rattarallit nii kaugele, kui sai, kuna otsus distantsi ja raja suhtes polnud ikka kindel. Olemine oli jätkuvalt normaalne ja niimoodi ma end hoopis 58 km distantsile kirja paningi.

Sõitma läksime koos härra Jooksjaga laupäeval, 13. juunil. Ilm oli ilus ja soe, aga päris tuuline. Õnneks härra Jooksja murdis mulle tuult, kus vähegi sai. Juba linnast väljasõitmine oma äärekivide ja liiklusega võttis mul pulsi liialt kõrgeks. Alates Lõunakast sai õnneks päris tükk maad kuni Nõoni praktiliselt allamäge ja allatuult sõita. Kiirus oli enamasti 20 km/h ja mitte rohkem, sest minu süda ei kannata hetkel rohkemat. Isegi allatuult ja allamäge.

Nõos tuli Luke poole pöörata ja siis hakkas pihta mitukümmend kilomeetrit vastutuult ja väikseid tõusukesi, mis loomulikult minu pulssi kohe lae suunas nihutasid. Vahepeal otsustas härra Jooksja sõbralt laenatud (liiga väike) ratas jupsima ja seda tuli siis remontida. Isegi siis ei tahtnud mu pulss langeda. Kas jamas mu süda või pulss – mõlemad on võimalikud variandid. Õnneks enesetunne seda pulsinäitu ei peegeldanud.

Vaikselt veeresime ikka edasi ja tõele au andes oli mul maanteerattast ikka väga palju kasu, sest kui härra Jooksja pidi pidevalt väntama ja jalgadega tõsist tööd tegema, siis kohati tegin mina ainult paar vändapööret ja lihtsalt veeresin temaga kaasa. Mida mägisemaks maastik aga läks, seda ilusamad olid vaated. Siis tuli muidugi ikka vahepeal rohkem ka tööd teha. 😅 Mina vaatasin muudkui kõiki loomi ja linde ja põlde ja lilli. Lihtsalt ilus rattamatk Lõuna-Eestis, mitte mingi võidusõit.

Kambja kandis sai vahepeal natuke mägedest ka tööd tegemata ja mõnusa kiirusega alla veereda. Mõnus. Vastutuult aga jätkus ka edaspidiseks peaaegu kuni Tartuni välja. Vähemalt olid paljud teed minu jaoks uued ja liiklust oli seal samuti vähe, seega oli mõnus lihtsalt rahulikult sõita. Imekombel püsis mu pulss isegi üpris normaalne, mida rohkem aeg edasi läks. Kuniks jälle Tartu paistma hakkas.

Kuskil 10 km enne lõppu hakkas minul aga päris raske. Lisaks kõigele oli palav ja selg oli nii kange. Pulss läks ikka väga üles, aga kuidagi oli vaja ju koju jõuda. Teosammul liikusime aga finišijoone suunas edasi. Kui viimaks Aura keskuse juures finišijhoone ületasime, oli see ikka hea tunne küll. Tehtud! 🙂

Ootame nüüd oma medalit postkasti ja mõtlen, kus järgmisena end natuke liigutada saaks.

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 3:22:25
  • Distants: 58 km (minu kell: 61 km)
  • Keskmine kiirus: 17,2 km/h
  • Max kiirus: 37,7 km/h
  • Keskmine pulss: 141 bpm

Nädala kokkuvõte 8.–14.06.2020

Esmaspäev: trennivaba.

Teisipäev: virtuaal-“BodyPump”. Kuna õues oli pidevalt äike, niiskus ja hoovihmad, siis ma ei hakanud ennast õue kõnniringile vedama ja otsustasin kodus trenni teha. Katku ajal pani spordiklubi oma Youtube’i kanalile igasuguseid põnevaid trenne. Valisin sealt Treeneri pooletunnise lühiPumpi. Raskuseid mul ilmselgetel põhjustel lisaks polnud vaja võtta ja kiires tempos ei teinud ma ka mitte ainsamatki liigutust. Ehk siis kõik kükid tegin aeglases ja topeltaeglases tempos, väljaasted asendasin üldsegi rahulike jalatõstetega, üksikud kätekõverdused tegin nö palveteja asendis ja nii edasi. Kokkuvõttes oli küll palav, aga ikkagi Pumpi moodi ja väga mõnus trennike. 🙂 40 minutit, 127 l/min.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Alustuseks ikka koos teistega rahulik kõndimine staadionil (7,27 km, 11:21 min/km, 107 l/min) ja tunni lõpus natuke ÜKEt mandunud kerelihastele (12 min, 91 l/min). Loomulikult hakkas just minu ÜKE ajal täiega õues vihma sadama, seega kolisime kiirelt staadionilt sisehalli. Lõpetasin oma seljaharjutused ja sain natuke veel venitada ning oligi tund läbi. Koos kojukõndimisega päris mahukas päev.

Neljapäev: Pilatese võimlemine. Sellenädalane Pilates meeldis mulle kohe eriti. Kasutasime seekord harjutuste tegemisel vahurulli, harjutused läksid kuidagi eriti hästi süvalihastele ja samas oli tempo nii paras, et pulss püsis veelgi paremini ühtlaselt seal, kus vaja. Minu vilets selg sai täpselt sellist treeningut ja venitust, nagu tal on vaja. 🙂 55 min, 107 l/min

Reede: trennivaba.

Laupäev: Tartu Rattaralli virtuaalsõit. Just avastasin, et peaksin sellest “võistlusest” eraldi postituse kirjutama. 😅 Oi kui kaua pole sellist asja teinud, aga tuleb vist ikka ette võtta.

Pühapäev: kerge rattasõit. Kuigi ma ootasin, et pärast pikka rattasõitu ja tuulega võitlemist, kus pulssi ei olnud võimalik seisma jäämata normaalses vahemikus hoida, saan ma ööl vastu pühapäeva jälle mingid valusad sümptomid, siis minu õnneks neid siiski ei tulnud. 🤩 Härra Jooksjal oli pikemale jooksule joogipunkti vaja, seega veeresin temaga poolteist tundi lihtsalt kaasas ja tassisin veepudelit. Keha siiski täiesti ootuspäraselt oli eilsest rattasõidust väsinud ja süda andis veeremise kohta kõrge pulsiga sellest kohe ka teada (15,85 km, 10,3 km/h, 118 l/min). Homme tuleb kindel puhkepäev.

Kokkuvõttes:

Rattaralli tõttu tuli hästi mahukas nädal. Positiivne on see, et praeguse hetke seisuga mu keha sellest mingil moel märku ei anna. Kui ka homme sümptomitest puhta nahaga pääsen, siis järelikult on keha jälle pisike sammu taastumise teekonnal edasi liikunud.

Järgmisel nädalal jõuan TYSKi kahjuks ainult ühel korral. Ülejäänud liigutamised tuleb iseseisvalt ära teha. Olen mõelnud, et ehk võiks vahel Auras ujumist katsetada, aga kardan, et juba nende massidega seal basseinis võitlemine ja närvi minemine on mu südamele liiga palju. 😅 Rulluisutamist tahaks ka peatselt uuesti proovida ja mõne kõnniringi teen nädalavahetusel nagunii, sest sõidan maale vanematele külla.

Kolmapäeval lähen Tallinnasse kardioloogile, seega hoidke kõik pöidlaid, eks. 🙂