Workout Week 13.–19.10.2014

Workout Week on igal pühapäeval ilmuv postitus, mis võtab kokku minu nädala treeningud. 

13.–19.10.2014

Esmaspäeval olin eriti aktiivne ja tegin 2 trenni. Jooks Jõud Venitusse pidin peaaegu hiljaks jääma, sest kirjutasin liiga kaua postitust oma vigastuse diagnoosi kohta. Tulemus oli see, et pidin TYSKi sõna otseses mõttes kiiresti jooksma. Selline spurt ilma igasuguse soojenduseta viskas pulsi päris üles ja see mõjus kohe ka meie aeglasele jooksule. Eesmärk oli hoida pulss alla 150, millega ma täpselt hakkama sain. Tempo oli põhimõtteliselt sama, mis kiirel kõnnil (natuke alla 9 min/km – appi?!), aga kuna kiirus polnud eesmärk, siis nii me seda baasvastupidavust laduma hakkamegi. Jõuosas treenisime kerelihaseid. 

Edasi läksin BodyPumpi. 2 nädalat võistlusest tingitud pausi andis kohe tunda, eriti jalalugudes, kus ma sõna otseses mõttes tundsin piinlikkust, kuidas ma ei jaksanud kükke piisavalt madalaid teha… Jube. Rinnaloos suutsin aga tavapärasest rohkem kätekõverdusi päkkadel ära teha. Higi voolas kogu aeg ojadena ja õhtu lõpuks olin ma ikka täitsa läbi. 

Teisipäeval toimus Tartu Tudengipäevade raames Sügisaeroobika, seega jätsin lihashoolduse ära ning läksin sinna. Kavas oli 3 umbes 25–30 minutilist blokki: BodyAttack, BodyJam ja BodyCombat. A.P.P.I! Nagu ma aimasin, oli BodyJamis nagu puuhobune, sest mulle need igasugused sammukombinatsioonid jms peale ei lähe. Treener Reene muidugi tantsis väga hästi ja teda vaadates tuli kadedus peale küll, et miks ma nii ei oska. 😀 BodyAttacki andis Maris ja see on lihtsalt hull ja äge trenn. Pidevalt pulss laes, tempo kiire ja higi voolab ojadena. Attack mulle üldiselt meeldib ja peaksin seal rohkem käima hakkama. Combat oli viimasena aga tõeliselt heas mõttes hullumeelne trenn. Egle Villik on megaäge ja mul on kahju, et ma rohkem tema trennides käia ei saa. Naine karjub, röögib, ergutab ja teeb nalja ning paneb su iga viimase sekundini pingutama. Õhtu lõpuks oli küll megahea tunne, igasugune frustratsioon sai välja elatud ja sain rahumeeli koju tuupima tulla. Enne magamaminekut andis endast märku lihasvalu.

Kolmapäeva hommikul oli lihasvalu täie rauaga platsis. Säärelihased pole ammu niiiiiiii valusad olnud, reied olid ka korralikult kanged. Kartsin kohe õhtust trenni, aga kõik läks ilusti. Kõigepealt jooksime madala pulsiga (mõned löögid alla 150 bpm) ja väga aeglases tempos 5-kilomeetrise ringi. Ausalt öeldes mind väga praegu see tempo ei huvitagi, tahan joosta madala pulsiga ja kasvatada baasvastupidavust. Hooaeg on läbi ja eesmärgid on teised. Loomulikult tegime peale jooksu jõutrenni, eelkõige suunaga jalgadele: seina ääres istumine, raskusega sääretõsted, kükid ühel jalal, väljaasted, hüppenöör, juurde harjutusi seljale ja kõhule. Valus oli, aga tehtud sain kõik. Rullimine sellel õhtul oli masohhism kuubis. 😀

Porine aeg on käes…

Neljapäeval käisin jälle hommikuses YogaFunCis. Tundub, et minust saab püsikülastaja. 🙂 Midagi väga head peab selles trennis olema, et sinna ikka ja jälle hommikul kell 7 kohale lähen. Seekord Indrekut polnud ning tundi asendas Inga Neissaar. Meeldiv trenn oli, seletas mõned asjad teoreetiliselt hästi lahti ja sain targemaks. Paha oli aga see, et mu jalad, eriti sääred olid tõeliselt valusad ning mõned poosid polnud nii mugavad, kui oleks võinud. Sain kõik hästi lahti venitatud.

Reedel elasin oma negatiivset energiat trennis välja. Esmalt väntasin natuke rattal, siis tegin päkkadele trenni ehk sörkisin sisehallis paljajalu (tegelikult sokkides) 5 ringi. Siis läksin BodyPumpi, mis oli lihtsalt suurepärane. Reedeti teeme alati 2 kõhulugu ühe asemel ja pikema venituse. Lisaks andsin igas loos endast 100%. Jalalood oli rasked, sest mu lihased olid veel tundlikud teisipäevast, aga kokkuvõttes tulin trennist väga hea emotsiooniga tagasi. 

Laupäeva hommikul tegin nädala viimase “päris” trenni. Jooksin tunnikese 150 pulssi hoides oma lemmikutel Tartu radadel, nautisin rahu, vaikust, peaaegu talvist külma õhku (paar miinuskraadi), mõtlesin omi mõtteid ja olin omas jooksumullis. Nii ongi kõige parem. Teel kohtasin ka ühte õdedest Luikedest, kes minust mööda vihises. Küll nad on ikka kiired!

Pühapäeval ehk täna tegin ainult hommikul natuke lihashooldust: rullisin ja mudisin kõõluseid-lihaseid kätega, seega oli puhkepäev, et järgmiseks nädalaks valmis olla.


Kokkuvõttes: 10 tundi 45 minutit (neto: 9 tundi)

  • 2,5 tundi jooksu (18 km)
  • 3 tundi 40 minutit lihastrenni
  • 1 tund 15 minutit kardiot
  • u tund joogat
  • pool tundi rattasõitu
  • 1 tund 45 minutit rullimist 

Kuidagi märkamatult sai päris palju trenni tehtud sellel nädalal ning saan kõigi trennidega rahule jääda. Oli palju vaheldust ja nii on isegi päris mõnus. 🙂 Tänaseks on ka lihasvalu kadunud ja jään juba homset jooksutrenni ja BodyPumpi ootama. Järgmisel laupäeval toimub Tallinnas Reebok Fitness Festival, kus toimub igasuguseid huvitavaid treeninguid. Kuna iseenesest on see päev mul vaba, sest ülejärgmisel nädalal suuri vaheeksameid jms ei toimu, siis mõtlesin minna. Ei teagi nüüd. Kes veel läheb? 

Ortopeedi soovitatud pöiaharjutusi olen ka peaaegu iga päev teinud, ainult eile unustasin need ära ja reedel tegin nende asemel paljajalu jooksu, mis tegelikult tõesti väsitas ka pöidasid. Ah, ma olen nii segaduses praegu. Üks ütleb, et tugitallad saavad olema minu ravimeetod ja valude lõpp, teised soovitavad visata nurka kõik see toestus ja soetada hoopis minimalistlikud jooksutossud, et treenida pöialihaseid tugevamaks. Ma nüüd ei teagi, mis teed pidi minna. Ilmselt proovin ikka oma personaalsed tallad ära, kui need valmis saavad. Kui abi ei saa, eks siis mõtlen jälle edasi järgmiste meetodite poole. Lõpuks pean ikkagi ise leidma selle, mis just mulle sobib.

Sporditraumatoloog: diagnoos 3 minutiga

Kui kõik Eesti eriarstid suudaksid anda diagnoosi ja abi 3 minutiga, nagu juhtus täna minuga sporditraumatoloogi-ortopeedi juures, siis saaks vast meie tervishoiusüsteemi isegi liikuma?!

Las ma räägin lähemalt.

Täna hommikul oli mul kell 10 number TÜ Kliinikumis Aalo Elleri juurde. Paar minutit enne kella kümmet olin ukse taga, täpselt kell 10 sain kabinetti ning kell oli vaevalt 10.03, kui läksin paber näpus juba järgmise kabineti poole. Vot nii kiire see kõik oligi. Astusin uksest sisse, rääkisin oma vigastuse ja sellest tervenemise loo ära, arst küsis veel üle, mis traumapunktis tehti ja polnud üldsegi imestunud, kui kuulis, et tulemusteta saadeti mind perearstile. Seejärel vaatas ta korraks haiget kohta, katsus seda paari koha pealt ja ütles kohe, et luu ja lihasega midagi paigast ära ei ole. Lasi mul veel seista kahe jalaga maas ja ütles, et midagi hullu pole minuga juhtunud, lihtsalt minu madaldunud pöiavõlvid ja pidev üleproneerimine põhjustab igasuguseid hädasid alates jalatallast kuni puusade ja seljani välja. Selline see diagnoos oligi. Ma aimasin seda tegelikult isegi, et see neetud üleproneerimine on üks suur kurja juur.

allikas
Mina olen see alumine variant. allikas

Ütles mulle ära, et pean hakkama tegema pöiaharjutusi, põhiliselt “varvastega tõstmise” harjutusi. Näiteks: panen soki maha, võtan varvastega üles ja muudkui kordan seda 5 minutit ühe jalaga, 5 minutit teisega. Ja nii iga jumala õhtu. Et mind eriti motiveerida, rääkis mulle veel sellise jubeda loo. Nimelt pidavat minu madalad võlvid tulevikus viimase põntsu saama siis, kui ma kunagi lapse saan, täpsemalt raseduse viimastel kuudel. Tema selgitas seda nii, et lisaks rasedusega suurenevale kehakaalule ja sellega kaasnevale suuremale survele jalgadele, hakkab minu kahjuks mängima hormonaalsüsteem. Raseduse lõpus hakkab keha tootma hormoone, mis aitavad lõdvendada sidekude, sest sünnituse ajal on teatavasti vajalik vaagna avanemine (ma ei hakka siin detailidesse laskuma, eks ole, saate ise ka aru 😀 ). Selle hormooni mõjul ei lõdvene sidekude mitte ainult vaagnapiirkonnas, aga kogu kehas ja seega ka minu neetud taldades. Lõdvenenud sidekude taldades (pöiavõlvides) + suurem kehamass ja surve =  lõplikult läbivajunud jalavõlvid. Ühesõnaga: kas hakkan oma pöidadega kohe tööd tegema või kannatan kunagi uuesti täielikku lampjalgsust, jalavalusid ja võib-olla ei saa isegi üldse joosta. Eks siis mina valin enda kallal töötamise. 🙂

Uurimise, diagnoosi ja hirmuloo tegi arst 2,5 minutiga ära ja siis andis mulle paberi, millega läksin järgmisesse kabinetti endale tugitaldasid tellima. Arst ise oli küll väga muhe ja suutis mulle kõik ilusti, konkreetselt ja kiirelt ära rääkida. Kui uksest välja tulin, siis üks mees, kes ootas minu järel järjekorras, ütles kohe kõva häälega, et meil siin puhta konveier. 😀

Tugitaldade tegijale sain veelkord oma loo ära rääkida ja kuna tema sugulane oli ka SEB Tallinna maratonilt vigastusega tagasi tulnud, siis mõistis ta mind väga hästi ja tundus, et üldse teadis ta jooksjate vigastustest ja jooksmisest väga palju. Ta pani mu mingisugusele asjale seisma ja siis joonistas mu jalatalla sinna peale, võttis sellest asjast välja paberi ja siis kordas sama teise jalaga. Kui neid pabereid vaatas, siis pidi imestusest pikali kukkuma ja ohkas ikka väga palju. 😀 Nimelt ei suutnud ta ära imestada, kuidas 22-aastasel inimesel saavad olla jala põhivõlv ja ristvõlv nii läbi vajunud / ära vajunud. Kokkuvõttes on mul lihtsalt väga väärakad jalad ja jooksmiseks nad just väga sobilikud pole. Koormuste tõusuga tulevad kõiksugused peidetud vead välja. Aga tallad ja korralikud jalanõud pidavat asja parandama.

Küsisin temalt ka paljajalu jooksmise harjutuste kohta, et sellega pöialihaseid tugevamaks treenida. Ta ütles, et see võib minu raske juhtumi puhul mõjuda nii hästi kui ka halvasti ja pean selle lihtsalt ise ära proovima. Üldiselt ütles ta, et tema on oma pika karjääri jooksul kohanud ainult üht inimest, kes harjutustega suutis oma pöidades midagi parandada. Eks ma olen siis teine. 😉 Lubas mulle 2 nädala pärast taldadega kaasa anda ka mingisuguse pöia tugevdamise harjutuste juhendi. Nii kena temast. 🙂

14 päeva pärast saan kätte oma 50-eurosed tugitallad. Hind on krõbe, aga mis mul üle jääb? Pean mõlemad paarid jooksutosse kaasa võtma, seal siis sobitatakse suurused kokku, vaadatakse, et kõik klapib ja siis peaksid need tugitallad mind teenima umbes aasta (kui jooksen 2–4 korda nädalas, mitte iga päev). Noh, eks me siis vaatame, mis sellest kõigest välja tuleb. Kõik jooksmise ja tervise nimel. 🙂