Esmaspäev: trennivaba. Olin pärast Maastikumaratoni veel päris sodi ja tegin trennivaba päeva.

Teisipäev: ratas. Enesetunne oli juba parem, tõin endale Moomoost rattapüksid ja käisin Herje juures massaažis. Sääred olid üsna okeis seisus, aga puusad, need puusad… Vasak pool hakkas mul pühapäevasel võistlusel valutama, kuid massaažis oli üllatuslikult hoopis parem pool väga valus. Vasak muidugi ka, aga parem külg oli selline, et hoia küüntega massaažilauast kinni. Igal juhul oli massaažist kasu.

Õhtul tegin ühe tunniajase rattaringi, sest ilm oli ilus ja tahtsin väga oma lihased vaikselt liikuma saada. See rattaga kesklinnast turvaliselt ja närvi minemata väljasaamine on jätkuvalt suhteliselt võimatu missioon, aga kui juba rahulikumatele teedele ära sai, oli väga mõnus. Tagasitee vastu tuult, aga sain hakkama. 24,85 km, 22,6 km/h, 139 l/min

Kolmapäev: trennivaba. Tahtsin tegelikult jälle rattaga sõitma minna, aga kuna ma terve hommiku aevastasin ja seejärel oli kurk natuke kibe, siis matsin rattaga enda tuulutamise mõtted kohe maha. Puhkasin ja turgutasin end ning tundub, et sellest oli kasu, sest neljapäeval tundsin end juba igati hästi.

Neljapäev: BootCamp. Kuna ma reedel Pumpi minna ei saanud ja neljapäeval oli tunniplaani tekkinud Marise BootCamp, siis sobis see kõik minu plaanidega ideaalselt. Mu keha vajab regulaarset jõutrenni, et mitte igast otsast lagunema hakata. BootCamp oli kohati päris raske, aga see formaat meeldib mulle ikka väga. Saad ise tempot ja harjutuse raskusastet valida ning lõpuks on kogu keha mõnusalt läbi töötatud. Super efektiivne, sest ma ägasin lihasvalus kuni pühapäevani. 64 min, 126 l/min

Reede: kerge jooks. Lõpuks julgesin uuesti jooksmist proovida, sest tundus, et jamad säärtega on nüüdseks seljataha jäänud. Kogu keha see-eest oli korralikus lihasvalus eelmise päeva jõutrennist. Tegin ühe lühikese ja suuremalt jaolt allamäge ringi, kasutades uut Sadamaraudtee kergliiklusteed. 6 km, 6:58 min/km, 148 l/min

Laupäev: ratas. Ägisesin ikka lihasvalus, aga läksin sellele vaatamata veidike pikemale rattaringile, et Rattaralli 60 km distantsil keha liiga palju ehmuma ei peaks. Teisipäeval oli mõnusam kulgemine, sest laupäeval oli ilm ikka väga tuuline. Esimene pool Saadjärve juurde sõita oli üpris okei, tagasitulek Jõhvi maanteel oli aga jube. Küljetuul tahtis vahepeal vägisi sõiduteele lükata ja kui vastutuulde jõudsin, siis oli tunne, et ratas käe kõrval vist võtaks ka neid pikki laugeid tõuse kiiremini. 😂 Vähemalt ei saanud vihma kaela, vaatamata ümbritsenud kurjakuulutavalt tumedatele pilvedele. 41,7 km, 20,6 km, 139 l/min

Pühapäev: pikk jooks, mille ma jupikese lühemaks lõikasin, kui esialgu plaanisin. Lihasvalu oli taandunud, aga mingit värskust kehas ei olnud. Sääred olid mõnusad ja selle üle jõudis juba hea meel olla, et sellest ohtlikust olekust lõpuks välja olen saanud. Siis sain aga esimese paarikümne minuti sees aru, et see vasak puus ei ole eelmisest pühapäevast jätkuvalt päriselt toibunud. 🤷🏻‍♀️

Hakkas teine kiskuma ja valutama täpselt samamoodi nagu nädal varem. Vist kolmes kohas jäin lausa seisma ja üritasin (dünaamiliselt) venitada, aga ega see asju palju paremaks ei teinud. Lisaks oli jälle väga tuuline ja tugeva vastutuulega lõigud oma valutava puusaga just suurt rõõmu ei pakkunud. Kuskil 45 minuti peal sain aru, et see puus iseenesest järele ei anna: tuleb jooks lühemaks lõigata ja kõige otsemat teed pidi koju minna. Pole mõtet seda puusa rohkem piinata. Kokku sain 1:15 jooksu. Käib kah. 10,7 km, 7:03 min/km, 152 l/min

Kodus venitasin dünaamiliselt ja staatiliselt, rullisin ja palusin härra Jooksjal massaažipüstoliga mu jalad korralikult läbi teha. Päris täpselt aru ei ole saanud, mis seda puusa pingesse viib, sest tavaolekus on keeruline see valus koht üles leida. Valu ilmneb jooksmisel, kui miski pingesse läheb ja korralikult lõdvestuda ei suuda. Mul on kahtlus, et siin oma roll reie väliskülje laial sidekirmel ja ilmselt ka reie esiosal. Eks aeg näitab, mis sellest asjast edasi saab. Tuleb rohkem rõhku panna lihashooldusele.

Kokkuvõttes:

On hea meel, et sain mõned rattakilomeetrid enne Rattarallit kogutud ja väikese jooksupuhkusega oma sääred korda, aga tunnen muret oma puusa pärast ega oska kuidagi järgmist nädalat planeerida. Üks häda ajab teist taga, aga see ilmselt on paratamatus, kui need nädala kilometraažid aprillis liialt kiirelt üles ronisid ja siis naksti kohe võistlused otsa tulid. Tagantjärele tarkus, aga vähemalt siiski tarkus? 😅 Tuleb proovida mõistlik olla ja kuidagi end korda saada. Loodetavasti harjub keha peatselt selles mahus jooksutrennidega, mida ma iganädalaselt teha soovin, ja laseb mul juunis päriselt Chicago maratoniks valmistuma asuda.