LUGEJA KÜSIB: miks me maratoni joosta tahame?

Just nimelt sellise küsimuse küsis oma kirjas minult pärast maratoni läbimist üks blogilugeja:

“Ma tahaks, et sina ja ka teised noored maratonijooksjad avaldaks arvamust, et millest see tuleb, et maraton oleks nagu see päris jooks. Ja kõik hästi kiiresti püüavad selle poole. Ma saan aru, et isegi meedia ja ühiskond soosib ja ergutab seda, aga kas põhjuseid ja mõjusid on veel teisigi. 

Kas või näiteks see, et SEB maratonil ja poolel olid nimelised numbrid ja medalid, aga 10 oleks nagu laste ja rasedate jooks. Samas ju peaks 10 km alla 50 või isegi alla 40 minuti jooksmine olema ka tõsise treeningu tulemus… Aga ikkagi pole see, vähemalt mul blogisid lugedes silma jäänud, mitte kellegil eesmärgiks. 🙂 “

Kui nüüd päris olla, siis ei osanudki ma talle väga täpset ja põhjalikku vastust anda. 

Miks me tahame maratoni joosta? Vastasin nii:

“Ma arvan, et igaüks püüab sinna siis, kui hinges tunneb, et tahaks. Ma tean nii palju jooksjaid, kes ei mõtle isegi maratonile või üldse võistlemisele. Seega mul pole siin palju analüüsida: vaieldamatult kõik jooksjad, keda ma tean, kes maratoni on läbinud, teevad seda sellepärast, et nad tahavad seda. Pole mingi külmalt kalkuleeritud analüütiline otsus, vaid oma südame hääle ja unistuse järgimine. Igaühele oma.”

Minu sõnad said otsa. Ma ei osanud enam kuidagi paremini seletada, MIKS ma tahtsin maratoni joosta. Mina ei mõelnud 2 aastat tagasi sellele, et ma kunagi tahaksin maratoni joosta. Ma nautisin jooksu, nautisin võistluste melu ja nautisin neid emotsioone. Kui läbisin kunagi trennis 10 km, siis oli see minu jaoks nagu maailma suurim saavutus. Tundsin end nii uhkelt ja hästi. Ma ei mõelnud esimesi jooksutrenne tehes, et pean kunagi maratonile jõudma. Aga just nii läks: ajapikku tekkis see soov, tekkis eesmärk ja ma viisin oma unistuse täide. Miks ma tahtsin seda maratoni joosta? Miks tekkis see soov, eesmärk ja unistus? See oli asjade loomulik kulg? Sest ma lihtsalt… tahtsin? Süda ütles nii? Hing karjus maratoni järele? Miks me unistame asjadest, millest me unistame? Hmmmm…

follow your dreams

Aga see polnud päris see vastus, mis oleks lugejat rahuldanud. Ta kutsus mind üles oma blogis väikest arutelu arendama. Just seda ma selle postituse kommentaariumis näha tahaksingi. Ja mitte ainult noorte maratonijooksjate arvamusi, nagu lugeja küsis, vaid küsin teilt kõigilt, kes te olete maratoni läbinud:

Miks Sa tahtsid maratoni joosta?

Või kui sa pole veel maratoni jooksnud, aga oled sellest mõelnud või unistanud:

Miks Sa tahaksid tulevikus maratoni joosta?

Palun-palun-palun, ütle oma sõna sekka, kas või anonüümselt. 🙂 Teema on tõesti huvitav. Isegi kui sa jääd vastusega jänni, nagu mina jäin, siis lao see jännijäämine siia ikkagi välja. Tahaksin väga kuulda teie kõigi mõtteid ja arvamusi. Äkki koos leiame selle heureka-hetke. Mina (ja paljud teised ka!) ootavad su mõtteid. Ära ole kade! 😉

Advertisements

28 thoughts on “LUGEJA KÜSIB: miks me maratoni joosta tahame?

  1. Miks mina tahtsin maratoni joosta?
    Alguse sai ilmselt idee juba koolis, kus olid hinnatud võistlusalad 100m jooks ja 400m jooks. Mina olin 100m jooksus alati alla keskmise või heal juhul keskmiste hulgas. Teadsin, et mul on võhma, mitte kiirust ja mida pikem vahemaa, seda parem ka tulemus. Nüüd täiskasvanuna/emana alustasin just läbides selliseid vahemaid, mis mulle huvi võiksid pakkuda.

    Läbisin maratoni ja seadsin esialgu liiga suured ootused endale. Kindlasti jooksen veel maratone, isegi ultramaratone kui füüsis lubab. Miks? Sest joostes kaovad mured. Tunnen end võitjana, näitan endale, et ma suudan veel rohkem ja olen veel tugevam. Isegi võistlusjärgne lihaspinge on nii mõnus- ma olen midagi toredat teinud. Ehk isegi olen kiiksuga, aga spordirahvas on omamoodi ja sõnad on vahel üleliigsed. Tunnustavad pilgud, ühtekuuluvus ja võitlus iseendaga.

    1. Edu sulle eesmärkide saavutamisel. Nüüd on juba nö hammas verel ja maratonipisik saadud. 😉

  2. Mina olen küll täiesti miniblogija, kuid ma oleksin täiesti over the moon, kui ma suudan kunagi 10km joosta alla 50 minuti. Selle aasta 56min isiklik tegi mind nii õnnelikuks – eriti mõeldes, et paar aastat tagasi ma ei jõudnud kilomeetritki joosta. 10km pole kindlasti mingi lastejooks, mul on see nt suht lemmikdistants – jõuad jooksu hästi sisse elada, aga ei pea väga palju ette valmistama ja mitu tundi rajal veetma. See selleks.

    Ma tean küll, et ma alles lõpetasin paar nädalat tagasi oma esimese poolmaratoni, AGA ma tõesti tunnen, et ma tahan võtta maratoni enda plaanidesse. See ei juhtu tingimata järgmisel aastal, kuid see on minu hinges sees. Võiks öelda, et süües kasvab isu? Maraton tundub mulle selline suur eneseületus, mida ma tahan saavutada. Sellega kaasneb veel see, et maratoniks treenimine nõuab palju enesedistsipliini ja planeerimist, mis aitab ka nö päris elus distsipliini hoida (kui saad aru, mida mõtlen). Eesmärkide püstitamine spordis on arengu üks alustest ja miks mitte siis sihtida juba kõrgele?

    Ja kõige viimase põhjusena ma tooks välja selle, et kui sa juba tead, et sa oled jooksnud ära maratoni – sa oled jooksnud järjest üle 42 km, siis ei tundu paljud asjad elus enam ületamatud ega hirmutavad 🙂

    1. “Sellega kaasneb veel see, et maratoniks treenimine nõuab palju enesedistsipliini ja planeerimist, mis aitab ka nö päris elus distsipliini hoida (kui saad aru, mida mõtlen).” – Saan väga hästi aru, mida sa mõtled.

      Ja viimase lausega nõustun ka (tuletan endale seda nüüd enne suuri eksameid meelde…).

  3. Jooksin sel sügisel oma teise maratoni. Esimese maratoni jooksin aasta tagasi, u 7 kuud pärast seda kui alustasin teise lapse kõrvalt aktiivsemat trennitegemist. Jooksmine tundus ainsa võimalusena enda jaoks aega leida. Jooksin laps vankris magamas, võimalusel ka üksi. See oli puhtalt minu enda aeg. Mingi hetk tekkis sinna kõrvale soov kuhugi jõuda. Mitte distantsiliselt, vaid enese võimeid proovile pannes. Kooli ajal ei suutnud ma järjest joosta isegi 500 meetrit, nüüd venisid koos lapsevankriga jooksuringid 10-15 km pikkuseks. Ja kui mees pakkus naljaga pooleks välja, et mine jookse maraton ka ära, võtsingi sõnal sabast kinni ja registreerisin ära. See andis vaieldamatult juurde lisamotivatsiooni trenni teha. Ja kuigi emotsioon pärast esimest maratoni oli ülev, siis pool aastat pärast seda ma jooksutosse jalga ei pannud 🙂 Sel kevadel tuli aga uus jooksutuhin, see vajadus kui näed teisi jooksmas, et tahaks ka. Ja saigi ennast taas jooksurajale viidud ja uuesti maratonile kirja pandud. Kuigi minu pettumuseks ei andnud teine maraton mulle enam seda emotsiooni, mis esimene, aga uhke tunne on ikka. Uhke enda üle, et ma sain sellega hakkama. Et ma sundisin ennast millekski rohkemaks ja tegin selle ka ära. Ja see, et ma saan öelda “olen läbinud maratoni!”. Kuigi hetkel on tunne, et järgmisel aastal ma seda enam ette ei võta, siis ära iial ütle iial, võibolla siiski 😉 Võibolla tekib uuesti vajadus endale tõestada, et ma suudan sellega hakkama saada.
    Aga kokkuvõttes on jooks midagi sellist, mis tekitab sõltuvust. Võimalus olla oma mõtetega üksi, kuulata head muusikat ja nautida liikumist. Ja kui sulle miski sellist rahuldust pakub, siis on justkui asjade loogiline jätk, et sa püüad seda teha aina rohkem ja pikemalt, näiteks siis maratoni läbides 😀
    Aga 10 km alla 50 minuti võiks joosta küll. Äkki just see ongi mu järgmise hooaja eesmärk 😉

    1. Kui nüüd aus olla, siis ma tegelikult isegi finišiprotokollist uurisin, kuidas sul seekord läks. 🙂

      Edu uute eesmärkide poole püüdlemisel!

  4. Huvitav arutelu!

    “Kas või näiteks see, et SEB maratonil ja poolel olid nimelised numbrid ja medalid, aga 10 oleks nagu laste ja rasedate jooks” Siinkohal ma küsiks, kust otsast LASTE või RASEDATE jooks? Ka 10km on on juba korralik distants. 10km on hoopis teistsugused kannatused, kui seda maratonil. 10km on kestuselt kordades lühem, AGA MIDA LÜHEM DISTANTS, SEDA SUUREM PINGUTUS. Vähemalt minu puhul. Ma annan 5,7,10km kohati endast palju rohkem, kui maratonil või poolmaratonil, kus pean oma energia- ja jõuvarud ratsionaalselt laiali hajutama. Pikematel distantsidel on muidugi vastupidavus väga oluline, aga ka lühemad distantsid pole kaugeltki mitte lihtsad! Kui suudad 10km järjest ära joosta, oled tegija igal juhul! 😉

    Miks ma tahtsin maratoni joosta? Veel paar aastat tagasi ma poleks eluski osanud aimata, et ma jooksen 2015 septembris oma esimese maratoni. Minu eesmärk jooksma hakates polnud läbida maraton. Mulle meeldis lihtsalt joosta. Pärast seda, kui mu õde 18-aastaselt esimese maratoni ära jooksis, mõtlesin, et tahan ka. Mitte kohe, aga lähitulevikus. Teadsin, et igal asjal on oma aeg. Maratoni jooksmine oli justkui asjade loomulik kulg. Selle aasta alguses mõtlesin, et võiks. Oma lähedaste jooksusõpradega maratonist vesteldes tundus see nii loomulik, et sellel aastal lähen proovin ka selle maratoni ära. Nagu muud varianti poleks olnudki. Ma tundsin, et ma olen selleks valmis, et ma olen selleks võimeline. Teadsin, et 42km on minu puhul täiesti tehtav ja tahtsin omal nahal ära proovida, kas see on siis nii raske, nagu räägitakse. Tahtsin end proovile panna. Lisaks see eneseületamise tunne. Kui paljud on 20-aastaselt oma esimese maratoni läbinud? Kui palju on üldse inimesi, kes on suutelised maratoni läbida? Mulle meeldivad suured eesmärgid ja maraton oli üks nendest. If it’s easy, everyone would do it. Muidugi tahtsin tunda ka seda võimsat tunnet finišis. Ma tegin selle ära! Maraton andis palju enesekindlust edaspidiseks. Maraton avas mu silmad nii mõnegi koha pealt. Tahan tulevikus veel maratone joosta, aga üllatus-üllatus – sama palju tahan ka osaleda lühematel distantsidel. IGAL DISTANTSIL ON OMA VÕLU! 🙂

    Olen arvamusel, et igaüks tehku oma asja. Kui su naabrimees jooksis maratoni, siis see ei tähenda, et sa pead ka ilmtingimata sama tegema. Kui sulle meeldivad lühemad distantsid, siis jookse neid. Kui sulle meeldivad pikemad distantsid, siis jookse pikki distantse. Kui sulle üldse ei meeldi joosta, siis jumala eest, ära jookse! Tee seda, mis sulle meeldib! Mulle meeldib joosta nii pikki kui ka lühikesi distantse ja seda ma ka teen! 🙂

  5. Maraton on läbitav isegi kõndides. Saad öelda, et läbisid maratoni. Kahjuks ei ole kõigile inimestele looduse poolt antud nii palju, et joosta 10 km 40 minutiga, treenides palju tahes 🙂

  6. Minu esimene maraton on veel tulevikus. Mulle tundub, et ma mõistan küsija kimbatust. Miks on meile olulisem joosta kaugemale, mitte kiiremini? Miks on maratoni distantsi läbimine erutavam kui näiteks 10 km läbimine alla 50 minuti.

    Ma tooks ühe paralleeli ilma irooniata. Jooks on nagu narkootikum (mille toimeaine on endorfiin). Läbides esimest korda 5 km, 10km, 21 km tunneme me end kõikvõimsana. Ma suutsin!

    Teist korda sama distantsi läbides kaob uudsus, kaob see spetsiifiline high. Tunne on ikka super. Hea on olla. Veel parem on olla, kui oled oma isiklikku parimat tulemust (ajaliselt) ületanud. Aga see ei tule ligilähedalegi sellele tundele, mis on siis, kui oled esimest korda läbinud selle järgmise astme.

    Igaüks jõuab sel teel nii kaugele, kui füüsis lubab. Enamuse jaoks lõppeb distantsi pikendamine maratoni distantsiga, aga mõned lähevad ka sealt edasi Ultra rada pidi. Selle pärast ehk tundubki see maraton praegune üldlevinud unistus. Sest see on täpselt õige kraadi jagu “hull unistus” mis siiski veel tundub unistustes saavutatav. Ehk siis meie jooksjatena soovime oma doosi suurendades saada veel mõnusamat tunnet. Me ei soovi sama doosiga jätkata, kuigi ka see pakub rahuldust. Me oleme sõltuvuses.

    Ning teine põhjus, mis mul pähe tuli…
    Mingil tasemel tervisesportlased ei huvitu enda 10 km aja lihvimisest niivõrd palju kui oma võhma proovile panemisest. Olgem ausad – võhma on kergem treenida ja arendada kui tõelist jooksutalenti ei ole. Just viimane on eelduseks tõeliselt heade aegade saavutamine lühemates distantsides. Niisiis on distantsi pikendamine harrastajatele jõukohasem kui kiiruse kasvatamine ning sein ei tule nii kiiresti ette.

    Mina täiesti teadlikult olen teinud valiku, et minust tõenäoliselt kunagi ei saa kiiret jooksjat. Aga ma tean, et targalt treenides suudan ma joosta väga pikka maad. Kõigil on vaja midagi saavutada. Minu valik on saavutad oma iseenda ületused pikkades distantsides.

    Loodan, et aitas 😉

    1. “Ehk siis meie jooksjatena soovime oma doosi suurendades saada veel mõnusamat tunnet. Me ei soovi sama doosiga jätkata, kuigi ka see pakub rahuldust. Me oleme sõltuvuses.” – Jällegi hea analoog. Natuke sõltlased oleme tõesti.

      Aitas. 😉

  7. Maratoni jooksmine polnud minu jaoks eesmärk omaette. See moodustas ainult killukese suurest plaanist ehk ma tahtsin läbida Eesti Linnajooksude sarja kuldraja. Et kuldraja läbimiseks piisavalt motivatsiooni oleks, siis lubati sarja läbimise eest tasuta Mizuno jooksujalanõusid. Need Mizunod olidki toona minu suurim eesmärk 😀
    Nüüd 2 aastat hiljem ei taha ma enam rahulduda lihtsalt maratoni läbimisega, tahan joosta kiiremini ja paremini.

    Jooksmise puhul võib tuua paralleele haridusega. Põhiharidus on kohustuslik haridusmiinimum, sealt edasi keskharidus, bakalaureuse-, magistri- või doktorikraad on juba igaühe maitse asi. 😉

    1. Kusjuures tean veel üht inimest, keda kuldrada ja tossude saamine maratonile minema motiveeris. Sinu toodud paralleel on samuti huvitav. 😉

  8. Maratoni jooksmine ei ole minu jaoks mingi ülim eesmärk, aga ma ei välista, et ma seda ühel päeval teen, sellepärast panen oma mõtted ka kirja. Sarnaselt mitme eelkõnelejaga tahan ma tegelikult arendada üheaegselt nii kiirust kui vastupidavust. Veidral kombel aga on selleks, et arendada kiirust, millega läbid 10 või 21 km, vaja samaaegselt arendada vastupidavust. Minu jaoks on millegipärast neid “pikki igavaid löntsimisi” palju lõbusam teha, kui sean endale selles vallas ka mingeid eesmärke. Niisama 2 h järjest sörkida on tüütu, aga kui sellega saab linnukese kirja oma “maratoni treeningkavas”, siis on kohe mõnusam. Ja kui ma juba mingi treeningkava endale treeningute aluseks võtan, siis võiks ju lõpuks selle distantsi läbi ka joosta?

    Minu tegelikud eesmärgid on seotud ühe (minu jaoks) hoopis põnevama spordialaga – rogainiga. Olen nüüd aastaid 6h ja 8h rogainidel matkamas käinud. Kõige rohkem järjest läbinud 48 km (kõndides). Ja, nagu ikka kipub olema, süües kasvab isu. Paraku kõndides 8 tunniga eriti üle 48 km (6 km/h) läbida on juba raske, kui arvestada, et osa ajast tuleb mütata soos või võpsikus või liivakarjääris ja ronida metsas üle ümberkukkunud puude. Nii mul ei jäänudki enam muud üle, kui jooksma õppida. Kevadel siis jooksin ametlikult ka poolmaratoni, omaette metsavahel olen seda rohkem kui korra teinud, aga maratoniks on minu jaoks praegu veel vara. Sel laupäeval lähen aga esimest korda rogainile kavatsusega vähemalt osa ajast joosta. Saame näha, kuidas õnnestub! 🙂

  9. Mina pole veel maratoni ja isegi mitte pool maratoni jooksnud, aga ma tahaksin. Kui ma Saksamaal olles jooksin 10 km, siis see tunne kui olin ületanud lõpujoone oli vaieldamatult uskumatu. Ma olen küll väiksest peale olnud väikese jooksupisikuga, aga kuna olen laisk (siiamaani kahjuks :S) siis jätsin treeningud pooleli ja sinna see jäi.
    Nüüd tahaksin aga endale tõestada, et ma olen suuteline ja võimeline midagi sellist tegema ja jooksma üle 40 kilomeetri. Ma tõesti loodan, et järgmine aasta saab olema see suurepärane aasta kus jooksen vähemalt pool maratoni ära ja kahe aasta pärast olen juba jooksnud maratoni 🙂

  10. Lõpuks jookseb igaüks nii palju kui tahab, aga maratonile on kollektiivselt omistatud miski eriline staatus. Sellel pole miskit pidi mõistusega seletatavat sisu, miskitpidi fetish. Ma ei ole valmis 4 tundi ehk enamgi võistlusel vaevlema ja seepäärast teen valdavalt lühemaid otsi. Seda ei taheta mõista, et lühem maa ei ole lihtsam või kergem. Ei ole seda mitte. Suurem kiirus ja kõrgemad pulsid. Lootus, et saab baaskiiruse ka suuremaks. Kui kiirus tõusnud või olemasolev kiirus tuleb kuidagi “mõnusamalt”, siis saab aasta ehk paarise vahega mõni maraton ka teha.

  11. Jooksen maratoni lihtsalt põhjusel, et see on minu võimalus “särada”. Olen looduse poolt kaasa saanud väga kesised kiiruslikud võimed ja seetõttu lühematel maadel on mul väga raske parematega rinda pista. Vastupidavust aga saab pea lõputult treenida. Seega oli maraton minu võimalus. Praeguseks 48 maratoni selja taga ja mõned võidudki nopitud möödaminnes:)

  12. Tundub, et mina olen ainukesena veel Ivo paadis :). Mulle on ülikooli ajast on külge jäänud kunstiõppejõu lause, et kedagi ei huvita kui palju sa vaeva nägid, kõiki huvitab ainult tulemus. Erinevalt Laurist ei ole jälle mulle looduse poolt kaasa antud maratoni jooksuks vajalikke tingimusi – ei ole pisike ega ka mitte kerge kerega. Nii et sean sihte hoopis kiirematele aegadele lühematel distantsidel nii kaua kui see on võimalik. Kuna vastupidavus on see, mis parimal juhul jääb alles ka pensionipõlveks, siis võib-olla võiks ikkagi joosta maratoni ka kunagi….
    Küsiks veel, et nüüd kui maraton joostud, kas siis tulevad ka kohe uued unistused?
    Mis tunne on peale 48 maratoni?

    1. Unistused on praegu seotud tulemustega. Kunagi oli unistus 10km joosta alla 40 minuti, ehk siis kiiremini kui 4 min/km-saavutasin selle. Oli unistus joosta 21,1km alla 1.30-saavutasin. Siis tulid unistused sama maa alla 1.24-ka see on joostud ära. Maraton alla 3h-läks see projekt maksma 7 pikka aastat vaeva.-tehtud. Nüüd uueks eesmärgiks on maraton 2.48 ehk kiiremini kui 4 min/km….usun, et see on teostatav lähiajal.
      Olen jooksnud ka 3 ultrajooksu-pikim 211km, siiski siin kohal tõmban joone alla-kuigi ma olen olnud kõigil kolmel korral esikolmikus, siis ultrajooksjat minust niipea ei saa-ultra tapab kiiruse.
      Vastus, mis tunne on peale 48 maratoni.? Maratoni läbimine ei tekita enam minus erilisi emotsioone. Mõnele väiksemale maratonile on mindud nagu lihtsalt pikemale treeningjooksule-rahulikus tempos ei valmista läbijooksmine mingeid raskusi isegi lõpus mitte.
      Ja muidugi kõige tähtsam. Niipalju maratone annab hindamatu kogemustepagasi.

  13. Maraton ja 100 m on olümpia kuninglikud alad. Üks kõige lühem, teine kõige pikem olümpiadistants. Kaks ülimat ala, minu arvates. Mitte miski muu distants ei pane inimesi nii palju sellest rääkima. Mis on 100 m ja maraton maailmarekordid? Seda ilmselt oskavad enamus jooksjaid peast öelda. Aga mis on 5000 m maailmarekord, 400 m, 10 000 m? Minul näiteks pole õrna aimugi. Joosta maratoni keskmises tempos 2:56min/km, see on midagi ülimat.

    Minult pole õige küsida, miks ma see aasta oma esimese maratoni jooksin. See tundus olevat õige asjade kulg. Joosta maraton alla 3 h on kõva valuuta asjatundjate-jooksjate ringkonnas. See on nagu mingi ülim saavutus. Maratoni läbimine/jooksmine on natukene prestiiži küsimus ka. Ma olen jooksmisega tegelenud laias laastus 2012 aasta tavest saati ja ma ei jõua (varbad ja sõrmed peab appi võtma + mingi muutujaga läbi korrutama) kokku lugeda neid kordi, kui minult küsiti, mis Su maratoni tulemus on. Maratoni jooksmine oli pooleldi kohustus, pooleldi loomulik asjade käik.

    Kas ma just tahtsin joosta… Tegelikult muidugi tahtsin. 😀 Mina lihtsalt kartsin seda liialt.
    Maraton muidugi õpetab võitlema. Enda, aja, ilma, teiste, tujude ja muu sellisega. Saad enda vastupidavuse (ka temposvastupidavuse) proovile panna. Maratoni suudab tegelikult igaüks läbida, aga 10 km alla 40 min või poolikut alla 1:20 raske. Kiiruslikud omadused arenevad meil välja noores eas, edasi saab ainult tempovastupidavust arendada. Mingil määral ka kiiruslike võimeid, aga seda väga vähe. Kui Sa selle aja oled maha maganud, siis Sul on ainus võimalus ennast tõestada üha pikematel distantsidel.
    Minu puhul muidugi jääb 1x aastas maraton ja kõik. Tahaks ikka oma 10 km rekordi viia 35 min lähemale ja poolikut tugevalt alla 1:20. Pean ennast ikkagi poolikumeheks. 😀 Mis veel maratoni kasuks räägib on see, et ennast kiiresti liigutada (10 km) on kõvasti tüütum ja vastikum, kui maraton läbi “tiksuda”.

  14. Lõpetasin just mõned tunnid tagasi oma esimese maratoni. Miks ma sinna läksin? Et ennast proovile panna, paljud tuttavad käinud ja tundus, et hea asi, mida teha. Miks ma sinna uuesti lähen? Sest see oli nii mõnus (olenemata sellest, et ma ei ole kindel, kas praegu diivanilt püsti enam suudaks tõusta ). Seda fiilingut on raske kirjeldada inimesele, kes ise ei võta osa sellistest üritustest. Eriline on see ühtekuuluvustunne, mis tekib..kõik ju teevad sama asja seal! Eranditult kõikidel jooksudel olen mõne toreda inimesega tuttavaks saanud. Maratonil oli neid lausa mitu. Minu jaoks maratoni eesmärk oli ka õppida nautima pikka jooksu. See tundub, et hakkab ka selgeks saama. Kui täpselt aasta tagasi mõtlesin reaalselt, et ma viskan sussid püsti 10 km jooksul…siis täna 42 km seda tunnet ei tekkinud. Finišis tulid pisarad silma ja rõõm oli taevani 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.