Rubriik: Vigastused

Esmaspäev: Jooks Jõud Venitus. Kuna mu puus oli paar päeva täiesti valu- ja pingevaba olnud, siis katsetasin uuesti üle nädala jooksmist. Esialgu läksin trenni lausa kõnd-jooksu tehes, sest kartsin hirmsasti, et puus hakkab jälle valutama, ja see tundus jalale sobivat. Seejärel sörkisin 2 km. Ikka kõik okei. (4 km, 7:37 min/km, 134 l/min) Tegime koos pundiga mõned jooksuharjutused ja ikka oli kõik korras, seega sain kergemalt hingata. 🙂 Lõigutrenni jätsin tegemata, et mitte kohe koormust lakke ajada. Tegin mõned lihasharjutused puusale ja seejärel sörkisin koju. Olin juba täitsa positiivselt meelestatud, et nüüd olengi korras, sest ka järgmisel päeval oli kõik täiesti okei.

Teisipäev: ratas. Tegelikult pidi olema täitsa trennivaba päev, aga kuna härra Jooksjal oli vaja Ralliks laenatud ratas ära seadistada ja katsetada, läksime siiski veidikeseks sõitma. Samal päeval olin käinud ka füsioterapeudi juures massaažis, kes mu puusa kõvasti mudis ja nõelaga töötles (ammu pole NII valusat asja olnud…), ja ta soovitas õhtul kergelt end liigutada, et massaažist maksimaalne mõju kätte saada. Selline kerge 50 minutit rahulikku veeremist. Ilm oli tuuletu ja megailus, seega täielik lust. (18 km, 21,5 km/h, 130 l/min)

Kolmapäev: Jooks Jõud Venitus. Päev, kui kõik läks jälle peeti. Järgmine katse puusale oli kolmapäevane väike fartlek. 10 minutit rahulikku jooksu peale ja alla, vahele 3 korda järgmine plokk:

• 2′ kiire, 3′ aeglane,
• 3′ kiire, 2′ aeglane.

Võiksin siin tempodest kirjutada, aga olulisem on see, et fartleki lõpus hakkasin tundma, et puus on pinges. 😐 (7,1 km, 6:56 min/km, 157 l/min) Venitasin kergelt ja kui teised hakkasid treppidel harjutusi tegema, lonkisin mina sisehalli rullima ja venitama. Seal tundus puusaga kõik jälle justkui korras olevat, aga kui koju kõndisin, lõi puusa valu sisse ja oligi game over. ☹️ Kustutasin ülejäänud nädala plaanid jooksust tühjaks, masendusin hetkeks ja oligi kõik.

Neljapäev: BootCamp. Uurimise, puurimise ning füsioterapeudiga arutlemise järeldus võiks olla selline kombo nagu gluteal tendinopathy ja greater trochanter pain syndrome. Puusaliigese lähedal kinnitub greater trochanter piirkonda viis lihast, seal hulgas gluteus minimus ja medius. Kui need on nõrgad, siis koormuse äkilise kasvu järel ütlevad kõõlused kõva häälega “Ei!” ja see lööbki välja kohati ebamäärase valuna puusa sees ja puusaliigese ümbruses. Minu õnneks ei ole mu puus igapäevategevustes ja rattal valus, seega ehk pole seis maksimaalselt halb. Selle sündroomi valu on relatiivne puhkus valu tekitavast tegevusest (= oluline jooksukoormuse langus) ja lihastrenn puusas olevatele lihastele. Suurt muud teha ei saagi.

Seadsin sammud seega jälle lihastrenni, et see raam jooksmiseks sobilikuks saada. BootCamp on üsna intensiivne, aga timmisin selle enda kehale sobilikuks. Teatud kükid ja väljaasted tegin lihtsalt aeglasemalt ja statsionaarselt ning lisasin hoopis juurde lisaraskuse, sest hetkel on oluline haigeid kõõluseid mitte liialt rebida ja traumeerida. Oluline on õigeid lihaseid mõjutada turvaliselt. Rahulikud harjutused sobivad seega minu olukorras kõige paremini. (62 min,135 l/min)

Reede: ratas. Hommikul tegin iseseisvalt korraliku pika harjutusteseeriale spetsiaalselt puusale. Erinevad puusatõsted koos jala langetamistega ja ilma, kummilindiga harjutused, mõned kükid. Selge see, et need väiksemad lihased on nõrgad, sest mingeid harjutusi no lihtsalt ei jõua teha rohkem kui viie kaupa. (30 min, 103 l/min) Proovin nüüd puusaharjutused regulaarselt, ca 3 korda nädalas kavasse lülitada.

Õhtul käisin viimases rattatrennis enne Rallit. Härra Jooksja tuli ka kaasa. Osaliselt kulgesime mööda Ralli rada, aga vastupidises suunas. See sai kohe selgeks, et pühapäeval hakkab laskumistel keeruliseks minema, sest mina oma maanteerattaga isegi täiesti ilma tööd tegemata veeren lihtsalt nii palju paremini, et härra Jooksja maastikurattaga elu eest vändates ikka mulle järele ei jõua. Tõusudel olen nõrk, seal saame koos hakkama. 😅 Täitsa tore sõit oli taaskord. (29 km, 21,7 km/h, 138 l/min)

Laupäev: trennivaba. Saatsin härra Jooksja pikka jooksu rattal, tassisin riideid ja jooki kaasas. Keskmine pulss oli 93 ehk rohkem sai veeretud ja pidurdatud kui vändatud. Seda vist trenniks ei loe.

Pühapäev: Tartu Rattaralli. Minu seitsmes Rattaralli läbitud. 🙂 Kirjutan peatselt pikemalt.

Kokkuvõttes:

Otsustasin, et ei jookse enne laupäevast Rakvere Ööjooksu sammugi. See üks-kaks jooksu ei muuda enam midagi paremaks, pigem lõhuks mu jälle ära. Proovin Rakvere 10 km kuidagi vaikselt ära läbida ja seejärel tõmban jälle jooksu nulli kuni Narvani. Sel nädalal oli viimane võimalus Narvas ümberregistreerimisi teha, seega otsustasin ainult mõistust kuulata, tegin südame kõvaks ja regasin end poolmaratonilt maha viie kilomeetri peale. ☹️ Jube masendav, sest Narva on mu lemmik pooliku jooksmise koht üleüldse ja viimased aastad on see võistlus ju katku tõttu üldse ära jäänud. Sain aga aru, et Rakvere ja Narva isegi ainult läbimisega lähen ma rohkem või vähem katki nagunii, seega pigem valida vähem, et juulis oleks mingigi võimalus maratoniks ilusti treenima asuda.

Seniks veedan aega oma maanteeratta seltsis, nühin kodus puusale ÜKEt teha ja väisan TYSKis rühmatrenne. Sidrunid ja limonaad, teate küll seda ingliskeelset ütlust. 🍋

Esmaspäev: trennivaba. Olin pärast Maastikumaratoni veel päris sodi ja tegin trennivaba päeva.

Teisipäev: ratas. Enesetunne oli juba parem, tõin endale Moomoost rattapüksid ja käisin Herje juures massaažis. Sääred olid üsna okeis seisus, aga puusad, need puusad… Vasak pool hakkas mul pühapäevasel võistlusel valutama, kuid massaažis oli üllatuslikult hoopis parem pool väga valus. Vasak muidugi ka, aga parem külg oli selline, et hoia küüntega massaažilauast kinni. Igal juhul oli massaažist kasu.

Õhtul tegin ühe tunniajase rattaringi, sest ilm oli ilus ja tahtsin väga oma lihased vaikselt liikuma saada. See rattaga kesklinnast turvaliselt ja närvi minemata väljasaamine on jätkuvalt suhteliselt võimatu missioon, aga kui juba rahulikumatele teedele ära sai, oli väga mõnus. Tagasitee vastu tuult, aga sain hakkama. 24,85 km, 22,6 km/h, 139 l/min

Kolmapäev: trennivaba. Tahtsin tegelikult jälle rattaga sõitma minna, aga kuna ma terve hommiku aevastasin ja seejärel oli kurk natuke kibe, siis matsin rattaga enda tuulutamise mõtted kohe maha. Puhkasin ja turgutasin end ning tundub, et sellest oli kasu, sest neljapäeval tundsin end juba igati hästi.

Neljapäev: BootCamp. Kuna ma reedel Pumpi minna ei saanud ja neljapäeval oli tunniplaani tekkinud Marise BootCamp, siis sobis see kõik minu plaanidega ideaalselt. Mu keha vajab regulaarset jõutrenni, et mitte igast otsast lagunema hakata. BootCamp oli kohati päris raske, aga see formaat meeldib mulle ikka väga. Saad ise tempot ja harjutuse raskusastet valida ning lõpuks on kogu keha mõnusalt läbi töötatud. Super efektiivne, sest ma ägasin lihasvalus kuni pühapäevani. 64 min, 126 l/min

Reede: kerge jooks. Lõpuks julgesin uuesti jooksmist proovida, sest tundus, et jamad säärtega on nüüdseks seljataha jäänud. Kogu keha see-eest oli korralikus lihasvalus eelmise päeva jõutrennist. Tegin ühe lühikese ja suuremalt jaolt allamäge ringi, kasutades uut Sadamaraudtee kergliiklusteed. 6 km, 6:58 min/km, 148 l/min

Laupäev: ratas. Ägisesin ikka lihasvalus, aga läksin sellele vaatamata veidike pikemale rattaringile, et Rattaralli 60 km distantsil keha liiga palju ehmuma ei peaks. Teisipäeval oli mõnusam kulgemine, sest laupäeval oli ilm ikka väga tuuline. Esimene pool Saadjärve juurde sõita oli üpris okei, tagasitulek Jõhvi maanteel oli aga jube. Küljetuul tahtis vahepeal vägisi sõiduteele lükata ja kui vastutuulde jõudsin, siis oli tunne, et ratas käe kõrval vist võtaks ka neid pikki laugeid tõuse kiiremini. 😂 Vähemalt ei saanud vihma kaela, vaatamata ümbritsenud kurjakuulutavalt tumedatele pilvedele. 41,7 km, 20,6 km, 139 l/min

Pühapäev: pikk jooks, mille ma jupikese lühemaks lõikasin, kui esialgu plaanisin. Lihasvalu oli taandunud, aga mingit värskust kehas ei olnud. Sääred olid mõnusad ja selle üle jõudis juba hea meel olla, et sellest ohtlikust olekust lõpuks välja olen saanud. Siis sain aga esimese paarikümne minuti sees aru, et see vasak puus ei ole eelmisest pühapäevast jätkuvalt päriselt toibunud. 🤷🏻‍♀️

Hakkas teine kiskuma ja valutama täpselt samamoodi nagu nädal varem. Vist kolmes kohas jäin lausa seisma ja üritasin (dünaamiliselt) venitada, aga ega see asju palju paremaks ei teinud. Lisaks oli jälle väga tuuline ja tugeva vastutuulega lõigud oma valutava puusaga just suurt rõõmu ei pakkunud. Kuskil 45 minuti peal sain aru, et see puus iseenesest järele ei anna: tuleb jooks lühemaks lõigata ja kõige otsemat teed pidi koju minna. Pole mõtet seda puusa rohkem piinata. Kokku sain 1:15 jooksu. Käib kah. 10,7 km, 7:03 min/km, 152 l/min

Kodus venitasin dünaamiliselt ja staatiliselt, rullisin ja palusin härra Jooksjal massaažipüstoliga mu jalad korralikult läbi teha. Päris täpselt aru ei ole saanud, mis seda puusa pingesse viib, sest tavaolekus on keeruline see valus koht üles leida. Valu ilmneb jooksmisel, kui miski pingesse läheb ja korralikult lõdvestuda ei suuda. Mul on kahtlus, et siin oma roll reie väliskülje laial sidekirmel ja ilmselt ka reie esiosal. Eks aeg näitab, mis sellest asjast edasi saab. Tuleb rohkem rõhku panna lihashooldusele.

Kokkuvõttes:

On hea meel, et sain mõned rattakilomeetrid enne Rattarallit kogutud ja väikese jooksupuhkusega oma sääred korda, aga tunnen muret oma puusa pärast ega oska kuidagi järgmist nädalat planeerida. Üks häda ajab teist taga, aga see ilmselt on paratamatus, kui need nädala kilometraažid aprillis liialt kiirelt üles ronisid ja siis naksti kohe võistlused otsa tulid. Tagantjärele tarkus, aga vähemalt siiski tarkus? 😅 Tuleb proovida mõistlik olla ja kuidagi end korda saada. Loodetavasti harjub keha peatselt selles mahus jooksutrennidega, mida ma iganädalaselt teha soovin, ja laseb mul juunis päriselt Chicago maratoniks valmistuma asuda.