Just nimelt sellise küsimuse küsis oma kirjas minult pärast maratoni läbimist üks blogilugeja:
“Ma tahaks, et sina ja ka teised noored maratonijooksjad avaldaks arvamust, et millest see tuleb, et maraton oleks nagu see päris jooks. Ja kõik hästi kiiresti püüavad selle poole. Ma saan aru, et isegi meedia ja ühiskond soosib ja ergutab seda, aga kas põhjuseid ja mõjusid on veel teisigi.
Kas või näiteks see, et SEB maratonil ja poolel olid nimelised numbrid ja medalid, aga 10 oleks nagu laste ja rasedate jooks. Samas ju peaks 10 km alla 50 või isegi alla 40 minuti jooksmine olema ka tõsise treeningu tulemus… Aga ikkagi pole see, vähemalt mul blogisid lugedes silma jäänud, mitte kellegil eesmärgiks. 🙂 “
Kui nüüd päris olla, siis ei osanudki ma talle väga täpset ja põhjalikku vastust anda.
Miks me tahame maratoni joosta? Vastasin nii:
“Ma arvan, et igaüks püüab sinna siis, kui hinges tunneb, et tahaks. Ma tean nii palju jooksjaid, kes ei mõtle isegi maratonile või üldse võistlemisele. Seega mul pole siin palju analüüsida: vaieldamatult kõik jooksjad, keda ma tean, kes maratoni on läbinud, teevad seda sellepärast, et nad tahavad seda. Pole mingi külmalt kalkuleeritud analüütiline otsus, vaid oma südame hääle ja unistuse järgimine. Igaühele oma.”
Minu sõnad said otsa. Ma ei osanud enam kuidagi paremini seletada, MIKS ma tahtsin maratoni joosta. Mina ei mõelnud 2 aastat tagasi sellele, et ma kunagi tahaksin maratoni joosta. Ma nautisin jooksu, nautisin võistluste melu ja nautisin neid emotsioone. Kui läbisin kunagi trennis 10 km, siis oli see minu jaoks nagu maailma suurim saavutus. Tundsin end nii uhkelt ja hästi. Ma ei mõelnud esimesi jooksutrenne tehes, et pean kunagi maratonile jõudma. Aga just nii läks: ajapikku tekkis see soov, tekkis eesmärk ja ma viisin oma unistuse täide. Miks ma tahtsin seda maratoni joosta? Miks tekkis see soov, eesmärk ja unistus? See oli asjade loomulik kulg? Sest ma lihtsalt… tahtsin? Süda ütles nii? Hing karjus maratoni järele? Miks me unistame asjadest, millest me unistame? Hmmmm…
Aga see polnud päris see vastus, mis oleks lugejat rahuldanud. Ta kutsus mind üles oma blogis väikest arutelu arendama. Just seda ma selle postituse kommentaariumis näha tahaksingi. Ja mitte ainult noorte maratonijooksjate arvamusi, nagu lugeja küsis, vaid küsin teilt kõigilt, kes te olete maratoni läbinud:
Miks Sa tahtsid maratoni joosta?
Või kui sa pole veel maratoni jooksnud, aga oled sellest mõelnud või unistanud:
Miks Sa tahaksid tulevikus maratoni joosta?
Palun-palun-palun, ütle oma sõna sekka, kas või anonüümselt. 🙂 Teema on tõesti huvitav. Isegi kui sa jääd vastusega jänni, nagu mina jäin, siis lao see jännijäämine siia ikkagi välja. Tahaksin väga kuulda teie kõigi mõtteid ja arvamusi. Äkki koos leiame selle heureka-hetke. Mina (ja paljud teised ka!) ootavad su mõtteid. Ära ole kade! 😉
Nourish, Train & Flourish 