Kodublogi: hele vs tume põrand

Artikkel ilmus 25. aprillil 2019 Postimees Kodustiil portaalis.

Aprilliga saime tehtud viimased suured lammutustööd. See tõdemus iseenesest paneb juba südame sees laulma, sest kõige jubedam, mustem ja füüsiliselt raskem töö on tehtud. 😍

Nimelt sai lahti lammutatud viimased ca 23 ruutmeetrit põrandat ja kõik vanad kihid, sh korralik kogus mulda, sealt minema viidud. Samuti tuli seinakrohvi kihi alt välja kaunis 140-aastane tellissein. Minu pere käis meil taaskord abiks ja kahe päevaga sai nii palju üheskoos ära tehtud. Suurem mustus on korterist lõplikult väljas, aga päris tolmutamata me veel ei pääse. 

Põrand enne.

Esiteks ootab renoveerimist meie imeline tellissein: see tuleb traatharjaga krohvijääkidest puhtaks nühkida, leida kuskilt sama ajastu telliskive, et mõned katkised telliskivid välja vahetada, ja seejärel taastada kogu seina vuugid lubimördi või millegi analoogsega ning sein üle võõbata kinnistava ainega, et see edasi ei tolmaks. 

Teiseks ootavad paar vaheseina ootavad veel ülesehitamist ja/või kipsi – järelikult ka pahteldamist ja lihvimist. Aga pahtlitolm on juba palju toredam tolm kui lammutustolm, sest see tähendab, et midagi hakkab valmis saama. 🙂

Kui põrand oli ära lammutatud, siis muidugi tuli ta jälle üles ehitada. Kuna selles korteri osas asus see neetud ahi, mis meil naabrile kaela kukkuda ähvardas ja kõik korteri korralikult viltu oli kiskunud, siis olid ka põrand kõige kehvemas seisus. See ruum on meil umbes 4 meetrit lai, aga põrand oli viltu julgelt ca 30 cm. Seda on nähtavalt ja tuntavalt väga palju. Vahel heidetakse meile ette, et teeme põrandate loodi saamisega mõttetut tööd, sest vanas majas ei peagi põrandad täiesti sirged olema, aga uskuge mind: nii kaldus ja vajunud põrandad teevad muud remonditööd ja kas või köögimööbli paigutamise ülikeeruliseks. 🙄 #sorrynotsorry

Pärast lammutamist.

Seega sai paika pandud korralikud tugevad uued põrandalaagid ja kogu põrand soojustatud 25 cm paksuselt kivivillaga (teisel korrusel on see soojustuseks ja heliisolatsiooniks piisav). Kuna tegu on viimase põrandaga, siis tuli ära vedada põhimõtteliselt kõik elektrikaablid, mis jõuavad trepikojas olevasse kilpi põranda alt (üksikud tulevad lae pealt). 

Kõige suurem tegu oli aga köögi kanalisatsiooniga, kuna praegune äravool asub täiesti ebaloogilise koha peal: korteri uksest vähem kui meetri kaugusel tellisseina vastas, seega pole seda toru eriti kuskile peita. Kanalisatsioonile uue tuulutuse mõtlemisega panime aga korralikult puusse. 😶 Kui oma ajutise köögivalamu tagasi ühendasime, saime aru, et suurema joaga vett lastes on äravool väga kehv, sest tuulutus päris igas asendis ikka ei tööta küll. 😅 Õnneks tabasime selle õigel hetkel, mõtlesime esiku osas plaani natuke ringi, et tuulutuse toru ära peita, ja saame selle järgmises etapis korda teha.

Kuna viimaks ei õnnestunud vaatamata suurele otsimisele meil üles leida ka juba üle aasta tagasi tellitud vajalikku üleminekut, et naabri köögi ventilatsiooni toru meie köögi keskelt natuke loogilisemalt õue viia, siis tuleb tellida uus üleminek ja sellega järgmisel korral edasi tegeleda. “Tänu” sellele jäi meil põranda OSB plaat viimasel paaril ruutmeetril paigaldamata, kuid üldiselt on põrand 90% ulatuses valmis ja põrandalauda ootamas. 

Köök ja esik praegu.

Lauad tulevad aga üpris viimases järjekorras, et neid lagesid ehitades, seinu pahteldades ja värvides mitte ära mõlkida või kuidagi ära rikkuda. Olen pidanud magamistoas valmis põrandat ülima püüdlikkusega mitmes kihis katma ja kaitsma, sest seal tegime asju veidi äraspidises järjekorras, ja hea meelega jätaks selle etapi seekord vahele. Ka seinte viimase kihi värvimise ajaks põrandate ühe kihi ehituspaberiga katmine on päris tüütu töö, rääkimata mitmest kihist.

Põranda materjalide ja viimistluse valik

Magamistoa põrand valmis meil 2017. aasta septembris ehk peaaegu 2 aastat tagasi. Maas on 140 mm laiune ja 15 mm paksune saarepuidust rustik ehk oksakohtadega laud. Esialgne plaan oli see toonida valge peitsiga ja üle lakkida, kuna see oli üks soodsamaid lahendusi. Peitsimisega jõudsin umbes kolmandiku põrandani, kui sain aru, et see tulemus on laiguline ja väga jube. Seejärel polnud muud teha, kui lasta põrandal ära kuivada, et see peits siis sama targalt masinaga maha lihvida. 

Seejärel tegin põhjalikku uurimistööd ja paljude soovitusel võtsin kasutusele õlivaha. Alates sellest hetkest olen ma nendesse toodetesse totaalselt armunud, kuna tulemus jääb loomulik ja kaunis ning puidu viimistlemisega sain isegi mina edukalt hakkama. Põrandal kasutasin Osmo katvat õlivaha toonis 3186, mille kandsin peale pintsliga, lasin ca 15 minutit imenduda ja seejärel eemaldasin õlivaha jäägid mikrokiudlapiga. Pärast kuivamist sai viimaseks kihiks Osmo poolmatt värvitu õlivaha. Tulemuseks jäi kena läbikumav valkjas saarepuidust põrand.

Tagantjärele tark olles oleks pidanud valge õlivaha katma kas Osmo Natural Effect või Osmo 3040 valge alatooniga õlivahaga, sest värvitud õlivahad on siiski hästi kerge beežika alatooniga, mis kohati võib jätta mulje, nagu oleks põrand määrdunud. Sama soovitab ka ametlik Osmo kasutusjuhend. 

Kaks aastat hiljem tuleb tõdeda, et olen enda jaoks avastanud heleda põranda puhul mitmeid plusse ja miinuseid. Alustame miinustest. 

Kulumine

Laudpõrandat peetakse üldiselt peaaegu igaveseks, kuid iga mõne aasta tagant (olenevalt ruumist, kasutusaktiivsusest jmt) tuleks seda hooldusõliga üle käia või täielikult lihvida ja uuesti õlivahatada. Soovi korral saab sel moel ka täielikult muuta põranda tooni. 

Mitmed need kohad, mida tuli ebaõnnestunud peitsimise tõttu lihvida, on hakanud juba vaikselt kuluma. Olen põrandat ruutsentimeetri haaval korralikult švammiga hõõrunud ja pesnud, kuid siis sain aru, et see pole mitte remondiga sisse tassitud mustus, vaid looduslik saare toon, mis osades kohtades paistab. Heleda või tumeda põranda puhul on juba kerge kulumine kindlasti palju lihtsamalt märgatav kui keskmist tooni põranda puhul. 

Plaanin sel suvel magamistoa mööblist tühjaks tõsta, põranda korralikult pesta ja valge tooniga hooldusõliga üle käia. Seejärel saan teada anda, kuidas see õnnestus ja kas see mõjus kulunud kohtadele värskendavalt. 

Praod

Naturaalne laudpõrand reageerib õhuniiskuse kõikumisele. Kütteperioodil lähevad laudade vahed veidi laiemaks, kuid kahanevad taaskord vähemalt mõnevõrra suurema õhuniiskusega aastaaegadel. Kuna meil on põrandal üpris õhukesed lauad, millel on oksakohad, siis ühe suurema oksa kohalt on üks laud sisse löönud ka pika mõra. Siin võis olla meie viga ka see, et magamistoas ei kasutanud me lisaks kruvidega kinnitusele OSB ja laua vahel liimi. #piinlik Hoolduse käigus üritan selle pika prao heleda puidupahtliga täita, kuid selge on see, et igasugused mõrad ja lauavahed paistavad tumeda põranda pealt tunduvalt vähem välja. 

Määrdumine

Selge on ka see, et heleda või valge tooniga põrand näitab väga hästi välja igasuguse määrdumise. Ilmselt saab heleda põranda ilusana hoidmine esikus ja köögis olema omaette ülesanne. Samas pole ma väga kindel, et tume põrand, mis on sama määrdunud, aga lihtsalt ei näita seda välja, oleks just palju parem variant…

Heledal põrandal on tumeda põranda ees aga paar suuremat plussi.

Tolm

Peaaegu kõik tumedate põrandatega kodude omanikud, keda ma tean, ütlevad ikka ja jälle, et tume põrand on tolmu seisukohast tunduvalt ebamugavam valik kui hele. Kõlab üpris loogiliselt: helehall tolm tumeda puidu peal võrdub tolmuimeja, mida seinakontaktist välja võtta pole mõtet. Kui lisandub heleda karvaga lemmikloom (või mitu), siis seda hullem. Tumeda karvaga lemmikloomade puhul tasub aga tumedam põrand kindlasti kaalumist.

Avarus 

Heledad toonid teevad paratamatult väiksed ruumid avaramaks ja visuaalselt suuremaks. Kuna meie korteris pole üheski toas üleliigset ruumi, peame olema toonide valikul äärmiselt tähelepanelikud.

Kõiki neid tegureid arvesse võttes võiks kuldne kesktee olla keskmist tooni põrand: naturaalne tamm, saar, kuusk, mänd või mõni muu puuliik, mis on viimistletud värvitu kihiga, olgu selleks siis lakk, õli, vaha või õlivaha. Keskmiste toonide pealt ei paista tolm samuti liigselt välja, need ei muuda ruumi visuaalselt väiksemaks, kuid ei tee seda ka suuremaks, ning kulumine ja määrdumine paistavad välja pigem mõõdukalt. 🙂

Igal juhul soovitaksin enne viimistluse valikut teha/osta erinevaid näidiseid ja asi oma silmaga oma kodus üle katsetada.

Advertisements

Treeningpäevik 29.04–5.05.2019

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenn. Kes olid Viljandi järvejooksule minemas, nendel oli kergem kava ja teised said pikemaid lõike joosta, et teha viimased ettevalmistused Tartu Maastikumaratoniks. Ülesandeks olid 800 ja 1200 m lõigud staadionil. Jõudsime teha 2 blokki. Iga lõigu vahele sörkisime 400 m ja siis puhkasime 2 minutit ehk siis korralik taastumine. Ilunumbrid:

  • 1200 m: 4:36 min/km, 167 bpm
  • 800 m: 4:29 min/km, 167 bpm
  • 1200 m: 4:36 min/km, 169 bpm
  • 800 m: 4:25 min/km, 167 bpm

Sellega võib rahul olla küll, ma arvan. 🙂

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: ülipikk lõigutrenn. 1. mai. Küsisin Treenerilt, et kuna JJV jääb püha tõttu ära, siis kui palju jooksma peaks. Olime enne rääkinud, et teeme viimase pika trenni, kuna mul eelmise nädalavahetuse pikk jooks läks ju vett vedama. Sain oma pika trenni. Ja missuguse veel! 😳

Plaan anti kätte selline:

  • 3 km rahulikult soojenduseks;
  • Seejärel 3 blokki:
    • 1000 m kiirem jooks,
    • 1000 m rahulik jooks,
    • 2000 m kiirem jooks,
    • 1000 m rahulik jooks,
  • 3 km rahulikult koju.

Kes oskab arvutada, siis saab aru, et see kõik kvalifitseerus ühe pika jooksuna, kuna kokku andis see lõigutrenn 20 km.

Lisaks tuli joosta Lähte suunas, et natuke tõuse võtta saaks, ja kiired lõigud oleksid pidanud teoreetiliselt olema kiirenevad tempos. Praktikas see kahjuks välja ei tulnud, sest ma olin omadega puhta läbi, sest temperatuur oli palav (ca 20 kraadi), päike säras lagipähe ja vett mul otseloomulikult kaasas ei olnud. 🙄 Koju jõudes olin higist läbivettinud ja meeletus joogijanus. Janu hakkas juba kuskil 1. lõigu peal kiusama, seega mnjah.

Lõikude tempod tulid sellised:

  • 1000 m: 5:08 min/km (167 bpm), 5:11 min/km (166 bpm), 5:19 min/km (167 bpm);
  • 2000 m: 5:15 min/km (165 bpm), 5:23 min/km (168 bpm), 5:27 min/km (167 bpm).

Üldiselt need numbrid mingit erilist emotsiooni ei tekita (võrrelge näiteks esmaspäevaste tempode ja pulssidega), aga arvestades, et täpselt sama sooja ja päikselist ilma lubab ka Tartu Maastikumaratoni ajaks, siis väga hea harjutus eesootavaks saunaks…

Neljapäev: trennivaba.

Reede: kerge jooks. Tegin õhtul hästi kerged 6 km. Jalad olid veel suhteliselt väsinud ja ilm oli võeh. Tegin oma 6 km lemmikringi ära ja aitas kah selleks korraks. 6:07 min/km, 149 bpm.

Laupäev: trennivaba. Jalutasin natuke linnas ringi – peamiselt Uuskasutuskeskuses ja Kevadlaadal – ja puhkasin. Väga imelik oli praktiliselt mitte midagi kasulikku ja asjalikku teha. Õhtuks olid juba süümepiinad kohal…

Pmst mina laupäeva pärastlõunal. 😂
Kiisu on vist selle nädalaga lõpuks terveks saanud *sülitab 3 korda üle õla*. 🙂

Pühapäev: kerge jooks. Nädala võtsin kokku ühe 10 km otsaga. Kui toast välja astusin, hakkas tibutama, varsti sadas juba üpris tugevalt ja tagasi kodutänavale jõudes oli vihm peaaegu läinud. Ideaalne ajastus. 😂 Muidu oli numbrite poolest ülimalt asjalik jooks – osad kilomeetrid tulid 15 lööki madalama pulsiga, aga praktiliselt sama 5:30 kanti tempoga nagu kolmapäevased kiired lõigud –, aga seal vihmas ligunedes hakkas jalgadel külm ja kiirustasin kodu poole tagasi. Üldiselt see “jooksen 5 kiltsa Ihastesse ja siis sama teed tagasi” on sellel aastal juba nii ära leierdatud, et peaks mingi uue ja mõnusa 10 km ringi endale otsima. 5:45 min/km (!), 153 bpm. Selliste ilunumbritega on juba päris tore joosta.

Pärast tegin kodus mõned tunnid remonti ka, et eelmise päeva süümekaid leevendada. Kõik muud pühapäevased toimetused nagu poes käimine, söögitegemine ja pesupesemine otsa ja ongi juba öö käes. Vähemalt saab to-do list lõpetatud. 🙂

Kokkuvõttes:

Oleks vist patt selle nädala üle väga palju nuriseda. Natuke kahju on, et see pikk lõigutrenn nii ebaõnnestunud ilmaga oli, aga mis teha: selline see jooksja elu kord juba on. Kilomeetreid kogunes kenasti ja nüüd peaks ma teoreetiliselt järgmise pühapäeva TMM 24 km jaoks valmis olema. Vähem kui nädal on jäänud. Ulme!

Aprilliga sai kokku 204 jooksukilomeetrit, mis on aprilli kohta ikka väga hea tulemus, arvestades, et sinna pidi mahtuma ka võistluse nädal ja taastumise nädal. Pärnu laager kindlasti aitas nii vormile kui mahukogumisele kõvasti kaasa. Eks näis, mis mais ja juunis selle ehitatud vormi pealt tulema hakkab. 🙂

Ja muideks: mingis meeltesegaduse hoos panin ma end viimasel hetkel kirja selleaastasele Blogiauhindade üritusele. Taaskord tunnustatakse Eesti parimaid blogisid ja kuna ürituses on omajagu muudatusi tehtud, siis mõtlesin, et seekord võiks taas kaasa lüüa.

Kes soovib minu spordiblogi poolt oma hääle anda, siis hääletada saab SIIN ja spordiblogide kategooria on viimane. Seal on teised toredad spordiblogijad samuti üles reastatud, vaadake kindlasti nende blogid ka üle, päris võrdsed ja kõvad konkurendid on see aasta kirjas. 🙂 Igas kategoorias saab anda kuni 3 häält, igas kategoorias ei pea hääletama, kui selleks pole soovi, ja hääletus kestab kuni 31. maini. Üks lugeja saab hääletada ühe korra, kasutades selleks oma e-maili aadressi.

Vaatame siis statistika üle, mitu inimest seda blogi siin üldse püsivalt veel loeb. 😉