Nädala kokkuvõte 6.–12.06.2022

See nädal tundus olevat lõpmatu pikk: esmaspäev oleks justkui terve igavik aega tagasi olnud. Pidevalt on miskit toimumas ja ka nädalavahetus oli nii tegemisi täis, et sellest kõigest oleks vaja hinge tõmmata. Millal see suvepuhkus olema pidigi? Tuleks vist ikka paar nädalat puhkust kuskile planeerida…

Esmaspäev: ratas. Esialgu oli mul plaan isegi sutsuke pikem ring teha, aga tundsin juba esimestest kilomeetritest ära, et mu jalad ei taha täna nii palju neid pedaale vändata. Reied eest olid tühjad ja jõuetud nagu oleks maratoni jooksnud. Eks see Ööjooksu 10 km pingutus istus tugevalt veel lihastes sees. Tegin jooksvalt oma rattaringi ümber. Mõtlesin Saadjärvel, et tulen Vedule jõudes otse mööda Jõhvi maanteed koju ära, aga ringi lõpuosas keha ärkas ja tegin ikka väikse jupikese veel juurde. Võib täitsa rahule jääda. 50 km, 23,8 km/h, 139 l/min

Teisipäev: BodyPump. Asendustreeneriga, kuid siiski väga tore Pump. Uus kava on selgemaks saanud ja tuleb öelda, et tõesti on mõnus kava. Mõnusalt tempokas ja hea muusikavalikuga. Rõõm iga kord. Tõstsin päris julgelt raskusi ja tundsin ennast hästi. Jalad olid jätkuvalt Ööjooksust veidi sodid, aga hakkas looma. 60 min, 141 l/min

Kolmapäev: BootCamp. Ma olin Pumpist veel suhteliselt lihasvalune, aga vedasin ennast ikka BootCampi kohale. Taaskord väga äge trenn, jõudu jagus ja täitsa tore oli. Raske, aga hea trenn. 61 min, 130 l/min

Neljapäev: ratas. Käisin päris ägedal 64-kilomeetrisel õhtusel rattaringil. Sõitsin Tartust mööda Jõhvi maanteed Maarja-Magdaleenasse, sealt läbi Elistvere, Saadjärve, Lähte, Vasula ja Kõrveküla Tartusse tagasi. Mulle väga meeldis see ring. 😍 Ilm oli lihtsalt super, enestunne oli nii võimas. 25–30 km/h oli täiesti normaalne sees hoida ja isegi tõusud sain enda kohta kenasti võetud. Ma vist pole elus ennast rattal nii hästi tundnud. Ilmselt siiani selle aasta parim rattasõit. 😍 64 km, 25,5 km/h, 147 l/min

Ostsin värvilised rattariided, et maanteel autodele nähtavam olla. Ehk on abiks?

Kardan, et taaskord veidi erinevat, natuke kõrgemat sadulaseadistust proovides oli mul küll korralik jõud ja power rattal jalas sees, kuid miskit oli siiski liig. Nimelt hakkasid mul öösel reied eest niimoodi kiskuma, et lausa valus oli. 🤯 Järgmisel päeval oli üle tüki aja puusas valuaisting sees ja isegi kõndida paha. Ei olnud üldse hea. Timmisin järgmiseks korraks sadula jälle natuke allapoole. Kui ma selle puusaga enam ratast ka sõita ei saa, siis mis?

Reede: trennivaba. Sõitsime itta minu vanemate juurde, seega kutsaga väikse õhtuse jalutusringi tegin ikka ja kiirelt mõned harjutused oma puusale. Kutsuge mind segaseks, aga kui õhtul jalutusringi ja harjutused tehtud sain, läks puus kohe paremaks. Valu kadus, pinge jäi. Ei saa enam üldse aru, mis seal toimub…

Laupäev: Narva Energiajooks. Jubedalt palav ja veniv viis kilomeetrit sodide jalgadega suremist. 180 kraadi erinev kogemus Ööjooksust. Kunagi pikemalt.

Pühapäev: ratas. Käisin täna muude toimetuste vahepeal kiirelt tunniajasel rattaringil. Jalad olid täiesti tühjad ja mingit jõudu seal sees polnud. Esireis ei teinud üldse koostööd, iga katse peale vähegi jõudu rakendada andis ta endast jonnakalt märku. See on vist see tunne, mille kohta võib öelda, et jalg läks ‘täis’. Päris palju veeresin ja puhkasin niisama ratta seljas. 25,3 km, 24,5 km/h, 141 l/min PuusaÜKEni täna lihtsalt kuidagi ei jõudnud, kuid homme tuleb jälle tubliks hakata.

Ratas aitas mõtteid veidi eemale sellest painavast ärevusest, mida täna hommikul oma haigele puusale, mitte jooksmisele ja kiirelt lähenevale maratonile – 17 nädalat on maratoni eel juba mitte väga pikk aeg – mõeldes tundsin. Olen siiani selle vigastusega päris edukalt hakkama saanud, aga täna oli mingi murdepunkt. Vahel ei ole võimalik objektiivselt mõelda ja iseendaga argumenteerida. Kui see ärevus tuleb, siis ta tuleb ja polegi midagi teha.

Kokkuvõttes:

Järgmisel nädalal tuleb sunniviisiliselt hoog maha võtta, sest sain enda tarkusehamba tõmbamise aja ettepoole nihutatud. Kolmapäeval jään ilma kolmandast tarkusehambast ja viimane jääb ootama oma aega sügisel. Mõnes mõttes on hea selle hambaga praegu ühele poole saada, kui niikuinii on vaja puusaga rohkem puhata. Teeb selle hambapuhkuse siis ajal, kui joosta ei saa. Põhiline, et paranemine läheks edukamalt kui viimasel korral. Seda valu enam korrata ei taha.

Ratta sõita on väga tore ja iga nädalaga muutun sadulas aina enesekindlamaks, aga tegelikult tahaksin ma ju ikka (tunduvalt) rohkem joosta kui kord nädalas võistluse raames. Lõppude lõpuks tahan ma alati varem või hiljem üle kõige joosta, kõik muu on alati number 2. Loodan väga, et saan pärast jaanipäeva ikka vaikselt jooksurajale tagasi, kuigi ausalt öeldes ei ole ma hetkel selle kõige osas just väga positiivselt meelestatud. Ehk homme on jälle parem päev… 🤞

Eesti Ööjooks 2022

See Rakvere Ööjooks oli üks eriskummaline kogemus. Läksin ainsa ootusega kuidagi finišisse jõuda, tegin aga sellise aja, mida poleks eales uskunud. 🙂 Kohe kõigest pikemalt.

Laupäevaks, 4. juuniks polnud ma oma vigastatud puusa tõttu 10 päeva sammugi jooksnud. Õigemini oli käimas juba kolmas (!) katsetus jooksupausiga puus terveks saada, sest eelmised kaks lõppesid mõlemal korral sellega, et esimesel jooksul olid postiivsed emotsioonid ja fanfaarid, teisel jooksul oli viu-viu vinguviiul ja valud puusas. 😕 Kui veidi kaugemale vaadata, olin ma Tartu Maastikumaratoni ja Rakvere Ööjooksu vahele jääva nelja nädalaga jooksmas käinud (tehke peas oma pakkumised!)… kaunid neli korda. See pauk puusale seal Otepää-Elva vahel oli ikka totaalne. Kes teab, kauaks see mind veel kummitama jääb.

Ööjooksule eelneva nädalaga tegin kolm korda jõutrenni, sh eelneval õhtul täisraskustega BodyPumpi, rohkelt koduseid spetsiifilisi harjutusi puusa eri osade tugevdamiseks, ja käisin kaks korda rattaga sõitmas, sh ühe korra pikemalt. Ühesõnaga ei hoidnud millegagi tagasi, sest mingit aja või rekordi plaani vigasena Rakveres olla ei saanud. Mul oli plaan end kuidagi finišisse vinnata, et medal saada. See oli enam-vähem kõik.

Laupäeval tegelesin õues küürutades kolm tundi kahe jalgratta hooldamisega. Ei tohi ikka lasta seisu selliseks, et ratast nii kaua küürima, pesema, loputama ja kuivatama peab. Seetõttu sõin liiga hilise lõunasöögi alles kell 16, käisin kiirelt pesus, lükkasin riided selga ja oligi aeg Treener ja Maria autole korjata ning Rakvere poole teele asuda. Ei mingit puhkamist ega lebotamist, et võistluseks valmis olla. Mul oli täiesti tavaline päev.

Rakveres ootas meid ees juba spordihoone ukseni numbrijärjekord, aga õnneks olime saabunud piisava varuga. Numbrid külge ja sai soojendusele minna. Päike säras taevas ja õhk oli väga soe. Juba 2 km soojendusjooksuga hakkas kergelt palav. Tegime koos Mariaga veel mõned jooksuharjutused, ma muudkui kuulasin oma puusa. Vaikus. Hea. Kella 20 paiku läksime stardialasse. Lugesin koos Treeneriga oma puusale sõnad peale, et finišisse tuleb jõuda. 😅

Kell 20.10 käib 10 km stardipauk ära, hakkame juba jooksma, kui järsku jäävad kõik seisma. Alles siis saime teada, et 10 km 2. stardigrupp lastakse rajale viis minutit pärast 1. gruppi. Milleks see vajalik või loogiline oli, ei suutnud me välja mõelda. 🤷🏻‍♀️ Olgu. Kell 20.15 sai meie jooks stardipaugu. Startisin üsna oma stardigrupi algusest, seega oli minek kiire. Hoidsin vägisi end nii palju tagasi, kui suutsin, et mitte massiga kaasa minna.

Esimene kilomeeter tiksus kinni ajaga 5:19. “Kuidas?” ja “Mis asi see nüüd oli?” olid mu ainsad mõtted. Enesetunne oli aga väga normaalne, selline mõnusa pingutuse tunne, mitte veremaitse suus. Spontaanselt tekkis mõte, et mida kiiremini jooksen, seda vähem tuleb valu kannatada. 😅 Nimelt ma olin üpris kindel, et üle mõne kilomeetri see puus mul vastu ei pea ja hakkab valutama nii ehk naa. Naudin siis seniks seda jooksu, kuniks antakse. Küll pärast raja servas sörkida ja kõndida jõuab.

Rada tundus olevat 2019. aasta oma. Too aasta, kui kõik ülikiirel rajal oma isiklikke jooksid, aga mina põiepõletikuga pooliku läbisin (loll) ja seejärel kuskil põõsas oksendasin ning autos värisesin. Erinevus oli ka see, et juunikuus on vastupidiselt augustile kell 20 täiesti valge, seega midagi öist selles ööjooksus ei olnud. Mul olid päikeseprillid ees.

Esimese kilomeetri tempo ootuspäraselt mõnevõrra järgmiste kilomeetritega langes. Ootasin muudkui, et millal tempo alla 6:00 langeb ja millal mu puus valutama hakkab. Esialgu ei kohtunud veel kummagagi. Vahepeal oli tegemist poolmaratoni tempogruppidest möödumisega ja 5 km jooksjate ja kõndijate vahel laveerimisega. Kuna ma mingit aega ei jooksnud, ei lasknud ma sellel end häirida. Soovisin hoopis poolmaratoonaritele jõudu ja tundsin vaatamata ühtsetele särkidele isegi mõned tuttavad ära. Joogipunktides said vabatahtlikud kenasti joogi kätte ulatamisega hakkama ja sinna ei jäänud küll ühtegi sekundit maha, niivõrd kiirelt ja efektiivselt sain sealt tulema.

5 km täitus ajaga 27:51. Olin selle üle ikka väga meeldivalt üllatunud. 😍 Tundsin puusas mõningast pinget, kuid adrenaliin ja dopamiin ilmselt varjutasid hullema. Valutorkeid ei olnud ja see oli põhiline. Veidike hakkas üldine väss peale tulema, seega otsustasin oma peas nüüd joosta lihtsalt kilomeetri kaupa. Ootasin 6 km märki, siis 7 km oma ja nii kuni lõpuni. Minu viimase kuu jooksutrenne arvestades oleks ka imelik, kui 5 km peal kerget väsimust tundnud ei oleks.

Rajal meenusid nii mitmed Ööjooksud, kus varem joostud on. Kuumuses, äikesetormis, üksinda, Mariaga, kiirelt ja tunduvalt aeglasemalt. Alles kodus avastasin, et poolmaratoni olen Rakveres jooksnud neli korda ja 5 km ühe korra, kuid 10 km läbisin seal täiesti esmakordselt. Raja lõpp oli juba päris tuttav. 7. ja 9. km olid viimased tõusud ja kui sealt üles sai, oli ainult allamäge staadioni poole minek. Mu puus oli täiesti elujõuline ja jalad lausa lendasid all. Jooksu kiiruselt teine kilomeeter oli 10. kilomeeter tempoga 5:23. Staadionil võtsin veel viimase jõu kokku ja lendleval sammul tulin üle finišijoone.

Netoaeg: 56:01

Üllatasin nii ennast kui ka teisi, sest sellist tulemust poleks osanud küll mitte keegi enne jooksu ennustada. Maria tegi superhea aja ja härra Jooksja jooksis üleüldse isikliku rekordi. 😍 Saime rõõmsalt heas seltskonnas ja heas meeleolus kodu poole teele asuda. Mu puus oli valuvaba ja andis endast pinges olekuga märku vaid pühapäeva öösel ja hommikul. Täna, esmaspäeval tundub kõik jälle normis olevat.

Lõpp hea, kõik hea.

Kokkuvõttes:

  • Aeg (neto): 56:01
  • Distants: 10 km (minu kell: 9,97 km)
  • Keskmine tempo: 5:36 min/km
  • Keskmine pulss: 175 l/min
  • Max pulss: 185 l/min
  • Koht: 493/1351
  • Koht naiste seas: 168/795
  • Koht N vanusegrupis: 84/338
  • Jooksu dünaamika:
    • Sammu tihedus: 173 spm
    • Sammu pikkus: 1,02 m
    • Vertikaalne ostsillatsioon: 8,6 cm
    • Vasakul jalal 51% ja paremal jalal 49% ajast