Koormustestil käidud. Kuidas edasi?

Üle kahe aasta sai lõpuks jälle ära käidud koormustestil, et oma füüsiline vorm, südame seisund ja olulised näitajad üle vaadata. Paberile on küll kirjutatud: “Võrreldes 2017. a testimisega kõikide funktsionaalsete näitajate postiivine dünaamika”, aga seekordne käik minus just erilist positiivsust ega optimismi ei tekitanud. Kohe lähemalt, miks nii.

Testimine

Koormustestil käisin seekord (st reedel, 29.03.2019) neljandat korda, eelmisi kogemusi saab lugeda siit: 1, 2, 3. Kaks korda olen käinud TÜ Kliinikumis ja kaks korda Vomaxis. Algab kõik alati ühtmoodi: trenniriided selga, väike jutuajamine, et aru saada, kes ma olen, millise spordiga ja kui aktiivselt tegelen. Kuna eelmisest korrast olid neil mu andmed olemas, läks seekord veidi kiiremini.

Seejärel mõõdeti ja kaaluti mind üle. Ei mingit üllatust: olin jätkuvalt 168 cm pikk, aga kaalusin 1,5 kg rohkem kui kaks aastat tagasi, kuid olen KMI järgi siiski veel kenasti normaalkaalus. Seda teadsin ma isegi. Keha rasvaprotsendi järgi (võrreldes spordinaiste keskmisega) on kehal ligi 7 kg  üleliigset rasva – seda teadsin ka isegi. 😅 Vahet pole, mis kaalus ma olen, kas praeguses, 5 kg kergem või 5 kg raskem – rasvaprotsent on mul tujukalt ikka sama koha peal.

Öeldi ka seda, et ca 5 kg kergemana oleks maratoni ilmselt väga hea joosta. Sellises kaalus olen ma 2017. aastal ka jooksnud ja mõtlen nendele kuudele siiani heldimusega. Visuaalne vorm on üks asi, aga kerges kaalus jooksmine on mulle hoopis olulisem. Praegu ei ole ma suutnud kaaluteemat nii tõsiselt ette võtta – kuigi olen korduvalt ja korduvalt proovinud –, et kuskile päriselt jõuda. Mul on niigi liiga palju asju, mille nimel pingutada. Lõpetaks kas või ühe oma projektidest ära ja vaataks siis, kas tekib motivatsioon kaalulangetusega tegeleda (loe: jälle pidevalt toitu kaaluda ja äppi sisestada), sest paratamatult nõuab see aega ja pühendumist. Praegune seis pole katastroof ja elu näitab, et nii saab joosta küll. 🙂 Veel.

Siis pandi mulle andurid külge ja hingamismask koos anduritega pähe. Istusin vaikselt, mõõdeti vererõhku, hingamist, pulssi. Testiti kopsumahtu: 4,57 l (117% normist) ja veidi suurem näit kui kaks aastat tagasi. Väljapuhumise võime oli 3,77 l/s ehk 112% normist, kaks aastat tagasi oli 119%. Kõik oli üldiselt korras. Lõpuks sai loa jooksulindile minna, kus veel minut aega seistes näitajaid mõõdeti. Edasi kulges kõik täpselt nagu eelmisel korral: iga kahe minuti tagant kiirusi tõsteti. Algas 6 km/h, siis 8 km/h, 10 km/h, 11 km, 12 km/h, 13 km/h ja 14 km/h jooksin veidi üle 1 minuti. Kokkuvõttes jooksin täpselt sama kaua kui eelmisel korral.

Kuni 10 km/h oli veel igati mugav olla. Sellise tempoga teen ma ju oma kergeid jookse, seega ei tohtinudki veel raskeks minna. Lindil jooksmine on veidi ikka imelik ning võõras tegevus ja loomulikult oli testile minnes selline tunne, nagu läheks eksamile või miskit, seega kerge ärevus oli sees. Maskiga jooksmine on samuti veider, kuigi sel korral ei olnud see mask üldse nii pigistav ja ahistav kui tavaliselt. Mõtlesin juba testi alguses, et nad on vist uued maskid muretsenud. 🤔

Aeg seal lindil läheb üldiselt kiiresti. Arst vaatab mingeid näitajaid, läbiviija vahepeal küsib, kas kõik on okei, ütleb pulssi ja räägib asjade seisust. 8 ja 10 km/h oli väga tore olla. 11 km/h oli juba natuke väljakutsuvam, aga raske siiski mitte. Hingamine oli veel korralikult sügav, vähemalt arvuti näitude järgi.

Kui kätte jõudis 12 km/h blokk, tundsin, et mask hakkab justkui allapoole vajuma. 😕 Tõstsin seda pidevalt käega ülespoole, aga kuna tempo oli korralik, oli omajagu rappumist. Samal ajal korrutas testi läbiviija pidevalt, et hinga sügavamalt, sa ei kasuta piisavalt oma kopse. Ma üritasin täiest jõust sügavamalt hingata, aga selle asemel muutus hingamine hoopis tihedamaks. Keegi pidevalt rääkis kõrval ja kes on näiteks võistlusel täiega pingutanud, siis teate, mis tunne see on, kui keegi kõrval pidevalt räägib. Üritasin sellest üle olla, keskenduda hingamisele, jooksmisele ja maksimumi väljapingutamisele.

13 km/h oli juba üpris väljakutsuv kiirus, siiski alla 5:00 min/km ja enne seda oli juba 11 minutit tõusva tempoga joostud. Natuke enne 12 minuti täitumist tuli kätte ka anaeroobne lävi, täpselt samas kohas nagu eelmine kord. Hakkasin rohkem jälgima kella. Samal ajal öeldi mulle ikka veel, et ma hingan valesti. 😕 14 km/h jooksin minuti ja natuke peale ära, läbiviija küsis, kas paneme nüüd lindi kinni ja lasin tal seda teha. Ikka jäi tunne, et oleks veel suutnud, kui oleks saanud rahus ja vaikuses pingutada ning oma mõtteid koondada, aga mul oli vaikselt juba juhe kogu sellest värgist koos.

Siis võeti mul mask peast ära (hiljem arst ütles, et seda tehti natuke ennatlikult, sest hingamise taastumist mul seekord ei mõõdetud, kuigi eelmine kord seda tehti) ja lasti mõned minutid veel lindil vaikselt kõndida. Jälgiti südame tööd, pulssi ja mõõdeti mitu korda vererõhku. Sellega saigi test läbi ja mind lasti pesema ning riideid vahetama.

Tulemused

Seejärel oli aeg näha tulemusi. Arst hakkas järjest jooniseid selgitama. Nii mina kui ka arst pidas kummaliseks seda, et nii sissehingatava hapniku kui ka väljahingatava süsihappegaasi hulk hakkasid pärast 10. minutit langema, kuigi koormuse tõustes oleksid need pidanud selgelt mõlemad tõusma – täpselt selle loogika käitus mu keha ka eelmisel korral. See oli ikka väga kahtlane graafik.

Pulss iseenesest tõusis normaalselt üpris lauge tõusuga. Hingamissageduse graafik oli väga sakiline ja varieerus kõvasti. Eelmisel korral oli siledam. Kas ma tõesti ei oska enam hingata? 😳 Omast arust olen ma kõik korrad hingamise eest just kiita saanud, et hingan piisava sagedusega ja sügavalt…

NB. Kõige olulisem näitaja, mille järgi pannakse paika läved ja pulsitsoonid, on RER ehk respiratory exchange ratio ehk hingamiskoefitsient. See mõõdab väljahingatava süsihappegaasi ja sissehingatava hapniku ruumalade suhet. Puhkeolekus on RER=0,7, anaeroobne lävi saavutatakse siis, kui VCO2=VO2 ehk RER=1,0.

  • Aeroobne lävi: 169 bpm (RER=0,92)
  • Anaeroobne lävi: 180 bpm (RER=1,0)
  • Maksimaalne: 184 bpm

Kõik pulsinäitajad on langenud. Tegelikult loeb ju RERi näitaja kiiruste juures igal ajahetkel (arvuti salvestab andmed iga 15 sek tagant), mitte pulss ise. Üldiselt oli RER reedel kehvem kui võrrelda samade ajamärgistega kaks aastat tagasi (vt tabel allpool). See ei teinud mind üldse rõõmsaks, pigem ikka täitsa vastupidi. 😕

Vahemärkus. Olen nüüd uurinud aeroobse ja anaeroobse läve määramist RERi alusel. VOmaxis kasutab dr Karu näitajaid 0,92 ja 1,0, et lävesid määrata. Kuid uurides kirjandust/internetti, öeldakse, et puhkeoleku RER peaks olema 0,7 – mul peab paika mõlema testi puhul –, aeroobsel lävel 0,85 või 0,9 ja anaeroobsel lävel 1,0. Seega ütleks mina nende näitajate järgi, et eelmisel korral oli mu aeroobne lävi 163/169? bpm, sel korral 156/163? bpm; anaeroobne vastavalt 182 ja 180 bpm. See aeroobne lävi tundub ka palju loogilisem ja läheb kokku VOmaxi antud pulsitsoonidega, mille paneb paberile mitte dr Karu, vaid testi läbiviija. Keeruline värk!

Siis keerati testi paberites järgmine lehekülg, kus on lõputu hulk ridu ja tulpasid eri näitajatega. Arsti üldise jutu ajal vaatasin esimesena ikka seda, mis mind enim huvitas ehk VO2maxi tulpa ja mul kukkus süda reaalselt saapasäärde. Mitte ühtegi numbrit, mis algaks 4-ga, ei ainsamat! 😱 Paanika. Kuidas saab nii olla? Eelmine kord oli mu VO2max 49,1! 

Ma olin konkreetselt šokis. VE näitaja kõikus testi teises pooles rohkem kui eelmisel korral (ühe minuti sees nt 90-83-75-73-81), maksimaalseks sain 91 (eelmisel korral 107). BF ehk hingamissagedus oli algusest peale veidi kõrgem kui eelmisel korral. Ei oskagi enam hingata? Seriously? O2 HR liikus ilusti, täpselt nagu eelmine kord, kuni 12 km/h bloki keskpaigani ja hakkas siis imelikul kombel kukkuma. Sama juhtus VO2 numbritega.

Öeldi, et hingan suurema kiiruse juures liiga tihedalt ja pinnapealselt, sellepärast jäi ka VO2 nii napiks ning VO2max tuli… 39,8 ml/min/kg. Saate aru. 40. 9 ühikut kukkumist. Kuidas?!

Ütlesin, et asi pidi olema maskis, mida pidevalt kohendasin, sest see ära vajus. Siis selgus, et tegu polnud uue maski, vaid meeste suuruses maskiga – seetõttu ei tundunud ta mulle ka ahistavalt pingul. Küllap hingasin osa hapnikku väljastpoolt maski ja osa süsihappegaasi ei läinud samuti maskist läbi. Kui lekkis nii sisse kui välja hingates samas mahus, peaks RER (= VCO2/VO2) ja selle põhjal määratud läved olema õiged, aga VO2max vale.

Võimalik, et hingangi nüüd liiga tihedalt ja mitte nii sügavalt, sest enam ei ole ma kaks aastat ühtegi ujumistrenni teinud, mis hingamist jube hästi arendavad, aga ma ei usu, et see hingamine saab olla nii valeks läinud, et mu VO2max on 40. Ma ei tohiks olla suuteline selle näitaja jooksma nii, nagu ma praegu jooksen. Sooritus soorituseks – nende näitajatega peaks ma kiiremas korras arstile minema, sest selline hälbimine minu enda normidest kahe aastaga, kui olen regulaarselt treeninud ja tulemusi parandanud, ei saa olla normaalne, ohutu ja tervislik.

Mulle küll öeldi, et muude näitajate põhjal võiks eeldada, et mu tegelik VO2max on 52, aga kui andmed seda ei kinnita, siis mida see eeldus mulle annab? Samuti võin ma oma Garmini VOmaxi indeksit vaadata, aga ei pea selle eest 100+€ maksma (või sünnipäevaks saadud kinkekaarti kasutama). 😂

Muu jutt mul enam väga ei salvestunud ka. EKG-ga oli – jumal tänatud! – kõik ilusti korras, T-sakk oli isegi veidi kenam kui eelmine kord. Ainus päriselt positiivne asi, mis sellest testist välja tuli, oli see, et pulss langes pärast koormust paremini. Kui eelmisel korral sain hinnanguks “normis”, siis seekord “kiire” (TPS3: 395 lööki).

Mis sai edasi?

Treener oli sellisest koormustesti tulemusest enam kui üllatunud. Ta käis ise veel VOmaxist läbi, rääkis testi läbiviijaga juttu ja pärast seda sain ma kirja, et nad soovivad mind kutsuda kordustestimisele, et see hingamise osa uuesti üle vaadata, et saada kirja täpsem tulemus. Sinna ma ülejärgmisel päeval ka suundusin, endal süda ikka saapasääres.

Kordustest

Täna pärastlõunal tuli uuesti mind mõõta ja kaaluda (ning oh nalja: olin 1 kg kergem😁), andurid külge panna ning veelkord maksimaalselt pingutada. Mask oli seekord väiksem ja palju tugevamalt näo küljes kinni. Põskedele jäid isegi vajutusjäljed peale. Tegime ka katsetuse enne jooksurajale minekut, kas mask laseb läbi. Tundsin, et tugeval hingamisel puhus mulle õhku paremasse silma, aga maski sättimine midagi paremaks ei teinud, seega selle väikse lekkega tuli leppida. Igal juhul ei pidanud ma maski seekord jooksu ajal kordagi sättima – positiivne.

Laias laastus kulges test väga sarnaselt nagu reedelgi, st suutsin vastu pidada täpselt sama kaua, kuigi lõpp tuli seekord juba hambad ristis – usun, et olin veel reedesest testist natuke väsinud. Alguses hingasin ma lausa liiga sügavalt, RER saavutas kõnni ajal väärtuse 1,01 ja arvuti oli lolliks minemas. 😅 Läbiviija oli juba valmis mul verest laktaati mõõtma hakkama, aga siis hakkasin korraks nina kaudu hingama (mida tegelikult teha ei tohiks), kohe tuli ka esimene jooksublokk ja õnneks läksid näidud loogiliseks tagasi. Vedas! Muidu oleks pidanud 3. korda testile minema äkki. 😁

Hingamissagedus oli terve testi vältel vähemalt 2 korda madalam, kiirustel 10–12 km/h üpris stabiilselt 22 korda/minutis juures. Reedel olid need numbrid 40–55 vahel, kuigi ma omast arust täna hingasin praktiliselt samamoodi; isegi kui mitte samamoodi, siis mitte 2 korda tihedamalt. Ei tea, mis värk sellega oli.

VEmax tuli 106 l/min, mis on peaaegu sama 2017. a tulemusega (107) ning reedesest 16% kõrgem, VE näitaja liikus normaalselt ja suurte hüpeteta (kui see testi kõnniosa välja arvata, kui ma pidin vähem sügavamalt hingama hakkama).

VO2 maksimaalne oli 3070 ml/min, reedel vaid 2703 ml/min (2017. a: 3270), järelikult lekkis see reedene mask ikkagi tuntavalt. VO2 maksimumi saavutasin üle 2 minuti enne testi lõppu, kiirematel kiirustel võiks hingamine olla siiski veelgi sügavam ja seda peab harjutama hakkama. Eks ma tunnen ise ka, et 5:00 min/km on minu jaoks veel mugav pingutus, aga nt 4:30 võtab juba palju rohkem hingeldama.

VO2max oli ametlikult 46, läbiviija nägi korraks ekraanil ka näitu 47. Ehk siis 2–3 ühikut langust kahe aastaga. Läbiviija arvas, et olen kas liiga vähe mahtu kogunud või liiga palju intensiivseid trenne teinud või teinud rohkem jõutrenni kui kaks aastat tagasi või lihtsalt ei oska veel suurematel kiirustel nii optimaalselt hingata, kui vaja oleks, et korralik VO2maxi näit kirja saada.

Kopsude kasutuse osas ütles ta, et minu kopsunäitajate järgi jäi veel 10% varu. Kui ma oskaks täiesti optimaalselt hingata, olekski võinud tema pakutud 52 kätte saada. Aga see on “oleks” ja ei maksa mitte kui midagi. 🙂 Kui teen edasi mõistlikult trenni ja saan hingamise optimaalseks, ennustas testi läbiviija mulle maratoniaega 3:30. One can dream… 😂

Ma ise pean natuke seda osa veel analüüsima, mis põhjused siin olla võivad. Selge on see, et pärast 2017. aasta Portugali laagrit olin ma vähemalt VO2maxi näidu järgi veidi paremas vormis kui nüüd.

Igal juhul oli VO2 ja VCO2 graafikute kujud juba palju loogilisemad. Pulss taastus mul täna aga aeglasemalt kui reedel. Ilmselt olin ma väsinud, sest reedel tegin siiski suure pingutuse, ja reedel pani arst taastumise ajal iga minuti tagant ka kiirust vähemaks, aga täna seda ei tehtud – ega siis saagi neid näite otse võrrelda.

Maksimaalseks pulsiks sain täna kätte 186 bpm, see on 2 lööki rohkem kui reedel ja täpselt võrdne 2017. aasta kevadega.

Kui vaadata kõige tähtsamat näitajat ehk RERi, siis on erinevus reede ja tänase vahel samuti olemas. Täna olid  – vaatamata eelmise testi väsimusele – mu RERi näitajaid iga bloki lõpus paremad kuni 12 km/h bloki lõpuni ehk 11. minutini. RER aga kannatas testi lõpus (st tõusis testi lõpuks kõrgemale kui reedel), s.o kiirustel 13 ja 14 km/h. Ilmselt peegeldab see, et reedest polnud ma täielikult taastunud? 🤔

Kui RERi võrrelda 2017. aastaga, siis selgelt jäävad silma RERi madalamad väärtused kiirustel 8–10 km/h. Tundub, et need kiirused on minu jaoks kergemad, nendel kiirustel olen päriselt õiges suunas arenenud. 🙂 Panin ühe väikse tabeli ka võrdluseks juurde:

Punane: taandareng 2017. a võrreldes ;
Roheline: areng 2017. a võrreldes;
Must: Sama võrreldes 2017. aastaga.
Näidud on võetud aegreas viimase vastava väärtusega RERi juurest.

Mul on väga hea meel, et mind täna siiski uuesti testiti, kuna nagu näha: reedesed näidud olid kõik 2017. aasta kevadest kehvemad, aga täna osad isegi paremad või samad. Tõlkes: reedese tulemuse põhjal oleksin ma järeldanud, et midagi on treeningutes päris peetis; tänase tulemuse põhjal pole katastroofi kuskilt paista, vaid tuleb eelkõige suurematel kiirustel hingamine korda saada. Et 2-päevase vahega nii erinevad tulemused tulid, on muidugi veel omaette mõtlemiskoht. Pulsid seejuures mind üldse ei huvita, need on ainult selleks, et pingutust jälgida ehk kuidagi mugavalt (st kellaga) RERil silm peal hoida. Pulss on treeningul RERi indikatsioon. Ma usun, et ma väga puusse ei pane oma loogikaga.

Kui nüüd arvestada, et TÜ Kliinikumis arvestatakse aeroobne lävi RER=0,85 kohalt (otsisin oma 5 aasta tagused paberid välja ja kontrollisin üle), siis on minu näitajad:

  • AeT (aeroobne lävi): 154 bpm, 6:00 min/km
  • AnT (anaeroobne lävi): 179 bpm, 4:37 min/km

ja pulsitsoonid:

  • Z1 (taastav treening): 123–133 bpm
  • Z2 (põhivastupidavuse treening): 134–154 bpm
  • Z3 (intensiivne aeroobne): 155–166 bpm
  • Z4 (anaeroobse läve treening): 167–179 bpm
  • Z5 (maksimaalne treening): 180+ bpm

Ma usun, et üldiselt ei ole mul muretsemiseks põhjust. 🙂 Loomulikult oleksin ma tahtnud näha mingit suurt arenguhüpet, aga järelikult tuleb lihtsalt edasi teadlikku ja mõtestatud trenni teha. 


Ootan nüüd teie kommentaare kogu selle postituse, sh pika koormustesti analüüsi ja tõlgendamiste kohta. Break. It. Apart! 🙂

3 thoughts on “Koormustestil käidud. Kuidas edasi?

  1. Minu pisike arvamus – koormustesti ainus mõte on kontrollida ,et kõik kardiogrammi kõverikud oleksid õiges kohas, ehk et mingeid suuremaid (silmaga näha) südameprobleeme ei oleks, kõik muu kipub olema kergeusklike rahakottide tühjendamine.
    Ma oskan ise ka kalkulaatoril välja arvutada vanuse järgi oma maksimumpulsi ja selle järgi mistahes pulsivahemikke rehkendada (ka nii on mul seda “testi” tehtud),hoopis objektiivsem on sedasama arvutada kasutades võistlustulemusi (vt Danielsi tabeleid) või Cooperi testi kasutavaid kalkulaatoreid.
    Ärilisel eesmärgil tehtud laboris ei ole see test nii ehk teisiti täppisteadus, mõõdetakse palju näitajaid, liikuvalt objektilt neid 100% korrektselt kätte saada ei olegi võimalik-ja nii see kõvasti kõikuv lõpptulemus sünnib.
    Ise olen suutnud 2- nädalase “targa treeninguga” tõsta Vomaxi 50%, reaalsusega sel muidugi midagi pistmist ei ole.

    AnT 4:37 -pargijooksu peaksid siis umbes sama kiirusega läbima,tundub täiesti reaalne .

    Meeldib

    1. Pean tunnistama, et kõrvalseisjana ma väga ootan Kasutaja 123 kommentaare. Need on ausad ja otsekohesed, sageli natuke teise mätta otsast vaatavad ja mõtlema panevad. Teie “läbisaamine” on vist aastate jooksul kõikunud, kuid mina küll tänan nende eest 🙂

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.