Maratoninädal (19.–25.08.2024)

Ma olen surmväsinud, seega teeme lühidalt.

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Teiperi kolmas päev. Süsivesikutest peaaegu täiesti tühi. Päeval oli meil töötiimi heategevuspäev, käisime Tartu Spordipargis heakorratöid tegemas. Enamus ajast vihmas, palju kükitamist ja maratoni mõttes täiesti ebaoptimaalseid tegevusi. Õnneks jäi aega taastumiseks.

Trennis ootas ees 3 km tõusvas tempos jooksu ehk cresendot. 2 km rahulikult alla ja peale, kokku 7 km. 3 km tempojooksu pidi kulgema pulssidega alla 155, alla 165 ja viimaseks kilomeetriks 165+. Tegelikkuses ma päris sinna end aeglase kütuse pealt pingutada ei suutnud, aga üldiselt tuli päris hästi välja:

  • 5:41, 154
  • 5:22, 161
  • 5:20, 162

Trenni lõpus tegelesime lihashooldusega ja rullisime.

Teisipäev: trennivaba.

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Päev kui kõik ära rikuti. Peaaegu.

Hommikul käisin Herje juures massaažis ja tõdesin, et trennid on ilusti tehtud ja olen maratoniks valmis. Õhtul ootas ees viimane väike maratonitempos lõigutrenn staadionil. Staadionil oli palju inimesi: meie grupp, terve posu korvpallitüdrukuid ja mõned poisid murul jalgpalli tagumas. Soojenduseks pidime jooksma 2 km rahulikult. Jooksime 3. rajal, jälgisime, et korvpallitüdrukutele ette ei jääks, ajasime Aveliisiga juttu ja kulgesime. Kuniks ühel hetkel maandusin ma käte ja põlvedega tartaanil. Märkasin viimasel hetkel, et minu suunas veereb pall, üritasin reageerida ning mats ja maaühendus. Oijah. Käed terved, parem põlv verine.

“Kas jäite terveks?”, küsisid jalgpallipoisid. “Ei jäänud,” vastasin mina.

Pärast kõiki neid aastaid, kui oleme suutnud vältida staadionil ja sisehallis jooksurajale tormanud lapsi, loomi, sporditarvikuid, sõidukeid ja kõikvõimalikke muid takistusi ja ehmatusi, kukun ma kolm päeva enne oma juubelimaratoni kodustaadionil põlve vigaseks. Nuta või naera.

Jooksin edasi ja tegin oma trenni ära, aga loomulikult oli kõik rikutud ja keskendumine null. Esialgu tundus viga õnneks kosmeetiline. Tegime harjutused ära, asusime lõikude kallale. Maratonitempos 4 korda 500 meetrit. Maratonitempo 5:55–6:00 min/km. Ei suutnud keskenduda ja ei leidnud oma tempot ühegi lõiguga. Küll olin liiga kiire, siis liiga aeglane. Trenni lõpus hakkasin tundma, et põlv on valus, ning turse hakkas tõusma. Täitsa peetis.

  • 5:22, 155
  • 5:59, 155
  • 6:20, 144
  • 5:20, 155

Neljapäev: trennivaba. Kihnu mineku päev. Põlv oli valus ja paistes. Polnud see kukkumine midagi nii kosmeetiline. Õhtul magama minnes hakkas põlv kohe eriti tugevalt valutama ja kuumama, ükski asend ei olnud mugav. Jääkott leevendas vaid veidike. Võtsin ülitugeva retseptivaluvaigisti sisse, mis mul õnneks ravimipakikeses kaasas oli, ja sain siiski magada. Hirmus oli sellegipoolest, sest see valu võttis isegi mõtlemisvõime.

Reede: võistluseelne soojendus. Kaalusin üht- ja teistpidi, kas teha mõni jooksusamm selle põlvega või mitte. Hommikul oli paistetus palju väiksem kui eelmisel hommikul või õhtul. Lõpuks ikkagi otsustasin proovida, et aru saada, mis seis on. Kui vaja, oleks saanud ka maratonilt end ringi registreerida. Õnneks jooks paljastas, et see on oluliselt vähem valus kui näiteks kõndimine või veel hullem: paigal olemine. Andis lootust. (4.16 km, 6:53 min/km, 139 l/min)

Laupäev: 10. Kihnu Männäkäbä Maraton. Pikemalt siis, kui võtan aega kirjutamiseks, aga lühidalt kokku võttes: minu elu paremuselt 3. maratoniaeg, pärast südamehaigust pika puuga parim tulemus! Ei takista vallid, ei takista TÜ staadion!

Pühapäev: trennivaba. Tagasireis koju.

Kokkuvõttes:

Vähemasti nädal aega pole plaani joosta, vaid nautida õhtust vaba aega, mida peaks nüüd korraks natuke rohkem olema. Siiski viimased JJVd enne asendustreeneri naasemist tuleb ikka käia. Küll meile seal sobilikke ja kasulikke tegevusi leitakse, mis ärajoostud inimestele kontimööda on.

10. Lasva Jõe- ja Järvejooks

Üle nelja aasta viis tee meid jälle augustis Lasvale. See on üks mõistlik jooks. Toimub reedel ja sellisel kellaajal – kell seitse õhtul –, et jõuab ilusti pärast tööpäeva minna. Samas ei riku reedene võistlus ära nädalavahetuse olulist trenni, nagu juhtub laupäevase või pühapäevase stardiga. Kui reede õhtul võisteldud, saab pühapäeval kenasti pika jooksu ära teha. Hundid söönud, lambad terved. Sobis meie maratoni treeningplaani nagu rusikas silmaauku.

Kell 17 olid jooksjad auto peal ja teel Kääpa laululavale, kust algab Lasva jooks. Kella 18st olime kohal, stardimaterjalid kätte, WCsse ja soojendusele. Ikka veel oli 25 kraadi sooja, tuulevaikus ja selline lämbe äikese-eelne õhk. Mis teha, kannatab ära. Soojenduse ajal vaatasime ära jooksu viimase kilomeetri, tutvusime euroalustega, mis meid kuiva jalaga üleajavast Võhandu jõest üle tooma pidid, võnkuva sillaga ja kohalike hoovidega. Tegu on selle jooksu kõige keerulisema kilomeetriga, sest üldplaanis on see Võrumaa sarja üks kõige lihtsamaid jookse üldse.

Kell 19 kõlas stardipauk. Mul oli rajast meeles vaid väga üksikud pildid, ka rajakaart suurt midagi meelde ei toonud. Blogis olin kirjutanud vaid nädala kokkuvõtte sees paar sõna, et oli kerge profiiliga jooks, valdavalt asfaldil ja kruusateel. Ega seal tegelikult muud kokku võtta polegi.

Esimene kilomeeter tuli kohe ajaga 5:32. Tundus ikka päris kiire, eriti arvestades, milliste tempodega ma kaks päeva varem lõigutrennis surin. Nüüd jooksen peaaegu samas tempos ühe kilomeetri asemel 11,8? Tundus kuidagi ebareaalne, aga samas jalg oli päris hea, pulss üldsegi mitte punane, tee mõnusalt uus kergliiklustee sileda asfaltiga. Mida seal nuriseda, ainult jookse. Kui saan otsa, siis küll kuidagi finišisse venin.

Hakkasin enda peas lugema protsente. Üks kilomeeter on umbes 8.5%. 2 km juba 17%. Ja nii edasi, kuni lõpuni. Igal kilomeetril keskendusin oma protsendile, hingamisele ja lihtsalt uhasin oma ühtlases tempos. Iga kilomeetriga sain kätte jälle mõne nendest jooksjatest, keda 1. ja 2. kilomeetril enda ees kauguses asfaldil nägin. Võtsin järjest selgasid.

Fotod: Raul Soome

Umbes poole maa peal, kui Lasva järvest möödusime, sai asfalttee otsa ja algas maastik. Esialgu jooksime jupi läbi niidetud heinamaa, kus täiesti mõttetu koha peal korralikult vasakut jalga väänasin, nii et palju ei jäänud ninali lendamisest puudu. Õnneks valus ei olnud. Proovisin olla veidi ettevaatlikum ja kruusateel oli juba turvalisem. Joogipunkte kasutasin, aga enamik vett lendas pähe, sest lihtsalt nii soe oli. Õnneks mingil hetk hakkas õhk natuke liikuma. Abiks ikka.

Peaaegu kõik, kellest mööda jooksin, pöörasid selle peale pead. Kes see täiesti keskpärane jooksja veel on, kes neist oluliselt vähem hingeldades lihtsasti möödub. Eriti oli seda tunda distantsi viimases veerandis, kus minul tempovastupidavust veel igati jagus, kuid paljudel teistel minu tempo inimestel kippus jõud juba raugema. Ikka kasu ka midagi nendest lõpututest maratonitrennidest!

Viimased kilomeetrit uhasin juba viienda käiguga ja kergelt punases, sest võtsin veel ühe naise selja ja siis oli tükk tegemist, et ta enda kannult maha raputada. Hingas teine muudkui kuklas, sõna otseses mõttes. Ületasime vappudes silla, sain üle euroaluste kuivalt üle jõe, härra Jooksja oli kaasa elamas, jooksin läbi ühe suurema lombi, kus ikka tossud ilusti mudaseks sain, võtsin viimase minitõusu ning tegin oma lõpuspurdi. Nii tal mul seljatagant kaduma saigi, boonuseks möödusin veel kahest mehest.

Foto: Võrumaa Spordiliit

1:05:14

Poleks üldse uskunud, aga viimaks olingi oma 5:31 tempoga finišis. Ei kukkunudki ära, ei saanudki surma, oli igati mõnus tugev pingutus ilusas ühtlases tempos. Täpselt see, mida enne maratoni vaja oli. Finišis oli kirsiks tordil teadmine, et nii Aveliis, Joonas kui ka härra Jooksja said oma vanuseklassides poodiumil hõbeda- ja pronksisäraga pärjatud. Mina – mina olin lihtsalt tubli. Aga nagu me kõik teame: tähtis pole osavõtt, vaid võit või võidust osasaamine. (Tartu ‘vanasõna’)

Kokkuvõttes:

  • Aeg: 1:05:14
  • Distants: 11,7 km
  • Keskmine tempo: 5:31 min/km
  • Keskmine pulss: 165 l/min
  • Max pulss: 177 l/min
  • Koht: 89/142
  • Koht naiste seas: 27/54
  • Koht N30 vanusegrupis: 10/16
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 174 s/min
    • Sammu pikkus: 1,03 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,9 cm
    • Vasakul jalal 52,3% ja paremal jalal 47,7% ajast