Ummik

Tänane postitus on üks kogum igasuguseid mõtteid, mida ma vahel mõtlen. Üritasin sellest mingit tervikut luua, aga väga hästi just ei õnnestunud. Kui mõni mõte kõnetab, siis palun räägi kaasa. Kaasamõtlemine on miski, mida mul praegu väga vaja läheb, et oma ummikseisust liikuma saada.

Iga päev kulutab tavaline täiskasvanud inimene kolmandiku, tegelikult isegi rohkem selleks, et teha tööd ja luua väärtust. Aeg on meie kõige kallim ressurss, seda enam, et meist keegi ei tea, palju seda meil veel ees ootamas on. Iga päev läheb suur tükk meie kõige väärtuslikumat ressursi töötegemise alla. Aga kas me loome sellega ka päriselt väärtust? Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud.

Mina näiteks panustan oma tegevuse ja sisendiga millegi suure juhtimisse, mis peaks ühiskonnale ja tulevastele põlvedele igati palju kasu looma. Minu töö viljad peaks aitama hoida õiget suunda eesmärgini jõudmiseks. Kui juht on kapten, on minu töö koos kaaslastega hoolitseda, et rooliratas oleks terve ega logiseks kuskilt otsast. Minu jaoks on tegu vastutusrikka tööga. Vastutustundetult tegutsedes sõidaks laev ju karile!

Ma ei oska elada ega tegutseda pooles vinnas. Mulle tuletatakse viimasel ajal pidevalt meelde, et “ära võta südamesse” või “ära võta isiklikult“. Aga ma ei oska nii! Kui ma teen, siis ma tahan teha hästi. Ma ei taha teha midagi linnukese pärast paberil või Excelis. Et saaks kuidagi kaelast ära. Ma tahan, et oleks sisukalt tehtud. Ma tahan, et minu tegemistest oleks kasu. Sest mis mõtet on oma aega raisata kasutule?

Kui lihtne on iseenesest mõistetavaks pidada neid asju, mis sujuvalt toimivad. Kui kerge on stabiilsusega ära harjuda või veel hullem: seda igavaks või mõttetuks pidada. Võib jääda mulje, et stabiilsus justkui ei vajagi pingutust. Aga jalgratas kukub lõpuks ikka külili, kui sa enam ei vänta. Ootamatult asfaldile maandudes ei tundugi see igav stabiilsus enam nii kehv variant.

Ma proovin kriitikale mitte põikpäiselt vastu vaielda, vaid seda analüüsida, sest minu loomuses on oma elus kõike analüüsida. Vahel tulebki välja, et saab teisiti või et saab paremini või et saab kuidagi muudmoodi. Aga kriitikat ja tagasisidet on mitut sorti. Kui sa oled selline inimene nagu mina, kipud sa esimesena ikka iseend süüdistama, kui midagi kuskil vähegi halvasti on. Ja on piisavalt neid, kellele see stsenaarium jube hästi sobib.

Kellele meist ei meeldiks olla kasulik, tubli või edukas? Kord saadud eduelamused tuhmuvad lõpuks. Kui uusi aga peale ei tule, kuidas siis edasi liikuda? Mina tahan edasi pürgida, mitte ühel kohal tammuda. Nii ma satungi ummikusse. Tahaks edasi liikuda, aga ei oska. Igas meepotis on oma tõrvatilgad, mida kõrvaltvaataja tihti ei näe. Aga kuidas aru saada, et oma meepotti enam ei päästa? Millal on aeg otsida uus meepott?

Ma võtan alati isiklikult. Sest kõik, mida ma teen oma suure pühendumusega, saab osakeseks minust. Kuidas elada nii, et sa teed midagi päevast päeva ja aastast aastasse, aga see ei saa osakeseks sinust? Ma ei oska. Ma olen üpris kindel, et ma ei taha nii elada. Vähemalt mina ei oska selektiivselt tundetu olla.

Kui me muutume tuimaks ja tundetuks negatiivsete emotsioonide osas, kandub see tuimus ja tundetus edasi ka kõigesse ilusasse. Ma tõesti usun sellesse, sest ma olen seda ise kogenud. Mõtlen tagantjärele mingitele saavutustele, hetkedele ja sündmustele ning avastan, et ma pole osanud neist rõõmu tunda, sest ma olen samal ajal püüdnud olla tundetu mure, kurbuse, valu, pettumuse või viha osas. Väga kurb on nende avastusteni jõuda. Elu justkui tõttab mööda, ilma et ma temast päriselt osa saaks. Pikaajaliselt kestev stress teeb elurõõmuga 1-0.

Kui minu käest hiljuti küsiti, kuidas ma näen oma tööelu viie või kümne aasta perspektiivis, ei osanud ma eriti täpselt vastata. Ei osanudki midagi vastata. Kui ma oma elu ette kujutada proovin, näen ma seal selgelt kõiki muid teemasid. Seal on teatud inimesed, seal on kodu ja kodukoht, seal on maailmas ringivaatamist, loomulikult on seal sporti… Aga tööalaselt – üks suur must auk.

Hunnik tühjust, mis ärevaks teeb. Oskamatus mingit suunda võtta. Ka kõige paksemas udus olen ma suutnud tavaliselt mingi suuna valida, tavaliselt selle, mis südamele õige tundub. Aga selles udus ei oska üheski suunas astuma hakata…

Paigalseis.

Ummik.

Advertisements
Categories Muu

18 thoughts on “Ummik

  1. Aitäh selle kirjutise eest.
    Väga mitu asja kõnetasid. Alates analüüsimisest ja lõpetades isiklikult võtmisega.
    Soovitada kellelegi midagi ei tahaks, aga kui kirjutise lõpu jõudisn, siis tundus, et ise vastad oma meepoti küsimusele.
    Võta aega, et visualiseerida ja selgus luua, et mis see tööalaselt olla võiks. Kui mingit selget mõtet, soovi, visooni pole, polemõtet rapsida ega ka liigselt muretseda, et kuhugi suunas liikuda tuleb. Ega ilma asjata öelda, et kui ei tea kuhu sadamasse purjetada, pole ükski tuul õige.
    Isiklikult võtmise kohta seda, et me kõik oleme palju rohkemat kui töö või sport vmt. Et see, kes me oleme, see moodustubki kokku kõikidest nendest asjadest. Seega kui mõnes asjas miski kellelegi ei meeldi või saanuks paremini, see on kasvukoht. Aga see ei tähenda ju üleüldist läbikukkumist või asjade halba olekut. Muutuse võimalust või kasuvkohta on oluline mõista, aga viisil, et endale liigselt nuuti ei anna, sest see ei vii edasi.
    Jõudu Sulle! Jätka selles vaimus nagu siit välja tuleb, et ainult südamega näeb hästi.

    Meeldib

  2. Istu korraks maha ja mõtle, kas sa tahad nii mitmel rindel jätkata. See on paratamatu, et sellise tempo kõrval tekib blokk. Sa oled tubli ka siis kui ei tee kõike hästi ja ei vehi “mitmel rindel”. Võta aega ja ole endaga aus! 🙂

    Meeldib

    1. Aega tahaks nii väga võtta ja eks ma üritan ka, aga… jubedalt keeruline on. 🙂 Rindeid olengi juba vähendanud või nendega tagasi tõmmanud. Mõtlen ise nii, et kui see kodu juba valmis saab, siis üks suur mure vähem – ehk tunduvad ka muud rinded veidi kergemad.

      Meeldib

  3. Tööalase ummikseisu osas ei oska ma isiklikust kogemusest kaasa rääkida. Mul on siiani sellega hästi läinud, huvitav on ja pole ära tüdinenud (eriti kuna praegu on tööelu ajutisel pausil). Sind kõrvalt vaadates (st lugedes) tundub, et Sul on igat pidi liiga suur koormus pikemat aega kukil. Kui tõrvatilk liiga suureks paisub ja praegune töö enam ei innusta, saada see pikalt. Ma tean, kerge öelda 🙂 Olen ise ka paras planeerija ja muretseja.
    Emotsioonide ja muretsemise osas olen ma isiklikult saanud abi psühholoogilt. Olen õppinud oma mõttemustreid paremini mõistma ja enda vastu lahkem olema. Kui olukord väga hull ei ole ja endal on tahtmist asjaga tegeleda, võib paarist-kolmest sessioonist juba abi olla.

    Meeldib

    1. Õigus: mul ongi liiga palju liiga pikalt käsil olnud. Esiteks oleks vaja korralikku puhkust, mis päriselt ka on puhkus, mitte võimalus muude rinnetega aktiivsemalt tegeleda. Siis saaks juba edasi vaadata, mis tunne on ja mis saama hakkab.

      Meeldib

  4. Kui liiga kaua taolised mõtted ja rahulolematus pitsitab, miks mitte proovida muutusi! Oled pingutanud sama rada, lootes leida sealt mõtet, ent seda pole juhtunud. Pingutusel on ka ju oma mõistlik aeg. Olen ise teinud elus päris mitu kannapööret ja võin öelda, et kõige raskem oligi see ära otsustamine, et nüüd ma teengi selle (riskantse) sammu. Mul olid sel hetkel muidugi olemas mingid mõtted, milles see muudatus peaks seisnema, mida ma siis tegelikult tahan või ei taha. Tavaliselt rahulolematus aitab mind ses osas selgusele jõuda üpris hästi. Paar näidet: erialavahetus; kontinendivahetus, et lihtsalt minema saada, puhastuda, õppida; kottide pakkimine, kui ikkagi miski ei meeldi; lambist millegi uue proovimine, et täita tühjust; ja on veel väiksemaid asju. Kui suurt muutust ei soovi, siis muutused võivad olla ka sellised “ajutised” (ärakäimised, pausid, reisid sh ilma rahata riskides reisile minekud vms). Vahel need samuti aitavad mingeid mõtteid koguda, et siis juba selgemalt oma rada näha ja samuti pakuvad need võimalust kohtuda uute inimestega, kogeda olukordi, mis aitavad meid juhatada lõpuks siis sinna, mida soovime. Oled veel väga parajas eas erinevaid asju proovima, sest Sul ei ole peale kinnisvaraga seoutud kohustuse veel palju muud … aga kinnisvaragi on likviidne ja planeeritav. Jah, möönan, et mul ei olnud toona ei kinnisvara ega peret, kogu mu varandus mahtus kahte prügikotti ja see oligi kõik. Nõnda oli lihtne kannapöördeid teha. Samas oled omajagu täiskasvanulikum juba nooremana, küllap leiad targemaid viise kui lihtsalt riskimine ja katsetamine, mingeid mõtestatumaid ja sihipärasemaid lahendusi. Aga miks mitte seega proovida. Kaotada pole ju ka miskit ja kui tulebki ikkagi viga sisse, saab sedagi parandada. Ma olen ka oodanud, et midagi ise muutub, paraneb, laheneb, harjun ära vms… ei muutunud, ise tuli sarvist haarata.

    Meeldib

    1. Aitäh, et oma kogemust jagasid – oled väga julge olnud nende kannatapööretega, kadestusväärne lausa. Kõik kindlasti pole ka minu meepotis kehvasti, siin on palju toredaid inimesi, paindlikkust ja asju, mida olen saanud oma käe järgi teha. Aga vahel need tõrvatilgad… noh, tead küll.

      Kinnisvara osas: praegu on ta väga vähe likviidne vara, kuna sellises seisus ei saa tema juurest ei minema minna ega maha müüa. Ega ma seda tahakski: seda kodukest ja kodulinna näen ma oma tulevikus kindlasti. Ära käia on tore, aga püsivalt… ei taha. 🙂

      Meeldib

  5. “Kui sa oled selline inimene nagu mina, kipud sa esimesena ikka iseend süüdistama, kui midagi kuskil vähegi halvasti on. Ja on piisavalt neid, kellele see stsenaarium jube hästi sobib.”

    Jääb mulje, et sulle meeldib su töö missioon ja see, mida sa teed, aga töökeskkond või süsteem, milles sa toimetad, lämmatab sind. Sa pingutad, et anda endast parim, kuid sellest hoolimata läheb sinu töö vahel tühja või pole tulemus päris SEE. Aga mitte sellepärast, et sa oleks halvasti teinud või ei oskaks, vaid ülesanne on kas püstitatud kehvasti, ebarealistlike ootustega, või pole sulle võimaldatud õigeid vahendeid selle täitmiseks. Tulemuseks on paraku see, et sina hakkad kahtlema iseendas, kuigi peeglisse peaks ehk vaatama hoopis tööandja.

    Su sisetunne on õige, ära püüa muutuda kellekski, kes sa ei ole ega tahagi olla, sinu põhjalikkus on sinu väärtus. Jah, sa võibolla ei sobi juhtima uppuvat laeva, kus tuleb kiiresti olulistele asjadele keskenduda ja visata vähemolulised üle parda, et üldse ellu jääda, aga selleks on inimesed, kes sellises olukorras paremini toime tulevad. Hea juht tunneb oma meeskonnaliikmete tugevaid külgi ning kasutab neid erinevusi heas mõttes ära, selle asemel, et kõiki ühte raami suruda. Jah, inimesed võivad isegi nendes valedes raamides võrdlemisi edukalt hakkama saada, aga mis hinnaga? Töötaja rahulolu ei ole kindlasti töötaja isiklik mure, vaid samapalju ka tööandja hool ja vastutus.

    Mina näen siin inimest, kellel on missioonitunne, kes tahab luua väärtust, kes on põhjalik, vastutustundlik, analüüsivõimeline, arenemisvõimeline, edasipüüdlik.. kas sa tead ka, et tööandjad otsivad selliseid inimesi tikutulega taga? Sinu tööandja, aga, tundub, et vähe sellest, et ei suuda sinu potentsiaali õigesti rakendada, lisaks veel (oma tegevuse või tegevusetusega) demotiveerib sind ja pisendab su väärtust.

    Aga isegi siis, kui mu spekulatsioon täiesti mööda läks, tasub iseendale meelde tuletada, et töö peabki pakkuma mõnu, innustust ja inspiratsiooni, ja kui töö seda enam misiganes põhjustel ei tee, siis on aeg piiluda, mis mujal toimub. Kõikide kohustuste, laenude ja remondi kõrval on ilmselt raske üldse mõelda tööandja vahetamise peale, eriti kui veel selget suunda, kuhu edasi minna, ei ole, aga siin võiks olla abiks psühholoog (nagu keegi juba varem pakkus) ja/või karjäärinõustaja. Ja mõnikord on samm vales suunas see, mis paigalseisust lahti raputab ja õige raja leida aitab, kui udust veel kohe eesmärki ei paista.

    Liked by 1 person

    1. Olen püüdnud end pidevalt uutele võimalustele avatuna hoida, isegi intervjuudel käinud ning konkursse võitnud, aga kõiki aspekte kaaludes ikka jäänud oma kohale. Siin on palju seda, mis on tõesti hea ja hästi ja millest loobuda ei taha, aga… üldiselt tabasid sa minu pointi oma jutuga hästi.

      Meeldib

  6. Üks raamatusoovitus: https://www.themuse.com/thenewrulesofwork, samal lehel free downloads to get you started. Olen isegi samamoodi ummikus olnud (ilmselt teistel põhjustel) ja siis leidsin selle raamatu. Päris läbi pole siiani lugenud, sest kuidagi loksusid asjad paika aga mitu head suunist sain sealt küll. Üks oluline mõte minu jaoks oli see, et tänapäeval on meil suhteliselt vähe järel selliseid traditsioonilisi töökohti, kus õpid ameti ära ja siis tead täpselt mida tegema hakkad. Enamik töökohti nõuab päris mitmekesiseid oskusi ja sageli on enne töö alustamist raske ette kujutadagi, mida täpselt tegema minnakse. Seega et teada saada, mis just sulle teha meeldib ja mis sobib, tulebki eri tööülesandeid nö avastada ja proovida. Ehk siis kaardistada huvipakkuvad valdkonnad ja rääkida inimestega nende tööst, käia praktikal või vabatahtlikuks ja vahetadagi töökohti – igalt poolt on midagi õppida aga kui enam ei sobi, on täiesti okei edasi liikuda. Ka kandideerimine ja intervjuudel käimine aitab teatud selgust juurde saada, et mida sa ise kõige enam töö juures väärtustad ja millega leppima valmis ei ole jne.

    Meeldib

    1. Aitäh! Olen sinuga üldiselt sama meelt. Pigem on minu küsimus see, mis see miski on, mida ma päriselt-päriselt tahan. Vahel mütlen, et kui ma oleks finantsiliselt vaba, mis tööd ma teeks või millega tegeleks? Kõige õudsem ongi see, et ma ei oska sellele küsimusele vastata!

      Meeldib

      1. Selles vastuses (ja tegelikult kogu postituses) leidsin nii palju iseend. Kõik see analüüsimine, isiklikult võtmine. Mnjh, raske aga teisiti ka ei oska. Vahel mõtlen, et mu lähedased on kindlasti väsinud mu pidevast: “Tahaks midagi muud teha, kuid ei tea mida” jutust. Teadmatusest tammun endiselt sama koha peal. Tagantjärgi tunnen, et otsustavusest on puudu jäänud (samas ühtegi konkreetset otsust ei kahetse) ja mida aeg edasi, seda väiksemaks jäävad valikud. Vanusega kaasnevad omakorda uued nõudmised ja vajadused ning igapäevaga tõrvatilk meepotis vaid paisub. Seega, oma kogemusest, soovitan sulle rahulolematuse korral lihtsalt midagi uut proovida. Mida noorem sa oled, seda lihtsam see on. Ei peagi kohe esimese katsetusega naelapea pihta tabama, sest ka kogemus on midagi väärt ja sellega tõmbad lihtsalt ühe järjekordse “võib-olla see töö” nimekirjast maha ja astud sammu lähemale tööle/tegevusele, mis tõesti köidab.

        Ps. Selle kõige kõrval on meil kõigil nii palju asju, mis tegelikult hästi on ning mille üle uhkust ja rõõmu tunda – seda ei tohi unustada ega iseenesest mõistetavana võtta.

        Liked by 1 person

  7. Tundsin end sinu kirjutises kohati ära.Ma poleks uskunud, et minuga see juhtub, aga ometi läks nii. Ma põlesin läbi. Usun, et sul on hetkel sama olukord, kuna oled ju ka nii mitmel rindel väga pikalt tegutsenud. Mu elutempo oli kaks aastat täiskohaga töö + magister, st et ma läksin 8.30ks tööle, kella 18ks kooli ja peale kella 21 koju. Ei olnud harvad kuud ka need, kui ka nädalavahetusel oli mõni aine ehk siis 6 päeva nädalas rakkes. Lisaks ju kodutööd. Kõik hoiatasid, et ma endale liiga ei teeks, aga ma ei tundnud midagi. Kuni vaatasin end kolmanda semestrei lõpus jõulude ajal peeglist ja nägin, milline zombi ma välja nägin. Siis algas lõputöö kirjutamine, mis tegelikult läks suhteliselt lihtsalt, aga jällegi läksin peale tööd koju ja hakkasin kirjutama. Peale lõpetamist oli u 2-3 kuud väga okei olla. Kõik oli korras ja kui tuli pime aeg, siis olin omadega konkreetselt augus. Hommikuti sundisin end üles, tööle jõudes oli ainuke mõte, et millal koju saab… Ahjaa! Siis sai ostetud veel ka korter, mis tähendas teadagi mida. 😀 Remonti! Ehk järgmine projekt, järgmine stress…
    Eelmisel suvel kolisime küll korterisse, aga loomulikult pole kõik 100% valmis. Nipet-näpet veel, liistud siia-sinna. 😀 Aga põhiline on see, et sisuliselt aasta otsa ma tiksusin. Ma ei tahtnud tööl käia, kogu aeg oli ving ja raske… Eks see pime ja lõputu talv mõjus ka. Tundsin, et vajan vaheldust. Tundsin, et ma olen seisma jäänud ja tahaksin midagi uut, huvitavat, väljakutsuvat… See tegelikult ei ole üldse minu moodi, paar aastat tagasi ei mõelnud ma mingile karjäärile. Pika jutu kokkuvõtteks saigi otsus tehtud ja töökohta vahetatud. Kusjuures eelmises sai töötatud 5 aastat ja nädal. 🙂 Eriala ja amet on küll sama, aga ülesanded ja töö ise on nii teine. Õpin uusi programme ja süsteeme… Põnev, aa hirmutav ka. Ma lükkasin väga kaua seda otsust edasi, sest tegelikult sooviks saada perelisa, aga… nüüd sai otsus siiski tehtud.
    Tegelikult on mu elus olnud mitu korda, kus ma tunnen, et ma olen lõksus, aga kui nüüd tagasi mõtlen, siis kõik on kuidagi lõpuks lahenenud ise. Mõni rapsib ringi ega saavuta tegelikult midagi. Ma usun, et tuleb lihtsalt olla kannatlik ja näha võimalusi enda ümber. Kõik laheneb, kui selleks on õige aeg. 🙂

    Meeldib

  8. Eks ma pean end taas kordama – kõik sinu mõtted, emotsioonid, tunded ja tungid tekivad ikka ja ainult sinu füüsilises kehas, sinu enese peas, need on füsioloogiliste protsesside tulemus mida sa saad ise oma tegevusega suunata.
    Ära tegele välisega (töökoht, remont või karjäär), see EI AITA – tegele sellega mis toimub sinu peas*.
    Ehk kui tekivad jälle mingid sarnased rasked mõtted siis üheks päästjaks võib olla pilk treeningpäevikusse – kas paristasid lõikudega üle või oli viimaste nädalate koormus ülejõukäiv.

    *(jooga, mindfulness, üksinda tehtud pikad 1-2 tundi rahulikud treeningud ,kus saad kõik oma mõtted läbi mõeldud).

    Meeldib

  9. Appi, ma nüüd jõudsin ka tänu su kommentaarile lugema. Noh, ma täpselt saan aru, mida sa mõtled. Ma ei oska kuidagi sind aidata, kuid tea, et on veel selliseid inimesi. Ma olen samasugune. Omadega õrnalt ummikus ja see teeb mind väga ärevaks. Ma usun ja loodan, et planeedid seavad end lõpuks kuidagi nii ritta, et kõik laheneb. Kuna, seda ma aga aimata ei oska. Tuleb üle elada see aeg.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.