Nourish, Train & Flourish

Tänane postitus on üks kogum igasuguseid mõtteid, mida ma vahel mõtlen. Üritasin sellest mingit tervikut luua, aga väga hästi just ei õnnestunud. Kui mõni mõte kõnetab, siis palun räägi kaasa. Kaasamõtlemine on miski, mida mul praegu väga vaja läheb, et oma ummikseisust liikuma saada.

Iga päev kulutab tavaline täiskasvanud inimene kolmandiku, tegelikult isegi rohkem selleks, et teha tööd ja luua väärtust. Aeg on meie kõige kallim ressurss, seda enam, et meist keegi ei tea, palju seda meil veel ees ootamas on. Iga päev läheb suur tükk meie kõige väärtuslikumat ressursi töötegemise alla. Aga kas me loome sellega ka päriselt väärtust? Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

Mina näiteks panustan oma tegevuse ja sisendiga millegi suure juhtimisse, mis peaks ühiskonnale ja tulevastele põlvedele igati palju kasu looma. Minu töö viljad peaks aitama hoida õiget suunda eesmärgini jõudmiseks. Kui juht on kapten, on minu töö koos kaaslastega hoolitseda, et rooliratas oleks terve ega logiseks kuskilt otsast. Minu jaoks on tegu vastutusrikka tööga. Vastutustundetult tegutsedes sõidaks laev ju karile!

Ma ei oska elada ega tegutseda pooles vinnas. Mulle tuletatakse viimasel ajal pidevalt meelde, et “ära võta südamesse” või “ära võta isiklikult“. Aga ma ei oska nii! Kui ma teen, siis ma tahan teha hästi. Ma ei taha teha midagi linnukese pärast paberil või Excelis. Et saaks kuidagi kaelast ära. Ma tahan, et oleks sisukalt tehtud. Ma tahan, et minu tegemistest oleks kasu. Sest mis mõtet on oma aega raisata kasutule?

Kui lihtne on iseenesest mõistetavaks pidada neid asju, mis sujuvalt toimivad. Kui kerge on stabiilsusega ära harjuda või veel hullem: seda igavaks või mõttetuks pidada. Võib jääda mulje, et stabiilsus justkui ei vajagi pingutust. Aga jalgratas kukub lõpuks ikka külili, kui sa enam ei vänta. Ootamatult asfaldile maandudes ei tundugi see igav stabiilsus enam nii kehv variant.

Ma proovin kriitikale mitte põikpäiselt vastu vaielda, vaid seda analüüsida, sest minu loomuses on oma elus kõike analüüsida. Vahel tulebki välja, et saab teisiti või et saab paremini või et saab kuidagi muudmoodi. Aga kriitikat ja tagasisidet on mitut sorti. Kui sa oled selline inimene nagu mina, kipud sa esimesena ikka iseend süüdistama, kui midagi kuskil vähegi halvasti on. Ja on piisavalt neid, kellele see stsenaarium jube hästi sobib.

Kellele meist ei meeldiks olla kasulik, tubli või edukas? Kord saadud eduelamused tuhmuvad lõpuks. Kui uusi aga peale ei tule, kuidas siis edasi liikuda? Mina tahan edasi pürgida, mitte ühel kohal tammuda. Nii ma satungi ummikusse. Tahaks edasi liikuda, aga ei oska. Igas meepotis on oma tõrvatilgad, mida kõrvaltvaataja tihti ei näe. Aga kuidas aru saada, et oma meepotti enam ei päästa? Millal on aeg otsida uus meepott?

Ma võtan alati isiklikult. Sest kõik, mida ma teen oma suure pühendumusega, saab osakeseks minust. Kuidas elada nii, et sa teed midagi päevast päeva ja aastast aastasse, aga see ei saa osakeseks sinust? Ma ei oska. Ma olen üpris kindel, et ma ei taha nii elada. Vähemalt mina ei oska selektiivselt tundetu olla.

Kui me muutume tuimaks ja tundetuks negatiivsete emotsioonide osas, kandub see tuimus ja tundetus edasi ka kõigesse ilusasse. Ma tõesti usun sellesse, sest ma olen seda ise kogenud. Mõtlen tagantjärele mingitele saavutustele, hetkedele ja sündmustele ning avastan, et ma pole osanud neist rõõmu tunda, sest ma olen samal ajal püüdnud olla tundetu mure, kurbuse, valu, pettumuse või viha osas. Väga kurb on nende avastusteni jõuda. Elu justkui tõttab mööda, ilma et ma temast päriselt osa saaks. Pikaajaliselt kestev stress teeb elurõõmuga 1-0.

Kui minu käest hiljuti küsiti, kuidas ma näen oma tööelu viie või kümne aasta perspektiivis, ei osanud ma eriti täpselt vastata. Ei osanudki midagi vastata. Kui ma oma elu ette kujutada proovin, näen ma seal selgelt kõiki muid teemasid. Seal on teatud inimesed, seal on kodu ja kodukoht, seal on maailmas ringivaatamist, loomulikult on seal sporti… Aga tööalaselt – üks suur must auk.

Hunnik tühjust, mis ärevaks teeb. Oskamatus mingit suunda võtta. Ka kõige paksemas udus olen ma suutnud tavaliselt mingi suuna valida, tavaliselt selle, mis südamele õige tundub. Aga selles udus ei oska üheski suunas astuma hakata…

Paigalseis.

Ummik.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Fartleki päev. Ja oiii veel millise fartleki päev… Kuna käes on viimane mahukas nädal, oli ka fartlek vastav. Soojenduseks paarkümmend minutit kerget jooksu alla ja siis fartleki kallale. Ülesanne oli kaks blokki minutifartlekki. Üks blokk koosnes 10 minutilisest lõigust, iga lõigu vahele ainult 1 minut taastumiseks, blokkide vahel 5 minutit sörki. 2x10x1′. 😳 Ossaraks.

Ega me seal tagasi ei hoidnud. Tegime väikse neljaliikmelise pundi ja vaheldumisi muudkui vedasime. Kui ise ära väsid, siis hoiad hammastega kellegi teise seljast kinni ja pingutad lõpuni. Põhiline on mitte mõelda, kui palju veel jäänud on. Lihtsalt jooksed. Kiiretes osades jäi tempo 3:48–4:35 min/km vahele ja keskmine pulss 151–169 löögi kanti, sörgi ajal 7:00 min/km ja pulss langes üpris hästi, alguses paremini, lõpus enam alla 150 ei kukkunud, kuigi lõikude tempo oli tunduvalt aeglasem kui alguses. Kõik oli ootuspärane. Kogu fartleki ilunumbrid: 12,28 km, 153 bpm, 5:47 bpm. Job well done. 🙂

Kerelihastele tegime paarkümmend minutit ÜKEt ka.

Teisipäev: trennivaba. Treener tegi mu tavapärase nädalase kava natuke ringi ja teisipäev oli puhkepäev. Mina oleks muidugi joosta tahtnud, aga vahepeal peab taastuma ka. Olin tubli ja tegin ühe korraliku rullisessiooni, samal ajal kui härra Jooksja TYSKi hallis ringi tiirutas.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Lõigutrenni päev. Soojendus ja harjutused alla, kõik tavapäraselt, kes see siis ilma soojenduseta lõike jooksma läheb, eks. 🙂 Lõigutrenn oli väga “lihtne”: 8×400 m, iga lõigu vahele 2 ringi kerget sörki ja alguses natuke kõndi ka.

Minu õnnetuseks ei olnud Britti trennis ja Maria ei saanud lõike joosta, seega pidin seal üksi suutma tempot hoida. Ütleme nii, et kui oled ikka harjunud koos kellegagi pingutama ja tempot hoidma, siis üksi on palju raskem. Aga tuleb ka seda õppida, sest võistlustel tulebki tihtipeale üksi iseendaga võitlust pidada.

400 m lõikude tempod tulid: 3:59, 4:15, 4:21, 4:17, 4:15, 4:14, 4:17, 4:10 min/km. Pulss oli vahemikus 165–169, max pulss 177; lühemate lõikude ajal ei jõua ta mul nii kiirelt väga kõrgele hüpata. Olen 400-meetriseid ka kiiremini jooksnud, aga üldiselt võib ikka rahul olla. 🙂

Neljapäev: kerge jooks. Kuna õues oli pime, jahe ja ladistas vihma, siis läksin jälle koos härra Jooksjaga TYSKi. Tema tegi oma Prorunneri ühistrenni, mina jooksin tunnikese rahulikult (10,13 km, 6:24 min/km, 146 bpm) ja siis andsin jälle rullile valu, et kuidagi aega veeta, kuniks tal ka trenn tehtud sai. Täitsa asjalik neljapäev.

Minu ja härra Jooksja poole aasta geelivaru sai ka ära tellitud.

Reede: kerge jooks + BodyPump. Pumpi ette väike soojendusjooks. Samm oli no nii raske. Jalad sain alles kuskil 25. minutil liikuma (132 bpm, 6:36 min/km). Ilmselt see raske fartlek, korralik lõigutrenn ja üldse väga mahukas märtsikuu on mu jalad ikka korralikult ära väsitanud. BodyPumpis oli kaks lisalugu ja mina olin tunni lõpuks ikka täitsa läbi. 😂 Jalalood tegin ilma lisaraskuseta, et nädalavahetuse pikaks jooksuks natuke värskem olla.

Laupäev: trennivaba. Tegime remonti, mis muud. Õnneks väga hullu ei pannud ja redelitel ronima ei pidanud.

Pühapäev: pikk jooks. Tänasega sai lukku järjekordne 3-nädalane treeningblokk. Viimane trenn oli pikk jooks. Treener soovitas teha 1:15 ja kindlasti mitte üle 1,5 tunni, parasjagu nii palju, et eelmise nädala jooksukilometraaž 3 km ületada.

Ma peaaegu kuulasin sõna ja tegin 15 km otsa. Üle tüki aja jätsin Ihastesse minemata ja käisin hoopis Lähte kergliiklusteel. Enne sai tuulesuund korralikult üle uuritud, et seal ikka päris vastu “seina” ei peaks rühkima. Ei pidanud. Esimesed 7,5 km olin kas tuule eest varjus või siis oli kergelt küljelt vastutuul, mis siiski ei seganud eriti. Lähte poole minnes oli profiil natuke tõusev. Tagasitulek oli aga mõnusalt tempokas, sest profiil oli soosiv ja tuuleke paiguti samuti kergelt selja tagant.

Vesi vulises, linnukesed laulsid, päike paitas põski ja jalad olid väga mõnusad. 🙂 Mitte lennukad, sest maht on siiski all, aga head ja liikusid kenasti. Lausa lust oli sellise jooksuga jälle üks blokk tehtud saada. Hing lausa laulis sees, kui seal üksinduses kilomeetreid võtsin. Vahel on selliseid jookse nii väga vaja. 15 km, 6:05 min/km, 150 bpm.

Kokkuvõttes:

Nädala kilometraaž: 56 km. Pole paha, üldse ei ole paha. 🙂 Tuleb ilmselt elu mahukaim märtsikuu. Eks järgmisel nädalal näeme, kui palju kokku saan.

Järgmine nädal on puhke- ja taastumisnädal. Maht läheb alla, puhkepäevi tuleb vähemalt ühe võrra rohkem. Nädala kava on ka puhta segi paisatud, kuna reedel lähen koormustestile. Üks JJV jääb käimata, lõigud pean üksinda joostud saama, näis, mis Treener nädalavahetusel teha lubab. Eks palju oleneb ka sellest, mis koormustest ütleb.

Koormustestiga on selline veider lugu, et ühelt poolt ma väga ootan seda, teisalt aga pelgan, et äkki pole kõik 100% korras või olen nõrgemaks jäänud. 😕 Viimati sai käidud enam-vähem täpselt 2 aastat tagasi. Toonane (vähemalt harrastaja jaoks?) ülikõrge aeroobne lävi (170+!) tekitab küsimusi, kas 1) masin andis ikka õiged tulemused – samas: kui jooksin 5+ tunniga maratoni, oli aeroobne lävi 158–160 ja alla 4 tunni maratoni juures 170+ lävi oleks seega loogiline? – ja 2) kuhu see lävi siis veel kasvada saab🤔. Pöidlad pihku, et selle aasta tulemused ikka rõõmsad, mitte kurvad oleks.